Et misasi on õieti blogi? Kindlasti on paljud mõelnud, et midaasja ja perglima päralt ja oli seda siis nüüd vaja ja kes lasi asja jälle sedapidi paista...
Blogi paistab olevat üks täiesti isemoodi dimensioon ja kätkeb endas tegelikult palju asju.
Jah, mõnes mõttes on ta hiljem servapidi ka meelelahutus, vabalava ja heade sõprade kiikamise koht, kui`s saaks siis selleta?:)...kuid algstaadiumis on iga blogi iseenese poolt iseenese jaoks jumaliku interneti tühjusest esile manatud. Muud vormumised toimuvad hiljem omasoodu vabavoolu teed.
Blogi esmafunktsioon on hetkede ja meeleolude talletamine, umbes nagu fotoalbum, ainult, et pildid on kirjalikud ja sellest ei ole midagi, et vahel on meelepiltide asemel vaid vali viun halva ilma pärast, ka see on infokild tuleviku minale, kes taaskord ühel ERITI ilgel ja pakaselisel kevade esimesel päeval aastal 2020 loeb oma vanast blogist, et "Nää kus!":) Ka seitse aastat tagasi nöögiti kevadega põhjalikult, kuid aprilli alguseks paistab olevat ikka lust ja lillepidu.:)
Blogi on igasugune. Ta võib olla maailma imelisuse lihtne peegeldus, puhas koerus, kurateabmillesse mähitud tusk, naiivne purtsatus, ood...millele iganes, peenrainventuur, mõttemaalide hääbuv viirg, destillaat ajast...aegadest, tegemata aiatööde loetelu, suhtlusviis, ilmastatistika, tehtud aiatööde loetelu, sulekatsetus, raamatuarvustus, meelelahutus, kummaline suveniir jne.jne.
Blogi võib kõike seda olla, kuid ei tarvitse. Pigem on nii nagu näib. Nii ongi. Niisugune väga laialivalguv žanr. Kui teistmoodi ei saa, siis on blogi ka poksikott, palveveski ja sulatusahi, kuid enamasti õnneks saab.
Hommikul miinus kümme, päike, lumepilvede ja päikese rüselus, päike võidab 2:0.
Thursday, March 21, 2013
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Olen samuti mitmel korral samade asjade üle mõelnud, üha sagedamini ka selle üle, et lõpetaks ta kuidagi väärikalt ja viisakalt ära. Aga igasugu asjade kirjapanek on muutunud miskipärast pea samasuguseks sõltuvushäireks nagu aiandus. Paber on ka muidugi kõrval olemas, aga sealsed märkmed on hoopis tuimemad ja tagantjärgi vaadates kõnetavad need kirjapandud numbrid ja ülestähendused isegi vähem kui see kuskil virtuaalses olematuses asetsev blogi. Alustasin teda enda jaoks oma aialoo ülestähendamiseks, aga nüüd on ta tõesti muutunud mingiks arusaamatuks, minust sõltumatuks, kuidagi täiesti iseseisvat elu elavaks nähtuseks. Ebamäärane värk jah :D
ReplyDeleteTjaah...mingil ajal on kirjutamine olnud töö, siis ei pannud miski vägi vabast ajast kirjutama, aga kui kirjutamine ei olnud enam töö, siis on jälle teisipidi.
DeleteTagasiside teiste kogemusest on vajalik.
Sümpaatseim boonus bloginduse juures on side omasugustega - võrratu võimalus saada osa kuidas arenevad teiste aiad, taimeüritused, nimeabi jne. Kahju, et Herr. Vaasa blogi ei kirjuta. Tema aiajutud oleks põnevad.
Olen mõelnud, et blogi on nagu kardinateta maja. Mõnel ajahetkel on kõik kui peo pääl. Möödujad uudistavad, aga sina elad oma elu. Nagu linnaprivaatsus - toimetad oma õues nagu ei elaks kõrvalkrundil kedagi, ei taha naabri privaatsust rikkuda.
ReplyDeleteÜhtepidi on avalik, teisipidi ei kibele ka oma nime välja panema. Las olla Futu ja las olla Isehakanud Lillekasvataja või Kiskjasiil. Vahel, kui need kaks maailma kokku puutuvad on vähekese veider, aga mõttekaaslastega suhtlemine on tervistav
Jah, see aiavõrdlus oli Sul väga tabav tegelikult.:)
DeleteThis comment has been removed by the author.
ReplyDelete