Wednesday, June 29, 2011

Kultuurkiht, ehk "see mis tuleb kaasa".

Igas aias on oma "kultuurkiht".
Kui mul oleks metsikult palju tühja maad ja hetkel poleks seda mitte millegiga täita, siis kõnniksin oma praegustele peenardele, nokitseks siin ja seal ning naaseks umbes tosina jaapani enela "krantsi", paarikümne neitsikummeli poja, peotäie iisopi- ja naistenõgese taimedega ning hoolikamal tuhnimisel leiaks ka rändama läinud kollast liiliat, kirjut liiliat ning villast nõianõgest. Ja loomulikult pole siis selle tühja platsi täitmine üldse mingi kunst.
Taimevahetused toimuvad tavaliselt kevadel ära. Südasuveks on kõik asjad mühinal kasvama läinud. Ka minu omad. Peale viimast vihmahooaega täheldasin väga sümpaatset nähtust, mis taimevahetusega kaasas käib. Need on juurte või mullaga ise kaasa tulnud taimed. Mõnikord võib oma aias sel moel päris toredaid "kaasreisijaid" avastada.
Täna leidsin kaks saialilletaime, ühe aed-pärdiklille, ühe tundmatu ja ühe tumeda kelluka taime. Harutasin kenasti juured lahti ja istutasin igaühe oma kohale. Kui tulnud, siis tulnud.:)
Aed-pärdiklill on kummaline nähtus. Tegu on siis üheaastase taimega, kes ennast ise osavalt igale poole külvab. Uute seemikute õied võivad olla sootuks teist värvi kui emataime omad ja nõnda ta muteerub aastast aastasse olles siin ja seal kas kollane, punane, roosa jne.

Lastele on lubatud

Kui mesilane sünnib, ehk siis kärjekannust välja ronib, on ta oma olemuselt täiskasvanud mesilastest selgelt eristatav. Noored mesimummid on aeglase liikumisega, kuidagi naiivsed (mõistuslik putukas võib endale lubada lapsepõlves olla naiivne, onju :), kipuvad kõike uudistama jne. Tore on kui see uus mesilane mesiniku karvasele käele sattub. Esimese asjana hakatakse karvust sikutama. Posserdab käe peal ja katkub nii, et ikka kohe tunda. Võimalik, et mingi instinkt "korda luua", a la "misse olgu, isegi käima ei mahu siin".:)
Noorte mesilaste ülesanne tarus ongi koristamine, vaklade eest hoolitsemine, vajaliku temperatuuri hoidmine, kärgede meisterdamine, vaha tootmine, propolisega vajalike kohtade kinnimätsimine, ühesõnaga - tagala.
Kui juhtub olema ilus ilm ja lennukoolita noori on tarru kogunenud paras ports, siis tulevad nad oma esimesele lennule. See näeb peaaegu nii välja nagu hakkaksid mesilased peret heitma. Tarust paiskub korraga välja sadu mesilasi ja algab lennupillerkaat. Väga palju mesilasi ühekorraga õhus, kes teevad suuremaid ja väiksemaid ringe, kaari ja kaheksaid. Kukuvad kohmakalt rohtu, puhkavad veidi ja lähevad jälle. Kui kogemata nende teele sattuda, siis võib mesilased selga ja pähe saada, sest noored ei oska veel inimesest mööda lennata vaid maanduvad siia ja sinna. Tuiavad veidi ja lähevad jälle oma lennuharjutusi tegema. Loodus on nutikas. Kui need väiksed totud ühekaupa maailma hakkaks avastama, siis oleks mesilasesööjail lihtne neid ära noppida. Aga kui õhk mesipuu ees lausa kihab, läheb kiskjal raskeks ühele keskenduda. Eks katsu kedagi püüda, kui õhus on korraga näiteks tuhat liikuvat objekti.
Vahel tuleb meevõtmise ajal koos kärgedega tarust kaasa ka mõni noor mesilane. Ilmselt on jäänud kärjekannu põhja poleerima ja pole märganud, et kärg välja võeti. Mesinik võtab noore inseneri näpu peale ja viib tagaaeda kollaste tarusse. Kollaste turvad on lävepakul kenasti kõik reas, tagumikud püsti, aga väike hall mesilane marsib nende vahelt takistamata läbi. Karm kaitsemeeskond ei pilguta silmagi, sest lastele on lubatud.
Kui see oleks olnud täiskasvanud mesilane, siis kargaks nad talle kallale, klobiks läbi ja viskaks rohtu, sest võõraid tarru ei lasta.

Tuesday, June 28, 2011

Mesi

Tegelikult peaks selle sõna välja ütlema megasametise häälega, millest umbes, et...punerduks võilillelõhnalisi tuuli, nektari laulu ja lõputut kleepjat aasadelõhnalist nõrgumist...
Siuke tore pornolik lause sai.:) Aga sellest ei tahtnud ma rääkida.
Lihtsalt, et jälle see mesi. Ja jälle need huvitavad maitsed.
Sellel kevadel sai degusteerimisega alustatud kohe algusest peale nagu kord ja kohus.
Esimene oli pajuõiemekiga maius, mida jagus vaid maitsmiseks, teine oli võililleväljade mesi, kolmas mesi tuli eile Kasemetsast ja seal kerkis esile uus huvitav maitse. Seni pole sellist veel ette juhtunud. Mingi konkreetse taime hõng kerkis tugevasti esile, kuid millega tegu, seda ma välja ei suutnud nuputada.
Täna tuli neljas mesi metsamaalt. Kui Kasemetsa metel oli paar kärge veel võilillehõngulist, siis metsamaa mesi oli ühtlane mahe aromaatne tundmatute taimede segumesi. Ühesõnaga - metsamesi.
Ja kui eelmine kord metsamaal õieotsija pilguga teraselt ringi vaatasin, siis ei olnud seal mingeid meeletuid väljasid kirkavärviliste õtsvate taimedega. Tegelikult oli metsik õitseng küll, aga niimoodi varjatult...Rohus ja metsa all õitsesid maasiliselt metsmaasikad, kortsleht asutas oma pisikesi rohelisi nektarikarikaid avama, võsas, aasal ja metsateel lõhnasid kurerehad, tiheda metsa all kollendas mingit liiki iminõgese õitest ja liivikutel alustasid ussikeel ja madarad. Tohutul hulgal pisiõisi, õiekobaraid ja õiekesi, mis kõik suhteliselt vähe märgatavad. Aga kusagilt see mesi tuleb. Kui ma oleksin tsipa noorem, hakkaksin vist meeuurijaks.:)
Seni ikka veel väga hämar areaal, et mille pealt ja kui palju korjatakse.
Ja siis veel see, et mesinikule jäävat kõigest üks kümnendik taru toodangust. Ülejäänud tarru toodud kraam läheb pere energiakuludeks (Kollased olevat võimelised ideaalse suve ja aruka mesindamise korral mesinikule andma üle saja kilo mett).
Müstika, eksole.:)

Saturday, June 25, 2011

Sõna jõud

Käin regulaarselt kohaliku raamatukogu riiuleid puistamas, aga viimasel paaril korral on saak vilets olnud. Nädala eest naasesin koju üsna veidrate raamatutega. Oli suur klantspiltidega eestikeskne ajalooraamat (ca 2 kg), üks kehvapoolne fäntasy lastekirjanduse letist, pehmete kaantega juhujutt, eesti loitsuraamat, reisiramat Himaalajast ja Läti reisijuht. No ei ole uudiskirjanduse letis midagi lugeda. Süstemaatiliselt läheneda pole ka veel viitsinud. Noh, et loen mõne suurema raamatublogi läbi, teen märkmeid ja hakkan siis kirjanike kaupa riiuleid traalima. Vist siiski peaks...
Ainuke tore lugemine oli sellest kuhjast "Eesti loitsud". Et niisuke loitsurahvas siis meil.:)
Silma hakkas see, et vanarahval olid päiksesõnad (Päivä kulda, tule välla...), tuulesõnad (tuule keeramiseks, tõstmiseks, tasaseks muutmiseks), kuusõnad (kuult küsiti raha ja noorust), pakasesõnad (kange külma vaigistamiseks), piksesõnad (et välk sisse ei lööks) ja vihmasõnad. Aga vihmasõnad ei olnud põua peletamiseks vaid sõnuti hoopis vihma järgi jääma või mujale minema (Vii, pilv, vihma venemaale...). Muig, paistab, et ka esivanemad olid pideva sita suusailmaga (eesti kliima) hädas. MITTE ÜHTEGI vihma kutsumise loitsu!:)
Nagu praegugi...juba kolmat nädalit õues pilvine ja jahe.
Loitsuraamatust veel...et mis vanarahval mureks oli, selle tõrjeks on kohe ka palju sõnu tehtud. Hästi palju lausumisi oli kirpude, lutikate, täide ja prussakate vastu. Väga tähtsad olid kari ja vili, nende heaolu kindlustamiseks leidus ohtrasti loitsusid.
Aga paistab, et vanal eestlasel oli ka sant iseloom, sest sajatusi (Sitta suhu, soola silma...)jagus viiele leheküljele, kuid õnnistussõnu napilt vaid kahele.:)
Vana aja eestlane paistab olevat olnud selline altkulmu tegelane ja mitte just kõige parem suhtleja, sest kui keegi kellelegi (kogemata:) midagi head ütles ("Su tütrel on ilusad juuksed, küll on sinu leib hästi kerkinud, näe kui kena sile varss...jne"), siis arvati, et kindla peale on märkajal midagi halba mõttes (no nüüd sõnus ära!) ja sõnuja suunas tuli posida umbes sellel teemal, et "Hunt sittugu sulle suhu" või "saagu sina seegisandiks saama!"
Ei, noh, hull wärk.:)
Ja mis meelel, see keelel..terve raamatu teine pool sisaldab arstimise sõnu.
Vanarahvas ei kannatanud depressiooni ning südame- ja veresoonkonna haiguste all. Ei, sugugi mitte.
Nõiasõnade nõudluse järgi näib olevat olnud palju vistrikke, paiseid, sügelisi, soolatüükaid, verejookse, tulehaavu, nikastusi, müütilist nahahaigust "roosi", ussihammustusi ja eriti palju on igasuguseid sõnumisi lastehaiguste vastu.
Huvitav oli ka see, et saunasõnu on väga palju. Tegelikult elementaarne kui saunas sünnitati. Saunasõnadega viheldi tervist, õnne ja lastele head tulevikku.
Meie päevini on elusa sõnana säilinud vähe.
Kõigest need "varesele valu, harakale häda..." (mis on tõesti väga vana loits) ja "lepatriinu, lenda ära..."
Pole minagi patust puhas. "Ropp jutt suhu tagasi!" on ka loits. Tõepoolest, kui mõni kukehäälega teismeline köögi supisabas väga palju türatama kipub, siis olen soovinud küll, et kõik see jutt lopsti suhu tagasi.:)

Friday, June 24, 2011

Jaanipäevad pole vennad...

Üldiselt hakkab sellest vihmajutust mingi jaanilaupäeva müüt saama - Jaanilaupäev olla niisuke päev, et siis alati sajab ja lausa raadiost öeldi eile maha, et 20 aastat on järjest jaaniõhtud vihmased olnud. No hallooo!!!
Hmh...või oli tegu mingi sellise eestlastele omase rahvaliku nähtusega umbes nagu loitsimise või või ebausuga, mille juured sügavamal ja hämaramas kui keegi mäletadagi maldab...
Kui minevikku kõndida, siis on neid ilusa ilmaga jaanipäevi ikka väga palju olnud...mäletan ühte rattamatka piki mereääri ja läbi Vihterpalu metsade, mis sattus jaanilaupäevale. Äärmiselt päikseline päev lõppes sooja sumeda suveõhtuga.
Lõime laagri üles keset metsa, jaanitasime, no ei sadanud. Ainuke nuhtlus olid suured ja näljased laane sääsed, kes polnud kaua-kaua kedagi söödavat näinud.
Meenub veel üks jaanipäev - 2009 suvest, mis sai peetud meie õues. Ilusale ilmale järgnes klaari taevaga selge õhtu. Plaanisime alguses isegi jaaniusse otsima minna, aga või siis vanad inimesed (noh, mina ja veel mõned...:) viitsisid peale kolme õlut ja pimedat enam kastesesse rohtu kahlama minna.
Eelmise aasta Jaanipäev oli Lilka juures suure lõkke ääres, kus meite bänd esimest korda avalikkuse ees pille proovis. Avalikkus suhtus positiivse uudishimuga (mõned möödaminejad ronisid aia peale, et mis wärk? ja viskasid sealt isegi natuke näppu:). Naabrid kuulasid muheledes, et kas ikka on päris või...Oli-oli.:)
Aga ma pidin ju ilmast rääkima...niisiis, palavale rannailmale järgnes soe õhtu, mis ööseks moondus merelt kohale roninud külmaks uduks. Vihma EI tulnud. Sääski oli nagu putru.
Ja eile...loomulikult ei sadanud. Oli lihtsalt kõle läänetuul, mis ööseks taeva pilvituks pühkis.
Aga ilus jaan oli tuulest hoolimata. Palju-palju pillimängu nagu ikka ja üle hulga aja oli ka kaugema nurga inemesi tule ääres näha.:)

Thursday, June 23, 2011

Jaanilaupäev

Tegelikult on kõik suvehommikud imelised, nii, et...ei midagi erilist. Puhub soe tuuleke, päike muheleb pilvede vahelt, kõrgel kuuskedes on ennast laulma unustanud musträstas (laulurästas, ööbik või...), jaama juures pesas klabistab õnnelikult nokka toonekurg ja nägemisulatuses asjatavad kassid. Nii totaalselt talvest erinev maailm - sümpaatne unenägu, millest ei pea ärkama - põhjamaalase õnnistus, suvi.:)
Täna avas esimese õie pargiroos `Maiden`s Blush` kuid aias on selletagi suur lõhnapillerkaar. Sidrunkollane päevaliilia, kirju liilia, valge pojeng, maasikalõhnaline ebajasmiin, vanaaegne roosa nelk, nõmme-liivatee jne.
Paistab, et jaanipäevast algab liiliate aeg. Otsa tegi lahti taluaedade uhkus - keisrikroon, ehk krookusliilia. Ka kõigil teistel õienupud ka juba üsna suured.
Esimest suve on aial iluaia nägu. Taimepojad on suureks kasvanud ja loovad ilmet. Eespool peenraäärtes on ka küll veel palju pisikest nn "laborikribu", kuid selleta ei saa ja see vist jääbki.
Sellel suvel on plaanis suurtele hostadele rajada päris oma peenar. Nu näis...

Tuesday, June 21, 2011

Hakkame jooma!:)

LITHUANIAN HONEY LIQUEUR [KRUPNIKAS]

INGREDIENTS:

* 2 teaspoons caraway seed
* 10 whole cloves
* 10 whole allspice
* 4 sticks cinnamon
* 2 sticks vanilla
* 2 pieces yellow ginger
* 2 pieces white ginger
* 10 cardamom seeds
* 1/2 nutmeg
* 3 strips orange rind
* 3 strips lemon rind
* 1 pinch saffron
* 4 cups water
* 2 lbs honey
* 1 quart grain alcohol

Crack cardamon seeds and nutmeg. Boil spices, rind and water in a covered pot until liquid is reduced to about 2 cups. Strain.

In a pot large enough to hold the spiced liquid, alcohol and honey, bring honey to a boil. Skim off the foam.

Pour spiced liquid into honey and stir.

Remove from heat. Place far away from heat to prevent flare-up or expolsion of alcohol. Slowly, and very carefully, pour in alcohol.

Replace pot on LOW heat. Heat, being careful not to simmer or boil, for 15 minutes.

Remove from heat and let cool in the same covered pot overnight. Following day, pour into bottles and allow to settle (about 2 weeks). The longer it sits, the clearer it becomes and the better it tastes.

Note: When I make this, I let it settle for a week. Pour off the clear liquid into a separate bottle, being careful not to disturb the sediment. Filter the sedimented portion (through a coffee filter) into a separate bottle. Do this several times over the next month. You will end up with a clear liqueur that is akin to the nectar of the gods.

Good Luck and Enjoy!

Sügav põige iiriste nimemaailma

Pean tunnistama, et naasesin sealt üsna rumala näoga.
Mu Väga Ilusal Iirisel ja Müstilisel Tumepunasel Eriti Jurakal Iirisel värava kõrval ja malbetel valgetel, ega üldse kellelgi pole nime. Internetis urgitsemine ajas segaduse vaid suuremaks, sest Müstilisele Tumepunasele sarnaneva (nagu kaks tilka vett) välimusega oli palju iiriseid, kuid neil kõigil olid erinevad nimed, alates `Sultan`s Palacest`ja lõpetades `Burgundy Bubblesiga`. Hansaplant müüb `Sultan`s Palace`nime all hoopis kirjeldamatut värvi heledat oranzpunast iirist. Väga Ilusa Iirise nimi peaks kogenud iirisekasvataja sõnade kohaselt olema `Gay Head`ja ka aiafirma "Roheline Aed" mainib oma müüginimekirjas sellise kirjeldusega iirist just sellise nime all, kuid muu maailm ei tea sellest midagi, see tähendab, internet ei anna sellise nimega iirisele ühtegi fotoga vastet.
Aga muidu oli tore teada saada, et tihti eesti aedades leiduva lihtsa ja vastupidava (ülal kahkjasbeez, all pruunikaskirju) iirise nimi on `Lucretzia Borgia`. :)
Vana hea igivana sort nagu malbed valgedki.
Üldiselt...pole vist väga mõtet neid iiriste nimesid jahtida, nad on kuidagi...hmh...veenvad ka ilma nimeta.
Mis ei käi sugugi mitte hosta kohta. Hosta nimi peaks minusugusele kindlasti teada olema. Sest nimi annab võimaluse uudistada kuidas käitub sama nimega hosta mõne teise aias mõnedes teistes valgustingimustes ja üldse.
Kiirrongi kiirusega paistab eestpoolt lähenev Jaanipäev.
Sajab juba teist nädalat. Pole paha, aed on megalopsakas. Isagi pikka aega vindunud söödaval kuslapuul on parem nägu ees ja roniva hortensia pistoks kasvatas kaks lehte.

Saturday, June 18, 2011

Väga ilus iiris


Ükshaaval on nad avanenud...Kõigepealt varajane tumesinine, siis lumivalged hulganisti, siis mulle peaaegu ninani ulatuv pruun-beez aedades tihti esinev sort, siis hiigelõiega sametjas tumepunane (ka varem lähedalt nähtud)värava kõrval...ja siis tema. Alumised kolm kroonlehte on sügavat sametpunast värvi, ülemised kroonlehed (või misiganes) helekollased ja habe erkkollane. Missugune ilus lill!
Iirised peakski peenras elama ühekaupa. Iirisekasvataja hakkab juba nädal aega enne õie avanemist peenras sügelemas käima, et kas juba on. Loomulikult ei ole veel. :)
Ja siis...ühel hommikul...tadaaa!!! Lõpuks ta ON. Ainult see üks õis. Ja laseb hardalt imetleda oma värvitoone, osa saada lõhnast (ka see on neil kõigil erinev) ning ÕITSEB.
Ei, ma mõistan iirisekogujaid suurepäraselt (kuidas küll mitte saada üheks neist?:).
Paistab, et pole pääsu, sest peale jaanipäeva pakutakse taimevahetuses imelisi siniseid, oivalisi roosasid ja veel ühte, kellel oli sõnulseletamatu õis.
Ma mõtlen sellele homme...Täpsemalt, et siis sellele, kuhu nad mahutada.
Aga aiapoes käimine, isegi kui midagi ei osta, läheb ikka täie ette.:)
Sain teada mis on selle "veikse halli kribu" nimi minu kuivpeenra servas. Nimelt siis vasaklehine kivikress (aethionema oppositifolium) ja suurel pinnal ennast hästi tundes (Google fotomaterjal) näeb ta pagana atraktiivne välja.
Ühel teisel aiapoekäigul aga soetasin endale kõreliilia. Imelik öelda, kuid tollel on nii kole õis, et taim ise on lausa vastupandamatu. Niisugune ilusasti, lausa kunstipäraselt kole - pruunikirju, näsaline ja näeb nii välja nagu ta võiks öösiti hakata lõhnama roiskunud liha järele, et "veikseid mahlaseid putukaid ligi meelitada...ja miks ka mitte pisinärilisi...Niisugune veidi ohtlik. Reaalis pole ma teda varem näinud ja tõenäoliselt ei lõhna ta üldse. Vähemasti pole seda kuskil mainitud. Lill on äärmiselt võluv, kuid kardab külma. Poetasin ta jugapuu kaitsva tiiva alla varjulisse kohta.
Huvitav...kui mõnel iirisel oleks eriti gigantsel moel näotu õis, kas ma siis oleksin ka sellest võlutud? Surmkindel, sest see oleks puhas haruldus.:) Sest ühelgi iirisel lihtsalt ei esine inetuid õisi.

Friday, June 17, 2011

Mesilased on nagu male

Siis seda, et...võid ju olla kogenud maletaja, kuid kui su vastaseks on puhas instinkt?
Kevadel vaatab mesinik kõik talve vastu pidanud pered hoolega üle. Kõik oleks nagu korras, aga esimeses tarus oli vähe hauet.
Kuu aja pärast ilmub esimesse tarru küürakhaue. Küürakhaue näeb välja nagu oleks kärg psioraasi haigestunud, ebakorrapärased kõrgemad mügarad, kahe sõnaga - kole ja kahtlane.
Kui selline haue tarru ilmub, siis tähendab see seda, et mesilased on juba tükk aega ilma emata olnud ja seda, et kui ema hukkus, siis ei leidunud tarus vajalikus vanuses vaklu (ca 3 päeva), kellest teha uus ema. Kui peale teatud aja möödumist peresse uut ema ei ilmu, siis hakkab toimuma huvitav metamorfoos - osad töömesilased (kes on ka emased), kasvatavad endale munemisaparaadi ja hakkavad ise munele. Loodus on mõnikord väga nutikas, kuid mesilaste juures ei ole looja probleemi lõpuni välja mõelnud, vaid pooleli asja juurest millegi huvitavama manu silganud ja nüüd on mesilased hädas. Valeemade poolt munetud materjalist ei kasva mitte uusi töömesilasi vaid suguvõimetud lesed, kes pere kiiresti kahanevat toiduvaru uue jõuga hävitama sööstavad.
Kui sellisesse peresse teisest tarust anda paar värske haudmega kärge, siis kasvatab pere rõõmsalt haudme üles, kuid emakuppu ei tee. Tarus ju munetakse, milleks veel uut ema vaja?
Küürakhaudmest saab lahti nii, kui võtta terve taru sülle, viia tükk maad kaugemale ja raputada sinna tühjaks. Valeemad on lennuvõimetud ja tarusse tagasi ei tule. Edasi on võimalus kas anda peresse puuriga uus ema või panna samasse tarru lausa terve väike pere koos tugeva emaga. Seda tehakse nii, et pannakse ajaleht kahe territooriumi vahele. Kui mesilased ajalehe vahelt ära koristavad, siis ollakse valmis ka ilma sõjata ühinema. Välja arvatud väike karvust sikutamine muidugi.
Nii peaks see teoreetiliselt olema. Varsti selgub kas see käik toimib kõigi hüvanguks ka reaalis.

Thursday, June 16, 2011

Koera naeratus

Õuekoer Morgan saab süüa ema käest. Muidugi, siis kui ema kodus on. Kui ema pikemaks suvilasse jääb, siis hakkan ma kõikjal õues nägema naeratavat koera. Lähen hommikul postkasti juurde, koer on laialt naeratades (he-he-hee) vastas. "Ja-jaa, kohe sa saad oma makaronid...", pobisen ma uniselt ja täidan oma lubaduse.
Lähen rohima. Koera poolt kostab "Iuh! (Hei, ma olen siin!" ja lai naeratus (he-hee) vaheaia vahelt. Nojah, ma olen tal praegu oluline tugiisik, peabki võimlema, aga lõunat ma küll serveerima ei hakka, ärgu mitte unistagugi. Ja nii terve päeva, koer on kogu aeg pildil nagu plaaster ja hoiab ustel silma peal, et kui ma siiski ilmun, siis naeratades meelde tuletada, et ma olen peaaegu jumalanna....ja et ärgu ma siis ikka õhtusööki ka unustagu.
Aga eile oli verandal peaaegu nagu eksperimentaalse arheoloogia labor - pesin vihmavees villu. Ühest Viljandimaa lakast jõudsid talvel minu juurde kolm igivana villakotti pesemata villadega. Oleks ju huvitav sellest mingit vaibamaterjali keerutada või proovida villast matti teha või kasvõi viltida miskit, aga enne tuleb nad ju puhtaks saada. Arvasin ise ka, et eks see villapesu saab üks kõva katsumus olema, aga, uskumatu - ei olnudki. Leotasin vihmavees pool päeva ja loputasin kuni pesuvesi enam nii...hmh, irw, mehune...ei olnud ja siis pesumasina käsipesu reziimil veel pesuvahendiga täitsa puhtaks. Ega muud kunsti polegi, et peab vihmavesi olema ja villad peavad marlikoti sisse pandud. Eriti kui pesumasinasse panna.
Esimese koti sain eile puhtaks, nüüd kuivavad. Põnev. Ilusad pikad villad on. Pehmed ka.:)

Wednesday, June 15, 2011

Sakus ka imede aed!:)

Ja juhtus nii, et me sattusime sinna just iiriste õitsemise ajal. Oijummijammi!
Roosad, pruunid, beezid, hallid, helesinised ja millised iirised kõik veel! Reaalis ei ole paljusid säherdusi kaunidusi üldse näinudki. Ja siis veel sellised aarded (välimuse poolest huvitavad ja harvaesinevad)nagu kaheldav džefersoonia, kevadmagun (algliik), jaapani kerria, valgeleheline päevaliilia ja floks, ning veel 30 sorti flokse, liiliaid, päevaliiliaid, mitmeid põnevaid lauke ning mulle välimuse poolest üleüldse tundmatuid taimi ja taimekesi. Äärmiselt põnev aed!
Kaasa tulid isase aktiniidia ja äärmiselt võluva sinise elulõnga pistoksad, džefersoonia seemned, kauni kukeharja sort, valge ja roosa kevadfloks, valge ja sinine karpaadi kellukas, kolm madalat iirist (sinine, punane ja kollane) ning madalakasvuline aediiris `Red Orchid`.
See oli vana, oskuslikult planeeritud, väga liigirikas ja väljakujunenud aed väikesel maa-alal, kus polnud ühtegi tühja kohta ja kus oldi pika aja jooksul õpitud hindama väiksekasvulisi taimi.:) Mitte nii, nagu mul, et `Sum and Substance` `Lady Isobel Barnett` ja `Guacamole` lillepeenras troonimas. Milline ruumi raiskamine!. Jah...tõttöelda olen ma ka ise juba heietanud (olnud sunnitud heietama, oleks täpsem:) mõtet suured hostad kuskile keset õuet kokku istutada, et laiutagu nad seal siis pealegi, kuid neist loobuma ei ole ma küll võimeline. Veel...No muidugi...kui ma peaksin valima, et kas valgeleheline topeltõieline päevaliilia või mõni nimetu hosta, siis selline hosta tõepoolest ei võida. :)
Aga paistab, et täna on mul terve päev aega omaenda aia jaoks.
Ilm on tumehall nagu varese selg.

Tuesday, June 14, 2011

Padukas viimaks ka meie auulis

Padukas oli vali, meenutas mingi väga suure taevaliku pange tühjendamist ja kestis lühikest aega. Läbikuivanud maa võttis kõik tänulikult vastu. Korraga nii palju lopsakust, uusi võrseid, õisi...hmh...ja umbrohtu...aga sellest ei tahtnud ma rääkida.
Paduka lõpus kostis rõduukse tagant vali hädahüüd MÄUUUUU! (HELP!).
Ma olen NII märga kassi näinud vaid peale vannitamist. Ja see pilk...
Võimaliku stsenaariumi järgi magas ta selgi soojal hommikupoolikul kuskil oblikates, võimalik, et irw...keset põldu...ja siis tulid mõned piisad...Härra Tibu on meil rahulik mees ja magas edasi...aga siis tuli pangega. Ja koduni oli pikk maa, oi kui pikk maa.
Härra Tibu oli täiesti endast väljas, ei teadnud kust ennast kuivaks noolida, igalt poolt oleks justnagu vaja olnud, kasukas tilkus ja käpad olid ka ilgelt porised.
Mitte kass vaid puhas huumor. Proua Muriga, näiteks, ei juhtu kunagi selliseid asju. Või isegi kui juhtub, siis ta on nii daam, et me ei saa sellest lihtsalt kunagi midagi teada.

Monday, June 13, 2011

Vihm

Vihm...
Kõigest üks sõna, aga nii leevendav.:)
Ma poleks arvanud, et ma võiksin vihmasse...hmh...soojalt suhtuda. Paraku, juhtub imesid, juhtub...
Aed kastetakse ühtlaselt kenasti ära ja ma ei pea kastekannudeaga hommikul ja õhtul taimede vahel laveerima. Vihm on ka tõhus kasvukiirendi. Harilik amorfa hakkab astilbe hõlma alt välja piiluma, taralõng viskas öö jooksul kasvus 5 cm juurde ja iirised on täiesti üllatunud.
Termomeetri näit hommikul oli mõnevõrra humoorikas: Toas 28 ja õues 15. Taevad on kenasti ühtlaselt pilves ja muudkui tibutab.
Eile tuli esimene mesi. Võilillemesi.:)
See on mõrkjas, aromaatne ning selle maitsest õhkub sulaselgelt suuri päiksekollaseid väljasid...silmapiirini või umbes nii. Võilillemesi on nii väärt kraam, et ega seda eriti ei müüda (minu elukogemus võilillemee otsinguil enne oma mesila aega). Iga vähegi mee maitset hindav mesinik paneb võilillemee oma pere tarbeks meekapi tagumisse nurka ja ei kõssagi, et tal midagi nii sigahead majas leiduda võiks. :)
Bändikas oli seekord üleni õues. Soojas suveõhtus hullu iirlase lugu, Matu valssi või Ukuaru valssi kuulata on ikka tõeline mõussen.
Iirised avanevad. Valge eile, must ja kirju täna. Huvitav mis värvi iiriseid meil veel on?

Sunday, June 12, 2011

Heietused nimeta põõsa teemal




Selline näeb mu nimeta põõsas välja. Kes ta küll võiks olla?
Sarnaneb väga deutsia `Chardonnay Pearls`-ga, aga vastuste otsimine interneti pildimaterjali põhjal on ikka niisugune pisut ebamäärane asi. Nii, et kui keegi juhtub lugema, taime ära tunneb ja märku annab, oleksin väga tänulik.:)
Õied ei lõhna. Ei tajunud absoluutselt mingit aroomi. Pikemalt eriti nuuskida polnud aega, sest tarusuu on ca poole meetri kaugusel ja üks kollane valvur tuli juba uurima, et mis lesid siin, kahtlane tüüp. Kindlasti meeluuret tegemas, teame, teame teiesuguseid...Pole vaja vist lisada, et ma ei hakanud temaga pikemalt vaidlema ja tulin ära.
Valge iiris on õied avanud ja tosinajagu siberi iiriseid samuti. Põuaga on õieilu vaid üheks päevaks. Varane pojeng poetab juba õielehti.
Aga täna on pühapäev ja meevõtupäev ja seega siis topelt pühapäev. Ja õhtul bändikas ka. Pokumehe viimane enda tehtud lugu on tõeline hitt. Äärmiselt põnev oleks kuulda kuidas lõõts ja karmoska selles loos kõlaksid. Viiuli ja mandoliini duett eelmises bändikas oli küll muinasjutuline.

Saturday, June 11, 2011

Nimeta põõsas

Täna avas esimesed õied üks pistoksataimedest. Kui ta oli veel väike, siis arvasin lehtede põhjal, et see võiks olla jaapani kerria. Mida enam õiepungad paisusid, seda enam sai selgeks, et see ei ole kerria ja õitsema hakkab keegi, kellel on valged õied. Niih, nüüd on nad lahti ja minuarust on õite järgi otsustades tegemist mingi deutsia sordiga. Ja nüüd ta seal ilutseb otse taru kõrval, kenad väikesed valged kellukad küljes. Pildistada ega nuusutada pole saanud, sest mesilaste silma all ma seal võimlema ei hakka. Uurin oma õitsevat põõsast lähemalt homme varahommikul kui mesilased magavad. Kollased ja leebed küll, aga siiski mesilased.
Siberi võhumõõgad on lahti, homme teevad algust ka muud iirised. Öösel avaneb ilmselt valge ja hommikul suur must(ok, tumepunane) värava kõrval.
Taralõng kasvab iga päev pool sentimeetrit pikemaks ja viinamari tõotab ämbritäit marju. Kas ma pean hakkama nüüd ta võsusid ära näpistama ja meil polegi sel aastal viinamarjakardinat?

Friday, June 10, 2011

pluss 28 varjus

Ma ütleks, et on soojemaid ilmu olnud. Mõõduka tuulega on säärane leitsak üsna ok. Küll aga mitte loomadele. Koer otsib jahedamaid kohti ja kaevab enda jaoks maasse "jahutusauke".
Kassid magavad tavalisest rohkem ja otsivad mõne sellise koha, kuhu saaks soovitavalt terve pinnalaotuse vastu jahedat maad litsuda.
Aga sellega on vist jälle nii, et üks talub palavust ikka paremini kui teine. Välimuse pealt on see hästi näha, sest söögikordade ajaks ilmuvad nad täpselt kohale nagu kaks šveitsi pankurit. Proua Muri on ilmselt lõunamaisemate geenidega, sest teda palavus nii väga ei häiri. Silm särab, karv läigib. Sevastu Härra Tibu paistab olevat põhjamaine mees ja tema välimusest võib ühtteist välja lugeda küll. Tavaliselt nii hoolikalt puhtaks klanitud noorsand hakkab palavatel päevadel meenutama hukkaläinud peiarit, kes kortsunud frakis ja närbunud nelgiga nööpaugus kuskil jumalteabmis oblikate vahel ärganud ning nälja sunnil nüüd avaliku supiköögi poole suundub. Karv lahti, palg tolmune ja nina lurisemas (nohu ka teisel).
Palavus sigitab sääski. Aed on sedavõrd kasvanud, et verandatrepilt avaneb nüüd "vaade", mida peaks olema ilusatel suveõhtutel hea nautida, aga võta näpust! Kui pikemaks vahtima jääd, süüakse lihtsalt ära. Aga muidu on mõnna, verandaposti embav lõhnav kuslapuu õigustab oma nime. Õhtuti on tema ööviiuli aroomi meenutavat lõhna kaugele tunda. Suvi on mõnna!:)

