Juuli

 01.07 +25, Ilmateate järgi saabuvat täna viimane leitsakuline suvepäev, sest õhtul hilja hakkab sadama ja sajab kuni floksid lahti lähevad. Kurkidele peaks see meeldima, sest ööd on suhteliselt  soojad. Täna käisid aiakülalised ja koos nendega aiadzunglisse sukeldudes sain aru, et ma olen viimasel ajal  mõnevõrra hajevil olnud ning rohimisetöö täiesti unarusse jätnud. Homme, ma mõtlen sellele homme, sest homme on loodetavasti jahedam...Õhtune ilupilt kollase kausi, kollase labidavarre ja kollaste kindasõrmedega.

03.07 +20, padukas ja muud vihmad. Bond magas multši bigbägi peal nagu tavaliselt kui vihm talle ootamatult pähe langes. Majani oli kõigest paarkümmend meetrit, aga see oli sama hea kui duši all joosta. Oi, ta kaebas. Emotsioonid tulid nagu paisu tagant ja meie tavaliselt nii vaikiv kass ei saanud tükk aega pidama. Sa mõtle, ma magan rahulikult ja siis, fakk, terve ämber vett kaela ja ikka veel tuleb, fakk ma olen üleni märg ja see on nii jäle, kurat, sügava une pealt! Kuivatasin oma silmini nördinud läbimärja kassi ära ja panin Tibu kõrvale diivanile. Härra Tibu tõusis järsu ropsuga püsti ja kõndis minema. Mina selle kõrval ei maga. Vaata, milline ta välja näeb! Oh elu, elukest...

04.07 +19, vihm, hoovihmad, äikesevihm. Ja samas joones peaks kuu keskpaigani välja minema. Temperatuuri poolest aiatöödeks väga sobib, kuid viimaste päevade valguses näib, et tuleb jälle sööstaiandust hakata viljelema. Ega järjest ei jaksa ju sadada. Nii, kui vihm järgi jääb, siis seelikusaba näppu ja siva peenrasse rohima. Kuuskede esine on haledasti karva kasvanud, isegi kassitapp tõstab pead. Eile avanesid esimesed floksid - Esmeralda ja Suur Tunne. Viimase õit nägin esimest korda, on ikka suur ja ilus küll. Esmeralda paar nädalat hiljem.

05.07 +19, vihm, hoovihmad, 2 padukat. Ei saa öelda, et pole kastetud. Muidugi kerkib jälle esile vihmavee kogumise naeruväärseks muutumine, sai ju juba märtsis korjama hakatud, sest mine ilmataati tea...Aga ees on veel kaks suvekuud kus võib ka põuda tulla. Võib-võib.

Tegin täna kahe vihma vahel aiaringi. Uskumatu, milline selva... Kõik 600 ruutmeetrit, servast servani. Mõtlen kerge heldimusega maikuu peale kui valitsesid sinililled, priimulad, puhtus ja kord. Praegu ei pääse ilma ebaväärikalt taimede vahel rabelemata ühegi peenra keskele. Aga mida teha kui näed seal keskel rasvast ohakat...aedniku hing, ohkad ja lähed ikka. Vihmamärjad floksid, käokingad, pojengid, kullerkupud, kitselüpsikud liibuvad tihedalt vastu külgi ja plaksatavad seal jälle kokku kus sa hetk tagasi olid. Ohakas, rsk! Aga sul tuleb veel ju kuidagi peenra äärele tagasi saada. rabeled välja ja vaatad tagasi, milline roheline läikiv rahulolu vaatab peenrast vastu. Kuidas see vaene ohakas seal üldse hakkama oleks saanud...Aiahetke katkestab vihm, kes täiesti ühemõtteliselt metsa poolt tuleb nagu märg müür ja tõesti nagu pangega valatakse... Nagu oleks veel vähe märg.

Saagisin maha kahe ja poole meetrise üheksavägise, kes oli sillutise plaatide vahel kasvama hakanud. Vars oli puitunud ja 7 cm läbimõõduga. Ta oleks võinud ju olla, kuid lehed hakkasid hallitama ja õige mul flokside lähedusse sellist vaja.

07.07 +16, pilvine, vihmane, õhtupoolik kuiv. Pojengide õievarred on maha lõigatud, martagonid hakkavad ka lõpetama ning floksid tihendavad oma ridu. Iga päev avaneb mõni uus õis. Tagaaias särab kuuskede taustal kõige hilisem kullerkupp. 

