Wednesday, September 19, 2018

Nali naljaks

Kui sa oled kassiga kahekesi ja arvad, et oled ainus humorist lähikonnas, siis sa eksid rängalt.
Oli kena päikseline hommik, Härra Tibu oli just äsja kõtukese täis söönud ja mõtles verandatrepil, et mida toredat võiks edasi teha. "No tule, ma sasin sind," ütles perenaine. Psoltõ! Tibu lipsas osavalt püüdvate käte vahelt välja ja jäi kättesaamatusse kaugusse (aga siiski lähedale) oma väikest võidurõõmu nautima. Kiuslik perenaine teadis kassi nõrkusi hästi ja võttis roosa kammimisharja. "Tule, Tibu." Kassiisanda silmi tõusis igatsus, oo, kammimine on mõnus, lõuga ja selga ja molukest, mõ-õnus, silmad läksid tumedaks ja pilk harjasse kiindunud, astus Tibu pisut nagu vastu tahtmist, aga siiski suhteliselt taltsalt perenaise poole. Perenaine taganes toa poole ja oligi kardinate vahelt sees. Ja muudkui kutsus. Tibu tuli järgi. Perenaine itsitas ja rääkis peremehele, milles point on, et näe kass mul kenasti käpa all. Siis nad naersid mõlemad. See oli liiast. Kammimisest ei tulnud enam midagi välja, sest naeru peale keeras Härra Tibu viuhti ringi ja kargas kardinat kratsima, mida ta tavaliselt kunagi ei tee. Sellest loo moraal: kui kassi üle nalja viskad, siis pane ennast valmis, tema juba võlgu ei jää ja loomal looma naljad.

Monday, September 17, 2018

Kõrged ja helesinised tuulised taevad, varesekarva ilmu vahele

Sügis läheneb suure hooga. Hommikuti olen termomeetrit vaadanud, ikka jahedamaks läheb. Eelmisel nädalal oli 15, siis 14, 13 ja eile hommikul siis 4 kraadi sooja.
Enamik roose on ära õitsenud, kuid Barcarolel ja Miss Rosel on veel õienuppe. Psyhel esimene.
Viinamarjad on valmis ja said juba nädal tagasi nahka pandud. Krüsanteemid õitsevad, kohe alustab ka valge sügisaster.
Väljas on juba piisavalt jahe, et kärjekastid kuuri hoiule viia. Jee, korraga nii palju ruumi! :)
Ühtlasi läks sel laupäeval koduseks "teeme ära" ürituseks, mille käigus tegin kindlaks ja likvideerisin enamuse entroopiavälju, mis suvel tuppa tekkinud olid. Asja käigus sulatasin ka paarikilose kamaka vaha. Teist korda tuleb veel pott tulele panna, siis on selle suve vahategu valmis.
Õue niiväga ei isutanudki, sest seal oli perglima jahe ja tormine, iga natukese aja tagant sadas püstvihma, aknast lendas asju mööda ja üleüldse oli sügis mis sügis. Suve illusioon soojade sumedate õhtute näol kippus kaduma. Tundsin, et isegi toas on jahe (missugune imelik tunne!), et nagu peaks lausa pleedi peale võtma või... Aga see oli laupäeval.
Eilne päev algas mõnusa sõiduga (oli päikepäikepäike) mitte väga kaugele sügisandide järele ning siis koju tagasi ja wuh! peenrasse. Mida, kus, millest alustada? Sest suured liigutamised olid tegemata ja seetõttu ei saanud ka väikseid teha. Ja umbrohi oli rõõmsa vihmanädalaga kenasti rohetama hakanud. Igal pool.
Oli mõnus järelsuve ilm. Alustasin algusest. Kaevasin üles hiina õisenela, sest sügiseti arvab ta alati, et ta on džungel ja näeb ka sedamoodi välja. Pisikest rodonurka ja muid kaunidusi ei ole tema hõlmade alt enam üldse näha. Aitab. Kaevasin paraadpeenra taustalt üles noore jugapuu ja istutasin õisenela asemele. Jäi palju viisakam vaade ja pealegi mahtus ta kõrvale varju veel hosta `Gemini Moon`. Olgu üks hosta vahelduse mõttes müüril ka.
Vahepeal oli rohimist, marjakorjamist, mulla segamist ja hiidude ümbertõstmine jäi pooleli. Veranda eest tuleb veel välja kaevata hiigelsuur Siberi iiris ja viia ta sinna kus kasvas jugapuu. Ja siberi iirise embusest pääsenud kuusekesele tuleb seltsiliseks hoopis mõni tagasihoidliku kasvuga hosta.
Jugapuudega on kummaline lugu. Kõigepealt, aia algusaastatel, ostsin turult värd-jugapuu, öeldi, et on isane. Ostsin siis Hicksii ka kõrvale. Vaikus. Ostsin Hillii ka. Ikka vaikus. Noored veel ei õitsenud lihtsalt. Mingil ajal märkasin, et vanal jugapuul on üksikud marjad peal. Oli ilus. Ok, ju siis müüja eksis ja suur ei olegi NIIväga isane. Aga nüüd on ka noored jugapuud meetriseks kasvanud ja minu imestuseks on kõigil marjad peal. Sedasi,et kolm daami on meil siis olenemata sortidest või saavad jugapuud ise selle marjawärgiga hakkama ja neil on üsna savi mis muinasjutte aednikud nende eraelu kohta välja on mõelnud? Veel on muidugi variant, et kuskil läheduses kasvab mõni alfaisane ja liblikad või keegi tulevad sealt õkva meie daamide manu. Ja preilid Vana Isane, Hillii ja  Hicksii kannavad ilusaid punaseid pärleid. :)
Eile õhtul toimetasin osa sügisande Tii juurde ka. Kui koju hakkasin minema, siis tuli minuga kaasa terve suur viltkirsipuu. Ilmselt on lähiõhtutel oodata aju äranikastamist, sest ma tahan väga seda viltkirssi (sest naabrinaisel on:), aga mul pole halli aimugi kuhu ta panna.

Monday, September 10, 2018

Aednike Weekend Võhmas.

Tänavune suvi oli koolitav. Õpetas hindama jahedust, pilvist taevast ja maapinda elustavat vihma. Täna hommikul on ülimõnus ilm, sooja 13 kraadi,  kenasti pilves ja puha. :)
September algas leebete suviste ilmadega, vahepeal päikest, vahepeal vihma ja kraadid 17-24.
Maapind muutus pehmeks ja mõnusaks, nüüd võib istutada ja ümber istutada. Loomulikult tuleb juhust kasutada ja kuna aias on tühje kohti tekkinud, siis saab kenasti vangerdada. Väikese aia omanikud teavad, mis see on. Ikka nii, et kui valge kullerkupp teiste kullerkuppude keskel asuva tühja koha peale panna, siis saab tema koha endale iileks ja iileksi kohale asub peotäis kevadisi sibullilli, sest järgmisel aastal panevad Robusta ja Bartzella  ladvad kokku ning iileksil võib nende vahel lihtsalt imelik ja kitsas hakata.
Kuna soe suvi pani kasvumõtted pähe muidu nii letargilistele epimeediumitele, siis on ka nende peenras kitsas ja kaks uustulnukat tuli lausa evakueerida, et vanad olijad neile pähe ei istuks. Hostapeenar sai kevadel küll kahe varvasadiantumi näol endale ilusa täienduse kuid kaks väiksemat hostat tuleb ikkagi minema kolida, sest nad on haledalt teiste hõlma alla jäänud. Algselt oli hostapeenras 14 hostat, nüüd mahub koos kahe sõnajalaga viis.
Toreda sügisüllatuse tegi septembri alguses ploomipuu `Victoria` - puu all lebas maas üks (!) ploom. Roosa, mahlane ja ülivalmis. Jah, kevadel ta õitses, aga kui hiljem noori rohelisi ploomimumme otsisin, siis küll ühtegi ei näinud. Kuskil lehtede varjus ta peidus seal oli. Loodan, et järgmine aasta on ploomipuule juba viljakam. Jah, juba näost oli sel suvel näha, et ta on üles leidnud oma selja taga asuva kompostmulla hunniku. :)
Muus osas käib päris aktiivne ümber tõstmine. Laupäeval siblisin välja võrkiiriste sibulad ja paigutasin nad rooside vahele. Mõned tuleb veel üles leida, siis on poolkaar täis. Ja kuna nädalavahetused on viimasel ajal ka muudele posserdustele ära kulunud, siis tuleb harrastada sööstaiandust. See tähendab, et enne tööd tunnike aias ja peale tööd jälle kuni hämarani. Pokumees nimetaski uue aknaaluse peenra "Ehast Koiduni". :) Jahaa, nii see suvene sügis kulgeb... Laupäeval sai pisut pikemalt siblitud, oli vaja ju hakata ette valmistama Võhma Juurikaks ja pika ajugümnastika tagajärjel sündis ka plaan uue mägise hapuala moodustamiseks kus saaksid vabalt vohada alpikannid, penstemonid, pisirodod ja soldanellid. Asja lähemalt uurides selgus, et mägesid polegi vaja liigutada, lihtsalt veel vaid mõned hostad mujale ja projekt vajab ka turbapätse ning suuremaid munakive. Kiiret ju pole, küll saab.
Võhma Juurikas oli see aasta võimas. Toredad kohtumised armsate aalujatega ja tohutu müügimelu. Vahepeal võis minna jalga puhkama ja taimi vaatama Riho Terase aeda kus pakuti ka väga head tomatisuppi. Alpitaimedest rääkimata.
Hamsterdused olid tagasihoidlikud:kolm alpikanni, kolm leviisiat, hosta Monster Ears, floks Sweet Summer Ocean ja virgiinia kikkapõõsas. Vahetustaimi ka tagasihoidlikult, kaks rodopoega, peotäis martagoni, armeenia sügislill Tivi, sibulikke ja seemneid.
Võhma Juurikal sai nalja ka. :)
Karin kibeles müügiplatsilt Kaie juurde ja laadale minema ja kuna ma niikuinii tema pingil istusin, siis lubasin lahkelt müügitööga kah tegeleda. Tuligi abielupaar ja hakkas hostasid tõstma ja uurima. Lendasin kohe peale ja seletama, et see on Regal Splendor, kasvab selline kõrge, see teine on teil ka hea valik ja siia juurde sobiks hästi High Society, väikse kauni elegantse lehega. Oligi kaup koos. Ärirõõmu rikkus ainult ära keegi väga tähelepanelik aaluja kes uuris värvilisi taimepilte lähemalt ja teatas, et kuule sa müüsid kellegi teise taimed maha, need pole üldse Karini omad. Vaata, Karinil on hinnad teise vildikaga ja stiil ka teine. Ohpergel ja oligi tõesti! Siis tabasin eemalt ühe naisterahva silmavaate kes kogu müüki mõningase hämmeldusega jälginud oli, kuid siiski tagasihoidlikuks jäi. See oli hostade omanik. Jajaa, juhtub. :)
Vabandasin ja andsin raha üle. Aga müüa oli nii mõnus, et peaks ikka Saku laadal kevadel jälle katset tegema. Seekord muidugi teiste taimedega, sest kõrvikud ei ole rahva seas kuigi populaarsed.
Kella kahe paiku oli keset laadaplatsi kogunemine ja väikese seltskonnaga siirdusime Tistou aeda. Nägin esimest korda aias kasvavaid kannasid kõigi nende kuumade värvidega. Punased hõõguvad õietoonid ja kaunid paksud lehed. Neile ei jäänud alla ka daaliad. Põnevad sordid ja huvitav värvigamma.
Väga ilus oli liblikaaed, suvi on muidugi läbi, aga võis vaid ette kujutada missugused lillielõhnad, värvipilgar ja liblikate seltsielu siin möllas juulis ja augustis. Palju siniseid ja valgeid flokse segamini budleiade, siilkübarate, lamedalehise ogaputke ja kaunite kõrrelistega. Hostad metsaservas kasvasid nagu looduslikud. Ilusad hillitsetud, värvilised, kaunid. Ja kui korras kõik oli! Annab järgi teha...või õigemini minu puhul vist isegi mitte, sest hoolimata hoolest kipub ikka mõni aianurk käest ära minema.
Siis jälle rongi peale ja kodu poole.