Thursday, June 9, 2011

Enne massilisi õitsenguid

"Peale tulpe ei õitse tükk aega midagi" müüt sai selle kevadega siin aias kenasti ära kummutatud. Peale tulpe tulid poeedinartsissid ning siis juba pikalt kevadfloks, hanerohi, sieboldi priimula, Middendorffi päevaliilia, piibelehed, karulauk, kullerkupud, varjukivirik, linnakivirik, ümaralehine kivirik, püramiidkivirik ja kurekell-ängelhein.
Eile avas esimese õie varane pojeng. See tähendab Suure Õitsengu algust. Punane pojeng on alati esimene.
Täiesti hurmavad asjad on jaanihüatsindid. Näen neid absoluutselt esimest korda. Öösel on paar õievart esimesed kellukad lahti teinud. Tegelikkuses peaksid nad veidi suuremad olema, kuid peale sellekevadist istutust ja kahenädalast põuda on see isegi hea ponnistus. Jälle üks lemmik juures.:)
Oli ka üks hea üllatus - leidsin jugapuu alt kirjulehelise igihali võsu, mis oli kenasti kasvama läinud. Sügisel ei olnud seal midagi, ju talvitus lehtedeta ja kevadel otsustas jalad alla võtta. Vitaalseks osutus ka terve eelmise suve ühes seisus passinud roniva hortensia pistik. Põuakuumus ja kastmine panid eluvaimu sisse.
Luuderohu pistoks elas talve igihaljana üle ja seni mingeid muutusi kasvamise suunas näha pole.
Mesilaste tõupere üllatas täiega. Eilse vaatluse tulemusel leidis mesinik tarust vana lõigatud tiivaga ja rohelise täpiga matrooni asemel uue suure kollase ema. (Ma polegi varem nii ilusat näinud). Mingil põhjusel vahetas pere ise ema ära. Kusjuures peret nad ei heitnud, lihtsalt vaikselt tehti ära. Olen sellest varem ka kuulnud, aga tundus kuidagi ebareaalne, et ilma pereheitmiseta. Mesinikud arvasid, et toomise stress pluss pikk kuumaperiood käivitasid mingite instinktide ahelreaktsiooni. Räägitakse veel võimalusest, et vana ema elab koos noorega ühes tarus edasi. No ei taha uskuda, et õukond ise läheb oma vana kuningannat tapma. Respekt on ikka liiga suur. Et kui peaks laip siiski kuskil taru põhjas olema, siis on see noore ema torgatud.

Wednesday, June 8, 2011

Kuumalaine

Päike ilmub hommikul taevasse nagu hõõguv taaler ja ei lahku sealt enne kui kõik on kuumaks köetud nagu kõrbes. Tänu madalale maale meie muru ära ei kuiva kuid lillede pärast hakkab küll väike mure tekkima. Uusistutusi saab iga päev kastetud, aga nüüd hakkavad ka põliselanikud janu tundemärke ilmutama.
Ega muud kui ämbrid näpu otsa ja kastma.
Kuumus mõjub metsiku kasvukiirendina. Hostad, kes vett saavad, kerkivad lausa silmanähtavalt suuremaks.
Ahtalehine sininokk (kevadisest taimevahetusest)hakkas õitsema. Ta on tõesti äärmiselt võluv taim ja ma ei ole teda kunagi varem näinud. 10 sentimeetri pikkuste raokeste otsa on maitsekalt asetatud taevassinised tähekujulised õied.

Krae

Hommikud on tavaliselt ühesugused. Avan rõduukse ja lasen kassid sisse. Kui ma ei viitsi kohe külmkapist konservi võtta ja kassikaussi panna, saan ma endale KRAE. KRAE ilmub õlgadele nn "viimse abinõuna" peale lugematuid vihjeid (õrnad kräunatused, sääresilid, nähtavas kohas istumine, silmside otsimine)ning sellest enne vabaneda pole võimalik kui olen konservi kätte andnud. Kausis on kassikrõbinaid küll, aga nirvaana saavutatakse millegipärast ainult konserviga. Kuna see on nii armas "väljapressimismeetod", siis lasengi asjadel omasoodu kulgeda. KRAE kargab õlgadele vahel lausa maast, kuid enamasti otsitakse kõrgem koht ja oodatakse, millal ma seal mööda lähen. KRAE lebab tihkelt liibudes nii, et saba ühel pool, vurrud teisel pool, on raske, lööb kõvasti nurru, haakub vastavalt õlgade kujule täpselt neljas kohas (kus on tunda midagi takjapaela taolist) ja metsikult armastav. Kui sellest koeruse pärast vabaneda püüan ja ennast veidi kallutan, siis on tunda kuidas takjapaelakohad kõvasti riidesse haakuvad, KRAE vahetab osavalt asukohta nagu vilunud loheratsanik, ega ei mõtlegi irduda enne kui...
Käin aeglaselt toas ringi, ratsanik teeb põsepaisid, moosib täiega ja lööb peaaegu sammude taktis nurru....lähen köögi poole...nurr kiireneb...võtan suuna külmkapile...nurr kiireneb veelgi ja muutub segaseks nurrpudruks, mispeale KRAE ennast lahti haagib ja õlult maha mütsatab. Eesmärk on peaaegu saavutatud ja rohkem pole mõtet ühtki üleliigset kalorit raisata. Selles suhtes ei erine Härra Tibu mitte millegi poolest teistest kassidest.:)