10.07 +20, poolpilvine, vihmavaba päev. Rohin kõige hullemaid kohti, lõikan ära õitsenud õievarsi maha ja loodan ka kivilani jõuda. Pokumees on leidnud krundilt igavese lahmaka maad kus mitte midagi ei kasva ning otsustab sinna ümber asustada meie paar piparmüti. Kuna piparmünt suudaks kasvada isegi Marsil, siis usun, et see saab kuuri taga suurepäraselt hakkama. "Kas sul rohkem sorte ei ole?", küsib Pokumees. No ei ole mul.

Nii tore on tajuda teise aiandusevaimustust, kõik need teated tomatite kasvumajast, sibulate hingeelu ja salati seiklused kastipeenras. Hommikul nägin, et keegi oli sillutise vahedesse kollast kukeharja istutanud ja nüüd veel see Piparmüntla idee.

13.07 +24, päike. Eile oli +28. Hautas päris korralikult ja eile tuli ka neljas mesi. Ma ei kujuta ette, mis temperatuur võis keset päeva ja täispäikeses mesilamaal olla. Kindlasti üle kolmekümne, aga mesinik on kuulikindel. Poku kasvuhoones valmis esimene tomat ja see oli Hundreds and Thousands. Kuumaasikapeenar annab ka päris head saaki. Korjan üle päeva. Martagonid on ära õitsenud, ükshaaval alustavad floksid ja hostad. Täies ilus on Hollandi iiris. Käime õhtuti ratastega sõitmas. Uus jalg laseb seda kenasti teha ja vana veel nii palju ei logise, et takistaks. Puhas lust on kihutada jälle mööda metsaradu ja põlluääri nagu vanasti. Ja need kergliiklusteed on ka väga mõnusad. Pikalt ei sõida, tunnikesest piisab. Eile tegime linnani ja tagasi. Aed võib vahepeal ise ka endaga hakkama saada. 

15.07 +28, päike. Ootame õhtut, et leitsak tagasi tõmbaks, saaks jälle ratastega seiklema minna. Tore vabaduse tunne. Kõik need angervaksa-nõgese-palderjani ja niidetud heina lõhnad ning rõõm liikumisest. Seekord valisime umbes seitsme kilomeetrise ringi. Kõigepealt kruusatee, siis võsade vaheline traktoritee ja siis kergliiklusteed mööda koju. Kõik oli kena kuni võsani. Esiteks langes meile kukile terve hord igasuguseid parme ja söödikuid, teiseks selgus, et vihmade tõttu oli teel mõni madalam koht päris pehme. Maastikurattaga andis sealt küll kenasti läbi pressida kuid ühes kohas oli teele oksi visatud, et tüma pinnast tugevdada. Poku läks läbi, kuid mina oskasin endale oksa kodarasse saada ja  vajusin rattaga pehme pori peale külili. Ja kõik need parmud, kes sõidu ajal kuidagi löögile ei pääsenud, kargasid kohe söögi kallale. Kui Pokumee tagasi vaatas, nägi ta rattaga raskelt kukkunud kaasat kes hirmsasti kätega rapsis (peaajukahjustus) ning tormas mulle appi. Lõugasin, et mul pole viga midagi. "Parme tapan!"

17.07 +29, päike. Küpsetab nagu ahjus. Hommikupoole saab midagi veel aias nokitseda, kuid keskpäevast kuni õhtuni on siesta. Õnnis õhtujahedus hakkab tasapisi saabuma alles kella üheksa paiku. Koos äsja avanenud kuningliiliate magusa lõhnaga. Vanasti kasvas peenras ka mõni idaliilia kuid need on kliimale alla vandunud ja ma pole neid uuendanud ka. Piisab kuningliiliate lõhnastki. Ka LA liiliad hakkavad ükshaaval avanema. 

Ilmne vihje sellele, et südasuvi on möödas. Pole viga, ees on veel mitu kena suvekuud, sest ka meie septembrid on suhteliselt suvised. Sinise-kollase sulnis kooslus

Henry Bockstocki alt sõitis rott läbi ja seetõttu ta tänavu õisi ei näidanudki. Augustis kaevan üles ja uurin kui hullusti ta viga sai. Kahju, üks lemmikumaid ju.

Päevaliiliatele ei meeldi väga vihmane suvi. Kuidagi heitunud moega on nad. Ja õisi on tänavu vähevõitu. Spinnaker. 

20.07. pilves, +16, vihmad. Elu on viimasel ajal kuidagi väga kiire. Laupäeval oli aalujate kokkutulek. Suur Seiklus algas minu jaoks kell viis hommikul ja lõppes õhtul kell 23. Kõigepealt Heleni juurde, siis taimekastid autosse ja teele. Ilmaga õnneks vedas, lõunamaa päike siras küll järjekindla kuumusega +28-29, kuid selle mõju leevendas tugev jahutava toimega tuul. Esimene pikem peatus oli meil Aiasõber, nagu ikka. Võtsin piimjaõielise kelluka ja lilla õnneheina. Edasi oli naistel plaanis Savisaare aed kus hetkel küll peale moonide ja mõne floksi eriti midagi ei õitsenud kuid ikkagi oli huvitav näha neid mastaape ja tingimusi, milles sibullilli kasvatatakse. Kevadeti ja ka sügisel võib seal olla vägagi värviline pilt.

Ja siis Merikese juurde. Toredad kohtumised, taimevahetus ja aiamaastike tabamatu ilu. Merikese aed on me aedade hulgast vist kõige "mägisem". Just nagu loodud eksponeerimaks kõiki neid fantastilisi alpitaimi, kõrrelisi ja ka varjupeenar nägi kallaku peal imeline välja. Kõrgemad püsililled laiusid poolvarjus tiigi servas kuid kõige suurem aare oli siiski see suur ja ilus tiik. Usun, et puhas luksus on sinna peale sauna või muidu palava ilmaga ujuma minna, rääkimata kaunitest vaadetest mis niisugune suur veesilm igal aastaajal võimaldab. Täitsa väike kodumeri. 

Hoolimata väsimusest jagus vaprust veel üle vaadata Katja ja Heleni aed ning koju sõitsin juba läbi vihma. Autos lõhnas mõnusalt piparmündi järele.

Pühapäev kulus täienisti kosumise peale, sest 8500 sammu kokkutuleku raames ringi kõngata on minu kahe päeva norm ja jutukas tahtis ka lugemist. Õhtul tulid küttepuud, aga me ei viitsinud ja läksime hoopis Päevakoera sauna.

Täna said puud riita. Kulus kaks tundi. Seekord lapsi appi ei kutsunudki. Aga floksid muudkui puhkevad. Tšernoye More, mu aare. Üks tumedamaid.

24.07 +22, poolvari

Umbes kaks kolmandikku floksidest on õides. Nimetada tahaksin Deja Vu-d. Imeilus, õrnade siniste varjunditega nähtus 

Kui õhtusel ajal pildistada, siis silm registreerib paljudel floksidel heledama või tumedama sinise tooni kuid fotole jäävate õite värv on lilla. Kõige sinisemana jäävad fotole Ülle Kõige Sinisema floksi puhmikud. Võrdluseks - eespool on Notšnoi Dozor, kes õhtuvalguses ka üsna sinine näib, kuid tagapoolne on see ÜKS. Tõeline aare! 

Veel eraldi neist ka üks paraadpilt, ikka ÜKS.

Tore sinisepoolne (õhtul) nähtus on ka Najada. Kuna flokse on vaja kõvasti vähendada, siis vaatan sellise pilguga, et kes läheb, kes jääb. Najada kindlasti jääb.

Grupipilt Sweet Summer Fantasy, Nebesa ja Esmeraldaga

Tagaaia kaunitarid

Kaktus muudkui õitseb

Hea aiahaldjas

Kroonülane

Südasuvine vaade

Ma hakkan neid palju kasvatama, nii tore püsik ja sobib igale poole.

Äitäh Üllele, imeilusad. :) 

Lihtne lehtne ilu

Tore ja agara kasvuga varane krüsanteem. Tasub paljundamist, sest talvitus peenras ideaalselt.

Muidu ma floksirahva trikiga õisi eriti ei fänna, kui Butonik on küll tore.

Moused ei pääse mõjule kui neid on vaid üks puhmik, kuid paljundasin seda kõige lihtsamat ja sain toreda hostavaiba

Terts on üks viimase aja põnevamaid "kujumuutjaid" õievärvi osas. Tumepunasele õiele ilmuvad hõbedased triibud, kuid mitte igale õiele ja mitte alati.

Igivanad Pink Hill ja nimetu sinine.

Palju pitsivahtu, Nebesa 

27.07 pilves, +20. Oodata olevat vihma. Jälle selline periood kus pesu ära ei kuiva...

Kuna floksid kasvavad üle pea, siis otsustasin jätta vaid erilised lemmikud ja ülejäänud teistesse aedadesse edasi saata. Täna on päevaplaanis kolmed aiakülalised ja tuleb tihe kaevamine. 

Õhtul peale viite aiakülalist ja ulatuslikke väljakaevamisi saabus vihm. Ülimalt õigel ajal. Aiatuulutus kulges tormilisemalt kui loota julgesin ja auke on peenardes palju. Lahkusid roosamad sordid,  omajagu klassikat läks edasi, ning ka mitmeid siniseträpsulisi sorte, mis kõik Gzhelile sarnanevad. Jätsin nendest vaid Ugryum Reka ja Batiku. Gzhel ise muidugi ka. Ning osasid sorte kasvas mitmes kohas, no ei ole mul ruumi. 

30.07 +13, +25, päike poolvari. Hommikutes on kargust. Kas see tähendab juba sügise puudutust või on pelgalt vaid ilmataadi tuju? Praeguseks on aed saanud tugeva kolmepäevase tuulutuse. Paika jäi 177 floksisorti, kuid paljud hilised sordid veel ei õitse. 

Minu kurbtuseks selgus, et käokingad meie aias kasvada ei taha ning seetõttu vabaneb kahe suure puhmiku alt varsti "igavene lahmakas maad". Seevastu on võimsa kasvuhoo  sisse saanud eelmisel aastal tulnud amellastrid ja krüsanteemid.

31.07 +28, päike. Leitsakupäev lõppes leevendava vihmasajuga. Vaatasin hommikupoole aias ringi, hiidhüatsint on augustikuu lill. Tean, et õitseb pikalt-pikalt 

Monica Linden Bell alustas. Mulle meeldivad flokside roosadest toonidest kõige rohkem sellised väga heleroosad

või natuke roosamad pastelsed toonid, see on Sulev. Ise madalapoolne sort kuid väga suure õiega

Veel üks suur lemmik Serdse Danko, pirtsakas sort, aias olnud neli suve ja selle aja jooksul loonud tagasihoidliku kuue oksaga puhmiku. Aga õis on hästi suur ja toreda suitsuse värvivarjundiga.

Kahjuks mobiilifotod pole nii täpsed, et kõike ilu edasi anda, kuid sordi Tšaika õielehtede otstel on peenike sinakas triip

Volshebnaja Fleita õisik on nagu õiekuhil

Blaue Urgevalti esimesed õied. Helesinistel õitel on õrnad lillad pikitriibud.

Fliderentsian ja Deniska-Rediska selle ees.

Urg

Muster on alati üks ja sama. Kass tuleb ja tahab midagi (anna maiusekrõbinaid, mul on igav, lase õue, kammi mind, tahan pai, mängi minuga, mul on lihtsalt tüütamise tuju), kuid sul ei ole aga hetkel vastuvõtuaeg (sa loed huvitavat jutukat, vaatad filmi, lobised sõbrannaga või lihtsalt magad). Ta tuleb vaikselt su kõrvale ja püüab silmsidet saada, et ajudesse vaadata (suured põhjatud telepaatilised kassisilmad). Kui sa kontaktivõimeline pole, siis tehakse paari küünega pleedil kaap-kaap. Ja sa tead, et ta enne ei jäta kui on oma tahtmist saanud (äärmiselt järjekindel).

Siis kõige lihtsam viis kass teda solvamata rajalt maha võtta on kasutada URGU. Urg on kassi leksikonis vaata, et esikohal ja väga oluline paik. See seostub magamisega huvitavas kohas, mõnusa hämaruse, soojuse ja turvalisusega. Nõnda, et kui sind katab kõigi eelpool nimetatud tegevuste ajal mingi pleed või tekk, siis tuleb kergitada selle serva sellisel moel, et tekkiks uru illusioon. Peale põhjalikke kahtlemisi ja uuringuid (kas see on ka hea urg ja kas ikka tasub jne), mille kestel võib käsi pleediserva üleval hoidmisest isegi ära väsida, kuid ärge heituge, lahendus on lähedal. Kass otsutab peaaegu alati, et see urg on just see mida ta hetkel vajab, keerab taguotsa ette nagu rekkaauto lattu tagurdades ja manööverdab ennast urgu. Ning jääb kohe magama. Tavaliselt hakkab ta millalgi ka und nägema. Unes lutsitakse midagi, lüüakse küüned saaki (sinu kintsu), tehakse vaikselt kräk-kräk, joostakse või lihtsalt nohisetakse vaikselt kuid see on loomulikult kukepea ja ei sega sinu raamatulugemist või muid tegevusi. Ja kui sa hõõrud mõttes käsi, et sain jälle kassi haneks veetud, siis mõtleb tema, et miks inimestel kõik nii pagana keeruline peab olema, ma tulin lihtsalt urgu magama.

Modell

 Kesksuvine leitsak, martagonid õitsevad kõigest jõust, naabrite juurest kumab valget jasmiini. Kõik on väga kena kuid perenaine on anastanud Härra Tibu koha verandadiivanil ja vaesel kassil ei jää muud üle kui samas asuva laua peale ronida. Ei ole just kõige mugavam kuid lähedal, saab kohe oma koha tagasi krabada kui maadam hetkekski tõuseb. Põhiline on pokkerinägu ette manada ja ega mul kiiret...

Kuid aeg muudkui läheb ja nüüd on ta veel mobiiliga ka mängima hakanud. Vist hakkab pildistama. Tüütu. See ei lõpe hästi, ma keeran parem selja. Aias on tegelikult nii palju mida vaadata kui oskad tähele panna.

Ikkagi pildistab, jah. Nõme taldrik.

Ei teagi kohe, muidu läheks minema, aga oma kohta tahaks ka tagasi.

Muudkui plõksib oma mobiiliga...Pane põlema ennast!

Juuni 2026

 04.06. Päike, +24, peenardes põud. Oleks veel vaja istutada kuid enam käsi ei tõuse. Muld on nii kuiv. Ja kui talvel oli meil siin Külmakandi (kännasmustika õiepungad on näpistada saanud, muudest kadudest rääkimata), siis suvel paistab, et on Vihmatünga. Prognoosid on muidugi tohutult lohutavad, ikka üle päeva lubatakse paksu sadu kuid tegelikkuses tuli eile pool tunnikest seenevihma, mis lehti niisutas ja tolmu kinni lõi. Hetkeseisuga peaks nädal aega korralikult sadama, et looduse käima saaks. Kuid palju rõõmu teevad eelmisel aastal Ene aiast hamsterdatud kurekellad. Üks tore ja vastupidav taim, mis täidab õievaese tühiku tulpide ja pojengide vahel ning õitseb rikkalikult ka põuast hoolimata. 

Olen töödega sealmaal, et peenardes on vaid kaks kolekohta rohida, kolm taimekülvi pikeerida ja ca 10 istutust teha. Ja mis edasi? Edasi on tavaline aedniku suvi kõigi posserduste, kauniduste ja üllatustega. Üllatus on ka kohe võtta. Pole kunagi näinud, et iileks nii paksult õisi täis on.

06.06 +15, pilves. Varahommikul...Tänaseks on prognoositud igasugust vihma, juba öösel pidi sadama hakkama, õhk on niiskusest tiine kuid ikka veel ei saja. 

Ja siis lõpuks ometi läksid taevaluugid kella kaheksa paiku valla. Sadas õhtul kella neljani. Tünnid on täis, maa kastetud. Täna avanesid tillilehised pojengid

ja Eliza Lundi. Tavatu õitsemisjärjekord. Tavaliselt on esimesed Joker ja Black Beauty. Täies õieehtes on suur rodo ja Kylliki. Kuid pildi peale jäi hoopis sieboldi priimula. Sellele hõbeäärsele peab rohkem ruumi tegema.

08.06 +24, päike. Kuum suveilm. Täna oli kummaline päev. Hommikupoolikul olime mõlemad tagaaias kui hakkas sadama mesilasi. Nad tulid ülevalt nagu väikesed droonid, õhus ristles mitukümmend tuhat suminat mis valgusid läbi naabri elupuuheki kuni kuuri ees oli paks tiirlev-keerlev pilv mille serv riivas maialt kuuritrepil sulatamist ootavaid kärgi. Pokumees sukeldus pilve, pani sülemikasti kuuri trepile, korjas mesilastele enim meeldinud kolm kärge sinna sisse ja siis algas ime. Mesilased laskusid kasti ette trepile ja hakkasid üksmeelselt kastisuust sisse marssima. See oli nagu 10 cm lai elav putukalint, astuti tiibade tuhmilt läigeldes, tihedalt külg külje kõrval. Kes trepile veel ei mahtunud, ootas õhus tiireldes kuni trepile niipalju ruumi tekkis et nemadki uude majja said marssida. Poole tunniga oli õhk mesilastest tühi ja nad olid tulnud. Niisugune looduse õnnistus. :)

Kaks varianti: kas oli varem luuret tehtud, et siin lõhnab mesipuude järele või panid lihtsalt hullu ja emal oli lendamisest nii küllalt, et otsustasid hekis puhata kuid ikka ja jälle see suiralõhn ja sellepärast nad hekki pidama ei jäänud. See on nii ilus kui mesilased ise koju tulevad. Mesinikul oli kogu aeg suu kõrvuni. :)

Aednik mõtleb suve jooksul õige mitu korda, et nüüd on see kõige ilusam aeg. 

11.06 +17, pilvine. Esimene mesi. Ja üllatus-üllatus, seekord oli võilille nooti väga vähe tunda. Tavaliselt esimene mesi lausa pakatab võililleõite aroomist. Õunapuuõied, metsmaasikad, metsa- ja rabalilled kuid mitte võilill. Miks? See on ju alati olnud ja kõige parem, heam ja aromaatsem. Isegi jahedate kevadetega on ikka natuke puhast võilille ka korjatud. Tänavune mesi oli hele, mõnes raamis oli tunda pajuõiemekki, mõnes kargemat kurgus mõrkavat maitset. Muidu oli hea ja rikkaliku maitsega.

Õhtupoole hakkas sadama ja see oli tõeline padusadu. Kestis vahetpidamata terve öö. Käisin läbi padukate linnas laste juures, Laps tegi arvutis meistriselli proovitööd ja Lapselaps õmbles endale lõpukleiti. See oli pikk ja hallikasroheline. Absoluudselt antitibi kleit, kuid oma tehtud. Täna on lõpetamine. Et sügisel taas otsast alata. Tublid lapsed.

13.06 +15, pilves, vihmasadu terve päeva. Vahepeal oli üks vihmavaba päev ja kohe uued sajud otsa. Hakkan juba kahetsema seda mokaotsast öeldud mõtet, et võiks terve nädala sadada. Ausalt, piisab kahest põhjalikust sajupäevast, kuid see on juba kolmas.

Varased pojengid avanevad hiljukesi. Ega pole ju õiget hoogu kui vihma aiva pasunasse sajab. Hiliste pojengideni on veel mitu nädalat aega. Sellepärast peabki neid palju olema, et midagi kogu aeg õitseks. Praegu on õied peal järgmistel: Joker, Eliza Lundy, Lorelei, Black Beauty ja Carnation Bouquet. Ta on olnud kaua tahetud ja tuli eelmisel aastal. Väga kaunis sort. Esimesed õied olid küll tagasihoidlikus mõõdus kuid toredalt sordiomased ja tihedad. 

16.06 +17, pilves, kuid hommik oli ilus päikseline, hetkel ei saja ja olen hästi vaikselt, et äkki ei hakkagi täna sadama...

Selle ilmaasjaga on jah...kunagi pole keegi rahul, vast ainult põõsaskurk, kes oli toas poti juurematti täis kasvatanud ja kelle me eile kahe vihma vahel õue suurde anumasse istutasime. Kurk on täiesti häppi, kallutas ülemise otsa vihmale vastu ja pisikurgikesed hakkasid korrapealt suuremaks kasvama. Sadu kestis terve eilse kuni õhtuni välja ja keegi peale kurgi ei rõõmustanud. Õnneks jäi vihm punkt kell 21  järgi kui küttepuud toodi. Ja laste abiga (sügavas tänumeeles) said need ka tunni ajaga riita toimetatud. Pärast oli õdus õhtupoolik sauna ja mõduga. 

Nuputan Futulandile uut hooajanime, Külmakandi ja Vihmatünga on reaalses elus täiesti kehtivad ja ära proovitud, kuid nüüd on uus olukord. Pakuks, et äkki Veteveere. Jah, täitsa iseloomulik, sest Veteveerel hakkas just praegu jälle sadama. Ei ole otsa ega äärt. Kas mu pesu ei kuivagi enam mitte kunagi ära (käsa ringutavas käändes)?

Ja-aa padusadu ladistaski lõunast õhtuni välja.

17.06 +14, pilves, sünge suvehommik. "Ae, kas sajab juba?" kõlab köögist perenaise lootusrikas hääl. Mitte ei viitsi rohima minna. Tagaaed on vihmadega paari nädala jooksul elajalikuks dzungliks visanud (kuidas me üldse asjadel selleni lasime minna) ja väljavaade seal mingit korda luua tundub pehmelt öeldes kerglane. Ma mõtlen sellele siis kui vihm üle läheb. Aga praegu sajab.

Ja sadas jälle hilisõhtuni välja. 

Värava kõrval õitseb lapsepõlve nostalgialill - idamagun, ehk talimoon. Sel aastal oli ta ülimalt rikkalik.

18.06 +20 Tere, päike.:) Pojengide kaua tagasi hoitud avanemine. Lorelei.

Lilleralli Maardu kanti, sõbranna kasuaed kus vastupidiselt Futulandile kasvatati kõike söödavat. Ja kesse siis peale reisi veel rohib või midagi.

Pillow Talk

Alexander Fleming

Ebamagunad on tänavu hästi heledad sinised. Lilladest isenditest on ilmselt õnnestunud lahti saada. 

23.06 +18, päike. Jaanilaupäev. Ilus päikseline suvepäev, mis meenutab veidi lapsepõlve suvesid. Kliima soojenemise tõttu kipub meil termomeeter suviti teinekord imenumbreid näitama, kuid täna lubatakse kõigest +18-20 kraadi. Idamagun õitseb, varased pojengid juba pudenevad ja eile puhkesid Etched Salmon ja Old Faithful.

Ka esimesed martagonid avanevad. Kuid nagu ikka - aastad pole vennad ja kui martagonidele näikse viimane aastaring ülepea hästi soodus olevat, siis pojengidele mitte. Kahte puhmikut kimbutas varremädanik, seitse sorti mingil põhjusel ei õitse ja ülejäänutel on õisi vähem kui tavaliselt ja need on väiksemad kui tavaliselt. Välja arvatud vanad head Pillow Talk ja Alexsander Fleming. Hilisemate pojengide kohta ei oska veel muud öelda kui et õisi on vähem kui mullu.

26.06. +24, päike. Ka esimesed hilised pojengid on avanenud. Solange

Bond tassib ikka saaki koju kuid Pokumees tuli toredale mõttele, et kui hiir tuuakse, siis annab Bondile maiusekrõbinaid. See ei olnud vist väga hea mõte, sest hiiretulv suurenes kohe poole võrra. Õhtuti hoiame juba rõduust kinni, sest umbes kella ühe paiku lõhub kass ukse taga, et laske sisse, ma tõin teile. 

29.06 +25, päike. Eile õhtul tuli üle hulga aja jälle üks korralik vihm ja kastis kõik ära. Vahepeal on olnud palju head ja mõnusat suve, aiakülalisi, teiste aedade vaatamist, tagasihoidlikke hamsterdamisi ja taimejagamisi, meevurritamist, meres ujumist ning oma aias nokitsemist. Nii, et blogimine ei tulnud meeldegi. Aiaseis on nüüd selline, et kõik pakilised kohataotlejad on maha saanud ja mõnede lahkumisest on paaris kohas vabanenud "igavene lahmakas maad". Peabki mõtlema, mis sellega peale hakata. Kas tuua elupuude tagant välja paar sinna pagendatud hostat? Aga miks mitte, Harry Von Trier on väga kauniks kasvanud ja Likeside Paisley Printil pole ka kunagi head oma kohta olnud. Oleks ka aeg. Kuumad ilmad küpsetavad pojengid ruttu läbi, nüüd on puhkenud ka kõige hilisemad sordid. 

Pojeng Adolpho Rousseau tinistas mu Ene aias täiesti ära.

30.06 +25, päikepäike ja südasuve noodid. Aeg on sealmaal, et tuleb hakata ükshaaval taimetugesid pojengide alt flokside alla tõstma. Martagonid pole kunagi nii ilusad olnud kui tänavu. Oma seemikud kollane ja valge. 

Toredad värvivarjundid oma aia talinelgi seemikutel. Must ja punamust olid nad reaalis.

Üks õuepilt ka