Kohtumised

Hommikul kohtumine unise ja nördinud mesilasega, kes oli oma une teise korruse aknal ära maganud ja lendas häälekal lennul alla vaatama "kas tõesti mitte kedakuraditki kodus ei ole". Oli. Suhteliselt närvis mina püüdis ta purki ja talutas verandale päikse kätte.
Aias kohtumine Pätuga. Muig. See ei ole kass vaid puhas huumor.:)
Pole vaja vist lisada, et me kohtusime aktiniidia juures kus ta parajasti püherdas.
"Teate, teil on väga võluv aed, mind lausa tõmbab siia, rohelus ja..." Pätu vaatas ringi ja hakkas ennast minekule sättima. "Mis teha, asjatoimetused ootavad, oli väga meeldiv vestelda," ja Pätu sukeldus aia alt oma poole peale.
Kogu selle aja istus Härra Tibu tiidsal ilmel läheduses kivil "Teie vestelge, aga mina siin niisama...võtan päikest ja."
Roosipeenras õitseb suur valge liilia, helesinine kevadfloks ja topeltõieline hanerohi moodustavad lopsaka tausta kolmele äsjapuhkenud tumesinisele iirisele. (Ma ei ole ikka veel teada saanud, mis selle kõige varasema tumesinise nimi on.) Arendsi kivirike punased ja valged laigud hakkavad tuhmuma, esimese õie avas mägijumikas, pojengid paisuvad ja kui eelmisel aastal olid hostad lihtsalt hostad, siis nüüd on nende leherosettide ilu muljetavaldav. Ka kõige kehvemad neist, kellest väga elulooma ei lootnudki. Siin on raudreegel väga hästi tunnetatav: Esimene suvi kulub juurdumisele, see pärisilu tuleb järgmistel.
On imekaunis suvehommik...päike...sirelid hingavad veel viimaseid aroome hommikuvärskusse ja inimesed on õppinud jahedusest lugu pidama, sest ka täna lubatakse palavat päeva.
Eile õhtul oli pehme kortslehe "tiivad üsna sorakil". Katsun täna kõiki kasta. Vähemalt neid, kes sel kevadel ümber sai istutatud. Mnjah, väikse vihma vastu poleks küll midagi.:)