Vihm

Vihm...
Kõigest üks sõna, aga nii leevendav.:)
Ma poleks arvanud, et ma võiksin vihmasse...hmh...soojalt suhtuda. Paraku, juhtub imesid, juhtub...
Aed kastetakse ühtlaselt kenasti ära ja ma ei pea kastekannudeaga hommikul ja õhtul taimede vahel laveerima. Vihm on ka tõhus kasvukiirendi. Harilik amorfa hakkab astilbe hõlma alt välja piiluma, taralõng viskas öö jooksul kasvus 5 cm juurde ja iirised on täiesti üllatunud.
Termomeetri näit hommikul oli mõnevõrra humoorikas: Toas 28 ja õues 15. Taevad on kenasti ühtlaselt pilves ja muudkui tibutab.
Eile tuli esimene mesi. Võilillemesi.:)
See on mõrkjas, aromaatne ning selle maitsest õhkub sulaselgelt suuri päiksekollaseid väljasid...silmapiirini või umbes nii. Võilillemesi on nii väärt kraam, et ega seda eriti ei müüda (minu elukogemus võilillemee otsinguil enne oma mesila aega). Iga vähegi mee maitset hindav mesinik paneb võilillemee oma pere tarbeks meekapi tagumisse nurka ja ei kõssagi, et tal midagi nii sigahead majas leiduda võiks. :)
Bändikas oli seekord üleni õues. Soojas suveõhtus hullu iirlase lugu, Matu valssi või Ukuaru valssi kuulata on ikka tõeline mõussen.
Iirised avanevad. Valge eile, must ja kirju täna. Huvitav mis värvi iiriseid meil veel on?