Missis Bean

Tegin täna rehepappi. Kütan, suhtlen, loen raamatut, tapan sääski, müün pileteid, niikuradiigav on, aga töö on töö...ja mina ikka kütan, suhtlen jne....jälle kõike otsast peale või erinevas järjekorras, aga umbes sama. Ja nii kaheksa tundi. Õhtuks võtab üsna lonti, ruum soe ka. Igavene pirakas kolle ju taga.
Niisiis, kui õhtupoole jälle raamatu tagant tõusin ja kütma kukkusin, sain ootamatu füüsilise elamuse osaliseks.:)
Võtsin selle endapikkuse ahjuroobi, suur, raske, vanaaegne sepatöö. Räsasin söed ilusti tasaseks ja panin roobi hajameelselt tagasikätt seina äärde. Valepidi. Viskasin ahju puid täis ning astusin hoogsa sammu, et võtta lühem ahjuroop ja siis mulle esimest korda virutatigi. Mida teeb inimene kui talle ootamatult pimedast nurgast näkku lüüakse? Ma ei tea mida teeb, aga mina astusin millegipärast uuesti ettepoole ja sain uue obaka. See oli juba tõsisem kui esimene ja suunurk paistetas kohe üles nagu saiatainas. Kes lõi? Ise lõin. Niu-niu-niu....
Täna ei ole vist hea päev...
Huvitav, mis veel võiks juhtuda?
Seelikuga rattaketi vahele kinni kiiluda, koduteel ära eksida, mida veel?...einoh...kui kaks korda ühe ahjuroobi peale saab astuda, siis on ka kõik muud asjad võimalikud.:)