Jaanuar

 04.01.26 Päristalv algas vana-aasta eelviimasel päeval. 

Lumine, pilves, -3. Kohevat lund on ca 25 cm. Tüüpiline jaanuar. Miskit uudist peale selle pole, et kummutil toimus linnastumine. Eeh, talvised lollused...kolmest piisas ja juba mõtlen kust uusi maju juurde saaks. Omavahel öeldes: ka vanainimestele meeldib mängida. Lihtsalt mänguasjad on teistsugused. :)

Teist seelikut on kootud 2,26 meetrit ja vaikselt mõtlen juba kolmanda peale (õiget värvi lõngu kokkuajavas käändes). Õueolude osas võib öelda, et selline püsikülmane kliima kestab poole jaanuarini kindlasti.  Pole hullu. Pokumees pani kahe korruse vahele tõhusa luugi ja nüüd seisab alumine korrus mõnusalt soe. Tibu ununes eile tunniks ajaks välja, kui avastasime, oli üsna paanika. Vanahärra ei hüppa ju enam uljalt tagajalgadega vastu akent ja mahedamate ilmadega läheb vanainimestel segamini, et kes sees, kes väljas. (Mõlemal kassil on mustad seljad.) Kamina ees oli kohe kiire võimalus üles sulada. Tibu laadis ennast tükk aega.

06.01. -17, pilves. Aga see Tibu kolmekraadine külmavann oli köki-möki selle kõrval, mis pakaseelukas eile õues lahti oli lastud. Hommikul oli -6, paar tundi hiljem juba -14, ööhakuks langes -23 peale. Ja pakasega on kohe jamad majas. Auto aku pani saba maha ning köögis kraanikausi juures külmus vesi öösel ära. Olen kindel, et viimane õnnetus on kuidagi seotud selle rotiga kes meil enne ja pärast jõulu köögi seina vahel lustis ning endale tube juurde näris.

11.01 -5, pilves, eile metsik lumesadu ja täna päeval sadas ca 20 cm. Upume lumme.

Öösel tuli umbes 20 cm juurde. Samas on värskelt maha sadanud lumi kerge ja rookida pole raske. Jõusaal omast käest võtta. Lükkasin tagaaeda radu sisse ja nukkernaljakas oli vaadata kuidas Bond (kass, kes arvab seniajani, et ainud pehmod situvad kasti) oli eelmisel õhtul kõrvuni lumes kuurini ja tagasi kündnud, niisugune vajadusest tiivustatud sügav vagu paksus lumes. Kasukas oli tõesti lumine kui eile tuppa tuli. Mina mõtlesin, et on lumesajust lumine, aga kass hoopis kündis. (Kuuri all on mittepehmode väljakäik.)

14.01 Taliharjapäev; -12, päeval -8, päike. Juba kaks imeilusat päikesepäeva ja lumega on meil jätkuvalt kõik hästi, öösel sadas vaid ca 5 cm. Üleeile alustasin kolmanda seelikuga ja koos tänasega on kootud 52 cm. Ja kuidagi niisugune tunne on, et pane sa kokku mida tahad, ikka on ilus. Põrandavaipu tehes kunagi pähe tulnud, et kokku võiks panna musta, punast ja pruuni, aga seeliku rohelisel taustal on kena.

Päikesepäevad keset talve annavad metsikult energiat. Helget ausat päevavalgust kella kolmeni välja, see on puhas luksus, meel kipub isegi veidi uskumast, et kas tõesti saab ilma laelambita tööd teha. 

Kassid mõtlesid hommikul, et pagana igav on toas ja õues näikse täna kangesti ilus ilm olema, peaks õige välja minema.

Päike ju siras ja virdas okste ning hangede peal. Nurrikud asusid kahekesi rõdu ukse taha rivisse ja vaatasid küsiva pilguga avaja poole. Aga mindagu, palun! Bond sööstis teerajale, Härra Tibu jäi targu kohe ukse juurde seisma. Pikk mõttepaus. Külm pani lustile momentselt piduri. Siis vaatas Härra Tibu selja taha, kas keegi ikka vaatab ja Bond ei läinud ka kaugemale. Tõstsin käe lingi juurde - mõlemad tormasid ülepeakaela ukse juurde. Lase sisse! Külmkülmkülm! 

17.01 -10, -5, pilves. Suurem küünlategu ühe juubeliürituse tarbeks. Laud on kuldkollaseid mee järele lõhnavaid küünlaid täis. Püsitalv kestab. Lund juurde sadanud ei ole, kuid vana lumi tiheneb, kõveneb, muutub madalamaks ja teeb uuele ruumi. Kui peaks ükskord jälle sadama hakkama jne. Aga ma mõtlen sellele homme.

23.01. -8, pilves, püsitali. Hakkab juba silmini saama. Pikemast ilmateatest koristati veebruari alguse sula ära ja asendati tavapärase pakasega. 

Kolmandat seelikut on kootud 1.50 m. Sedakorda on tore, ühtlane ja jõudsalt edenev edenev kangas. Käesoleva seeliku juures on kasutusel poelõngad, eelmiste seelikute juures pruukisin vanaaegset ühekordset, kahekordset ja poelõngu kõiki korraga ja nende kokku kõlksuma panemiseks tuli kasutada kokku- ja lahkukerimist, vahepeal tuli lõngu juurde värvida, kui üks või teine värv otsa hakkas lõppema jne jne. Praegu peaks olemasoleva materjaliga kenasti välja tulema. Ei, ma ei ole üldsegi päevad läbi telgede taga, teen vahel tunnikese ja siis edasi on jälle muud mänguasjad. Talv lihtsalt ON selline tubaste tegemiste ja mõnusate molutamiste aeg.

 

 24.01. -10, pilves, õhtupoole -12, päike, hilisõhtul -20. Õhtul oli kuu taevas ja selle sinised varjud mängisid sädelevate lumehangede peal. Pakaseline loodus on imeilus, kuid paneb elavad olendid kõvasti proovile. Otsisin suure külmavaluga välja oma pakaserüü. See on jämedast lõngast kleit (loe: meeleheitekudum), millel pole varrukaid ja mida on hea kampsuni peale tõmmata. Nagu telki poeks. See sai kootud hammaste plaginal eelmisel jääajal ca 10 aastat tagasi ja kui see lõpuks valmis sai, oli kevad juba käes. Vahepeal pole mitu talve seda vaja läinud, kuid sellistel talvedel nagu tänavune, on see lihtsalt asendamatu.

25.01. -20, päike, päeval -11. Nii külm, et kõliseb.

Bond küsis eile hilisõhtul välja ja kadus. Hommikul sitsis ta ukse taga, et sisse saada, kasukas katsudes soe ja silm säramas. -20 kraadiga! Kus on õues selline soe koht? Kui teaks, läheks ka vbl sinna... Ma ei imestaks kui mõni kass leiab ukse mõnda teise, soojemasse dimensiooni ja siis käib seal külmaga magamas, kassidele hästi tüüpiline - magada huvitavates kohtades. :)

28.01 -8, pilves. Hurraa, juba kolmandat päeva on "soojalaine"! (irooniamaiguline purtsatus). Aga kui võrrelda -20 ja -8, siis on vahe vägagi märgatav nii toas kui õues. Ainuke hea asi praeguse ilma juures on see, et valgust on rohkem. See tore pärlmuttervalgus läbi lumepilvede on nii hele ja helge. Mis siis, et päike ei paista.

29.01 -12, külm, aga ilus. Päikepäikepäike! Valgusel lihtsalt ON oma vägi. Kui palju asju täna sai ära tehtud.  Kuna ma lausa jumaldan vanaaegseid sinisemustilisi sitsikangaid ja satsiseelikuid, siis sai täna need kaks asja kokku pandud ja kolmest kangajupist valmis ühe suvise satsiseeliku karkass.

peab veel värvli ja viimistluse kallal nikerdama, kuid nii mõnus oli üle hulga aja midagi õmmelda. Samal ajal soojendas aknast laialt sisse paistev päike selga. Oli hea soe kuid mitte veel palav. Lukswärk on see päikseküte.

Aga varahommikud on meil siin jahedad. Linnas on ka rahvas juba ärganud. Uues valges majas elab kas unimüts või pole seal kedagi kodus.

Jõulukuu 25

 02.12 +5, poolpilvine, lumeta. Täna peaks jälle korra päikesevalgust ka olema. Tore, pärisvalguses on võimalik järgmise seeliku värvid ka juba valmis panna, sest Kuusalu oma saab täna valmis. 

06.12 +3, pilvine, lumeta. Iiri tali, mõnus. Vahepeal on olnud seelikupuhkus. Käisime linnas shoppamas, parandasin katkisi asju ja oli ka üks suurem patjade tegemine, sest Poku lapselaps armastab padjamaju teha. 

Järgmine seelik on Jüri kihelkonna oma ja ega muud kui asun tööle. Selle peaks rutem valmis saama, sest kogemust juba on ja ka värvivahelduste poolest on see lihtsama koega. Aga kõigepealt muidugi jälle lõngu kerima ja kodus värvitud roheline tuleb korra läbi pesta, et oleks kindel, et värvi ei anna. 

10.12 +8, pilves. Kas saab veel pimedamat kuud olla kui pilvine detsember? :) Keset päeva ikka laelamp põlema ja mis me räägime, hakkabki juba pimedaks ka minema. Vahepeal oli üks kärme küünlategu. 

Teise seeliku algus venib. 14 cm on tehtud, kuid selle käigus avastasin, et põhilõngaga ei mängi välja. Järgnes kahepäevane klapperjaht kodustes kultuurikihtides ning selle käigus leitud kõigi (kuigipalju seda just polnudki) valgete lõngade roheliseks värvimine, sest ka järgmise seeliku jaoks on tohutu  kogus samblarohelist vaja. Ja mulle meeldiks kui poole seeliku peal ei pea muretsema hakkama, et kas ikka jagub lõpuni või mitte.

19.12 +6, pilves. Eelmisel nädalavahetusel oli kolmepäevane -2 kuni -5 ja nüüd läheb iiri tali edasi. Ainult pime, nii pime on kogu aeg...Teist seelikut on juba 1 meeter kootud ja jõul läheneb hirmsa hooga. Ja nagu ikka, aasta lõpus, kapikoristused jne. Leidsime kapist purgikese kuivatatud palderjanijuurikatega, mis mammast jäänud. Tahtsin selle kompostiämbrisse tühjendada kuid Pokumees sai käe ette "Sa mõtled ka missa teed?!" "Mäh?" "A kui õu on homme võõraid kasse täis? Mis homme, öösel juba! Ja laulupidu käib nädal aega." Ma ei ole kindel kas kuue aasta vanusel kuivatatud palderjanil võib olla veel nii võimas võlujõud külges, aga minust selle äraviskajat igatahes ei olnud. Eriti veel kui ma nägin millise pilguga ligi astunud Härra Tibu mu peos olevat purgikest vaatas. Selle nimi on valikhaistmine. Kui kass mingist palast eriti ei huvitu, siis ta kõnnib sellest korduvalt mööda nagu postist, aga kui sa tahad midagi ta eest varjata, siis lausa tunned kuidas purgike ta ihaldavast pilgust peos kuumaks muutub. :)

24.12 -1, +1, pilves, lumekirme maas. Täna tegin jõulukeeksi. Need konjakised rosinad annavad ikka maruhea meki. Muidu on jälle küünlavabrik. Uute vormidega on sigahuvitav mängida ja vahapuudust ka pole lasin kuni õhtuni välja.

Ning õhtul neli osa märuliseriaali. Tegime endile tänavu lihtsa jõuluõhtu kahele. Noortel oma tööd ja tegemised ning kõiki ühel päeval kokku saada on alati üks imelogistika paikaajamine nii, et ma üldse ei hakanudki... Seekord siis sedamoodi. Samas, kahekesi oli väga mõnna. Pole kokkamist ega nõudepesu, sest kesse õhtul ikka sööb jne. Vanad egoistid, sellised. :)

26.12 +5, päike. Hea valge päev kangakudumiseks, kuid ega päikest ennast ei näinudki. Vaid pelgalt selle kuma, mis õlletehase tagant paistis.

Härra Tibu tuli õuest ja oli nördinud. Saba tegi VÕNKT! Hoolimata heldetest plusskraadidest (detsembri kohta) oli toakuuega pikalt õues patseerida siiski viludavõitu olnud. Vähe sellest, külm puges lausa kontideni välja. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem - Härra Tibu vinnas ennast diivanile, ronis perenaisele kõige nelja jalaga otsa ja vaatas talle sügavale silma sisse "Kas sa oled soe?" "Jah, ma olen, olen soe, jah...", torises perenaine, lükkas kassil vilunud käesähmakaga jalad alt, et need nii hullusti ei puuriks ja laotas mõlemale pleedi peale. Kass ohkas tänulikult ja sirutus pleedi all plaastriks. Kui unemati varsti kohale ilmus, siis hõõrus ta rõõmsalt käsi: "Näesa, kaks kärbest jälle ühe hoobiga!"

28.12 +2, pilvitu väga helesinine taevas ja kusagil lõunakaares metsa taga ka teoreetiline päike (igatahes latvu juba valgustab). Harukordselt ilus ilm põhjamaa detsembri kohta. Maa on sula ja lumeta, kuid prognoositavalt peaks kõik see rõõm ja ilu nüüd aasta eelviimasel päeval ära lõppema kus kraadid miinusesse lähevad ja peaks hakkama ka lund sadama. Igihaljad taimed hapupeenras.

Tubastest tegemistest niipalju, et teist seelikut on kootud meeter ja 50 cm. Tüdimust ei saa ma endale lubada, sest pool teed veel minna, kuid miskit säärast hakkab peale tulema küll. Ega muud kui jätan siis mõne päeva jälle vahele ja tegelen muude mänguasjadega.

Öösel oli torm. Tuuled mühisesid ümber maja, kangutasid katust ja lõgistasid kaminalingiga. Hommikul oli aeda uusi asju toodud, silm märkas mingit imelikku kilepusarat ja sellist plastikämbrit pole meil ka varem olnud. Peenrale laiali puistatud taimepotid ja lähikonna kaskede peeneid oksi.

29.12 -1, jälle üks päikesenäitamisega päev. Nime poolest sünnipäev, kuid otsustasin sellest mitte välja teha ja servisin kõik peoideed varakult võssa. Aga lapsed, mu armsad, ikka tulid banaanileiva ja tulpidega. Tegi rõõmu küll. :)

Hommikud algavad meil viimasel ajal alati ühtemoodi. Kõigepealt kuuleb vastikut kilekotikrabinat, see muudkui krabiseb ja krabiseb ja krabiseb (paksem kilekott, kus on lõngad)...siis on paus (objektivahetus) ja kostab teistmoodi krabinat, mis nagu sahiseb ka (diivanilaual asuv kingipaelapusar teeb sellist häält kui seda närida)...siis on jälle paus (ta murrab pead, mis edasi teha) ja lõpuks kukub diivanilaualt midagi väikest maha (see ajab kõige rohkem närvi, sest iial ei tea mis see olla võib ja pisikesed asjad võivad pahatihti eluvajalikuks osutuda). Kass, kurat!, lendab suss pahalase suunas, kuid juba on hilja. Unemati pakib juba ahvikiirusel asju kokku ja asutab minema. Kass tipib tekki mööda kohale: "Oi, sa ka üleval!" Päev on alanud.

