Ja juhtus nii, et me sattusime sinna just iiriste õitsemise ajal. Oijummijammi!
Roosad, pruunid, beezid, hallid, helesinised ja millised iirised kõik veel! Reaalis ei ole paljusid säherdusi kaunidusi üldse näinudki. Ja siis veel sellised aarded (välimuse poolest huvitavad ja harvaesinevad)nagu kaheldav džefersoonia, kevadmagun (algliik), jaapani kerria, valgeleheline päevaliilia ja floks, ning veel 30 sorti flokse, liiliaid, päevaliiliaid, mitmeid põnevaid lauke ning mulle välimuse poolest üleüldse tundmatuid taimi ja taimekesi. Äärmiselt põnev aed!
Kaasa tulid isase aktiniidia ja äärmiselt võluva sinise elulõnga pistoksad, džefersoonia seemned, kauni kukeharja sort, valge ja roosa kevadfloks, valge ja sinine karpaadi kellukas, kolm madalat iirist (sinine, punane ja kollane) ning madalakasvuline aediiris `Red Orchid`.
See oli vana, oskuslikult planeeritud, väga liigirikas ja väljakujunenud aed väikesel maa-alal, kus polnud ühtegi tühja kohta ja kus oldi pika aja jooksul õpitud hindama väiksekasvulisi taimi.:) Mitte nii, nagu mul, et `Sum and Substance` `Lady Isobel Barnett` ja `Guacamole` lillepeenras troonimas. Milline ruumi raiskamine!. Jah...tõttöelda olen ma ka ise juba heietanud (olnud sunnitud heietama, oleks täpsem:) mõtet suured hostad kuskile keset õuet kokku istutada, et laiutagu nad seal siis pealegi, kuid neist loobuma ei ole ma küll võimeline. Veel...No muidugi...kui ma peaksin valima, et kas valgeleheline topeltõieline päevaliilia või mõni nimetu hosta, siis selline hosta tõepoolest ei võida. :)
Aga paistab, et täna on mul terve päev aega omaenda aia jaoks.
Ilm on tumehall nagu varese selg.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment