Krae

Hommikud on tavaliselt ühesugused. Avan rõduukse ja lasen kassid sisse. Kui ma ei viitsi kohe külmkapist konservi võtta ja kassikaussi panna, saan ma endale KRAE. KRAE ilmub õlgadele nn "viimse abinõuna" peale lugematuid vihjeid (õrnad kräunatused, sääresilid, nähtavas kohas istumine, silmside otsimine)ning sellest enne vabaneda pole võimalik kui olen konservi kätte andnud. Kausis on kassikrõbinaid küll, aga nirvaana saavutatakse millegipärast ainult konserviga. Kuna see on nii armas "väljapressimismeetod", siis lasengi asjadel omasoodu kulgeda. KRAE kargab õlgadele vahel lausa maast, kuid enamasti otsitakse kõrgem koht ja oodatakse, millal ma seal mööda lähen. KRAE lebab tihkelt liibudes nii, et saba ühel pool, vurrud teisel pool, on raske, lööb kõvasti nurru, haakub vastavalt õlgade kujule täpselt neljas kohas (kus on tunda midagi takjapaela taolist) ja metsikult armastav. Kui sellest koeruse pärast vabaneda püüan ja ennast veidi kallutan, siis on tunda kuidas takjapaelakohad kõvasti riidesse haakuvad, KRAE vahetab osavalt asukohta nagu vilunud loheratsanik, ega ei mõtlegi irduda enne kui...
Käin aeglaselt toas ringi, ratsanik teeb põsepaisid, moosib täiega ja lööb peaaegu sammude taktis nurru....lähen köögi poole...nurr kiireneb...võtan suuna külmkapile...nurr kiireneb veelgi ja muutub segaseks nurrpudruks, mispeale KRAE ennast lahti haagib ja õlult maha mütsatab. Eesmärk on peaaegu saavutatud ja rohkem pole mõtet ühtki üleliigset kalorit raisata. Selles suhtes ei erine Härra Tibu mitte millegi poolest teistest kassidest.:)