30.12 -3,3; tuiskab ja talv on otsustavalt oma saabastesse astunud. Kepikõnniring oli täna nagu seikluspark. Tugev tuul mätsis lund näkku ja millegipärast arvavad mitteprillikandjad, et sellisel puhul on prillid tõhus kaitse (nagu sibula koorimiselgi). Ma võin kinnitada, et ei ole. 

31.12 -5, hilisõhtul -14,5, kriuksuvalumine, päikeseline. 

Oli armulise kevadega parasniiske ja viljakas aiahooaeg, ilus pikk ja soe sügis. Ootan juba põnevusega kevadet, sest uued taimed, uued istutusalad...Teise seeliku lõpuni on meeter minna. Head uut aastat! :)

November

 01.10 +5, +9 päeval, pilves, vihmata. Sellist mahedat kuid päikesevaest kliimat paistab pikema ilmateate järgi eespool veel ligi kümme päeva tulevat. Õuetöödest on veel alpikaljud üle käimata, aga no ei viitsi. Teen täna ühe hubase tubase päeva, sulatan vaha ja asjatan õmbelusetoas. Körtsikuprojekt on lõngakogumise ajaks pausile pandud. Tänagi lähen linna lõngajahile. Tegelikult on lõviosa triibuvärve juba koos, vaid umbes viis või kuus on puudu. 

06.11 Novembri soojarekord - nii öösel kui päeval on +11. Tore. Kui veel päikest ka näitaks, oleks nirvaana. Sest lõngad on värvitud ja umbestäpselt ma isegi tean mis värvi nad päevavalges on kuid ülisombuse ilmaga tuleb toas lamp põlema panna ja selle paistel siis tuiutada, et kas nüüd see värv sellega klemmib või siis üldsemitte.

Istutasin viimase pojengi, mille nimi on `Carnation Bouquet`. Ammutahetud sort, vist juba oma neli aastat olen teist piilunud. Pojengifännidele niipalju, et eestis müüdavad sordid kipuvad aastast aastasse üsna ühed ja samad olema. Kui midagi erinevamat tahad, tuleb pilk mujale pöörata. Hea pojengikoht  on  https://madaras.lv/en/peonies, kuid viimase sordi ostsin FB-s Lätist Elina Engelberga käest, kes hulgi tellib ja siis soovijatele laiali saadab. Hind oli hea, Elina usaldusväärne ja saabunud juurikas ideaalse välimusega. Täiesti terved pikad juured ja peal neli punga. Ma häppi. :) Kuid aia peal kõõlub juba härra Hilissügis ja ega siin enam suurt midagi vaadata pole. Lehised ja roog-sinihelmikad olid viimaste pilgupüüdjate seas. Keegelaster ja südajalehine aster ka õitsevad.

07.11 Ikka pilves ja +11, kuigi täna on natuke heledam ilm. Eile kerisin terve õhtupooliku lõnga piiritsate peale, värvisin veel helesinist ja terrakotapunast juurde ning täna läheb asjaks. Alustan ju täiesti nullist ja eelnevate seelikutriibukanga kogemusteta. Selgub palju fakte, mida ma veel ei tea. Kas toimse koega saab üldse seelikut kududa, kas valge lõim jääb alt paistma ning kui kaks esimest punkti on ok, siis on huvitav, palju jõuab minusugune ühe päevaga kududa? Sest on ilmselge, et see ei ole üks meeter nagu kaltsuvaipadega. Aga kas see on 10 cm või rohkem? Oleneb endast, nujaa, muidugi oleneb kõigepealt ikka endast. :)

09.11 +8, pilves. Kahe tunniga kudusin 10 cm triipe. Alguses läheb sigaaeglaselt. Esimene 5 cm oli puhtalt katselapp, et kui jäme peaks olema lõng, et saada viisipärase paksusega kangas jne. Aga väga põnev on. Küsimuste vastused on järgmised: Jah, toimse koega saab triibuseelikut kududa. Ja lõimeniit ei jää ka alt silmatorkaval moel paistma. Ning ühekordset lõnga tuleb vastavalt jämedusele panna isegi kuni neljakordselt kui väga peenike on. Mu oma vana Väike-Maarja seelik on nn "modelliks" kõrval. Ja nagu eelpool öeldud, väga aeglaselt kulgeb see töö. Samas, meenutab tõesti veidi mediteerimist - kaks tundi nikerdamist, isegi raadiot ei võtnud seltsiks kõrvale ja aeg lendas täiesti märkamatult.

12.11 +6, pilves.  Enam ei ole need sulnid, pehmed ja pilvised õueilmad, tuules on kargust. Viimased õuetööd...aga kuidagi paganama palju on neid viimaseid õuetöid. :) Ikka leiad midagi nokitsemist või on veel mõned pealsed võtmata. Täna võtsin kaks puud maha. Alpikaljud hakkavad metsa kasvama ja seda ei tahaks. Lahkusid suur "Jaqueline Hillier" (tal on kõrval ka väike poeg, kes jäi paika) ning kunagi ise tulnud kadakas keskmisel kaljul. Kohe kui need ära said, loksus peakalju haljastus kenasti paika ja aiaäärsesse kivilasse sai palju valgust.

Iluvärava kõrvale istutasin Airi omajuurse vanaaegse sirelipoja. Peaks olema roosa. Kaks suve on see taimeke potis olnud, kohta ei leia, kuid loobuda ka ei raatsi. Sirelid on mu suur nõrkus. Koha leidmine veel ühe sireli jaoks minu aias on peaaegu nagu ulme. Kuid ma leidsin selle koha. :)

Õitsejaid peale keegelastri ja südajalehise astri eriti ei ole. Siin ja seal pistavad ninakesi välja uued kauni krookuse õied, kuid nende avanemiseks on vaja päikest. Seda pole aga lähiajal ette näha. 

15.11 Esimene lumi. Täna on helesinises jahedas taevas täispäike. Hommikul oli -3 koos sentimeetrise lumekirmega mis näis justnagu väikese meeldetuletusena kuidas meil siin talvel kõik välja hakkab nägema. Ja muidugi kohe ka talvised probleemid - autouksed olid kinni külmunud ja mis kõik veel. Vähemasti on kõik istutused tehtud ja potielanikud talvituma pandud. 

19.11 -6, lumeta, pilves ja härmas. Õuetoimetused on teisenenud tubasteks posserdusteks ja isegi õuekass Bond (11 aastat vana) oskab viimasel ajal toas veedetud ööst lugu pidada. Oktoobrikuus küsis ta veel suhteliselt lollakal ajal (pool neli) õue, kuid nüüd magab kenasti hommikuni.

Kui aed talvituma on pandud, siis on kuidagi, noh, ongi talv käes.  Kuusalu seelikut on juba ligi meetri jagu valmis kootud, väga aeglaselt läheb see töö. Kuigi, nüüd juba kiiremini. Praegu jõuab tunni ajaga 10 cm kududa, kuid üle kahe tunni ei viitsi teha, läheb tüütuks ja seda ei taha. Elu tuleb ikka mönuga vötta.

