Padukas oli vali, meenutas mingi väga suure taevaliku pange tühjendamist ja kestis lühikest aega. Läbikuivanud maa võttis kõik tänulikult vastu. Korraga nii palju lopsakust, uusi võrseid, õisi...hmh...ja umbrohtu...aga sellest ei tahtnud ma rääkida.
Paduka lõpus kostis rõduukse tagant vali hädahüüd MÄUUUUU! (HELP!).
Ma olen NII märga kassi näinud vaid peale vannitamist. Ja see pilk...
Võimaliku stsenaariumi järgi magas ta selgi soojal hommikupoolikul kuskil oblikates, võimalik, et irw...keset põldu...ja siis tulid mõned piisad...Härra Tibu on meil rahulik mees ja magas edasi...aga siis tuli pangega. Ja koduni oli pikk maa, oi kui pikk maa.
Härra Tibu oli täiesti endast väljas, ei teadnud kust ennast kuivaks noolida, igalt poolt oleks justnagu vaja olnud, kasukas tilkus ja käpad olid ka ilgelt porised.
Mitte kass vaid puhas huumor. Proua Muriga, näiteks, ei juhtu kunagi selliseid asju. Või isegi kui juhtub, siis ta on nii daam, et me ei saa sellest lihtsalt kunagi midagi teada.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment