Mesi

Tegelikult peaks selle sõna välja ütlema megasametise häälega, millest umbes, et...punerduks võilillelõhnalisi tuuli, nektari laulu ja lõputut kleepjat aasadelõhnalist nõrgumist...
Siuke tore pornolik lause sai.:) Aga sellest ei tahtnud ma rääkida.
Lihtsalt, et jälle see mesi. Ja jälle need huvitavad maitsed.
Sellel kevadel sai degusteerimisega alustatud kohe algusest peale nagu kord ja kohus.
Esimene oli pajuõiemekiga maius, mida jagus vaid maitsmiseks, teine oli võililleväljade mesi, kolmas mesi tuli eile Kasemetsast ja seal kerkis esile uus huvitav maitse. Seni pole sellist veel ette juhtunud. Mingi konkreetse taime hõng kerkis tugevasti esile, kuid millega tegu, seda ma välja ei suutnud nuputada.
Täna tuli neljas mesi metsamaalt. Kui Kasemetsa metel oli paar kärge veel võilillehõngulist, siis metsamaa mesi oli ühtlane mahe aromaatne tundmatute taimede segumesi. Ühesõnaga - metsamesi.
Ja kui eelmine kord metsamaal õieotsija pilguga teraselt ringi vaatasin, siis ei olnud seal mingeid meeletuid väljasid kirkavärviliste õtsvate taimedega. Tegelikult oli metsik õitseng küll, aga niimoodi varjatult...Rohus ja metsa all õitsesid maasiliselt metsmaasikad, kortsleht asutas oma pisikesi rohelisi nektarikarikaid avama, võsas, aasal ja metsateel lõhnasid kurerehad, tiheda metsa all kollendas mingit liiki iminõgese õitest ja liivikutel alustasid ussikeel ja madarad. Tohutul hulgal pisiõisi, õiekobaraid ja õiekesi, mis kõik suhteliselt vähe märgatavad. Aga kusagilt see mesi tuleb. Kui ma oleksin tsipa noorem, hakkaksin vist meeuurijaks.:)
Seni ikka veel väga hämar areaal, et mille pealt ja kui palju korjatakse.
Ja siis veel see, et mesinikule jäävat kõigest üks kümnendik taru toodangust. Ülejäänud tarru toodud kraam läheb pere energiakuludeks (Kollased olevat võimelised ideaalse suve ja aruka mesindamise korral mesinikule andma üle saja kilo mett).
Müstika, eksole.:)