Igas aias on oma "kultuurkiht".
Kui mul oleks metsikult palju tühja maad ja hetkel poleks seda mitte millegiga täita, siis kõnniksin oma praegustele peenardele, nokitseks siin ja seal ning naaseks umbes tosina jaapani enela "krantsi", paarikümne neitsikummeli poja, peotäie iisopi- ja naistenõgese taimedega ning hoolikamal tuhnimisel leiaks ka rändama läinud kollast liiliat, kirjut liiliat ning villast nõianõgest. Ja loomulikult pole siis selle tühja platsi täitmine üldse mingi kunst.
Taimevahetused toimuvad tavaliselt kevadel ära. Südasuveks on kõik asjad mühinal kasvama läinud. Ka minu omad. Peale viimast vihmahooaega täheldasin väga sümpaatset nähtust, mis taimevahetusega kaasas käib. Need on juurte või mullaga ise kaasa tulnud taimed. Mõnikord võib oma aias sel moel päris toredaid "kaasreisijaid" avastada.
Täna leidsin kaks saialilletaime, ühe aed-pärdiklille, ühe tundmatu ja ühe tumeda kelluka taime. Harutasin kenasti juured lahti ja istutasin igaühe oma kohale. Kui tulnud, siis tulnud.:)
Aed-pärdiklill on kummaline nähtus. Tegu on siis üheaastase taimega, kes ennast ise osavalt igale poole külvab. Uute seemikute õied võivad olla sootuks teist värvi kui emataime omad ja nõnda ta muteerub aastast aastasse olles siin ja seal kas kollane, punane, roosa jne.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment