Õuekoer Morgan saab süüa ema käest. Muidugi, siis kui ema kodus on. Kui ema pikemaks suvilasse jääb, siis hakkan ma kõikjal õues nägema naeratavat koera. Lähen hommikul postkasti juurde, koer on laialt naeratades (he-he-hee) vastas. "Ja-jaa, kohe sa saad oma makaronid...", pobisen ma uniselt ja täidan oma lubaduse.
Lähen rohima. Koera poolt kostab "Iuh! (Hei, ma olen siin!" ja lai naeratus (he-hee) vaheaia vahelt. Nojah, ma olen tal praegu oluline tugiisik, peabki võimlema, aga lõunat ma küll serveerima ei hakka, ärgu mitte unistagugi. Ja nii terve päeva, koer on kogu aeg pildil nagu plaaster ja hoiab ustel silma peal, et kui ma siiski ilmun, siis naeratades meelde tuletada, et ma olen peaaegu jumalanna....ja et ärgu ma siis ikka õhtusööki ka unustagu.
Aga eile oli verandal peaaegu nagu eksperimentaalse arheoloogia labor - pesin vihmavees villu. Ühest Viljandimaa lakast jõudsid talvel minu juurde kolm igivana villakotti pesemata villadega. Oleks ju huvitav sellest mingit vaibamaterjali keerutada või proovida villast matti teha või kasvõi viltida miskit, aga enne tuleb nad ju puhtaks saada. Arvasin ise ka, et eks see villapesu saab üks kõva katsumus olema, aga, uskumatu - ei olnudki. Leotasin vihmavees pool päeva ja loputasin kuni pesuvesi enam nii...hmh, irw, mehune...ei olnud ja siis pesumasina käsipesu reziimil veel pesuvahendiga täitsa puhtaks. Ega muud kunsti polegi, et peab vihmavesi olema ja villad peavad marlikoti sisse pandud. Eriti kui pesumasinasse panna.
Esimese koti sain eile puhtaks, nüüd kuivavad. Põnev. Ilusad pikad villad on. Pehmed ka.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment