Siis seda, et...võid ju olla kogenud maletaja, kuid kui su vastaseks on puhas instinkt?
Kevadel vaatab mesinik kõik talve vastu pidanud pered hoolega üle. Kõik oleks nagu korras, aga esimeses tarus oli vähe hauet.
Kuu aja pärast ilmub esimesse tarru küürakhaue. Küürakhaue näeb välja nagu oleks kärg psioraasi haigestunud, ebakorrapärased kõrgemad mügarad, kahe sõnaga - kole ja kahtlane.
Kui selline haue tarru ilmub, siis tähendab see seda, et mesilased on juba tükk aega ilma emata olnud ja seda, et kui ema hukkus, siis ei leidunud tarus vajalikus vanuses vaklu (ca 3 päeva), kellest teha uus ema. Kui peale teatud aja möödumist peresse uut ema ei ilmu, siis hakkab toimuma huvitav metamorfoos - osad töömesilased (kes on ka emased), kasvatavad endale munemisaparaadi ja hakkavad ise munele. Loodus on mõnikord väga nutikas, kuid mesilaste juures ei ole looja probleemi lõpuni välja mõelnud, vaid pooleli asja juurest millegi huvitavama manu silganud ja nüüd on mesilased hädas. Valeemade poolt munetud materjalist ei kasva mitte uusi töömesilasi vaid suguvõimetud lesed, kes pere kiiresti kahanevat toiduvaru uue jõuga hävitama sööstavad.
Kui sellisesse peresse teisest tarust anda paar värske haudmega kärge, siis kasvatab pere rõõmsalt haudme üles, kuid emakuppu ei tee. Tarus ju munetakse, milleks veel uut ema vaja?
Küürakhaudmest saab lahti nii, kui võtta terve taru sülle, viia tükk maad kaugemale ja raputada sinna tühjaks. Valeemad on lennuvõimetud ja tarusse tagasi ei tule. Edasi on võimalus kas anda peresse puuriga uus ema või panna samasse tarru lausa terve väike pere koos tugeva emaga. Seda tehakse nii, et pannakse ajaleht kahe territooriumi vahele. Kui mesilased ajalehe vahelt ära koristavad, siis ollakse valmis ka ilma sõjata ühinema. Välja arvatud väike karvust sikutamine muidugi.
Nii peaks see teoreetiliselt olema. Varsti selgub kas see käik toimib kõigi hüvanguks ka reaalis.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment