Karged udused hommikud. September.

 31.08 +19, pilvine, vihmane. Tubaste tööde päev. Jõuline labidaaiandus lükkub homsesse. Vurris on viimase meevõtu kärjed, saunas kuivavad õunad ja pliidil podiseb poeploomimoos. Mingil hetkel muutuvad sinised vähemagusad ploomid poes nii odavaks, et neid raatsib ka moosi jaoks osta. See paks keedis neist tuleb imehea. Aknaklaasile rabiseb vihma ja homme tuleb peenras väga porine päev. Aga millal üks aednik varemalt pori on põlanud? Või sõnnikut. Kontrollitud kogustes ja mõõduka niiskusastmega on need istutamisel aedniku parimad sõbrad, isegi kastma ei pea. :) 

Floksid Charlotte Blanchett ja Ilse Kötcher on mõlemad hilised sordid. Tagantpoolt piilub erksavärviline General Petain.

03.09 +18. vahelduv pilvitus, hommikupoole sadas. Kolm päeva kaevamist ja teise peenraga on ka peaaegu ühel pool, jätsin viimase jupi homseks. Kahe tunniga saab labidatööst isu täis ja kuhu mul kiiret. Homme on siis kõige magusam osa - mulla tagasi loopimine, tasandamine ja istutamine. Muidugi pole ma mingi Picasso, kuid võtan sellegipoolest viimase protsessi edevalt mõttes "maastikumaali loomiseks" nimetada. Kahjuks näeb tulemust alles järgmise aasta juulis. Aiandus ongi selline. Teed mingi käki valmis ja näed alles aasta pärast mis välja tuli (või ei tulnud).

Mõte sellest siniseid toone kumavast peenrast tuli peale suuremaid loobumisi kus paljud korduvad või mitte kõnetavad värvid täite puhmikutena uutesse kodudesse edasi läksid. Oli just Lapse sünnipäev ja läksin talle varahommikul floksibuketti tegema kui märkasin eesaia flokside värve. Need olid kõik sinised, valged, sinisekirjud, lillad, violetsed jne. Eesaeda olid jäänud ainult jahedad toonid. Ei ühtegi roosat ega punast. Nonii, kui oleks selline värvigamma suurel pinnal, see oleks põnev. see hommik eesaias oli värvide poolest lausa nõiduslik. Tagaaed on muidugi jätkuvalt kõigevärvikirju, sest floksid lihtsalt on oma värvigammalt igasugused. Selles nende võlu seisnebki. Ja paljus muus. Puhas rõõm - eelmise suve valge Hesperise pistoksataim jõudis  õitsema minna. 

04.09 +11, pilves, +15

Härra Tibu sai jälle väravast välja. Vana kass enam üle aia ei hüppa ja õnneks on nii palju arukest ka kogunenud, et kui välja saab, siis kaugele ei lähe. Hoiab värava ligi. Kuid kui seda sulgema hakatakse, siis tuleb härra käest küsida, et kas tahad välja jääda, sest kohe panen värava kinni. Vana lord nuusutab autoratast veel korra nagu head brändit, ohkab ja läbib järgneva minuti jooksul väärikal sammul värava. Tipib tiidsalt ukse juurde ja jääb teisi majalisi ootama. Sügisel saab 17 aastat vanaks kuid pilk on selge ja kihvad veel teravad. Jumala eest, väärikus ikka üle kõige! Ainult jalad on veidi kanged. Eks ta ole...

05.09 +8, päike, pilvitu karge hommik hästi helesinise taevaga. Ronisin floksipeenrast lõpuks välja (valmis sai) ja vaatasin aias ringi. Pilt on umbes selline, et "kõik on juba ära olnud" ja "kus sina olid kui me õitsesime! (või umbrohtu kasvasime)". Umbrohtunud kohad torkavad eriti teravasti silma. Kuid vahepeal saabunud varasügise muudavad rõõmsamaks ja värvilisemaks kõik need krüsanteemid ja amellastrid (tõesti üks tore taimerühm). Ja ka teised astrid, mis peenarde äärtes oma õisi avavad. Armastan astreid! Kibe aster.

Nende osade sortidega on muidugi see teema, et tahetakse ju levida. Midagi pole öelda, selliseid on meil ka. Vahel võlub värv ära, nagu see beebiroosa

või nagu mõned sinised madala astri sordid. Võimatu on südant kõvaks teha. Isegi üks violetne kaunis aster on kõiki reegleid rikkudes üle aiapiiri lipsanud või mis ma nüüd luiskan, ise tõin teise kokukalt koju. :)

10.09 +19, poolpilvine. 

Aiatööde seis on selline, et sammun otsustavalt suvi läbi suures ämbris õitsenud roosi juurde, sest on aeg. See on üks väärt roos (ilus, lõhnab, õitseb vahetpidamata) ja kuigi ruumi ei ole, tuleb talle teha koht. Kaevan otse värava kõrval sillutisse hiiglasliku augu, panen selle head ja paremat täis ning istutan taime maha. Imetlen. Sai küll hea koht. Poetan roosi alla viis roosa äärega valge tulbi sibulat seltsiks. Peaks kastma ka...

Aga kastekannuni ma ei jõua, sest sel momendil lajatab krundile VIHM. Sellist ei ole meil sel suvel veel olnud. Jõuan tuppa (kõigest need viis meetrit) juba läbimärjana. Vihm langeb mürinal majale nagu Niagara kosk, vihmaveetorudest paiskuvad välja torujämedused veejoad ning veranda eest voolab läbi Thames. Voolab tagaaeda, läigib veidi muru vahel ja kaob pinnasesse. Õhk on veest vaid pooleldi läbipaistev, vaatan tagaaia krüsanteeme nagu läbi akvaariumi. See roos sai nüüd küll hästi ära kastetud. 

Ilusa ilmaga tehtud pilt 

12.09 +15, päike, ilmaga vedas, õhtul vihm. Võhma Juurikas! 

Kõigepealt sõbrad. Kui sõbrad on emmatud ja taimevahetused ka tehtud, läheme laada peale laiali. Kes müügilette uurima, kes veel sõpru ja tuttavaid otsima. Seekord olen hamsterdamise osas vägagi tagasihoidlik: järelkärus on taimevahetusest viis väga tahetud floksi, lisanduvad valgekirjude lehtedega lumeroos, kaks väga ilusate lehtedega alpikanni, kukerpuu Orange Ice...ja kolm juppi vaarikas Polka. Mõned kastikasvatusprojektid on nii nigelate tulemustega olnud, et otsustasin katsetada ka vaarikaga. Pole midagi kaotada...Kui anumates ja kastides on kasvatatud tomatit, suvikõrvitsaid, kuumaasikaid (väga edukalt), kurki (mõni suvi isegi õnnestub), siis miks mitte vaarikat? Roomava merendera populatsiooni on ka vaja täiendada. Peenras tõrgub, ei taha hästi minna, proovin ka alpikaljul.

Vaatasin vesise suuga muidugi ka lopsakaid putuktoidulisi mülkataimi, kuid ei ole mul mülgast ega kohtagi kuhu seda teha. Viimane sellesuunaline projekt ühe veelembese võha pärast (peenrasse kaevatud vana pesukauss) lõppes hävinguga, sest kausi põhja roostetas auk ja võhk keeldus kuivas mullas otsustavalt koostööst kuni teda mõne normaalse tiigi serva ei istutata. Eks pidingi sellise otsima, kuid mitte meie aias.

16.09 +16, on päikest, on pilvitust. Hea istutamise ilm. Üleeile lisandus veel neli floksi. Kõik väga tahetud. Hetkeseisuga tuleks leida üheksale floksile istekohad. Hmh, kuidas me selleni küll jõudsime...Oli ju kärpimine kavas...Ja ühe floksipeenra likvi...väiksemaks muutmine. Igatahes on allesjäänud taimedel nüüd viisakalt ruumi kasvada ja uustulnukad lähevad hoopis värskelt loodud titepeenrasse. Täna oli hoogne päev taimetugede kokku korjamise ja istutamise tähe all. Õhtul ilmus kohale järjekordne vihm, et kõik ära ka kasta. Amellastrid 

20.09 +17, hetkel päikepäike, muidu poolpilvine, vihma ka. Viimasel ajal sajab peaaegu iga päev, või öö. Õnneks pole veel öökülma olnud ja laseb krüsanteemidel ja astritel õnnelikult ära õitseda. Vahepeal on palju sügiskündi tehtud. Maha on istutamata veel kaks kullerkuppu, piimjaõieline kellukas, üks pojeng ja mõned sibulikud. Ja Lätist tulnud kuus floksi (sosinal ja silmad kinni käändes). Tegemist on Tatjana Kotcane poolt aretatud uute sortidega ja põnevusmeel sai praktilisest meelest võitu (6-0), küll nad ära mahuvad. Juhtusin Riia floksinäituse videot nägema ja olin kadunud hing. Nii, et paar päeva floksinimede põrgatamist ja vahetus saigi teoks. Mõned nimenäited 

Muidu käib sügisene aiatuulutus, moused ja minihostad läksid enamikus sõprade aedadesse ära, see on uskumatu, palju ruumi vabaneb kributaimede alt...Sügislilled ruulivad 

22.09. +17, päikesepäev, kuigi algas kargelt, +5 kraadi. Esimene nii jahe hommik. Eile käisid aiakülalised, kuid vaadata väga midagi polnud. Aed on lugematutest vihmadest läbi ligunenud, umbrohtu pole ka välja rookida jõudnud...Krüsanteemid, amellastrid, kalimeris ja muud astrid olid ainsad pilgupüüdjad. Muidu on jah, sügis. Kuid pole üldse kurvastav, kummaline. Mõte on hasardiga aia juures nagu kevadelgi, sest "nüüd saab". Saab kõige ümber tõsta mis suvel õitses või ei õitsenud. Paarile pojengile pean rotimetroo tõkke juure ümber panema ning istutamisi on ka terve pinu, sest alpikaljudelt läksid suureks kasvanud okaspuud minema ja ka nende asemele on vaja midagi välja mõelda. Sibulikud maha, sügisrohimine ära teha, pealsed maha lõigata ja ongi kõik. Kõlab nagu sipsti, aga võta näpust! :) Krüsanteemid armastavad paksu lund ja vihmast suve. Nii võimsat õitsengut pole meil varem olnud.

24.09 +17, pilvine, õhtul vihm. 16 pisi-istutust, alpikaljude multšimine ja natuke rohimist. Imetlesin alpikanne ja istutasin veel mõne krüsanteemi juurde. Paistab, et selliste vihmaste suvede lõpus on nad väärtus omaette. Külast toodud väikeseõieline kaunitar 

25.09 +16, pilves, vihm. Istutasin pojengi Vanilla Shnapps paraadpeenrasse. Ümbritsesin juured istutusaugu sügavuselt peene võrguga ja loodan, et see peab nii mõnegi tõpra kinni. Ei mingit metrood läbi pojengide juurikate! Võrgutusprotseduur tuleb läbida ka Henry Bockstockil, sest just tema alt uuristati läbi lai käik mis võttis kogu taimel selleks suveks õitsemisisu ära. Ja ma pole kindel, et see oli mingi ühekordne suvine käik. Bond hoiab küll aial silma peal kuid kõiki maaaluseid ta ilmselt kätte ei saa. Uustulnukas Lois Choyce läheb akna alla peenrasse, seal pole seni veel käike olnud. 

Tore sügislill on viltjas päevakübar 

29.09 +15, pilvine, vihmata. Eile ja üleeile oli kaks imelist päikesepäeva, sügisesed krookused avasid õied, krüsanteemid särasid ning amellastrite peal lendles mesilasi ja liblikaid. Mina istutasin pojenge. See on suur ettevõtmine. Suured taimed, suur istutusauk, suur kott kõdusõnnikut ja head kasvama minekut! Kõrval aga õitsevad siilkübarad 

30.09 +18, päikepäike. Täitsa tore on kui pesu õues ühe päevaga ära kuivab ja toas lisatahenemist ei vaja. Eelmine nädal oli ikka väga vihmane. Öökülmu pole veel olnud, kuid ka vihm roiutab ruttu õied läbi. Viimased hilised floksid lõpetasid tavalisest varem ja ka Betty Marquerite on lõpusirgel. Alustasin pealsete maha lõikamist. Pojengid kõigepealt ja siis kõik muu. Sügisesed krookused 

Ründasin aianurgas vohama hakanud naati. Nõme nähtus mis juba eelmisel suvel pead hakkas tõstma. Muidugi pole muude projektide kõrval eriti aega olnud ja kõrvaline koht ka kuhu iga päev ei sattu. Homme on ka labidapäev, sest tüüp on ennast korralikult sisse söönud. Naadist saab lahti ainult siis kui ta välja kaevata. 

Aga alpikanne tasub juba kasvõi lehtede pärast kasvatada. Sügisene õitsemine, kuid lehed on ägedamad.

 

August 2026

 03.08 Viimane nädal oli selline, et ilmateade lubas Sakus +21 ja vihma, kuid sooja on päeviti +23 ja vihma netu. Taevad on udused, päike keevitab läbi hämuse pilveloori. Alustasin augustkuist püsikute inventuuri, et kes läheb, kes jääb. Uude koju lähevad mõlemad suured käokingad, valge ja sinine. Sest mõni asi pole meie aias lihtsalt õnnelik. Liivane muld ilmselt ei meeldi. Mõlemad juba suured põõsad. Hästi veider on see kasvukoha asi. Meie paraadpeenra põlgasid kunagi ära ka astilbed. Lihtsalt ei kasvanud ja kõik. Samas, kui kullerkuppudel läheb väga hästi. Asemele istutan kukekannused ja kuskile peaks ka piimjaõielise kelluka panema. (Huvitav küll, aga kuhu, sest käokingade kohad said samal päeval täis?) Puhkenud on keskmise õitseajaga floksid. Volshebnaya Fleyta.

Serdse Danko on tänavu enda kohta päris kobeda puhmiku teinud ja jätkuvalt, milline värv!

05.08 +24, päike, leitsak, tugevad tuuled ja põualähedane seis peenardes. Kastsin täna suve jooksul esimest korda maja otsas olevaid flokse, anumates ja kastides kasvavate taimede kastmine ka lisaks ning vihmaveetünnid hakkavad tühjaks saama. Täidan tasapisi aias tekkinud tühje kohti. Tagaaiast lahkus üks laiutama hakanud iileks, kohe on igavene lahmakas vaba maad, issand, milline õnnistus! :) Valged kullerkupud saavad viimaks oma koha ja keegi kindlasti veel. Kelluka jaoks on seal veitsa liiga varjuline. Ja muidugi floksid, floksid, floksid ja nendest jäänud tühjad kohad. Päevas paar floksi ümber istutada just konti ei murra kuid palavaga on sedagi liiast. Veel üks kaunitar - väikeseõieline Köning Drosselbart.

08.08 +19, pilvine, õhtul päike. Hommikupoole segasin mulda ning tegelesin pistokste ja uute floksidega. Kaks nimetut purpurset, üks kõrge ja teine madal. Home alone ja õdusad posserdused õunamoosi ning hapukurkidega. Sest talv on tulekul. Aga õuetomatid on meil tänavu mustad nagu toalagi Liivi luuletuses.

Homme läheb suuremaks ümbertõstmiseks. Põdema jäänud Manor D`Hereques ja Anne kolivad koos Zhukovskiga eesaia esipeenrasse. Nägin Zhukovski õit esimest korda, varem mõtlesin, et mille eest teda küll auhinnati, nii aeglase kasvuga sort. Õit nähes sain aru küll, aga see ilu ei peagi alati pildile jääma.

10.08 +24, päike, poolvari, õhtul kauaoodatud vihm. Sadas kuni hilisööni. Lõpuks ometi. Tünnid on jälle täis. Peale seda on istutamine vaid puhas lõbu. Nirvana õhuline pits.

12.08 +19, tugev tuul, poolpilvine. Sõitsin küllakutse peale Soodla aedniku flokse vaatama. Väga helge ja õpetlik tunnine jalutuskäik imeliste lillepeenrade vahel. Esimest korda nii suurt kollektsiooni täies ilus kaeda! Teadsin paljusid sordinimesid, kuid varem pole reaalis kõigiga  kohtunud. Sestap oli nime taga õisi näha väga põnev. Mõni jäi muidugi südamesse kinni ka. Seekord kaasa midagi ei küsinud, sest kiiret ju kuskile pole. Ja kõigepealt on vaja enda olemasolev kallisvara korralikult laiali paigutada, sest kõik tühjad kohad ei ole veel täidetud. Augustikuine kaunitar, hiidhüatsint. Tublid tugevad varred mida ükski torm ei murra.

14.08 +24, pilves, poolvari. Suvi ei ole veel läbi, sest rõõmsalt hommikul aiatöödele kepsutus (oh, kui hea jahe +17) lõppes paari tunni pärast lontis oleku ja siestale jäämisega. Palav, noh. Ei tee ikka jõusaali sellise soojaga. Aga põhiline murekoht, kompostikotid ja sõnnikulännikud said talveks kompaktseks hunnikuks vormistatud ning isegi üksik herilane kes nõel õieli oma sugulasi taga otsis (oletan, et need olid teisaldatud hobusepabula kotis) ei suutnud mind missiooni täitmisel teelt väärata. Nüüd on maja äär vaba ja järgmisel nädalal tuleb seda hiirekindlaks muutma hakata. 

16.08 +22, pilvine. Eile oli hapukurgipäev. Ja katsetustega. Osad purgid kuumutasin kõige täiega läbi, osadele valasin lihtsalt läbi keedetud hapendusvee peale. Väidetavalt pidavat viimase variandiga ka säilima kuid tunamullu läks kogu säärane kurgitegu pehmeks. Peale seda olen kindluse mõttes läbi kuumutanud. Nüüd on tänu headele sõpradele kurke rohkem ja tekkis võimalus paari purgiga katset teha. Saab siis näha, et kuda ja mis. Täna oli tomati-sibulamögina keetmine. Aia poole pole üldse vaadanud. Praegu peaksid keskhilised õitsejad ka juba kõik õied avanud olema. Hesperis ja teised. Ah, homme ka päev. All In One

18.08 +18, poolpilvine. Täna on taas mullatööd, sest tekkis vabu kohti. Eile läks veel üks sületäis flokse uude koju. Vedas neil. Mul olid jätkuvalt ikka väga kitsad olud. Ja kummaline tendents - hoolimata lahkunud taimedest on ikka aias kitsas. Kuskil pidi meil raudselt mingi kummist aegruum olema, sest muidu poleks seda kõike siia mahtunud. Mister X

21.08 +18, poolpilvine. Iga päev sajab, kuid ei sega eriti. Mullatööd jätkuvad. Paar floksipeenart olen taas kenakorda saanud kuid ees seisab juuretõkke eemaldamine kurgimaja kõrvalt ja ühtlasti ka selle peenra puhtand. Sest ajast aega on siia ja sinna torgatud taimi, mille jaoks kuskil mujal ruumi pole olnud ja hiljem jälle välja kaevatud kuid floks on selline taim, mis nii lihtsalt ei lahku. Ja kui aednik pole hoolikas olnud, siis ajab pastellsinise floksi põõsast nina välja suur oranz, kes kasvas sellel kohal kolm aastat tagasi. See on muidugi see väikese aia teema, suurmaaomanikud ärgu lugegu. Aga kuna juuretõkke panemise algpõhjus on likvideerunud, juuri enam ei tule, siis on parem see ära võtta. Taimed saavad põua korral sügavamale kaevuda, ei ole enam ainult  napp 20 cm mis seni juuresirutuse jaoks saadaval oli. Nimetu lopsakas lilla

Ja kuna on august, siis lisandus mesilastele siirupikeetmine (hea lihtne töö) ja eelviimane meevurritus. Sunnikud on tänavu jälle kanarbikuväljadel kaevandamas käinud ja see mesi juba kärjest välja ei tule. Mesinik võtab rahulikult, aga jamamist on maa ja ilm. Jään heameelega siirupikeetmise juurde. Õitsemist alustavad krüsanteemid ja amellastrid.

23.08 +16, pilves, sadu. Eile alustasin peenratõkke eemaldamisega. See ei olnudki väga keeruline, sest peenrasse oli jäänud vaid tosina jagu flokse ja enamik neist ka juba ära õitsenud. Üle poole mullatöödest oli tehtud kui vihm kaela tuli. Sadas ja möllas öö läbi. Nüüd passin üle hommikukohvi aknasse, et kas sajab või ei saja, vist ei saja. Kangesti tahaks porisse solberdama minna...või no tegelikult tahaks selle peenra lõpuni kaevata, kuid peale selliseid vihmu võib seal väga sopane olla. Siis saab hakata järgmise aasta floksipeenart maastikule maalima. See on väga põnev etapp ja peenar tuleb ilusilus, kõik puha lillad ja sinised toonid. Oeh, aga kõigepealt porisse, jah.

Pokumees tuli, vaatas ja poetas mokaotsast, et kas hakkad passipilti tegema, et rinnuni mullaaugus. Noneh. Kuid meha ei saa siia ligi lasta, sest täpsustöö, kus on mingid tulbisibulad vaja päästa ja kus vanade flokside juured välja sõeluda. Kuid homseks peaks juba kõik puhastatud mulla tagasi saama panna. Ja kuhu mul kiiret...

Puhkenud on kõige hilisemad, Miss Ellie

õrn ja kaunisroosa Esther

All In One ilma valgete triipudeta õiel mutant mis näeb välja nagu roosa Fliderenzian

ning Gotlandi saare imeõis

Tähelepanek protsesside jagunevusest: Puhtandi rajamine aia ühte nurka tähendab seda, et aia mõned teised nurgad kasvavad aina rohkem karva. Kuid neid kohti ma muidugi ei pildista. Krüsanteemid

26.08 +20, ilus päikeseline päev. Laps on "maal" suvitamas, tore kui ülakorruselt kostab vahelduse mõttes ka elumärke ja lauluüminat ning seal maad võtnud entroopiaväljadele kõva tuul alla tehakse. Ning õues sai alpitaimede peenar täitsa iseenesest umbrohust puhtaks. Õhtul on ühised filmivaatamised. Armas. 

Möllan ikka mullas. Esimese juuretõkke eemaldus toimus kuidagi väga lihtsalt ja siis mõtlesin, et võtaks teise ka välja. Mõeldud - tehtud. Seal on juba veitsa keerulisem - kolm pojengi, keda tuleb väga ettevaatlikult kohelda. Kuid sinilillade flokside ala muutuks selle peenrapaani võrra rikkalikumaks. Pole siin arutada midagi, juba alustasin.

27.08 +20, +24, päike, hiljem poolpilvine. Hommikul olid ümberistutustööd ja peale lõunat läksin linnaaedniku krüsanteeme imetlema. Kuna oma auto oli remondis, avasin hajameelselt Mesiniku auto ukse, nipsutasin ukselingil passinud mesilase minema ja hakkasin sõitma. Vasaku tuuleklaasi koopast ronis välja järgmine mesilane ja hakkas klaasil sumisema. Lasin klaasi alla ja ta pääses vabadusse. Sama oli ka parempoolse tuuleklaasiga. Hingasin kergendatult ja lisasin gaasi. Ning siis hakkas kuulma...terve autosalong oli täis hääli - siin väike pinin, seal tiivasumin, keegi ronis krabinal kilekotis mu küünarnuki all...ja keegi ronis mööda säärt üles!!! Mesilasel on väga pehme jalaast, nagu kärbes. Per--e, küll! Ma olin võtnud eile mesilas käinud auto. Mesilasfoobiku esimene reegel on: pane röökides jooksu! Kahjuks ei saa alati igal pool teha seda mida hing ihkab, sest liiklus oli tihe ja kuskile kõrvale keerata ka ei saanud. See pehmelt jalal kõndija jõudis seelikuni ja kadus voltidesse. Kenakena! Õnneks polnud sihtmärgini enam palju maad, vahetasin aegluubis pedaalidele survet, higistasin ja lootsin, et seelikusell pole ometigi mingi püss kui riie natukene riivab. Ohissand, kohal! Kargasin autost välja, soputasin sabasid ja sealt ta minema lendaski, elegantse kaarega. Kilekotitüüp sai ka kiirenduse. Salongi tagumisi reisijaid ma torkima ei hakanud, sest eelnevast sai juba täitsa piisava ergutidoosi kätte.

30.08 +19, poolpilvine, vihm. Öösel sadas. Palsam mu uusistutustele. Augusti lõpupäevad on töised olnud. Kurgid, moosid, viimane mesi ja peenrad. Nagu oleks tali tulekul...

Minu lemmiksiilkübar, mis õitseb isegi üle öökülmade. Green Jewel. 

Ideaalmaastikud või siis mitte

 Mis võiks olla: Lebasklen rambes flokside järele lõhnavas augustiõhtus verandadiivanil, näpsin kirsse ja loen krimkat. Kusagil aedlinnas paneb keegi tule pliidi alla ja magus tulehakatuse hõng lehvib ninna, tekitades hetkeks meelepildi lapsepõlvest või midagi...selles lõhnas on midagi vanaaegset. See lõhnab turvalisuse ja traditsioonide järele. Kõigepealt tuli pliidi alla ja siis hakkab tulema hakklihakastme ja keedukartulite aroomi. Ning hiljem juba pannkoogid õunamoosiga. Õuntest rääkides...klaarid ka juba lõhnavad.

Vaade verandalt on maaliline. Ma olen rahul. Suur kollane hosta varjab ära õitsenud pojengide pealseid, kullerkuppude lehed on veel täitsa kenasti rohelised ja eespool heljub mitu ilulina puhmikut. Floksiala on samuti kenasti barlanksis ja värvid harmoneeruvad kõigest jõust. Ega aias polegi eriti midagi teha peale päevaliiliate äraõitsenud õite eemaldamise.

Reaalsus: Vaade verandalt on kangesti karva kasvanud ja selle vastu ei aita muu kui vikat. Mitte, et ma seda teeks, aga vahel käib mõte läbi küll. Jahedad hommikud muutuvad kiiresti padupalavateks päevadeks. Kompost on otsas ja uute istutuste jaoks segan kokku heamulda mis koosneb kõdusõnnikust, lahjast peenramullast (taaskasutus), murulubjast, savist ja kasvuturbast. Kui mõni floks sellisesse segusse istutada, siis jagub tal pikaks ajaks jõudu kosuda ja kasvada. Kaevan vana mulla istutuskohast välja, täidan augu väärindatud mullaga, istutan uue elaniku paika ja kastan. Hommikune vahetus tavaliselt üle kahe tunni ei kesta. Siis kui higi silma hakkab valguma, lähen siestat pidama. 

Vahepeal kiikan peale flokside ka muudesse kohtadesse. Kivilad on täiesti korrast ära ja potielanikud tahaksid kastmist. Eesaias ootab tosin potti mahaistutamist. Väldin viimasel ajal taimepoode ja igasuguseid kohti kust võiks mingeid taimi leida kuid kui tahad jumalaid naerma ajada, räägi neile oma plaanidest. 

Aitab küll. *siestale ära*

Õhtuks on jälle tegevuslusti kogunenud. Lähen ja rohin ühe kõige rohkem närvidele käiva alpikalju ära. Pottides olevad pisinubinad tuleks ka maha istutada. Hea Aiahaldjas on vahepeal majaäärse peenra ära rohinud ja sai kogemata kaktuseogad sõrmedesse. Tõmban neid välja ja valus on vaadata. Ära mine sinna, kaktuste juures on hulkuvaid okkaid ka, pole vaja...Aga tema ju ei kuula.

Homme on plaanis paar ümberistutust aga kui ma neid vesiroti üleskohrutatud kohti vaatan, mul läheb aiaisu üldse ära. Põud on ka. Missa siin istutad või midagi, lähen parem, teen ühe lilleralli ja vaatan teiste flokse.

Juuli

 01.07 +25, Ilmateate järgi saabuvat täna viimane leitsakuline suvepäev, sest õhtul hilja hakkab sadama ja sajab kuni floksid lahti lähevad. Kurkidele peaks see meeldima, sest ööd on suhteliselt  soojad. Täna käisid aiakülalised ja koos nendega aiadzunglisse sukeldudes sain aru, et ma olen viimasel ajal  mõnevõrra hajevil olnud ning rohimisetöö täiesti unarusse jätnud. Homme, ma mõtlen sellele homme, sest homme on loodetavasti jahedam...Õhtune ilupilt kollase kausi, kollase labidavarre ja kollaste kindasõrmedega.

03.07 +20, padukas ja muud vihmad. Bond magas multši bigbägi peal nagu tavaliselt kui vihm talle ootamatult pähe langes. Majani oli kõigest paarkümmend meetrit, aga see oli sama hea kui duši all joosta. Oi, ta kaebas. Emotsioonid tulid nagu paisu tagant ja meie tavaliselt nii vaikiv kass ei saanud tükk aega pidama. Sa mõtle, ma magan rahulikult ja siis, fakk, terve ämber vett kaela ja ikka veel tuleb, fakk ma olen üleni märg ja see on nii jäle, kurat, sügava une pealt! Kuivatasin oma silmini nördinud läbimärja kassi ära ja panin Tibu kõrvale diivanile. Härra Tibu tõusis järsu ropsuga püsti ja kõndis minema. Mina selle kõrval ei maga. Vaata, milline ta välja näeb! Oh elu, elukest...

04.07 +19, vihm, hoovihmad, äikesevihm. Ja samas joones peaks kuu keskpaigani välja minema. Temperatuuri poolest aiatöödeks väga sobib, kuid viimaste päevade valguses näib, et tuleb jälle sööstaiandust hakata viljelema. Ega järjest ei jaksa ju sadada. Nii, kui vihm järgi jääb, siis seelikusaba näppu ja siva peenrasse rohima. Kuuskede esine on haledasti karva kasvanud, isegi kassitapp tõstab pead. Eile avanesid esimesed floksid - Esmeralda ja Suur Tunne. Viimase õit nägin esimest korda, on ikka suur ja ilus küll. Esmeralda paar nädalat hiljem.

05.07 +19, vihm, hoovihmad, 2 padukat. Ei saa öelda, et pole kastetud. Muidugi kerkib jälle esile vihmavee kogumise naeruväärseks muutumine, sai ju juba märtsis korjama hakatud, sest mine ilmataati tea...Aga ees on veel kaks suvekuud kus võib ka põuda tulla. Võib-võib.

Tegin täna kahe vihma vahel aiaringi. Uskumatu, milline selva... Kõik 600 ruutmeetrit, servast servani. Mõtlen kerge heldimusega maikuu peale kui valitsesid sinililled, priimulad, puhtus ja kord. Praegu ei pääse ilma ebaväärikalt taimede vahel rabelemata ühegi peenra keskele. Aga mida teha kui näed seal keskel rasvast ohakat...aedniku hing, ohkad ja lähed ikka. Vihmamärjad floksid, käokingad, pojengid, kullerkupud, kitselüpsikud liibuvad tihedalt vastu külgi ja plaksatavad seal jälle kokku kus sa hetk tagasi olid. Ohakas, rsk! Aga sul tuleb veel ju kuidagi peenra äärele tagasi saada. rabeled välja ja vaatad tagasi, milline roheline läikiv rahulolu vaatab peenrast vastu. Kuidas see vaene ohakas seal üldse hakkama oleks saanud...Aiahetke katkestab vihm, kes täiesti ühemõtteliselt metsa poolt tuleb nagu märg müür ja tõesti nagu pangega valatakse... Nagu oleks veel vähe märg.

Saagisin maha kahe ja poole meetrise üheksavägise, kes oli sillutise plaatide vahel kasvama hakanud. Vars oli puitunud ja 7 cm läbimõõduga. Ta oleks võinud ju olla, kuid lehed hakkasid hallitama ja õige mul flokside lähedusse sellist vaja.

07.07 +16, pilvine, vihmane, õhtupoolik kuiv. Pojengide õievarred on maha lõigatud, martagonid hakkavad ka lõpetama ning floksid tihendavad oma ridu. Iga päev avaneb mõni uus õis. Tagaaias särab kuuskede taustal kõige hilisem kullerkupp. 

10.07 +20, poolpilvine, vihmavaba päev. Rohin kõige hullemaid kohti, lõikan ära õitsenud õievarsi maha ja loodan ka kivilani jõuda. Pokumees on leidnud krundilt igavese lahmaka maad kus mitte midagi ei kasva ning otsustab sinna ümber asustada meie paar piparmüti. Kuna piparmünt suudaks kasvada isegi Marsil, siis usun, et see saab kuuri taga suurepäraselt hakkama. "Kas sul rohkem sorte ei ole?", küsib Pokumees. No ei ole mul.

Nii tore on tajuda teise aiandusevaimustust, kõik need teated tomatite kasvumajast, sibulate hingeelu ja salati seiklused kastipeenras. Hommikul nägin, et keegi oli sillutise vahedesse kollast kukeharja istutanud ja nüüd veel see Piparmüntla idee.

13.07 +24, päike. Eile oli +28. Hautas päris korralikult ja eile tuli ka neljas mesi. Ma ei kujuta ette, mis temperatuur võis keset päeva ja täispäikeses mesilamaal olla. Kindlasti üle kolmekümne, aga mesinik on kuulikindel. Poku kasvuhoones valmis esimene tomat ja see oli Hundreds and Thousands. Kuumaasikapeenar annab ka päris head saaki. Korjan üle päeva. Martagonid on ära õitsenud, ükshaaval alustavad floksid ja hostad. Täies ilus on Hollandi iiris. Käime õhtuti ratastega sõitmas. Uus jalg laseb seda kenasti teha ja vana veel nii palju ei logise, et takistaks. Puhas lust on kihutada jälle mööda metsaradu ja põlluääri nagu vanasti. Ja need kergliiklusteed on ka väga mõnusad. Pikalt ei sõida, tunnikesest piisab. Eile tegime linnani ja tagasi. Aed võib vahepeal ise ka endaga hakkama saada. 

15.07 +28, päike. Ootame õhtut, et leitsak tagasi tõmbaks, saaks jälle ratastega seiklema minna. Tore vabaduse tunne. Kõik need angervaksa-nõgese-palderjani ja niidetud heina lõhnad ning rõõm liikumisest. Seekord valisime umbes seitsme kilomeetrise ringi. Kõigepealt kruusatee, siis võsade vaheline traktoritee ja siis kergliiklusteed mööda koju. Kõik oli kena kuni võsani. Esiteks langes meile kukile terve hord igasuguseid parme ja söödikuid, teiseks selgus, et vihmade tõttu oli teel mõni madalam koht päris pehme. Maastikurattaga andis sealt küll kenasti läbi pressida kuid ühes kohas oli teele oksi visatud, et tüma pinnast tugevdada. Poku läks läbi, kuid mina oskasin endale oksa kodarasse saada ja  vajusin rattaga pehme pori peale külili. Ja kõik need parmud, kes sõidu ajal kuidagi löögile ei pääsenud, kargasid kohe söögi kallale. Kui Pokumee tagasi vaatas, nägi ta rattaga raskelt kukkunud kaasat kes hirmsasti kätega rapsis (peaajukahjustus) ning tormas mulle appi. Lõugasin, et mul pole viga midagi. "Parme tapan!"

17.07 +29, päike. Küpsetab nagu ahjus. Hommikupoole saab midagi veel aias nokitseda, kuid keskpäevast kuni õhtuni on siesta. Õnnis õhtujahedus hakkab tasapisi saabuma alles kella üheksa paiku. Koos äsja avanenud kuningliiliate magusa lõhnaga. Vanasti kasvas peenras ka mõni idaliilia kuid need on kliimale alla vandunud ja ma pole neid uuendanud ka. Piisab kuningliiliate lõhnastki. Ka LA liiliad hakkavad ükshaaval avanema. 

Ilmne vihje sellele, et südasuvi on möödas. Pole viga, ees on veel mitu kena suvekuud, sest ka meie septembrid on suhteliselt suvised. Sinise-kollase sulnis kooslus

Henry Bockstocki alt sõitis rott läbi ja seetõttu ta tänavu õisi ei näidanudki. Augustis kaevan üles ja uurin kui hullusti ta viga sai. Kahju, üks lemmikumaid ju.

Päevaliiliatele ei meeldi väga vihmane suvi. Kuidagi heitunud moega on nad. Ja õisi on tänavu vähevõitu. Spinnaker. 

20.07. pilves, +16, vihmad. Elu on viimasel ajal kuidagi väga kiire. Laupäeval oli aalujate kokkutulek. Suur Seiklus algas minu jaoks kell viis hommikul ja lõppes õhtul kell 23. Kõigepealt Heleni juurde, siis taimekastid autosse ja teele. Ilmaga õnneks vedas, lõunamaa päike siras küll järjekindla kuumusega +28-29, kuid selle mõju leevendas tugev jahutava toimega tuul. Esimene pikem peatus oli meil Aiasõber, nagu ikka. Võtsin piimjaõielise kelluka ja lilla õnneheina. Edasi oli naistel plaanis Savisaare aed kus hetkel küll peale moonide ja mõne floksi eriti midagi ei õitsenud kuid ikkagi oli huvitav näha neid mastaape ja tingimusi, milles sibullilli kasvatatakse. Kevadeti ja ka sügisel võib seal olla vägagi värviline pilt.

Ja siis Merikese juurde. Toredad kohtumised, taimevahetus ja aiamaastike tabamatu ilu. Merikese aed on me aedade hulgast vist kõige "mägisem". Just nagu loodud eksponeerimaks kõiki neid fantastilisi alpitaimi, kõrrelisi ja ka varjupeenar nägi kallaku peal imeline välja. Kõrgemad püsililled laiusid poolvarjus tiigi servas kuid kõige suurem aare oli siiski see suur ja ilus tiik. Usun, et puhas luksus on sinna peale sauna või muidu palava ilmaga ujuma minna, rääkimata kaunitest vaadetest mis niisugune suur veesilm igal aastaajal võimaldab. Täitsa väike kodumeri. 

Hoolimata väsimusest jagus vaprust veel üle vaadata Katja ja Heleni aed ning koju sõitsin juba läbi vihma. Autos lõhnas mõnusalt piparmündi järele.

Pühapäev kulus täienisti kosumise peale, sest 8500 sammu kokkutuleku raames ringi kõngata on minu kahe päeva norm ja jutukas tahtis ka lugemist. Õhtul tulid küttepuud, aga me ei viitsinud ja läksime hoopis Päevakoera sauna.

Täna said puud riita. Kulus kaks tundi. Seekord lapsi appi ei kutsunudki. Aga floksid muudkui puhkevad. Tšernoye More, mu aare. Üks tumedamaid.

24.07 +22, poolvari

Umbes kaks kolmandikku floksidest on õides. Nimetada tahaksin Deja Vu-d. Imeilus, õrnade siniste varjunditega nähtus 

Kui õhtusel ajal pildistada, siis silm registreerib paljudel floksidel heledama või tumedama sinise tooni kuid fotole jäävate õite värv on lilla. Kõige sinisemana jäävad fotole Ülle Kõige Sinisema floksi puhmikud. Võrdluseks - eespool on Notšnoi Dozor, kes õhtuvalguses ka üsna sinine näib, kuid tagapoolne on see ÜKS. Tõeline aare! 

Veel eraldi neist ka üks paraadpilt, ikka ÜKS.

Tore sinisepoolne (õhtul) nähtus on ka Najada. Kuna flokse on vaja kõvasti vähendada, siis vaatan sellise pilguga, et kes läheb, kes jääb. Najada kindlasti jääb.

Grupipilt Sweet Summer Fantasy, Nebesa ja Esmeraldaga

Tagaaia kaunitarid

Kaktus muudkui õitseb

Hea aiahaldjas

Kroonülane

Südasuvine vaade

Ma hakkan neid palju kasvatama, nii tore püsik ja sobib igale poole.

Äitäh Üllele, imeilusad. :) 

Lihtne lehtne ilu

Tore ja agara kasvuga varane krüsanteem. Tasub paljundamist, sest talvitus peenras ideaalselt.

Muidu ma floksirahva trikiga õisi eriti ei fänna, kui Butonik on küll tore.

Moused ei pääse mõjule kui neid on vaid üks puhmik, kuid paljundasin seda kõige lihtsamat ja sain toreda hostavaiba

Terts on üks viimase aja põnevamaid "kujumuutjaid" õievärvi osas. Tumepunasele õiele ilmuvad hõbedased triibud, kuid mitte igale õiele ja mitte alati.

Igivanad Pink Hill ja nimetu sinine.

Palju pitsivahtu, Nebesa 

27.07 pilves, +20. Oodata olevat vihma. Jälle selline periood kus pesu ära ei kuiva...

Kuna floksid kasvavad üle pea, siis otsustasin jätta vaid erilised lemmikud ja ülejäänud teistesse aedadesse edasi saata. Täna on päevaplaanis kolmed aiakülalised ja tuleb tihe kaevamine. 

Õhtul peale viite aiakülalist ja ulatuslikke väljakaevamisi saabus vihm. Ülimalt õigel ajal. Aiatuulutus kulges tormilisemalt kui loota julgesin ja auke on peenardes palju. Lahkusid roosamad sordid,  omajagu klassikat läks edasi, ning ka mitmeid siniseträpsulisi sorte, mis kõik Gzhelile sarnanevad. Jätsin nendest vaid Ugryum Reka ja Batiku. Gzhel ise muidugi ka. Ning osasid sorte kasvas mitmes kohas, no ei ole mul ruumi. 

30.07 +13, +25, päike poolvari. Hommikutes on kargust. Kas see tähendab juba sügise puudutust või on pelgalt vaid ilmataadi tuju? Praeguseks on aed saanud tugeva kolmepäevase tuulutuse. Paika jäi 177 floksisorti, kuid paljud hilised sordid veel ei õitse. 

Minu kurbtuseks selgus, et käokingad meie aias kasvada ei taha ning seetõttu vabaneb kahe suure puhmiku alt varsti "igavene lahmakas maad". Seevastu on võimsa kasvuhoo  sisse saanud eelmisel aastal tulnud amellastrid ja krüsanteemid.

31.07 +28, päike. Leitsakupäev lõppes leevendava vihmasajuga. Vaatasin hommikupoole aias ringi, hiidhüatsint on augustikuu lill. Tean, et õitseb pikalt-pikalt 

Monica Linden Bell alustas. Mulle meeldivad flokside roosadest toonidest kõige rohkem sellised väga heleroosad

või natuke roosamad pastelsed toonid, see on Sulev. Ise madalapoolne sort kuid väga suure õiega

Veel üks suur lemmik Serdse Danko, pirtsakas sort, aias olnud neli suve ja selle aja jooksul loonud tagasihoidliku kuue oksaga puhmiku. Aga õis on hästi suur ja toreda suitsuse värvivarjundiga.

Kahjuks mobiilifotod pole nii täpsed, et kõike ilu edasi anda, kuid sordi Tšaika õielehtede otstel on peenike sinakas triip

Volshebnaja Fleita õisik on nagu õiekuhil

Blaue Urgevalti esimesed õied. Helesinistel õitel on õrnad lillad pikitriibud.

Fliderentsian ja Deniska-Rediska selle ees.