"Peale tulpe ei õitse tükk aega midagi" müüt sai selle kevadega siin aias kenasti ära kummutatud. Peale tulpe tulid poeedinartsissid ning siis juba pikalt kevadfloks, hanerohi, sieboldi priimula, Middendorffi päevaliilia, piibelehed, karulauk, kullerkupud, varjukivirik, linnakivirik, ümaralehine kivirik, püramiidkivirik ja kurekell-ängelhein.
Eile avas esimese õie varane pojeng. See tähendab Suure Õitsengu algust. Punane pojeng on alati esimene.
Täiesti hurmavad asjad on jaanihüatsindid. Näen neid absoluutselt esimest korda. Öösel on paar õievart esimesed kellukad lahti teinud. Tegelikkuses peaksid nad veidi suuremad olema, kuid peale sellekevadist istutust ja kahenädalast põuda on see isegi hea ponnistus. Jälle üks lemmik juures.:)
Oli ka üks hea üllatus - leidsin jugapuu alt kirjulehelise igihali võsu, mis oli kenasti kasvama läinud. Sügisel ei olnud seal midagi, ju talvitus lehtedeta ja kevadel otsustas jalad alla võtta. Vitaalseks osutus ka terve eelmise suve ühes seisus passinud roniva hortensia pistik. Põuakuumus ja kastmine panid eluvaimu sisse.
Luuderohu pistoks elas talve igihaljana üle ja seni mingeid muutusi kasvamise suunas näha pole.
Mesilaste tõupere üllatas täiega. Eilse vaatluse tulemusel leidis mesinik tarust vana lõigatud tiivaga ja rohelise täpiga matrooni asemel uue suure kollase ema. (Ma polegi varem nii ilusat näinud). Mingil põhjusel vahetas pere ise ema ära. Kusjuures peret nad ei heitnud, lihtsalt vaikselt tehti ära. Olen sellest varem ka kuulnud, aga tundus kuidagi ebareaalne, et ilma pereheitmiseta. Mesinikud arvasid, et toomise stress pluss pikk kuumaperiood käivitasid mingite instinktide ahelreaktsiooni. Räägitakse veel võimalusest, et vana ema elab koos noorega ühes tarus edasi. No ei taha uskuda, et õukond ise läheb oma vana kuningannat tapma. Respekt on ikka liiga suur. Et kui peaks laip siiski kuskil taru põhjas olema, siis on see noore ema torgatud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment