Riia koerad

Henning Mankell oma tuntud headuses. Seekord on tegu veidi erilise süžeega - tegevus toimub NSV Liidu lagunemise ajal ja kui too koloss suure mürinaga kokku kukub, siis püüavad tüüri haarata mitmed instantsid. Osa võimuvõitlusest kandub tahtmatult ka Rootsi, kus merelt leitakse triivimas päästeparv - sees kaks purusurnud meest. Taaskord võis imetleda Mankelli võrratut oskust esile manada masendavat keskkonda: tema juttudes on alati külm, märg, taevast sajab...s...vabandust, lund, rahet, lörtsi, külma vihma või jäidet. Mitte kunagi ei saja sealt midagi toredat nagu näiteks sooja kevadvihma vms. Enamus tegevust toimub sessinases romaanis üleminekuaja Lätis, mis annab kirjanikule eriliselt särava võimaluse vedada Herr Wallander seekord läbi ekstreemselt rafineeritud viletsuse ja andes ühtlasi ka lugejale võimaluse veelkord viibida stagnaaja miljöös. Halb valgustus, katkised tänavad, lagunenud hallid koledad majad, tänavatel sõidavad ainult bussid, veoautod, zigulid ja moskvitšid ning inimesed on ühtemoodi masendavalt tumedalt riides. Läbi kõige selle ulatub KGB eriti pikk ja külm käsi, igal pool on jälitajate silmad...ja äng. Wallander on kohmakas, pikameelne, külmetab, komistab, kukub, lööb käe ära, sattub depressiooni jne, keeruliste peresuhetega väga üksildane ja absoluutselt ebakangelaslik meespeategelane, kuid Mankell suudab kogu selle häda ja viletsuse mingi ime läbi nii võluvalt reaalseks kirjutada, et igast tema Wallanderi loost saab justnagu omamoodi ood lihtsusele ja tavalisusele. Ja äng ei poe raamatust lugejasse nagu see juhtub näiteks Stephen Kingi, Kafka, Hamsuni või veel mõnede jubemõtlejate puhul. Mis fenomen selle Mankelliga küll on?
Tali võtab viimast. Miinus 21,9. Päeval keevitab juba korralikulr. Tõstsin talveaia lauspäikesest ära, nad on oma dopingu juba saanud ja kes vähegi õitsema sätib, see enam risti ette ei löö.