Sunday, June 5, 2011

Kohtumised

Hommikul kohtumine unise ja nördinud mesilasega, kes oli oma une teise korruse aknal ära maganud ja lendas häälekal lennul alla vaatama "kas tõesti mitte kedakuraditki kodus ei ole". Oli. Suhteliselt närvis mina püüdis ta purki ja talutas verandale päikse kätte.
Aias kohtumine Pätuga. Muig. See ei ole kass vaid puhas huumor.:)
Pole vaja vist lisada, et me kohtusime aktiniidia juures kus ta parajasti püherdas.
"Teate, teil on väga võluv aed, mind lausa tõmbab siia, rohelus ja..." Pätu vaatas ringi ja hakkas ennast minekule sättima. "Mis teha, asjatoimetused ootavad, oli väga meeldiv vestelda," ja Pätu sukeldus aia alt oma poole peale.
Kogu selle aja istus Härra Tibu tiidsal ilmel läheduses kivil "Teie vestelge, aga mina siin niisama...võtan päikest ja."
Roosipeenras õitseb suur valge liilia, helesinine kevadfloks ja topeltõieline hanerohi moodustavad lopsaka tausta kolmele äsjapuhkenud tumesinisele iirisele. (Ma ei ole ikka veel teada saanud, mis selle kõige varasema tumesinise nimi on.) Arendsi kivirike punased ja valged laigud hakkavad tuhmuma, esimese õie avas mägijumikas, pojengid paisuvad ja kui eelmisel aastal olid hostad lihtsalt hostad, siis nüüd on nende leherosettide ilu muljetavaldav. Ka kõige kehvemad neist, kellest väga elulooma ei lootnudki. Siin on raudreegel väga hästi tunnetatav: Esimene suvi kulub juurdumisele, see pärisilu tuleb järgmistel.
On imekaunis suvehommik...päike...sirelid hingavad veel viimaseid aroome hommikuvärskusse ja inimesed on õppinud jahedusest lugu pidama, sest ka täna lubatakse palavat päeva.
Eile õhtul oli pehme kortslehe "tiivad üsna sorakil". Katsun täna kõiki kasta. Vähemalt neid, kes sel kevadel ümber sai istutatud. Mnjah, väikse vihma vastu poleks küll midagi.:)

Saturday, June 4, 2011

Missis Bean

Tegin täna rehepappi. Kütan, suhtlen, loen raamatut, tapan sääski, müün pileteid, niikuradiigav on, aga töö on töö...ja mina ikka kütan, suhtlen jne....jälle kõike otsast peale või erinevas järjekorras, aga umbes sama. Ja nii kaheksa tundi. Õhtuks võtab üsna lonti, ruum soe ka. Igavene pirakas kolle ju taga.
Niisiis, kui õhtupoole jälle raamatu tagant tõusin ja kütma kukkusin, sain ootamatu füüsilise elamuse osaliseks.:)
Võtsin selle endapikkuse ahjuroobi, suur, raske, vanaaegne sepatöö. Räsasin söed ilusti tasaseks ja panin roobi hajameelselt tagasikätt seina äärde. Valepidi. Viskasin ahju puid täis ning astusin hoogsa sammu, et võtta lühem ahjuroop ja siis mulle esimest korda virutatigi. Mida teeb inimene kui talle ootamatult pimedast nurgast näkku lüüakse? Ma ei tea mida teeb, aga mina astusin millegipärast uuesti ettepoole ja sain uue obaka. See oli juba tõsisem kui esimene ja suunurk paistetas kohe üles nagu saiatainas. Kes lõi? Ise lõin. Niu-niu-niu....
Täna ei ole vist hea päev...
Huvitav, mis veel võiks juhtuda?
Seelikuga rattaketi vahele kinni kiiluda, koduteel ära eksida, mida veel?...einoh...kui kaks korda ühe ahjuroobi peale saab astuda, siis on ka kõik muud asjad võimalikud.:)

Thursday, June 2, 2011

Pere

Kollased ja mustad mummid on nagelemise lõpetanud ja kenasti pere moodustanud. Mingil sisemisel tarunõupidamisel on otsustatud, et me oleme väike pere, aga saame hakkama. Praegu hauet on, korjemesilasi tarus ei ole ja vaglad tahavad süüa. See, mis kärgedes hetkel leidub, kulub pere arenguks ja muidusööjad, aidaa! Eile tiriti ühte õnnetut leske (isamesilane)tarust välja ja mõnitati astmeleual. Kisuti rinnakarvadest ja jalust ja anti mõista, et ära tagasi tule. Mumm oli nii õnnetu. Samas, oleks tal vähegi oidu...maja seina ääres on teine taru tugeva perega kus süüa küll ja lahke pererahvas (lesed võetakse suvalises tarus alati vastu kui toidupuudust ei ole). Aga, jah...vaatasime selle vaese lese sakutamist ja nentisime, et isaste elu mesilaste matriarhaalses maailmas ei ole üldse mingi meelakkumine.
Eilne pluss 26 varjus moondus öö jooksul napiks 11 kraadiks koos pilves taeva ja uduga.
Taimedele see väga meeldis. Õhtul palavaga pea lonti lasknud isendid olid hommikul jälle kõik selja sirgu ajanud.

Wednesday, June 1, 2011

Mõrvake

Hommik. Päike, sirelid jne. Paistab, et eilne paradiis ei olnud sugugi kena unenägu, nentisin ma kohviga uniselt verandale taarudes. Paradiis meie tagaaias...:)
Samas aga oli midagi mis nagu...mitte, et oleks just niiväga häirinud või...aga aju oli registreerinud vahepeal mingi ebakoha, millest mu pilk oli üle libisenud, millestki mis paradiisi ilmselgelt ei sobinud. Teritasin tähelepanu ja vaatasin veranda uuesti üle.
Ja seal ta oligi.
Rõduukse kõrval oli sündmuspaik imepisikeste soolikate, vereplekikese ja imeväikese hiirhalli peakesega, millel küljes veel miniatuursed vurrukesed ja kaks musta pärlsilma.
Ei teadnudki kuidas suhtuda. Kas oli trofee või jäänused? Vist oligi hoopis nii, et kuidas võtta nõnda ka on.