21.11 +1, pilves ja teine lumi. Ilus tihe lumesadu, kuid sadas vaid paar cm. Kaks vana pässi magavad vahel täitsa üksteise kaisus, mis ei takista neil tunnike hiljem kakelda nii, et karva lendab.

22.11 -3, päikepäike. Meil on lumekirme maas, linnas mitte. Seelikuvaba päev. Käisin linnas oma lõngavärvivarusid täiendamas, seelik neelab lõnga nagu Moolok ja mul pole halli aimugi mitusada grammi lõnga ühe või teise triibu jaoks peaks olema varutud. Värvin kahte sorti kollast juurde, sest töös olevad kerad on hirmuäratavalt väikeseks kulunud, kuid mul on veel umbes pool seelikut teha. Valmis on 1,28 m. Olen rahul. See tähendab, et rahuliku tempoga läheb ühe körtsiku peale umbes kuu aega. Koos vabade päevadega. :)

24. 11 -1, pilves, +1. Päris seikluse maitse on selle seelikuga. Kuna algajana polnud mul teada palju ühe või teise triibu peale lõnga kulub, siis värvisin kuu aega tagasi mingi koguse valmis ja hakkasin kuduma. Töö käigus kahanesid lõngakerad hirmuäratava kiirusega ja umbes poole peal sain aru, et selle lõngavaruga ma lõpuni ei jõua. Õnneks olin taibanud eelnevate katsetuste põhjal värvimise käigu üles kirjutada, näiteks, et helekollane (sidrunkollase lahusesse ainult korraks sisse kasta jne.) ja tumekollase saamine polnud ka raske, kuid kudumis kasutatavat mahedat beezi ei õnnestunud mul enam potist välja võluda. Tuli hoopis hele punakaspruun. Liiatigi oli kudumis kasutatav beeziks värvitud lõng küll vana aus ühekordne ca 100 aastat vana kuid segatud kergelt mingi muu kiuga (lavsaan?), mis värvudes jättis lõngale huvitava varjundi. Kui poolteist meetrit seelikut on kootud ühte beezi kasutades, siis ülejäänut ei saa teistsuguse värviga jätkata. Mida teha? Asusin oma lõngakollektsiooni läbi puistama. Nii vähelevinud värvi puhul jääb umbes selline võimalus nagu nõela heinakuhjast leidmine vms. Kuid ilmselt on see siiski võimalik ja ma leidsin pruunide kastist just täpselt sellise varjunditega ühekordse lõnga nagu mul vaja läks. Lõngad on minu juurde jõudnud kümneid erinevaid teid pidi ning keegi on kunagi kusagil omanud täpselt samasugust kergelt lavsaanisegust lõnga ning selle beeziks värvinud. Kes iganes või kus iganes, olgu ta tuhandest tänatud!

27.11 hommikul -9, kuid külmaga kaasnevad ilusad valged ilmad. Nii palju päikest kui novembris üldse võimalik on. Esimese seeliku lõpuni on veel 60 cm kududa. Aga vahepeal on paar pidu tulemas ja iga päev kah just ei koo.

30.11 +7, pilves. Soojalaine ja mõnus novembrine vaib on tagasi. Vahepeal pidi jalutusringile jäänaeltega minema, nüüd on jälle hea kindel astuda. No ei armasta ma jääd ja lund, pole midagi teha. Esimese seeliku lõpuni on veel 40 cm kududa ja ma olen endaga rahul. Ka olen asja käigus aru saanud, et kirjakordade osas võtsin esimeseks tööks kõige keerulisema variandi. Järgmised kolm on palju lihtsamad. Aga illustratsiooniks siis pildike ka. Värvivahetuse kohaks valisin ülemise ääre, ehk saab seda hiljem voltimisega pisut varjata.

Sitamaja

 Ülalpool nimetatud kohta olen ma ikka kurgimajaks nimetanud kuni siis tänavuse sügiseni. Kaevasin oktoobrikuus kurgimaja kohevasse mulda enamik potielanikke talvituma ja katsin potid puhta kasvuturbaga. Majakese jätsin lahti, sest nii on see kuni pakasteni alati olnud.      

Kuna kasside elu on kõigile teadaolevalt, olgem ausad, väga üksluine, siis püüab iga vähegi intelligentsem loom igast olmetoimingust ka pisukese meelelahutuse teha. Ja kui sa just suurem asi kütt ei ole, siis ega neid hobisid kuigipalju polegi. Toas saab näiteks põrandaharja närida (teeb hambad puhtaks ja krudiseb kenasti), saab peremehelt maiust norida (sest perenaine ei anna), saab saba rõngas ülakorrusele kihutada ja laulda väga kurba laulu "Miks keegi mind ei armasta." ning kui kõik trepijalamile tormavad ja karjatavad "Tiburull, mis sul viga on!?!", siis on ka päev jälle korda läinud. Saab perenaisele kaissu pugeda kui ta loeb (sest siis ta ei käpi). Kuid tubaseks põhilõbustuseks on siiski magamine huvitavates kohtades (juba ammu ei räntsata me lihtsalt niisama voodile, sest enne tuleb kindlaks teha, et ega kass pole teki (madratsi) alla pugenud) ja õues on muidugi sittumine huvitavatesse kohtadesse. Viimane hobi pole mind kunagi häirinud, sest mis see väike sitake ikka lillele teeb, kuni nüüd siis see kurgimaja. Vat see küll häiris. Avastasin aknast välja vaadates kuidas erutatud kass ronis kurgimajas pottide otsas ja ei teadnud millist kohta valida, sest kõik olid NII HEAD. Lõpuks kraapis ta ühte potti viisaka süvendi ja soristas selle täis. Nonii. Kahmis mulda hoolega peale. Kaua kraapis. Siga. Siis aga vaatas kurgimajas pikemalt ringi ja leidis, et IKKA NII HEA KOHT on ja otsustas sittuda ka. Kannatasin ka selle välja, kuid siis läksin panin kurgimaja kinni. Kõik. Finito! Aitab taimepojukeste traumeerimisest. Täna küsis Härra Tibu õue ja lidus ummisjalu otse kurgimaja juurde, kuid võta näpust. Kass käis, kinnisidee silmis plinkimas, ümber kurgimaja, et kuidas kuradima pärast nüüd järsku ei saa! SEST NII HEA KOHT OLI JU. Ja ega meil pole mingi tavaline kass, et sobib iga koha peal ennast kergendada...Varsti tantsis Härra Tibu ristisjalu rõdu ukse taga sisselaskmistantsu, et saaks oma armsasse liivakasti, vannitoa ukse kõrval. Sest väljas on ju nii ropp ja must...et oleks siis veel SEE HEA KOHT olnud, aga lemmiksitamaja oli kellegi kuri käsi vahepeal kinni pannud..

Oktoober

 

03.10 -2,5,  päeval +14. Väikesed öökülmad, neid on juba kolmel korral olnud. Hommikul on peensuhkrustatud aiavaated, päeval paistab lage päike sini-sinises pilvitus taevas. Astritele, floksidele ja krüsanteemidele ei tee öökülm midagi, kuid hiidhüatsindi ja korea vahakübarad küpsetas esimesel korral ära. Pealsed on lõviosas maha võetud ning peenardel on hea lage multšiämbrite ja sibulakottidega liikuda. Pole vaja teed otsida, igalt poolt saab otse. Rohin  igasugu kurivaimusid välja (kare jürilill, rumeenia kannike ja täidisõieline anemoon Elise Fellman on ka jube nuhtlus), istutan tühjade kohtade peale potielanikke ja sibulaid, killin tigusid ning multšin lagedaks jäänud kohti. Natuke hakkab selleks hooajaks aiandusest juba kaelani ka saama.

04.10 -3, päeval +13

Ikka see värvijama. Kuskilt ei leia sinepikollase poole kaldu olevat rohelist tooni ühekordset lõnga nagu Jüri seeliku sees olema peab. Internetimüük on kõiksugu lõngu ääreni täis, aga sellist nagu vaja, seda ei ole. Katsun ise värvida, sest valget vanaaegset ühekordset pitsilõnga mul on. Sedakorda alustasin jahti sinepikollasele ja leherohelisele lõngavärvile. 

07.10 +7, +14, poolpilvine. Täna küll ei saja kuid paar päeva tagasi algasid sügisvihmad. Iga päev sabiseb midagi maha. Sügisene vihm on õrn kuid tihe, justnagu eriti väga ei vihmutagi, kuid peenras sellega kaua ei sibli. Jope märgub ruttu läbi. Teen jätkuvalt püsilillepeenraid talvekorda, otsin vabu istutuskohti (mida pole), istutan sibulaid ja rohin tüütusi välja. Sügisesed astrid, sügislilled ja krüsanteemid õitsevad vapralt kuid vihm närutab ja ega püsilillepeenardes ka miskit vaadet enam pole. 

Tubasel rindel on meil tekkinud uus komme - minimoosid. Väikestesse purkidesse on  hea käepärane panna kaneeliga õunamoosi, ingveri ja sidruniga pirni-, ebaküdoonia- ja ploomimoosi, ei pea olema suured kogused ja saab tavalise potiga valmis podistada. Kui purk lahti teha, siis saab sealt paar korda võtta (või ühe korra) ja ongi otsas. Ning palju teistmoodi maitseid on põnev ka. Poemoosid kipuvad kahjuks koosnema marjamaitselisest magusast süldist.

08.10 +10, +14, poolpilvine, õhtul vihm. See algab nii umbes kella nelja paiku kui olekski juba paras aeg tuppa kobida. Mis siis teoksil? Jätkuvalt lillesibulad ja potielanike talveks mulda kaevamine. Väikest viisi toimub ka pojengistamine edasi. Täna istutasin kaks uut maha (Yellow Crown ja Catharine Fontijn) ja neli peaks veel tulemas olema. Lillesibulaid sel aastal palju maha ei pane. Mõned uued krookuselapid klaveriakna alla, peremehele kevadeks kena kaeda, paar tulbisorti ja natuke lauku, sest neist pole kunagi küllalt.

10.10 +10, kõik on kümme :). Oktoobrine, vihmane, kuid kuldne sügis on järsku kohal. Hoolimata sellest, et kased raagus. Metsades säravad haavad, pihlakad, Männiku teel leegivad toompihlakad, linnas ja alevikus pöörastes värvides vahtrad, kollased tammed ja pärnad.

Aga mina ajan ikka veel värve taga. Vana head riidevärvi ei ole enam kellelgi, sest normaalsed inimesed kodus enam lõngu ei värvi. Ka Karnaluks valmistas pettumuse. Jah, meil on villase värve, vaadake, seal...Tralalaa, panen ma jee ühekordse villase lõnga pesumasinasse, sest lõviosas olid need pesumasinavärvid. Ei, aga käsitsi värvimiseks on meil ka...Jah, kuid sellised moodsad värvitoonid, millega mul pole mitte midagi peale hakata - mereroheline, röögaturoosa, terav koobaltsinine, neoonoranz jne. Mul on vaja lihtsat ausat sinepikollast, et kodus oleva rohelisega segada, et saada oliivrohelist, laimirohelist, samblarohelist või kuidas keegi seda nimetab, helesinist, telliskivipunast, tavalist lihtsat kollast...Fakk, ma ütlen...

Jah, peenvillast lõnga oli Karnaluksis küll, kuid see oli kõik vikerkaarevärviline. Vali, millist tooni tahad. No ei tahtnud. Samas leidsin poolvillaste peenemate lõngade hulgast sobivat värvi sinise ja beezi. Ausalt, nagu rahvaluule kogumine on need seelikutriibud. 

13.10 +7, öösel +2, vihm kuldses sügises. Ka aias värvuvad kukerpuud, hostade hääbuvad lehed on mahekollased ja astrid, krüsanteemid võtavad viimast. Ega miskit vaadet küll enam peale alpialade pole, kuid kui vahel on vaja lilli vaasi silmarõõmuks või mõni hiline sünnipäev, siis on krüsanteemipuhmast hea võtta. 

Ja sügislilled on ka kaunid. 

Amellastrid 

Seniajani oli hea kerge tunne, et pole eriti tulpe tellinud, kuid ma eksisin. Tuli saadetis. Suvise lillemelu seas oli muidugi lihtne kuskile linnukesi lisada, ning siis teema ära unustada, aga ole nüüd kena ja pane kõik need maha ka. :)

Viimase linnaskäigu ajal läksin sõprade juhatuse järgi Alma poodi Balta juures, ainus koht Tallinna linnas kus müüdi riidevärve. Ostsin pooled ära ja kodus läks muidugi kohe värvikatsetusteks. Ning ma sain lõpuks oma SELLE seelikutriibuvärvi! Just sellise nagu vaja. Häppi. Aga seelikul on palju triipe. Ja mul on plaanis kududa kolm erinevat seelikut. Saab see alles sõit olema! :)

15.10 +1, +10, poolpilvine ja mõnus aiailm. Tulbid on maha pandud, floksipojad kurgimajja talvituma tõstetud ja tegelen jätkuvalt peenarde kordategemisega. Tore on ootamatutes kohtades sinilillepoegi näha. Veel üks vihmase suve plussboonus. :) Kuid vihmase suve miinuseks on aga mustpea-nälkjad kes igal pool ringi uimerdavad. Siiski, ma ütleks, et mingit erilist aiakatastroofi sellest justnagu ka pole olnud, sest paistab, et flokse nad ei söö ja enamikku püsililli ka mitte. Isegi hostad pole sel sügisel kuidagi rohkem auklikud kui tavaliselt.

20.10 +4, +10. Poolpilvine. Öökülmad enam uudisekünnist ei ületa, sest neid on ikka olnud, kuid käes on aeg kus enamik aleviku vahtraid ja pärnasid on üleöö lehed maha lasknud. Kusjuures, linnas on kuldne sügis veel täies pidurüüs.

Hallapäevadel lähen õue alles lõunast, sest selleks ajaks sulab aed alles üles. Kummalisel kombel osutus täiesti külmakindlaks rohelise õiega siilkübar. Täiesti uskumatu raudõis. 

Ka carmischaeli käoking peab vastu ja avab ükshaaval õisi, ilmadest hoolimata.

pika õievarre visanud sidrunkollane päevaliilia vandus alla, kuid sügisesed krookused passivad pilvede vahelt piiluvat päikest ja kui see kiire heidab, siis tehakse korraks õis ka lahti.

21.10 +2, +10, päikepäike. Ilus päikseline oktoober. Metsad on raagus, veel vaid tammed hoiavad lehti peal.  Täna läks neli uut pojengi maha (Hermione, Serene Pastel, Klehm`s Pink Unknown ja Pieterje Vriend Wagenaar). Ilusad tugevad taimed, igaühel  vähemalt neli punga peal. Järgmine suvi tuleb pehmelt öeldes pojengine. Praegu on neid kokku juba 47 kuid üks on veel tulemas. Sellega peaks kõik enimtahetud nimed olemas olema ja esialgu aitab kah (loe: ruumi ei ole). Esimesed mu pojengid tulid aeda puhtjuhuslikult. Mõni nostalgiast (eelmise aia vanaaegne ülimalt tugeva lõhnaga tumeroosa), mõni emotsiooniostuna, mõni vahetusest, kuid viimastel aastatel olen teemale tõsisemalt lähenenud. Kui tagaaia pojengipeenra varased ära õitsevad, siis jääb veel kolm neljandik hiliseid sorte täispäiksesse, poolvarju ja napi päikesega poolvarju, mis aitab pojengide õitseaega kuu aja pikkuseks või kauemakski venitada. Ja oh neid erinevaid lõhnu, õievorme ja värvivarjundeid...

23.10. +3, +7, pilves, hõre seenevihm. Ega saagi üks oktoober läbini päikseline olla. Aias õitseb keegelaster (imeline, justnagu õhus hõljuv puhmik!), äitäh Evele :)

taevassinine aster, taas tervitused Evele :)

madal aster Alfa Dark Purple Laungh, reaalis palju tumedam kui pildil 

kaunis krookus 

sügislilled, 

ja viltjas päevakübar 

Südajalehine aster `Little Carlow`

25.10 Öösel +11, päeval +13, pilves. Hommikud on juba pimedad. Tee aurab laual, ajalehed plingivad arvutis, loe mind, ei, loe hoopis mind...koridori mööda voogab kohale vaikne nurr, mis jõuab laua alla kus on mu jalad. Nurr (näha kedagi pole) riivab pehme küljega sääri ja topib tatise (pole koera ninaga midagi muud vahet kui, et on väiksem) nina põlveõndlasse, kaisutab sabaga. Ma ei tee välja, lootuses, et vahel ta ei viitsi pikalt manguda ja kobib teise tooli peale magama. Kuid mitte täna. Nurr tuleb laua alt välja ja materjaliseerub Härra Tibuks, kes mu kõrval istub ja põlevate silmadega alt üles vaatab. Lase ma ärkan ometi, va tüütus! Aga ei. Kui kass tahab, siis kass saab. Ta tõuseb kahe käpa peale ja ma tunnen komplekti küüsi läbi hommikumantli riide õrnalt nahka puudutamas. Vaid puudutamas. Kuid elu on näidanud, et kui ikka veel ignoreerid, siis need järgmisel korral on need juba palju teravamad. Hästi dresseeritud kassiomanik...või kes siin keda omab...Tõusen torisedes ja võtan külmikust kassisüldi. Loomakene laseb suurest rõõmust vilega nurru ja mina saan oma tee rahulikult lõpuni juua.

28.10 +5, +8 pilves, vihmad. Metsad hakkavad tasapisi hõrenema ja lõviosa lehtpuid on juba täiesti raagus. Eesaiast on veel kaks kolmandikku korda tegemata ja kui miskit vahele ei tule, peaks nädala lõpuks ühele poole saama. Siblides on nii tore olnud umbes tosinal korral sinilillepoegi märgata. Isegi paar transilvaanlast oli. Vihmane suvi soosib seemikuid. Kuid kahjuks oli ka priimulapoegi. Selle kohta ütleks juba, et umbrohi. Sest ega huvitavad sinised sordid ei levi massiliselt, vaid ikka see tavaline väikese õiega kollane. Aga ega oktoobris polegi veel kõik kadunud, sest täna tuleb aiakülaline. :)

31.10 +7, +8, varesekarva pilvepime ilm, ei saja. Ongi kaamos käes. Päikest vilksab viimasel ajal haruharva ja õues on niiske ja kõle. Kõik peale alpikaljude on talvekorda pandud. Kaljudega on aega veel pusida, sest osad mättalised tahavad katteid peale ja seda ongi paras enne külmasid teha. Toas oli sel nädalal tore üllatus. Ma ei ole üldse toalillefänn kuid millalgi on meile jõudnud mõned vahalilled ja saanud märkamatult osaks köögi aknast. Kõik taimed on üle viie aasta vanad ning pole kunagi õitsenud. Ühel hommikul tundsin arvuti taga kohvi juues peent aroomivinet mis justnagu oli ja ei olnud ka. Uurisin, et kas meil on mõni uus pesuvahend kööki ostetud, ei olnud. Lõhn meenutas veidi kuningliiliat kuid polnud selline müürilõhkuja, jäi pigem delikaatseks. Paras mõistatus, lõhn aga kordus hommikuti ja heureka! - kuni ühel päeval taipasin ka üles vaadata ning seal need kobarad olid. Sametised ja lõhnasid tõepoolest nagu liilia.

Aedniku arenguetapid

Algaja.
Tegeleb agaralt rohevahetusega ja tema aed koosneb seetõttu ainult suurtest talulilledest ja kiirekasvulistest või invasiivse loomuga taimedest. Kohtab facebookis kuulutust tekstiga: "Otsin oma aeda igasuguseid huvitavaid püsililli, vastu pakun valget floksi, akakapsast ja oranzi õiega päevaliiliat.", itsitab ja mõtleb, veel üks minusugune.
Algaja kirgastusperiood
Saab teada kuidas ilupõõsastest pistoksataimi teha. Kaheksakümnest läheb kasvama 50. Aken maailma avaneb ootamatus suunas väga suurelt. Invasiivikute vahele tipitakse lugematu arv igasuguseid põõsapoegi, kes nagu kokkuräägitult suureks hakkavad kasvama. Algaja sattub oma avastusrännakutel esimest korda ka sellisesse aeda kus kasvavad sordihostad ja need on hoitud ning poputatud. Oi, küll need on ilusad! Algaja jagab mõned suured taimed ja põõsapojad laiali ja leiab kümmekond kohta hostade jaoks. Hostad on esimesed taimed, mis ta endale sügisesest odavmüügist ostab. Kevadeks on kõik sildid kustunud, sest vildikas "Waterproof" ei olnud seda mitte.
Kujunemine
Sibullillede avastamine. Kevadel lisandub tänu sellele kaks kuud õieaega juurde. Hollandi peened tulbid ja nartsissid ei jää püsima, aga võrkiirised, krookused ja hüatsindid küll. Vana hea darwini punane tulp, mis oli aias enne aednikku, naerab võidukalt ja teeb iga aasta paar uut õit juurde. Hollandi tulbid järgmisel aastal enam nii ilusasti ei õitse või ei õitse üldse ja nartsissisibulad on ka keegi nahka pannud. Hostade nimed on taastatud ja neid tuleb pool tosinat veel juurde. Suvelilledega aednik enam ei mässa ja invasiivseid jääb ka aias aina vähemaks. Aednik on leidnud omasugused ja tegeleb hoogsalt vahetusega, kuid nüüd hoopis teisel levelil. Sel suvel avastab ta aediirised ja istutab aeda 2 õunapuud. Paha lugu, sest viimased nn "rohevahetuse" taimed lähevad laia maailma õnne otsima ja osa põõsapoegi ka. Aednik saab oma iirised ja on väga häppi. Aed on väga täis.
Rahunemine või siis mitte
Püsililleeelistused on paika loksunud, puud ja põõsad on peaaegu kõik läinud. Invasiivseid taimi enam aias ei ole, lamanduvaid ka mitte. Aednik jahib vaikselt hostasid ja on õnnelik kui trehvab mõne huvitava püsilillega mida tal veel ei ole. Aeda tuleb vähemalt kümme siilkübarat, aga üsna varsti selgub, et sordid kipuvad siiski virelema ja meie kliima taimed nad eriti ei ole. Suur vaimustus liiliatest. Õnneks on kataloogid, õnneks on Võhma Juurikas.
Uued tuuled
Aednik sattub Tšehhi kivilaga aeda ja on pöörases vaimustuses. Ostab samast tosina minitaimi ja teeb endale ka alpikalju. See meenutab Muki hauda ja käib aednikule koledasti närvidele. Pealegi selgub aiapoodides ringi vaadates, et neid kivilataimi ei olegi meil eriti saada. Need ei ole sugugi need, mis meie kivilates üldlevinud, kõik need vägagi väledad aubrieetad, padjandfloksid ja roomavad kukeharjad. Nood teised on kääbuskasvulised puud ja põõsad, aeglaselt kasvavad kivirikusordid ja muud pisitaimed.
Aednik sirutab silmad väljamaa netimüügi lehekülgedele ja oi, mis sealt kõik leida võib! "Muki hauast" saab kolm korda suurem kaljuala kuhu asuvad elama kõik need aeglasekasvulised pisipuud ja -põõsad, nelgid, kivirikud ja muud mättalised. Alpiaiast saab püsikiindumus ja kaljusid tuleb niikaua juurde kuni selleks sobiv aiaruum täis saab.

Hapuaed ja mustikad.

Ühel kevadel armub Aednik hea sõbra lopsakalt õitsevatesse rododendronitesse ja ei saa neid enam peast välja. Kuid põhjani aluselises aiamullas on raskevõitu midagi sellist kasvatada. Valmib pikaajaline plaan - sügisel sõidab Aednik sooalevikku turbapätside järele ja järgmisel kevadel valmib suur hapuala eesaeda ja teine sama lahmakas tagaaeda. Aeda ilmuvad rodod, mustikad, alpikannid ja muud hapulembesed taimed. Isegi üks porss, mida vaadates Aednik vahel mõtleb, et oli seda nüüd vaja, aga ju siis oli.

Veel üks pöörasus, flokside ajastu.

Aednikul on alevikus mitu sõpra. Üks neist lausa jumaldab flokse, ega mõista miks Aednik neid ei armasta. Midagi pole teha, sest lihtsalt ei klemmi. "Üks `Helmi Puur` võiks inimesel ikka aias olemas olla," ütleb floksisõber hukkamõistval häälel ja toob ühel kevadel juraka juurikapusariku. See hakkab augustis õitsema ja on ootamatult ilus. Umbes samal ajal kohtub Aednik kaunitar `Miss Jill`ga ja näeb Võhma Juurikal kärtspunast `Starfire`. Järgmisel suvel toob Anna Eestisse tulles oma aiast kotitäie floksijuurikaid. Need on `Svjatogar`, `Raven Beauty`, `Mio Moi Mio` ja veel mõned. Saksamaa püsilillekataloog hakkab pakkuma toredaid floksisorte ja siis lähebki lahti. Lisaks on võimalikud vahetused teiste floksifännidega. Aednik avastab flokside rikkalikku maailma umbes viis aastat. Siis hakkab flokside vahele ükshaaval sugenema pojenge.

Pojengid 

Aiast lahkuvad viimased iirised ja sõnajalad. Floksid tulevad ja lähevad, paika jäävad lemmikvärvid ning erinevaid sorte koguneb lõpuks oma mitusada. Kuid enne flokse õitsevad aiamaastikel pojengid. Ja iga suvi tuleb neid juurde. Ning pojengid jäävad. Nad on kõik täidisõielised ja lõhnavad. Pojengid katavad oma õitseajaga ligi kuu aega, sest neid on varaseid, keskmise ja hilise õitseajaga.

Hostad ja alpimaastikud on üsna unarusse jäänud, sest Aednik rajab aeda viimase lapi uudismaad, istutab selle flokse ja pojenge täis ning jääb põnevusega uut suve ootama.

September

01.09. +17, hommikul päike, õhtul pilves, ilmselt sajab ka, sest tuppa volksanud kass oli märg. Aknast paistab räämas aed, äraõitsenud floksipealsed ja veidike umbrohtu, kuid ma mõtlen sellele homme. Eile sai nii pikalt metsas ringi lööberdatud, et kere keeldub täna koostööst. No samas, tore oli jälle ka. Üle kaua aja metsas ringi käia on tõeline elamus. Metsa mõjusfääri sisenedes tunned kõigepealt vaikset jumalikku aroomi. Kas on need lehed, pungad, õied, puukoor, okkad, vaik või misiganes, see teeb kokku metsalõhna. Paar sammu samblas ja sa harjud sellega nii, et enam nina ei erista midagi, kuid alguses...mmm.

Seened. Muidugi, me läksime ju seenele. Seeni oli nagu muda. Ja kui tekib hasart, siis läheb meelest, et võiks oma logiseva koivaga natsa madalamat profiili hoida. Ah, homme jälle päev. *jutukasse ära*.

Kassi varbad, ehk kujundmagamine.

04.09 +20, päikepäike. Suvi on tagasi tulnud. Täitsa tore on täiesti selget taevast näha. 

Eile oli lausa +24 kraadi sooja ja kuna eelmine seenelkäik nii tore sai ja justnagu trenni eest ka, siis käisime eilegi seenel. Seened ulatasime ühele vanaprouale kes tervise tõttu ise metsa ei pääse. Seekord nii palju ei kõndinudki, sest otsustasin uurida lähedast metsasiilu kus varemalt mitte kunagi mingeid seeni pole kasvanud. Kuid metsad ju muutuvad... Sattusin sellise pilvikusoone peale, et andis aga korjata. Täna on mitme peatuspunktiga linnatiir, sest shoppama ja laste juurde jne. Aias on sügisene õitseng. Korea vahakübar 

Ka roheline on ilus.

Veel üks tagaaia kaunitar 

05.09 +12 kuni+23, pilvitud sinitaevad. Kuna vaibavabrik kangesti juba enda poole tõmbab, siis missel ikka. Tuppa oleks ühte lilla-kollase triibulist (Rahutu Rahmeldaja lauamaalide värvipalett) vaipa vaja ja sellel mõttel on veel ka üks teistmoodi võlu. Mul on tarvis vaipa, ok, lähen teljetuppa ja teen just sellise nagu vaja. Pole miskit, et sõidame vaibapoodi ja kulutame raha jne.

11.09 +22, päike. Terve see nädal on olnud suvine ja soe, kohati isegi kuum (kuni +27). Aeg on juba sealmaal, et sügis hakkab maad võtma. Moosid on keedetud, kurgid, suvikõrvitsad ja küüslaugud purgis. Õuetomatid ja suvikõrvitsa varred on maha võetud, sõnnik koju veetud, kurgivarred komposti pandud ja aias käib flokside hõrendamine. Liiga suureks kasvanud puhmikud lähevad suuremasse aeda, sordinime all tulnud nimetud juurikad leiavad uue kodu ja tühjaks jäänud kohtadele kolivad pottides poputatud hellikud või paarivarrelised uustulnukad. Ka järgmine suvi peab aednikul põnev olema. Kibe aster Nanus. 

Eelmisel sügisel vahetasin kõrged kukeharjad amellastrite vastu välja. Praegu on juba ilus.

Peenardes on hoogsat lillat ja tasapisi alustavad esimesed krüsanteemid. Pronksivärviline.

Vana hea külmakindel lilla

Homme tuleb veel kolm astrit juurde. Need on Aster ageratoides Adustus Nanus, Asran ja Ezo Murazaki. Astrid on võrratud! Aster ageratoides Starshine

12.09 Pluss 15 ja pilves. Täna algab pikem vihmaperiood ja kuni septembri lõpuni pole eriti miskit suvist sooja enam ette näha. Aga +15 on parim aiatöödeks. Paistab, et tuleb hakata ka pealseid võtma, vihm juba määndab ja tigudel ka pidu. Teetigu meil veel pole kuid  mustpeanälkjaid vahib igast nurgast ja ka karbitigusid jalutab liiga palju ringi. Täna läheb kuus floksi vahetustaimedeks posti ja õhtul on suur aiatühjendus uue aiasõbra kasuks. Ning homme saab istutama hakata. Vihmas, sest prognoos on suhteliselt vihmalembene.

14.09 pluss 16 ja pilves. Sadas, kuid mitte terve päeva. Sain päris mitu ebakohta ära likvideeritud ja paistab, et tulebki ükshaaval toimetada. Homme võtan kahe maja vahelise aiaruumi rohimise ette, sest see on kõige rohkem umbrohtunud. Alpikannid alustavad 

17.09 +17, pilves, vihm. Mingi osa päevast poolpilvine ja vihmata. Kirjeldus sobiks ka kahele eelmisele päevale. Vihmad pole mingid tavalised tibutamised vaid sajab ikka kohe mõnuga kuni padukani välja. Ilmaasjata. Vahel mõtlen, et ilmad on ikka imelikud...Kus elasid ja olid need selle suve lõputa vihmad eelnevate aastate põuasuvedel?

Täna käisime lastega Lasnamäel eelmise elu maastikke ja maju vaatamas. 25 aastaga suudab isegi Lasnamäe metsastuda. Kummaline, et pae peal suudab kasvada nii palju suuri ja lopsakaid puid. Lõviosa istutatud haljastusest olid pärnad, leidus ka kuuski ja sireleid. Oli selline teistmoodi päev mälestuste ja meenutustega. Ronimispuud maja kõrval olid ajast  puutumata jäänud. Täpselt nagu 25 aastat tagasi. Eeh, lapsed...:)

20.09 +15, juba hommikul vihm. Tere, jah, polegi kaua näinud...

No lihtsalt NII pori on õues. Aga teljed said nädala alguses tühjaks ja nüüd võib juba triibuseeliku kangast hakata peale panema. Omajagu põnevust tekitab see küll. Kaua võtab niide ja soasse panek, kaua ühe seelikupaani kudumine, milline jääb kude, kas mu suga on piisava tihedusega jne jne? Niisikud laenasin küla pealt, sest sellist kogust pole kunagi varem vaja läinud. Suga peaks olemas olema. Ohjah, teistmoodi tegemised, teistmoodi "tarkvara", teistmoodi lõngad...Niipalju kui olen asja uurinud, ei tohiks midagi keerulist olla, samasugune toimne kude, lihtsalt kolm korda rohkem lõimi.

21.09 +21, päike, soojalaine septembris. 

Eile käisin ühte ilusat mereäärset aeda vaatamas kus nagu ikka, kubises haruldustest (kolme meetri kõrgune õitsev seitsmevennapuu, 

nulukäbid olid lihtsalt ilusad

pärlipuu, tulbipuu ja teised) ning kohtusin põõsaste vahel ootamatult kärepunaselt õitseva hortensiaga mispeale katus kaugele ära sõitis ja ma palusin ühe jupi seda imelist endale ka. Nagu mul oleks väga palju ruumi vms...aga mõne asja jaoks lihtsalt peab ruumi tegema. Nii tinistas ära. 

Muidu oli täna murranguline päev. Talvetöödega peab ka juba varakult ree peale saama. Pokumees aitas triibuseeliku lõime poomile kerida ja edasi oli paar tundi tarkvaraga posserdamist kuni niide panekuni. Nii peenikest materjali niide panna on paras koomusk, sest õieti ju ei näegi teist. Korra läks juba valesti ka, kuid kuna kontrollin iga 12 niie järel, siis polnud eksimust raske ära parandada. Ja praegu on ilusad selged ilmad, sombusega ei näekski sellist tööd teha. 

23.09 +13, poolpilvine, tuuline, õhtupoole vihmakest ka. 

Istun iga päev tunnikese või poolteist telgede taga. Ikka see niidepanek. Väga peenike töö võrreldes vaibalõimega. Ajapikka tekkib isegi mingi vilumuse moodi moment. Täna toppisin lausa 200 tk läbi. Aias on rohimine ja otste kokkutõmbamise aeg. Hoolimata vihmasest suvehooajast pole floksidel jahukastet, leidsin vaid ühest kohast ja elimineerisin kohe, kuid tasapisi peaks hakkama pealseid maha võtma. Viimased õitsejad: Alba Grandiflora

Ja Ilse Kötcher

Betty Marqueritest rääkimata 

Ja kui tavaliselt lastakse karvasel viirpuul rahulikult valmida, siis tänavu on musträstad agaralt puu peal platsis. Aga kui mõelda mis moosid kõik juba tehtud on, siis las söövad pealegi. Marju on palju. 

24.09 +2,6, päeval +14, päikepäike, esimene jahedam öö on selja taga. Nurrikutele saatis kasside jumal kategoorilise käsu sööma hakata. Kasukakasvatamise aeg, talv on tulekul! Kõlbab ka pekk ja muidu täiesti kõlbmatuks tunnistatud kassisült (lambaliha vms). Nii nad siis tiirlevad mul iga natukese aja tagant jalus "A me pole täna üldse süüa saanud!" Härra Tibu etteheitev pilk, sa muudkui pildistad!

Aga asjalikuks muutudes: Seelikukanga telgedele vedamine ja niidepanek hobikorras võttis neli päeva aega. 

25.09 +0,6, päeval +12, päike. Eks nii ole alati olnud, et kui soe, siis on vihmane ja kui päike, siis läheb öösel külmaks. Päris öökülma, nagu lõunamaalastel, pole meil veel olnud. Kuldset sügist tänavuse paljuvihmasuse tõttu ei tule, kased ongi juba raagus. Teised puud peavad veel kenasti lehti kinni ja metsad on rohelised. Allium tuberosum on peale vihmast suve täiesti häppi.

28.09 +4, päeval päike, +14. Öökülmaoht oleks nagu taandunud. Ees näikse olevat vähemalt 10 päeva päikselist vananaistesuve mõnusate aednikusõbralike temperatuuridega. Tuleb nautida kuni veel päikest ja sooja on. Tegelen potielanike mahaistutamisega ja uuel nädalal lubas lapselaps tulla appi pealseid maha võtma. Aster Alfa Dark Purple Laungh võib trepi ees laiutada kui tahab.

Seeliku soasse panemine hobikorras võttis aega kolm päeva. Kokku on teljemajanduse ettevalmistamiseks (lõime rehasse jaotamine, poomile kerimine, niide panemine, soasse panemine) kulunud 17 tundi. Ma ei ütle enam MITTE KUNAGI, et kaltsuvaiba 180 lõime peale panemine on pikk, igav ja tüütu töö. :)

Aga tallalauad on veel pingutamata ja tunnike sättimist kulub kindlasti veel. Ning siis panen projekti niikauaks pausile kuni aed talvekorda saab. Ka triibuvärvid pole kõik veel kokku otsitud. 

30.09. -3, aed oli hommikul härmas. Enne kui külmakohmetus pole ära sulanud, ei ole aias midagi teha. Ühtepidi nagu natuke kurb, sest hiidhüatsindid ja carmichaeli käoking pole jõudnud õitsemagi minna, kuid teisipidi jälle nagu leevendus ka. Loodus ise annab märku, et võib hakata pealseid maha lõikama.