Õhtul külvasin veel kolmiklille moosimammust leitud seemned neile sobivasse kohta ja igaks juhuks veel potti ka. Armeenia sügislille panin maha, silitasin rodobeebisid, õhkasin, et kuhu ma selle floksi veel panen ja läksin magama. Öösel tuli palju mõnusat vihma nii, et tünn lausa üle ajas. Täna õhtul on hea istutada. :)



Saturday, September 1, 2018

Piiririkkuja :)

Vahepeal suve keskel läks hea sõber pikemale sõidule ning palus, et ma majakassile süüa annaksin ja kanad hommikul õue laseks. Lähen mina hommikul reipalt missioonile kui vaatan, et keegi on sabas. Härra Tibu! Ja mitte tavaline vaid ülimalt murelik Härra Tibu. Tuli tõistre väravani, tegi ennast seal nähtamatuks ja ootas murukõrgusena kuni ma naasen. Siis saatis koduväravani. Omal kulm väga kortsus, aga ühtegi sõna ei öelnud. Õhtul oli vaja kanad kinni panna, mul jälle Tibu sabas, kuid seekord tegi ta väga haledat ja valju häält (see nende kõige traagilisem MÕÄUUUU!). Jäigi kassike soigudes värava juurde ootama kuni ära käisin. Kle, mis toimub, Tibu?
Sa käid teiste maa peal. Sa võid seal kolki saada võimisiganes. Ja üleüldse, nii ei tehta. Ja Tibu tänitas mu kallal erutatult terve tee kuni koduni. Kass, kes kodus on kui tummahammas. :) Ju siis oli tarvis harida juhmakat.
Kui järgmine hommik kanu välja läksin laskma, panin Tibu tuppa kinni. Sellest ei olnud abi, sest valvekorra võttis üle Bond ja tema juba oma häält tagasi ei hoidnud. Sest ilmselgelt olin ma mingite kassireeglite järgi eksiteel ja mind kutsuti hädaldades korrale. Katsu elevandile aru pähe panna kui näed, et ta kuristiku poole sammub vms. :):):)
Nii, et kui õhtul kanu kinni läksin panema, siis hiilisin toast vaikselt välja nagu pahategija. Kassid magasid sügavalt toas. Sellest polnud abi, loomakesed oskavad ju ülakorrusele minna ja Mammale niikaua pinda käia kuni ta nad välja laseb. Ja seekord siis kaks murelikku naaritsat aia taga rohu sees. Kena lugu küll. :)
Majakass Killi ei teinud meeste traagikast suuremat välja, aga tõstis lihtsalt pea ja susises kui Bond värava alt sisse sisse jõllas. Paistab, et tubli tüdruk, hoiab aia võõrastest kolgedest puhta. :)
Vahel küsitakse minult aia asjus, et mida teha, et võõrad kassid ei käiks aias kraapimas. Vastus on lühike: Võta omale kass. :)

Wednesday, August 29, 2018

Sügise esimesed tundemärgid.

Sest sügisel saad sa oma kassi jälle tagasi. :)
Seni suhteliselt stabiilselt rõdul oma isikliku tooli peal ööbinud kass hüppas eile õhtul jõhkra kõmakaga vastu akent.
Ja misse uks jälle kinni on? Terve suvi sai vabalt sisse-välja käia, nüüd ma pean siin hüppama nigu loll. 
Tibu võngutas saba ja läks väärikal sammul köögi poole.
Krt, mingit korda ei ole. Oma koju  ei saa sisse...Ta näpsis kausist paar krõbinat, vaatas mulle tõsiselt otsa ja seadis sammud jälle toa poole. Hmh, vähemalt voodi on alles. MINU mõnus suur voodi! Ta seadis end vankumatu enesekindlusega sisse nagu polekski neli kuud verandal maganud ja hakkas enneune tualetti tegema. Vahepeal tõstis loomake pea ja vaatas meie poole. Saate aru, ma olen teie kass, ma vajan hellust ja soojust. Muidugi ainult siis kui ma tahan. Siuke kogu aeg käppimine on ka nõme! Ja konservid võiks paremad olla. Ja kus on roosa karvahari, mul algab praegu just vastvõtuaeg? Härra Tibu kukutas end külili, sirutas koivad välja ja piilus ripsmete vahelt, et kas juhmakad ikka said aru, et nüüd võib vabalt kassi sasida. Said, said, kuis siis muidu. :)

Sunday, August 26, 2018

August on jätkuvalt kõige kiirema ajakavaga kuu.

Eelmisel nädalal vahetusid helesinine taevas ja kõrvetav päike megamõnusate vihmapilvedega ja  vihma tuli üksjagu. Nii öösel kui päeval. Madalrõhkkonna ajal oli öösiti sooja 12-15, kuid paistab, et kurgipeenra kasvuisu see õnneks kinni ei pannud. Sel nädalal on päike ja jahedad ööd (5 kraadi) kuni neljapäevani. Vahelduseks jälle leitsakut ka.
Tüüpiline august ongi selline, et algas...ja juba läbi. Kõik asjad on augustis hästi korraga ja ühel ajal. Meevõtud, perede koondamine, söötmine ja meehooaja lõpetamine. See tähendab vurritamist ja söödasiirupi vaaritamist. Jõudumööda olen ikka abiks. Istutamine ja aias siblimine on augustis samuti päevakorral.
Aga loomulikult mahub igale poole vahele ka mõni kontsert (Puuluup), lilleralli ja aiakülalised on ka alati teretulnud.
Eelmisel pühapäeval käisin Aavikul sulaseks. Mesistele kodustele posserdustele oli tohutult mõnusaks vahelduseks tõistre pool haruldusi uurida ja umbrohtu killida. Ja haruldustest see aed lausa kubiseb. Mereäärne elukoht laseb aias vabalt kasvada ka sellistel tegelastel, kellest Sakus vaid und võib näha. Tiigi ääres troonis kopsakas Zebrinus, nägin viit eri sorti kämmalvahtraid (üks ilusam kui teine) ja kahemeetrist väga heas konditsioonis olevat tulbipuud. Rääkimata muudest põnevatest tundmatute nimedega puudest ja põõsastest. Jäin päevaga väga rahule. Kodus oli muidugi jälle mesi. Öäk. :)
Kuna ma armastan väga flokse, siis toovad ka aiakülalised viimasel ajal flokse ja mul pole jõudu ühestki ära öelda, käsi tõuseb iseenesest ja suu venib rõõmsalt kõrvuni. Sel nädalavahetusel ostsin ühe, külalistega tuli kuus uut kaunitari ja kõige tipuks sattusin üleeile ise hea sõbra floksiaeda. (Pluss kuus!)
Õnneks on nad kõik praegu ühe-kahevarrelised ja ei uputa aeda ka veel järgmisel suvel endi alla ära, kuid see võib väga lihtsalt juhtuda ülejärgmisel. Plumps! Ja ongi korras.
Floksirahvas on äraütlemata mitmenäoline ja kaunis. Ah, et nimed? Aga muidugi. :)
Adessa Special Lilac Twist, Flame Blue, Bright Eyes, Cool Water, Elisabeth Arden, Franz Schubert, General Petain, Gold Mine, Knjaz Serebrjanyi, Niebesa, Raving Beauty, Svjatogar, Varenka, Mia Ruys. Ma olen püüdnud vene sortidest mööda vaadata, aga pole võimalik. Liiga palju omanäolisi ja ilusaid õisi on seal leiutatud.
Täna oli palju kõndimist floksidega, aga õhtuks on ainult kaks veel jäänud...
Kahjuks pole äsjajagatud floks augusti lõpus kuigi fotogeeniline ja õisi pole ka enamusel peal. Seega, pilte pole. Aga järgmine suvi saab august väga lilleline olema, isegi naabri aeda panin kaks tükki.
Sealt paistab meile ka hästi ja just see koht oli tühi.
Eile sai tehtud viimane söödasiirup ja meevurr sahvrisse viidud. Oli haruldaselt hea meesuvi.
Kass ööbis juba ühe öö toas. Kassist paremat baromeetrit ei ole. Kui Härra Tibu juba tuppa magama kobib, on sügis käes. Mis siis, et õues kõik veel lilleline ja mõnus on.
Kena sume augustiõhtu, võis praetud tatikad ja suvelõpuvein. Verandal näeb veel tunnikese jutukat lugeda. Pilves, pluss 16.


Sunday, August 12, 2018

Armas august! :)

Põud jätkus kuni eilseni, taimede elushoidmine ka. Aga see ei ületa uudisekünnist, nii on terve suvi olnud. Või vähemalt enamiku aja sellest.
Aga praegune aeg on tore selle poolest, et kui ma eelmisel sügisel kõik floksid vastu võtsin, mis meie aeda tulla tahtsid, siis nüüd nad puhkevad ükshaaval. Ja väga põnev on.
Näiteks, mis võiks selle kaunitari nimi olla?

Samas on selgunud ka sügisese aedniku paar puterdust. Tark tüdruk oli keset floksipeenart istutanud teistest poole madalama kena lillade õitega isendi. Seal see siis õitses, teiste vahel. Ei mäleta kus või millal, nimekirjas ka sellist ei ole. Aga las ta hetkel olla. Ei hakka isegi proovima teda praegu kätte saada või ümber istutada. Floksid on sel suvel eriti suured ja kõrged, millegipärast see soojus, põud ja kastmine kokku on sellise tulemi andnud.
Punased õitsevad nagu igal aastal, ka vihmastel suvedel on samasugune õierohkus.
Tippaeg on juba natuke möödas. Blue Paradise on päris ära õitsenud ja mõni varasem ka juba hõre.


Miss Jill ja Monica Lynden Bell õitsevad sel aastal tagasihoidlikult kuid siiski vapralt. Blue Boy pole minu üllatuseks sugugi nii blue. Blue Paradise on igal juhul sinisem ja ka see kaunis esmaõitseja, kelle leidsin roosa tundmatu floksi puhmast. Väga ilusa värviga helesinine floks. Pildistatud õhtul.
Väike metamorfoos ka, sama rakurss, pildistatud päeval.

Tema kõrval puhkes esimest korda Freudenfeuer

ja Pinky Hill õitseb juba teist aastat.

Gzhel on varane ja käib tavaliselt ühte jalga koos päevaliiliaga Spinnaker. Koos moodustavad nad kauni paari.

Allakäinud liiliapeenra (ei meeldinud neile meie vihmased suved, sügised ja talved) olen tasapisi roose täis pannud. Hetkel on vähemalt kena roheline, kuid osad neist alustavad ka teist õitsemisringi.
Liiliatest on lilium speciosum ainuke, keda põud absoluudselt ei morjenda.

Ka Henry liilia on tugev ja elujõuline.

Pikem plaan on tagaaia päiksepeenraga. Näib, et hoolimata juuretõkkest on sinna pugenud kohe aia kõrval oleva elupuuheki juured ja selles peenras on lootusetu midagi kasvatada. Loovutan selle puuriida jaoks. Hea kuiv koht.
Naistepäeva potiroos sai märtsis suure poti, päikest, armastust ja elevandisõnnikut. Ja mais oma koha aias. Nüüd on ta selline.
Roos Dorrit. Nõrk lõhn, tugevad vahajad õied.
Eelmisest laupäevast saadik on olnud mõnus normaalne suvi, selline, mis õues ka päeval mingit tööd teha laseb. Öödki on olnud sümpaatselt jahedad, vahepeal isegi 8 kraadi, kurkidel paras ehmatus. Tavaliselt on 15-16.
Neljapäeval siis keeras jälle ära. Õues oli 30 kraadi sooja. Taevas oli pilves ja puhus tugev tuul.
Põua tõttu on umbrohtu vähe. Eile jõudsin kahe tunniga aiale ringi peale teha. Umbrohi ja hostade õievarte lõikamine.
Käisime eile Helvel külas. Tohutu töö on seal ära tehtud. Kaks väga suurt istutusala on maha märgitud ja taimed ka juba paigas. Väga põnev, milline on see aed aasta pärast...ja kahe pärast.
Aalujaid oli nii hea näha nagu alati. :)
Täna öösel ärkasin vihmasabina peale. Oo, küll oli see õnnis kuulata. :) Täna päeval jätkus sadu vihmahoogude kaupa kuni õhtuni. Nädalaks peaks küll vähemasti piisama.:)