Thursday, September 30, 2021

Septembri sosistused.


 04.09. Eile oli asi sosinast väga kaugel. Unelesin tööl tulemusarvutuste juures kui helises telefon, "Tere, mul on puud peal, kuhu ma võin panna?" "Mih...puud? Misasja!?!" Siis mulle meenus, et olin tellinud küttepuid ja need pidid tulema ca kahe nädala pärast ja ühepäevase etteteatamisega, ning täna ei olnud ilmselgelt see päev. Jaajah. Nonii. Igatahes kui koju tulin, oli parkimisplats masendavalt puid täis. Ja siis läks hulluks tööks kuni loojanguni. Kui hea naabrinaine oma abistavat kätt poleks ulatanud, me poleks neid see õhtu riita saanudki. Töötegemise ajal lõbustas meid taevas ise. Alguses oli päike, soe paitav õhtupäike, siis piserdati kogu maailm ühest visast ähmasevõitu vihmapilvest üle ning näidati uskumatult erksat vikerkaart, mis tõusis kuskil Vahuri tagant metsast ja kukkus üle raudtee, siis näidati kagus tindisinist vihmapilve, mis sadas Mujal ja lõpuks tohutu lõkendav loojangupuna. Imelik, et peale puude ladumist uni nii kiiresti tuleb.

Täna on alpikannipeenra rajamine. Oo, nii põnev! Sedakorda siis teistmoodi. Kruus, turvas, savimuld, liivmuld ja kergkruus. Ja kõik see väikese kallaku peal poolvarjus. Kui alpikann kasvukoha juba heaks arvab, siis on ta õitsemine võimas. Aia kõige vanem alpikann.

Aga mõnevõrra kreisi peenar saab see uus olema, sest kevadel ja suvel on selle peenra teine nurk paksu päikest täis ja see tundus hea koht olema viiele floksile, kes parasjagu potis oma kohta ootasid.Viimase aastaga olen ma flokside kohta palju õppinud ja ei arva enam, et saavad ka lahjas mullas hakkama. Saavad küll, aga kompostmullas kasvanud floksid on palju ilusamad ja tervemad.

05.09 Täna hommikul oli esimene öökülmalähedane kogemus, +0,6. Sveal rüüstas see juba aeda. Ülekohtuselt varajane. Katsin krüsanteemid ära, muu jäi nagu on. Õnneks meid ei puudutanud. Täna oli õue koristamine tühjadest lillepottidest, umbrohuämbritest ja kiikamine kasvuhoonesse. Kastsin ja panin ukse jälle kinni, see on tuugalt rohelisi tomateid täis. Eriti hull on üks Black Prince nimeline, keda ma ühel õnnetul suvel ka toas püüdsin kasvatada. Imestasin, et mis mõttes kasvab tomat potis laeni ja terve aken on teda täis. Nüüd nägin mis ta kasvuhoones suudab teha kus juured pole poti ahta ruumiga kammitsetud. Ta on võtnud enda alla terve nurga ning trügib ka uksest välja. Pikad kobarad valmimata tomateid rippumas. Tii külvatud pisikesed alpikannipojad näitavad juba lehevärve, kahel oli hõbeträpse lehe peal. Istutasin nad uuele alpikannimaale sellisesse kohta kus nad kogu aeg silma all on.

10.09 Vahepeal jahedaks läinud ilmadele keerati jälle sooja juurde. Eile õhtul näitas autotermomeeter lausa 20 kraadi. Päikest on vähe olnud, sellised sombused või poolpilvised taevad, aga eks sügis ole ka juba kiviga visata. Olen Tiile tänulik krüsanteemide eest, varased madalad kollased

 
ja valge 
juba õitsevad. Seni olen vaid kõrgeid kasvatanud ja need puhkevad palju hiljem. Pärastlõunal tuli Ülle ja tõi terve sületäie aardeid - palavalt tahetud floksid Ene juurest, kuldvitsapoeg `Hiddigeigei` ja terve sinilillepaleti. Häppihäppihäppi... :)

Ees ootab huvitav nädalavahetus. Laupäeval loodan pinnasetöid teha ja pühapäeval on Võhma Juurikas.

11.09. Liigutasin paigast mõned mäed, ehk siis kohandasin elupuude taguse pinnase sinilillede jaoks söödavaks, viisin mõned kivid alpikannipeenra toestamiseks, väetasin martagone ja tegin RUUMI. (Nii väikeses aias kui minu oma on ruumitegemine üks tähtsamaid toiminguid.) Ja siis edasi eesaia turbapeenra manu, mida sai natuke pikemaks venitada ning loomulikult ei jäta ma ühtegi sellist juhust kasutamata. Sinna said elukoha uus peen bergeenia ja Tii lehtse kiviriku pojad. Bergeeniate poolest on järgmine kevad väga huvitav, tervelt kolm sellist, kelle õisi pole näinud.

12.09 Võhma Juurikas möödus oma tuntud headuses. Õnneks keerasid terve tee autot jälitanud vihmapilved enne Võhmat vasakule ära ja laadal oli päris kuiv. Nii, et mu hommikuse vihmasolina saatel reisiärevuses jalga tõmmatud kummikud osutusid täiesti kohatuks. Ah tühja kah, oletame, et ma tulin kuskilt väga vihmasest kohast ja pean sinna pärast jälle tagasi kahlama. (Võibolla mul on kodus üleujutus, et ilma kummikuteta ei pääsenud väravanigi vms) Nii, et siis Tere, Võhma Juurikas! Esimese asjana vabanesin kõigist kaasa toodud taimedest, kotikestest ja potikestest ning hakkasin ringi vaatama. Hoolimata koroonast nägi siin ja seal ka aalujaid, mis oli tore. Palju rõõmsaid kohtumisi. Siis muidugi floksidiil Aide juures, sellele lisandus neile veel kaks sõbrahinnaga nimelist taime laada pealt, neid mul veel polnud ning üks lätlaste pisike kuusk, millest oli võimatu mööda vaadata. Siis kotike sibulaid siit ja teine sealt ning olidki taimetarned tehtud. Ja mis seal ikka, olen seni küll vastu suutnud seista, kuid proovin siis minagi ära selle rait-kolmiklille, hiiglama ilusad lehed on tal. Üheks Võhma Juurika väga sümpaatseks osaks on kujunenud ka Teraste aed, kuid kahjuks polnud see sel aastal avatud. Ehk on järgmisel aastal kõik jälle vanaviisi...

Ja pärast laata oli päeva rosin - Helle aia külastus. Muidugi ei seisa ühes eluterves aias maastik aastast aastasse ühes kohas paigal, alati on muutusi. Uudistamist jätkus tükiks ajaks. Oli uusi peenraid, uusi taimi ja metsikult uhke aiamaja rajamisel. Pärast juba traditsiooniks saanud õdus teehetk heas seltskonnas Navesti jõe tüünet veevoolu vaadates...missa hing veel oskad tahta. Ning siis vurinal kodu poole.

Ilus üllatus oli koduteel sibulapakki avades. Olin ostnud 3 mininartsissi sibulat, kui pakki oli pandud peoga. Vaikne tänumeel, saan seda taime nüüd mitme kasvukoha peal proovida, sest senise kohaga ei ole ta eriti rahul.

16.09  Käib hoogne õunakuivatus. Tubades on mõnusat aroomi, kuid kallinenud elektrihinna valguses lükkan kuivati alles õhtul hilja käima, öine elekter on odavam. Tänavu on hea õunaasta, õunu tuleb kohinal, tegin isegi moosi. 

Natuke teeb muret, et Eurobulbi tellimus on väga pikaks ajaks venima jäänud. Praeguseks ajaks pidanuks sibulad juba kohal olema. Aga no näis, ehk siis lähiajal...

20.09 Tänane öö oli jälle kõhedavõitu, täiskuu ja +2,5. Hommikul korjasin kännasmustikad ära. Natuke karvase viirpuu marju ka. Nädalavahetus oli mõnus, päikseline. Sinilillede, priimulate ja muude kribude külvid on tehtud. Teen sügisrohimisi, täidan madalamaid kohti kompostmullaga ja hõrendan liiga tihedaid istutusi. Nädala teiseks pooleks lubatakse vihma. Sügis on igatahes peaaegu juba kohal. Jahedad ööd ja värvunud vahtratukad, sügislilled õitsevad, varased krüsanteemid ka. Lähiajal plaanin kasvuhoone tühjaks teha. 

Sügislilled on septembris asendamatud värvilaigud

ja roosa
 
22.09 Taaskord üks jahe hommik, pluss 2,5. Samas on hea teada, et meil ei ole siiski see päris Külmakandi, sest mõnedes aedades on öökülm tänavu juba üle käinud, meil veel mtte. Tõhusad tummised aiahommikud, täna puistasin umbrohtunud vaheaeda. Kui vahele ei segaks, oleks ca viie aasta pärast sama koha peal näsiniinetihnik. Iga seeme läheb kasvama. Jube vitaalne taim. 

Ahjaa, muuhulgas ka siis, et tere Sügis! Vanem järeltulija on sündinud igatahes suvel, sest sügis algab alles hilja õhtul. :)

27.09 Esimene öökülm, miinus 0,1, auto esiklaas oli jääs. Selja taga on hea pikk nädalavahetus. Hapuaiaga on korras, kasvuhoone sai tühjaks ja tänu paarile heale sõbrale tegin natuke ka aiatuulutust. Pühapäeva pärastlõunal verandal maandudes ja oma valdusi silmitsedes jäi üle vaid nentida, suuremad tööd on selleks sügiseks ühel pool. Kui just ei lähe selle killustikupeenra (igavene lahmakas maad seisab täiesti jõude killustiku alla kinni, sinna mahuks vähemalt tosin floksi:) kallale...aga eks oleneb ilmadest ja kõigest. Vähemasti esialgu on mul plaanis küll  ainult peenhäälestust teha. Päikepäikepäike! Suvine põuapäike hakkab juba ununema ja selline septembrilõpune malbelt soojendav taevaketas on ikka paras õndsus küll. Õhus lehvis liblikaid ja mesilasi, lursslill alustas oma valgete õieküünalde eksponeerimist. Esimesed õied on juba lahti. Aga õitsejaid on teisigi, jaapani ülane. Tervitused Pille-Riinile! :)

Ja paar toredat sügisest õitsejat astrite näol, kellest väga ruttu suured lemmikud on saanud. Tervitused Tiile! :)
ja teine kaunidus (silt on floksi oma).
 
Motikalised tegid pärastlõunal sümpaatse üllatusvisiidi, neil oli nii palju muljeid ja emotsioone, et kui ilus ilm ja kui ilusad värvilised on praegu tee ääres metsad. Ning lubasid veel edasi Vaidasse vanaisa juurde minna. Panime neile moosi ja mett kaasa. Appi, kui väike on motika pagasnik! :) 

Õhtul oli õdus äkksaunakas sõpradega. Oh, ma juba igatsen neid lauamänguõhtuid...

28.09 Juba kolmas päikesepäev. Tööl on kangesti niru olla kui õues pimestavat päikesekulda jagatakse.Tollest vingumõttest johtuvalt otsustasime eile õhtul peale tööd seenele minna. Läksime kuusikusse sirmikuid otsima. Aga, jah, ikka väga vara läheb juba pimedaks. Metsaalune oli nagu vaikne samblapõrandaga saal, kusagil ülal, võrades, pahandas mingi lind kodurahu häirimise pärast ja unine pisilinnu hääl vastas talle tsiitsitades. Muidu oli vaikne, nii vaikne. Isegi seeni polnud.

30.09 Kivilad on selle suvega kuidagi karva kasvanud.



Thursday, September 2, 2021

Jahedapalgene august.

 05.08 Elu on suvel kiire, vaevalt jõuad hommikuse aiatunniga midagi kõbida või maha istutada kui peab linna poole kimama pistma, sest palgatöö ootab ju. Õhtuti on muidugi rihm maas ja ei kulugi nii väga kaua aega kui Härra Tibu meile häiritud ilmel otsa hakkab põrnitsema Kas siin majas ükskord magama ka minnakse või vahite öö läbi üleval! Kell on juba üheksa läbi!

Seoses jahedate öödega viimasel ajal, on Härra Tibu tulnud tuppa inimlikku soojust otsima ja ühes sellega ka öörahu, sest mõne lärmaka filmistseeni peale kaabib ta ärritunult verandale nagu viimane draamaqueen. Aga küll ta varsti jälle tagasi tuleb. 

08.08 Minu viimatine suur armastus - floksid, on elanud üle põua ja vihmanädala ning sirutavad oma värve päikese poole. Lausa müstiline KUI erinevad võivad selle taimeliigi sordid olla. Nüüd kui neid iga päev lähedalt näha võin, siis mõistan miks ühest või teisest sordist on internetis mitmes värvigammas ja üsnagi erinevaid pilte. Ma ei räägi neist roosadest, mis õhtuvalguses sinistena näivad vaid hoopis peenematest värvimuutmistest. Toon näite: Dumtshatyi Koral on hommikuti ühetaoline kahvatupunane, ei paista seal mingeid erilisi värvivarjundeid, kuid päikese käes muutub ta õis mahlaseks mahedaks punaseks, mille sees on tumedam sametise varjundiga toon. Või siis mõned sellised mille puhmikul on korraga peal kolme sorti õisi, näide ühest tundmatust purpursest sordist- alguses on avanev õis ühetaoline purpurne, vaid südamik tume purpur, mõne aja pärast muutuvad õielehe servad hõbejaks ning kõige lõpuks moodustub õie keskele purpurne täheke, muu õietaust on hõbejas. Müstiline moondumine. Kuid muidugi on enamus futulandi flokse alles juurduvad üheaastased ja võistlevad peale põuda, et kes on rääbakam. Sellegipoolest teeb rõõmu. Põud on sedakorda läbi, sest viimasel ajal pole vihmaga just koonerdatud ja täna ööselgi peaks üks sutsakas tulema.

Pojengiauke kaevates sain aga aru, et muld on labidalehe sügavuselt niiske, edasi tuleb purukuiv maapind. Seda vihma peab ikka väga palju sadama, et maa uuesti niiskeks saada. Ja vahepeal ühes Raplamaa imelises iluaias külas käies vajus mul lõug üsna ripakile, sest selle aia kõrgemad floksid ulatusid mulle õlani ja neid ei olnud vaja toestada nagu minu omi. Räägitagu mis tahes, et kerge muld on leeklillele hea jne, aga paistab, et floksid tahavad savikat mulda. Oh, nad olid nagu männid seal. Sirged, ilusad, terved ja võimsad. Mida teha, et mul ka sellised oleks?

Praegu on tore aeg, saab volilt istutada. Panin täna kolm uut pojengi maha, rohkem ei jõudnud. Pojengi istutamine on ju nagu puu või roosi istutamine. ikka kolm suurt ämbrit mulda august välja ja kolm ämbrit head ja paremat asemele. Paistab, et ihaldatud pojengide nimekiri hakkab otsa saama, sest Pastelegance on nii üle mõistuse kallis, et seda ei tahagi ja Lorelei õnnestub ehk järgmisel suvel tellida. Ja paljukest neid ikka mahub.

Kunagi, viis aastat tagasi nägin ühes taluaias punast laialehist pojengi. Suured vanad põõsad ja mitte lillaka tooniga vaid ikka täitsa punased. Et kutsutavat Vanaks Rapla Punaseks. Mina kohe küsima, et kas juurikat saaks vahetada. No saab ikka, tulge sügisel. Kuni siis lõpuks nüüd sattusingi juuli lõpus samasse kanti ja tõin jupikese juurikat ära. Saab põnev olema. Jupike on nii väike, et ega ta enne kolme-nelja aastat ei õitse aga kuhu mul kiiret...

10.08 Juulikuumus on asendunud septembrise jahedusega, aga see on väga mõnus. Saab istutada, saab rohida, maa on parajalt niiske, taimed uuesti ellu ärganud. Umbrohi muidugi ka. Tegin suure alpikalju korda ja siirdun sujuvalt järgmistele kaljudele.

13.08 Homme on aalujate kokukas. Internet on sidinat-sädinat täis ja minagi kaevasin täna terve hommikupooliku. Sest taimevahetus tuleb ju ning see on kokuka üks toredamaid nähtusi. 

16.08. Selja taga on minusuguse vaikse vanainimese jaoks täiesti pöörane nädalavahetus. Reedel suur kaevamine, pakkimine ja sildistamine. Nonii. Laupäeval kraam autosse ja Kersalu poole teele. Kuigi paljud aalujad sel aastal tulemata jäid, oli ikkagi nii hea kõiki neid armsaid nägusid näha kes kohale tulid ja ka taimevahetus toimus nagu kord ja kohus. Kuigi järgmine kord võiks taimevahetust teha nõnda, et leppida selleks kokku mingi konkreetne kellaaeg kui kõik osalejad juba kohal on. Sest see, kuidas kõik nelikümmend inimest (tõsi, seekord oli meid vähem) parkimisplatsil nimesid hõiguvad ja juurepakikesi, sibulakotikesi ja potikesi vahetavad, on hiiglama tore vaatepilt ja seda peaks ikka ja jälle uuesti korraldama. :)

Pärast kokukat näitasin ka oma mõnevõrra lagas aeda ja mõtlesin, et kokukaks peab vist juba juulis valmistuma hakkama, siis ehk oleks ka midagi korras olnud. Aga põud pluss ümbermängitavad maastikud ning rohkem polegi minu väiksel maalapil kaose tekitamiseks vaja. Sest pojengistamine on lõppenud kuid floksistamine kestab veel edasi. Ja aiaaeg, see kallisvarandus, seda ju ei jätku nii palju kui tahaks. Eilegi röövis vihm lõviosa endale ja mis seal poris ikka songida, ülivihmane pühapäev oli. Mis muidugi ei takistanud mul Harjumaal ühte väga huvitavat floksiaeda külastamast. Eriliseks vaatamisväärsuseks olid vene sordid mida siit eriti kätte ei saa ning mis olid toodud Peterburist ja mujalt floksinäitustelt. Loomulikult sõlmisime "pakti" suureks ristvahetuseks järgmisel suvel. Aga see polnud veel kõik. Pärastlõunal sain FB-s tuttavaks veel ühe võimsa floksiaia perenaisega ja kui kõik hästi läheb, tuleb järgmisel sügisel koguni kaks taimevahetust.

18.08 Pime, tuuline ja vihmane. Nii nagu on terve see kuu on olnud, välja arvatud mõned erandid päikesepäevade näol. Hea, et kokuka ajale vähemalt ilus ilm sattus. Peale põudasid on tekkinud imelik refleks vihmavett koguda, kuid vist ei lähe enam tarvis...Ja veidralt kõlab, aga kuidagi sümpaatne on see jahedus ja pilvitus. Vist sain põuakuudel päiksemürgituse. Kastekannumürgitus on raudselt. Nähud küljes ja puha, öösel näen vahel unes, et mingi taim kõrbeb, siban ligi, kastan ja kastan.

19.08. Vihmaga on augustis jätkuvalt kõik hästi. Sajab nii öösel kui päeval. Kuidagi  hubane on uinuda ja ärgata vihmapiiskade sabina saatel. Ka kasside tervitustseremoonia on muutunud. Kui kuivade ilmadega tullakse säravate paraadnägudega värava juurde, sebitakse rõõmsalt jalus ja kikerdatakse nõmmeliivatee mätastel, siis nüüd ootab kahemeheline vastuvõtukomisjon trepil, kus tammutakse kannatamatult ja tehakse niisama kaheksaid. Ja nende seljad on kuivad. Kass on võimeline verandalt (magala) esitrepile materjaliseeruma enne kui ükski jäle vihmapiisk ta väärtuslikku kasukat rüvetada jõuaks. Aed aga neelab vett. Seda peaks nüüd juba nii palju olema sadanud, et ka puude juurtealused märgunud on. Aga mine tea. Ees ootab kolm vaba päeva ja kuna ma ennast kuskile ära pole lubanud, siis sisenen homme oma dzunglisse ja enne välja ei tule kui pühapäeva õhtul. Plaanis on siin ja seal korralikult siblida.

22.08. Tegelikult läks üks päev "niisama" peale ära, aga neid niisamapäevi peab ka olema, aed pole orjus, tuleb mönuga vötta. Kõik suuremad potielanikud peaks täna lõpuks maha saama. Muster on lihtne: astilbe välja ja midagi muud asemele. Olen lõplikult veendunud astilbede mõttetusest minu aias. Eriti just tänavusel põuasel suvel. Nad meeldivad mulle väga (OK, eks mõni jää ka aeda) kuid astilbe tahab raskemat pinnast ja pealegi on ta õitseaeg ikka väga lühike. Nädalake õievahtu ja voila. Floksiga näiteks võrrelda ei anna. Varsti peaks üks noor aiahuviline neile ka järgi tulema. 

24.08 Ikka üsna "sügis" on. Tegime kaminasse tule. Õues on püsivalt mingi 11 kraadi sooja, see on isegi põhjamaise suve jaoks natsa jahe, niiskus ronib tuppa ja kasvukas ootab ju terve kärutäis tomateid valmimist. Aga tänapäevaselt paigast loksutatud kliimalt mingeid traditsioonilisi suurusi oodata on ilmselgelt liiast. Hea, et need on plusskraadid...ja et pole pluss 35.

27.08 Tulid mõned alpikannid. Seekord proovin ka c. pseudosibiricat ja c.alpinumi. Saab näha. Ning ühtlasi hea võimalus kõigi puhul katsetada ka uut paremini vormistatud kasvuala.

28.08. Tuleb üks kõva kärupäev. Kõige vanem kompostikast peaks "küpse" olema ja täna siis võtangi selle ette. Millalgi saab sealt välja kaevatud liiga suureks kasvanud toompihlakas ja liiga väikeste marjadega viinapuu. Kompostikasti ja toompihlaka alt vabaneb "igavene lahmakas maad" ning sinna saab segada uue pinnase ning (liivsavi, lehemuld, turvas ja kergkruus) katsetada kallakul alpikanniwärki ning muid varjulembesi alpikribusid.

Väga huvitav: Kevadel läks komposti mitu ämbritäit mesindusjääke, näiteks vahasulatuse jäägid ning talvel hukkunud pere hallitanud söödakärje tükid. Kahtlesin, et kas need üldse kõdunevad, kindlasti võtab mitu aastat. Vastupidi. Mesindus meeldib ka vihmaussidele. Kärjeprügikiht oli 4 kuuga täiesti kõdunenud ning lausa roosatas noortest vihmaussidest. Õigem oleks vist öelda, et koosnes vihmaussidest. Ma ei ole meil kunagi neid nii palju koos näinud. Tuleb hea mesine muld. :)

31.08. Toompihlaka alt vabanenud maatükk on hindamatu väärtusega. Juba praegu on see kodu pakkunud nõudlikule madonnaliiliale, õrna hingega podophyllum Spotty-Dottyle ja pisikesele seedermännile. Karmide tuulte eest kaitseb paksude okstega mägi-ebaküpress `Baby Blue` ja muude kevad-talviste õnnetuste eest paks lumi, mis just seal aiaservas kõige hiljem ära sulab. Augusti pildid tulevad ka millalgi kui on rohkem aega. :)





Wednesday, August 4, 2021

Emand Kuumsuvi.


Emand Kuumsuvel hakkas Juunis järsku õudselt igav. Ta heitis oma paksu nisukarva patsi üle õla, murdis pika kasteheinakõrre ning hakkas sellega päikesepoisikest kõdistama. Päikene viskas selili, kiljus, kikerdas ja lõkerdas kõdi käes mis kole. Naerurõkatused tõstsid maalaste päevatemperatuuri lakke, ikkagi energia. Mis siis, et naerust. Ja nüüd me siin siis muudkui lõõtsutame, püüame varju hoida ja ootame vihma.

 02.07. Kisub veitsa põuaseks, aga muidu pole viga, hea soe. Rohimise rütmist olen nüüd küll totaalselt väljas, sest mitmest kohast vaatab troopikast hullunud umbrohupadrik vastu. Hommikused sööstaianduse tunnid on tavaliselt kastmise peale läinud ja nii see umbrohuwärk koguneb. Peale kuumalainet hoiab endiselt päevati kuni +26 ja ega see mõni sinitaevasse eksinud pilvelammas ka suurt leevenda. Kastan aeda sektsioonide kaupa, üks päev saavad ühed, teine päev teised. Hommikused jahedad tunnid on mõnusad, kella 12-ks läheb juba palavaks kuid varjus saab ühte ja teist ikka posserdada. Olen ükshaaval alpitaimede külve pikeerima hakanud. Ime küll, aga hoolimata pikast ooteajast, on nad peaaegu kõik idanenud. Pooled neist on üsna esimest korda minu aias ja põnev ikkagi, omakasvatatud taimed. :)

04.07 Viimane roosilõhnaline pojeng õitseb, kuid roosid, kes oleksid pidanud teatetulba üle võtma, vinduvad vaikselt, üks siin, teine seal. Korralik hoog on sees vaid eelmise aasta emotsiooniostul Orange Fairyl, vanal heal Astrid Lindgrenil ja Miss Rosel. Üldse on selle kuumaga asjad vähe sassis, juuni viimasel nädalal hakkas põdrakanep õitsema ja see on väga ebatavaline. Mesinikud on mures, et korje lõpeb enne juuni lõppu ära ja mis edasi?

05.07 Aias hakkab olukord kontrolli alla saama, aedniku silm särab, sest veel leidub kohti kuhu mahub ja kus saab ümberkorraldusi teha. Olles viimase kolme aasta jooksul tutvunud põhjalikumalt flokside hingeeluga olen selle lillerahva kombeid hakanud suhteliselt ettearvamatuks pidama. See puudutab just 1-2 aasta vanuseid istikuid ja ümberistutamist. Näiteks: Toon sügisel külast korraliku labidatäie floksi, istutan maha ja kevadeks on ta komposteerunud. Põhjust ei tea. Siis selline juhtum, et kevadel ärkab kena väike floksipoeg talveunest, tal on kolm tugevat vart, aga enne kui need üle 10 cm kasvavad, hakkab ta kiduma ja sureb. Sipelgaid all ei ole, muld on korralik, põua ajal korralikult kastetud, põhjust ei tea. Ometi on floks selline taim, et kui elujõud sees, siis pole vaja enam muretseda, kasvab, õitseb nagu mühin ka kõige kuivema koha peal.

Nüüd siis võtsingi floksipeenras haigutava tühja koha päevakorda. Kaevasin pojengide jaoks korraliku pesa, täitsin hea ja paremaga ning istutasin floksidele seltsiks kaks madalamat pojengi (`Red Spider ja ``Moskva`). Huvitav tähelepanek: ühe pojengi istutamine võtab aega 2 tundi, kahe pojengi istutamine aga 3 tundi. :) Nii, et peakski kahekaupa neid istutama, suur aja kokkuhoid. :)

06.07 Kõige rohkem hukas on hetkel maakividest kivila. Sest siin on kõige rohkem kannikesekülvi. Jah, rumeelia ja labradori kannike ei peaks kunagi kivilasse sattuma, sest siis nad lähevad käest ära. Killin ükshaaval, pisikesed sitked rosetid, jürilille on ka seas. Lisan paksu korra multši, et uued külalisseemned nii kergesti kanda kinnitada ei saaks. 

Õite poolest on praegu hajus pilt. On mõned liiliad, on mõned roosid ja on mõned floksid. Nii vara pole floksid kunagi alustanud. Hoolimata põuast on vanad puhmikud ilusad tugevad. Midagi pole teha, uued on nirukesed, ka floksidel (nagu hostadelgi) avaldub nende tõeline loomus alles kolmandal suvel. Aga kuhu mul kiiret...

Õhtul tuli vihm. Öösel sadas veel juurdegi. Aed on korralikult kastetud, aga põuajälgede likvideerimiseks peaks lausa mitu päeva sadama. Suurel jugapuul on selline nägu peas, et tema juurte alune on vihmast hoolimata ikka täiesti kuiv. Sumasin sinna vihma ajal igaks juhuks paar lisapangetäit, sest veenõu ajas üle ja parem jugapuule kui sillutisse.

07.07 Aedniku puhkepäev. Hommikuse kastmise asemel rohisin natuke ja läksin siis rattaga sõitma. 

08.07 Mõnus, ikka veel pole vaja kasta. Lõikasin pealseid ja rohisin siit ja sealt. Pojengide vahel kasvas üks ohakapoeg, küünitasin seda krahmama, kui OHHOO!...ohakapoja peal lesis üks tuttava mustriga liblikatõuk ja nosis lehti. Pääsusaba järeltulija! Ja veel nii nähtavas kohas! Tõin rabarberilehe varjuks peale, ikkagi meie aia ainuke, pole vaja, et see enne õhtut veel nahka pistetakse või midagi. Õhtul viin ta tillide peale, neid pidid nad eriti armastama.

Päeval sadas linnas padukat. Ehk Sakus ka. Jaa, Sakus sadas ka. Head ajad, pole vaja kastekannudega triblada.

11.07 Eile oli väga kuum, üle 30, täna laseb veits hingata, kõigest 25 ja tuulekest puhub ka. Aafrika on meil tänavu see suvi. Läheb vist juba kolmas leitsakunädal kirja. Meie kanti on vihmaga õnnistatud, meil pole hullu, kuid mõned teised maarjamaa piirkonnad vaevlevad tõsise põua käes. 

Liiliad tunnevad end selle kuumaga iseäranis hästi. Istutasin täna ühe pojengi, Command Perfomance sai viimaks oma kohale. Kolm-neli mahub ehk veel, siis on mu pojengiisu täis.

13.07 Kuumus jätkub. Tohutu leevendus on kui öösiti antakse pluss 15, kuid päike hakkab hommikul ruttu ilma kütma. Kella 9-ks on heal juhul juba 22 ja halvemal 27. Oleks teadnud, oleks arbuuse kasvatanud. Õuetomatid edenevad nigelalt, vist on liiga kuum, kurgid, jaa, kurgid on kasvukas võimsad ja tomatid ka. Suvikõrvits kasvatab paari esimest vilja, ehk saab homme hommikul juba esimesed kurgid ja kabatšoki. Tikritega on nüüd selge, et aeda jääb Kersalu suur karvane ja üks varastest kollastest. Ülejäänud sordid lähevad Lapselapse õue peale. 

14.07 Põud pidurdab aiatöid. Saab ainult kasta. Peale eelmist vihma kärmelt elavnenud rohimise- ja istutustegevus on tasapisi soiku jäänud sest vihmast korralikult kastetud pinnas kuivab mede kandis sellise kuumuse juures 4-5 päevaga tilgatumaks ja ei aita isegi multš. Linnametsast saadud alpikanniseemned läksid pottidesse idanema. Kolmel päeval sai alpikaid külvatud Ja edasi on ainult kastmine ja lootusrikkalt taevasse vaatamine, et äkki tuleb veel äikest. Aga ei tule

17.07. Ikka põud. Ja kui uuel nädalal lubatigi temperatuuri jahenemise näol veidi leevendust, siis nädala teisel poolel leitsak jätkub. 

19.07. Nädalavahetus läks aianduslikus mõttes vett vedama. Natuke pangerallit hommikul, mõned teetaimed kuivama, kasvuhoone ka ära kastetud ja ongi aeg kõrvetava päevasooja eest toahämarusse pageda. Pluss 30. Sellega juba peenras enam ei sibli. Pühapäev samamoodi, ainult et pühapäeval tuli päeval vihma (mitte palju, kuid abiks ikka) ja pikne müristas ilma jahedaks. Milline õnnistus see on kui riided ei kleepugi enam keha külge ja verandal lugedes peab fliisi õlgade peale võtma, sest JAHE(!) on. Viimane mesi on väga maitsev. Hele, paks, kleepjas ja puuvilja-lille-aasamaitseline. Tõeline kontrast üleeelmisele, mis oli vedel, tume ning mille arvasime suures osas olevat lehemee.

20.07 Hea kõva vihm tuli täna, kastis aia ära ja sadas isegi veetünnid täis. Elul on jälle mõtet. Aga eks seda arvab muidugi ka vahepeal soiku jäänud umbrohi.:) 

24.07 Jälle algavad kastekannuhommikud ja õhtud. Noored floksitaimed edenevad liiga kuivas maapinnas halvasti. Võtan neid ükshaaval peenrast välja ja panen pottidesse reanimeeruma. Kel aga elu sees, need õitsevad kaunilt. Küll on floksidel palju värve ja varjundeid. Täna oli hommikust õhtuni meepäev, sest Mesinik tõi eile mesilast terve mäe kärgi ja täna vurritasime need kõik ka ära. Väga hea meesuvi, lihtsalt kohe VÄGA. Aga Mesinik on see suvi hullult tööd teinud ja nüüd on palgapäev ka viimaks.

25.07 Majapidamistööd, õhtupoole jälle mesi. Ja ilm kipub jälle troopiliseks minema. Vahepeal see mõned päevad "normaalset" eesti suve (+20 kuni +21) oli täitsa kosutav. Mismõttes hakkab verandal JAHE kui päike enam peale ei paista? Absurd ju. Ja tuuleke ei olegi enam nagu lüpsisoe piim...Aga täna, täna on juba +27. Kena lugu küll ja päris kole, ning aina soojemaks läheb. Huvitav, millal minust küll soojapõlgaja on saanud? (puhtretooriline küsimus) Üle-ülehomme on vihm. 

28.07 Teisipäeva hilisõhtul oli siis tore kohtumine, Tere, armas Vihm! :D Nii pööraselt hea on vahelduse mõttes fakt, et keegi on aia põhjalikult ära kastnud ja vihmaveeanumad on ka poole peal. Päris hästi tuli. Viskan mõned pangetäied janunevatele elupuudele ja jugapuule, sest maa on põhjani kuiv ning suurte puude jaoks ühest vihmast ei piisa.

30.08 Sajab iga päev. Lõpuks ometi üle pikkade aegade üks mõnus aiapäev. Maa on labidalehe sügavuselt niiske ja olukord lubab põuaga põdema jäänud floksipoegi poputama hakata. Kaevasin huvi pärast välja, et miks ei kasva. Eelmise aasta juurepusa on kõdupudi, selle sees nõrgad uued juured. Puhastasin elujõulise osa ja andsin uue mulla. Nii sai tehtud koguni kolme floksiga. Ja uskumatu, kuid verandale peesitama minnes peab pleedi peale võtma. Enam ei olegi palav! Mõnevõrra isegi nauditav, ma ütleks. :) Kööginurgas mulksub mõdu. August võib tulla. Jah, ongi nagu sügis. Floksid muidugi säravad täiega.

04.08 Hoovihmu on sadanud ligi nädalajagu. Iga päev laekub kurke ja suvikõrvitsaid. Aed on korralikult kastetud ja hommikutes on kargust. Vihmad on ka troopika tühistanud ja eestimaa kohal lasub normaalne eesti suvi - 19-21 kraadi, ei mingeid taevasse sööstvaid kuumagraafikuid. Kuni parasjagu pole sadanud saab ka flokse pildistada, kuid telefonifotokas ei anna kahjuks värve õigesti edasi. Aga siit nad tulevad, Franz Shubert, teistest eristuva maheda lillakasroosa pastelliga

Kärepunane Starfire

Maheda helelilla kuid omamoodi värvika õiega Varenka

Roosade suurte õitega Elisabeth Arden, väga ilus sort

Vana hea Elisabeth, valged leheääred, mõõdukalt roosa õis komplekti kaunistamas, vitaalne ja tore sort.

Sweet Summer Queen, tõeline kaunitar, üldse on Sweet Summer sari hea, kõik nimed on seal imetlusväärsed.
Chiurlions, esimest suve aias ja näeb selle kohta päris hea välja, põnev varjunditega õis. Vitaalne ilmselt ka.
Russkaya Krasavitsa, tõeline aare. Erkroosa õhetus.
Desert, äsjapuhkenud õied on maheroosad, hiljem pleegib valgeks. Ilus tugev sort.
Drakon, väga kurjakuulutava ja ebafloksiliku õievärviga, üks mu lemmikuid.
Morskaya Pushina, mis see iganes ka ei tähendaks, kuid jälle üks kena sinipoolik. Õhtuti isegi väga.
Alissa Freindlihh, üks ilusamaid roosavarjundilisi. Kahjuks pole pildil seda näha.

Cool Water on oma nime vääriline, kuidas roosa saab olla nii jahe ja lausa külm...

Spartan, vene sordid on üks huvitavam kui teine.
Knjaz Serebrjanõi, sort mis on võitnud näitusi.

Light Blue ja seda ta ka on.
Magija, reaalis on pahelisem tumedam lilla, nõnda, et mingi hea maagiaga küll tegemist pole, kuid värv on äge.
Igor Talkov, näituste võitja ja ma mõistan miks, õied on tavalisest suuremad ja õievärv ka huvitav, aga noor taim, esimest aastat õitseb, seega ei tohi palju tahta.
Donau, jumalik helesinine, ühtlane puhas toon, imeilus sort.

Vij, õis räägib enda eest. Reaalis jälle värv tumedam, lillam ja kurjem.

Rose Rayonnant, esimesed õied, loodetavasti ta kosub. Väga ilus sort.

Flamingo, ka esimesed õied, tõotab kasvada ilus puhmik.

Anna Karenina, ilus sügav õievärv, varjundid, tore vitaalne daam.
Pink Hill, ühtlane roosa õievärv, ei pleeku päikeses.
Adessa Special Deep Purple, on ikka deep küll. :)
Dumtšatõi Koral, sügav mahlakas värvigamma, varjundid.

Nahodka. Ka ilus tugev sort, ei pea toestama.

Vasakul Sirje sinine ja paremal Violetta Gloriosa.

Tagumine taim on Sirje võimas sinine, kahju, et nime ei tea, hiline sort, tugevad varred ja väga vitaalne.

Sweet Summer Ocean alustab vara ja õitseb kaua

Osa sorte jäi kajastamata ja kõik veel ei õitse ka kuid kindel on see, et  augustid hakkavad siinmail kulgema sügavas floksilummuses.





















Sunday, June 27, 2021

Enne ja pärast jaanipäeva

 Jaanihüatsint ja hosta `May`

11.06. Tulbid on õitsenud, eile lõikasin viimased maha. Lühikese pausi enne pojenge täidavad madalad iirised, kõrged iirised, tillilehine pojeng, hispaania ebahüatsindid, rodod, asalead ja laugud. Õhtul oli esimene mesi, see võilillene, see kõige parem. Terve majapidamine lõhnab nagu oleks meepomm lõhkenud. Uus vurr on nagu ulme ja meesaastet peaaegu polegi. Kes ei tea mis on meesaaste, siis kujutagu ette, et kõik (põrand, uste käepidemed, tool, trepp, laud, arvutihiir, sein, kaks kassi) kleebivad 2 kuud ja lapiga ülekäimine aitab seda lihtsalt vähendada kuid ei likvideeri. Aga mesi ja kõik unub kui näed esimest sellist õit - kõrged iirised on puhkenud:  `Proud Tradition`

`Patika` ja `Stepping Out`
Nimetu aare, sametiste lillade varjunditega iiris. Reaalis palju erksam ja lummavam, millegipärast ei jää see pildile. Olnud 3 a tagasi hukkumas, kuid elule poputatud ja lõpuks uhkelt õies.
Veel iiriseid, imeline roosa nimetu
Üks mustadest, tervitused Annele! :)
Sinihabeline `Song Of Norwey`

12.06 Pikk soe kevad pluss see, et lumi tuli sula maa peale, on kokku andnud jubeda hordi aiakahjureid. Kõigepealt taheti suurt ploomipuud nahka pista, siis mindi väiksema kallale. Ikka lehetäid koos mullamurelastega mestis. Peremees võttis pika redeli ja uhas ploomipuu rohelise seebi lahusega üle. Oli päris tore vaadata kui vaikseks seal pärast seda jäi. Siis aga avastasin, et keegi on võrkudesse mähkinud osa ebaküdooniat. Sellist asja pole kunagi varem ette tulnud. Kuna põõsas on tihe, lõikasin need oksad lihtsalt välja. Nüüd aga süüakse lehist. Okaste vahel paistis villtäisid ja krõmpsutamist oli kaugele kuulda. Tii andis tõhusamat gifti, saab näha. Ootan millal vihm järele jääb. 

13.06 Lehises on vaikus. Istutamismaraton hommikuvihmas. Pole midagi paremat taimele kui ta vihmaga istutamine. Õnneks polnud sadu väga tugev ja lasi tööd teha.Vihmaga on meil mõnusasti. Sajab kui vaja ja seni pole veel kastekannukõndi tarvis olnud. Istutuste kastmine ja kasvuhoone välja arvatud. Niiskus meeldib sõnajalgadele, himaalaja adiantumi õrnad pitsid. 

Vareste poolest on elu ka vaiksemaks jäänud, ilmselt on pojad pesast väljas ja kogu kambaga koliti ehk metsa või kuskile kaugemale, sest meie seni nii kannatlik olnud kvartal hakkas ilmselgeid kärsituse märke avaldama. Aga kisa ja kraaklemine oli vahepeal päris hull, eriti koloonia vahetus läheduses olevate elanike jaoks. Meist jäävad nad veitsa kaugemale kuid ka siin käidi aias sigatsemas ja lilleõisi maha kaksamas.  Uurisin juba vahepeal, et kuidas teha varesetõrjet. See oli päris huvitav. Kuna vares on rändlind, siis läheb ta vahepeal rändama ja kui inimene ei taha oma aeda varesekolooniat, siis ta lammutab reisile läinud vareste eelmise hooaja pesad ära. Samuti tuleks eemaldada iga pesa juures olev nn "valveposti oks" kus on hea kõõluda ja poegadel ning ümbrusel silma peal hoida. Kõik kompostikastid peavad olema kaanetatud, sest kõige rohkem meelitab vareseid ligi toit. Ekstreemsem variant oleks juba Aliexpressist tellitud ahistatava varese häälitsusi edastav mögafon, aga seda ehk ainult viimases hädas. Sest mullu Bauhofis peletina kasutusel olnud kajaka hingevaakumine poe lae all mõjus mullegi frustreerivalt. Kuigi ma pole kajakas. Aga ju poerahvas oli siis hädas. Linnas on kajakaid tõesti palju.

18.06 Puhkus sai läbi ja juba on terve pikk töönädal selja taga. Tavapärane rutiin on tagasi. Hommikuti ikka tunnike-paar sööstaiandust ja mulle kui hommikuinimesele sobib see hästi. Aiapilt hakkab suviseid jooni omandama, pojengid alustasid õitsemist. Esimene oli Red Sharm, 

Teine Joker 

ja kolmas Black Beauty. Tema õiel pole veel õiget suurust, sest taim on nooruke. Kuid värv on imeline.

Roosid on sel suvel nirukesed ja eks see roosivaimustus hakkabki vaikselt lahtuma. Pole minust poputajat ja pritsijat. Jäävad need kes tugevamad. Kuid mida nirumad on roosid, seda uhkemad on pojengid. Mõned neist ulatuvad oma pungadega lausa rinnuni. Hea, et tugesid kannatab maa sees kõrgemaks sikutada. Järgmisteks päevadeks lubatakse kuumalainet. Pojengid vaasis. 

Pojengipalavik kestab. The Fawn ja nimetu valge.

Oletatav Ann Cousins
Kansas

Muus osas on imeline sulnis suvi. Iirised said mais vihma ja on sel aastal väga võimsad. Iga viimne kui kui aastaid virelenud kriburisoom on endale õied peale sebinud. Muidugi teen lähiajal suurema hõrenduse vanemate sortide osas, sest iirisepeenar on tuugalt täis kasvanud. Ja sügisepoole peaks vahevärava klumbi sättima üleni vääris-lõokannuse ja valge jaapani priimula kaitsealaks, sest nad sobivad hullult hästi kokku.

Laukudest ei saa üle ega ümber. Karatau lauk.
23.06 Enne jaani alanud kuumalaine küpsetas korralikult, nädal aega oli ergav kõrbepäike mis lõppes jaanilaupäeva õnnistava padukaga. Meie kuumarekord oli 32 millegagi, varjus. Sellise soojaga oled juba nii sepik, et peale koma numbrid polegi enam olulised. Jaa, muidugi kastsin. Hommikud puhtalt kastmise peale kulusidki, kuid...Tänu kevadel multši alla pandud peenardele ei olnudki see põuavalu nii suur. Kastsin ainult värskeid istutusi, kasvuhoonet otseloomulikult ja üksikuid januseid kes näo järgi paistsid nüüdsama kohe vett vajavat. Siiski, eelviimasel põuapäeval ujutasin ka kiviktaimlad üle, sest kuivalembus kuivalembuseks kuid ka nemad ei ela ilma veeta. 
Suvine kivilamaastik.

Ibeeris ja lehis alpikalju jalamil.
Kirjuvõitu nurgake Pürenee ramondaga.
Mauklehed
Üks edulugu ka, viimaks ta õitseb, 2 talve talvitunud.
Tänavusel sitikarohkel suvel pole pahalastel otsa ega äärt, hiljuti just täheldasin, et pooled tikripojad on paljaks söödud. Kohe täitsa paljaks. Ülle toodud kahjuriraamatust sain ka kurjami jälile. See on karusmarja-lehevaablane. Aitab tugeva veejoaga üleuhamine. Saab näha. Osad noored tikrid on igatahes juba paljad. Plaanin üleüldse need pisemad anumatesse istutada, saab paremini silma peal hoida. Mõeldud-tehtud, söödikute silma alt ära. 
Härra Tibu on meil palavaga rohkem kui staatiline, mõtles trimmerdama minna, aga uni tuli enne peale.

25.06 Ilmad on endiselt soojad, aga üle 26 kraadi enam ei keevita. Istutasin raudrohu enne kuumalainet sillutisse. Paistab, et tegemist on väga vastupidava taimega. Mida kuumem oli, seda ilusamaks ta läks. Loomulikult kastsin iga päev.

26.06 Alustan uue ruutmeetri hapuala rajamist. Hea pilvealune ilm. Kuumalainest jäid meile soojad ööd ja vihmasegused päevad. Üle 26 kraadi kuuma ei lubata. Asi seegi. Juhani Puukoolis oli sel aastal väga muljetavaldav pojengivalik. Viimase käiguga lisandusid `Command Perfomance`le veel `Highlight` ja `Red Spider`. `Command Perfomance` õis on muljetavaldavat värvi.

Kolm tundi ja viimasest kokku kogutud hapuaia materjalist (okkad, käbid, sammal, peenike kergkruus, liiv, turvas, rodomuld, kõdunenud okkamuld) sai uus ruutmeeter hapupeenart senisele lisaks. Sinna kolis elama Tii juurest tulnud suur roosa rodo.  Uus peenrajupp on taga, keskel. Aga see kõrge kast paremal on väikese aia kartulimaa. Paistab, et kartulitele meeldib. Ma pole neid kordagi peale mahapanemist kastnud, aga ilmselt kõdulehekastis niiskust jätkub.

Jumalik sinine. Tradeskantsia `Sweet Kate`

Jäi sügavalt mõttesse
Martagonid alustasid, nimetu seemik.
Jaanipäevane õiemüür õhtuvalguses lõhnab delikaatselt metsmaasikate järele.
Potimajandus. Õuetomatid ja piparmündid.

Tore leid laukude seast,  `Miami`, õitseb samal ajal turkmeeni lauguga.