Wednesday, July 1, 2020

Nädal enne ja pärast jaani.

Vihm teeb hostadega imet. Hostade lehed on juunikuus veel nii uued ja veatud. Vihmaveeloik Orange Marmaladil.
Seesinane aednik arvab, et enne jaani tuleb maailm valmis teha! Vähemalt mis puudutab korra aia üle rohimist. Lõhnab muidugi veitsa utoopia järele, aga mis siis. Rohimise asemel on ju kogu aeg vaja midagi istutada, näpsida, vanu õisi ära lõigata, tugesid panna ja eks muude asjade hulgas jõuab vahelduse mõttes võibolla natuke rohida ka. Ja siis tahaks ju veel pilte teha...
 Pojeng `Joker`, kes alguses oli selline
on nüüd selline. Säärased kombed sel sordil.
16.06 Esimene kuumalaine (oli ikka jube leitsak küll) lõppes leevendava vihmasajuga. Tohutu kergendus. Sest põud istus meil juba pooleldi aias. Palju ei sadanud kuid kastis kõik korralikult ära.
Istutasin paar marmorlehte, imetlesin oma õitsemaähvardatud iiriseid ja juba oligi aeg tööle sõita. Mustad kaunitarid, nimesildid olen juba lootusetult segamini ajanud, aga tervitus Annele. :)
Ilmselge, et aediiristest siiski loobuda ei ole võimalik. Uskumatud värvid, uskumatud aroomid...

Best Bet
Stepping Out
17.06. Hommikul +20, hakkab küpsetama, ehk saab veel vihma...
Pürenee ramonda pole kunagi nii rikkalikult õitsenud.
Cassioped

Ilupilt kivilast koos Svetlana lehisega
Ja kui uued floksid ootasid siin pottides järjekorras mõne koha vabanemist ja enne mulda ei saanudki kui kaks stagnaaegset iirist uude koju läksid, siis sireliga polnud isegi mingit potikõndi. Sups ja paigas tema oligi, just tikrimaa ääres, seal oli vaja kedagi kes oleks tulevikus veidi varjuks ja ühtlasi ka kena köögi aknast vaadata. Valget sirelt olen ma alati tahtnud. Äitäh, Airi. :)
Sirel oli põua ajal istutamise suhtes väga vapper, ei lasknud mitte kordagi nina norgu, aga eks ma hoidsin kogu aeg silma peal ka. Kahjuks ei ole mul pilti.
Alpikaljul võtab pikalehine kivirik üha uusi õitsepoose. Kui suureks saab üks õiesarikas ometigi kasvada?
18.06 Imetleme Red Sharmi. Võimsad õienuiad. Iga aasta on üks lisaks.

Lähen hommikuse õnnistunni ajal hostasid potistama, aga poole pealt tuleb vihm. Algul on selline väike ja heatahtlik, ma ei tee väljagi, kuid siis läheb taevas pimedamaks, hakkab välku lööma ja äkki jään sõna otseses mõttes dušši alla. Kena lugu küll. Ega pole mõtet enam pooleli ka jätta, niikuinii läbimärg. Vihm on soe. Lõpetan potid ära ja jätan muud tööd homseks. Lohisen tuppa, pika seeliku porine jälg järel, ajab ennastki itsitama. Siin veel mõned ennevihmased pildid, sest kesse vihma ajal pildistab.
Juuni alguse pilt eesaiast
Vaade paraadpeenrale
Paraadpeenra mättad
Roosa incarvillea ja varjukivirik kesk rohelust
Härra Tibu tuleb peremehesammul
Jaanilaupäevane vaade musta ämbriga
19.06
Päeval pannakse mu mesilasfoobia kõvasti proovile. Töölt tulles kohe mesilasse. Täispäike ja pluss 29, hea soe ilm.
Kuni meevõtuni pole viga midagi, see on täiesti normaalne, et mesilaste territooriumile sisenedes saad sa endale paar õela lennuhäälega satelliiti, kes kogu sinu kuritegeliku (sest mis see muu ikka olla saab) teekonna iga sentimeetri kaardistavad ja proovivad vahepeal, et äkki on su nõme valge jakk või mask lakanud nõelakindel olemast. Imesid juba ei juhtu ja ma säilitan ka rahu. Foobia on kuskil tagamaade tagatoa luuakapis luku taga ja närib küüsi.
Toon kärjekasti, võtan vastu, ulatan kätte, kiikan tarru, kõik on ordnungis kuni märkame metsa tagant tõusmas tumesinist pilveviirgu. Nüüd tuleb kiiresti teha, sest kohe on igasugune vennaarm kadunud. Esimesest tarust saab mee veel kenasti kätte, pilved muudkui kerkivad. Teise taru poole peal hakkab mummirahvas närviliseks muutuma ja kolmanda poole peal ütleb mesinik, et, naine, mine pane suitsik põlema. Kui ma rahu säilitades auto poole liigun, hõikab ta "RUTTTU!".
Saad sa siin...kaks tuttavat kamikadzet on lahustunud kümnete kamikadzede pilves mu ümber ja vastu maski popsab kogu aeg nõelavalmis väikseid kurje tagumikke. Foobia tõstab pea. Püüan gaasipõletiga suitsikut süüdata, aga see ei sütti ega sütti. Korra teeb suitsikusse kogunenud gaas kõva PLUMPS! ja kõik on hetkeks tuld täis, mu ümber tiirlev põrgu jääb seda vahtima, kuid kohe läheb ringmäng veel vihasemalt edasi. Foobia lõhub juba kapiust, kuid viimasel hetkel saan suitsiku põlema ja pooled põrgulised lasevad jalga. Vihmapilv on poole taevani tõusnud ning Mesiniku kallal lärmatakse juba korralikult. Liigun oma lärmajate pilves mesiniku poole, meie pilved ühinevad, see on peaaegu, ic, romantiline.
Suitsik leevendab veidi mäsu kuid imet ka just ei tee. Vihmaähvardus on korjemesilased koju toonud ning need tulevad nüüd pärima, et mida kuradit...
Paneme mee autosse ja taandume väärikalt. Paar eriti raevunut tuleb isegi autosse järgi, nad on passinud millal mesinik maski peast ära võtab. Vaatame koos Foobiaga haledasti pealt kuidas mesinik oma auto rooli taga (trah-trah!) paar nõela saab. Lihtsalt ja kiiresti. Mina enne metsatuka taha jõudmist maski ega kindaid ära ei võta. Oli see alles mäsu...
20.06 Aias puhkeb veel iiriseid. Song of Norwey, jäävalge ilu sinise habemega.
Hommikul natuke aias toimetamist ja jälle mesilasse. Kuna eelmine kord avastasime sääl küürakhaudme (Emaga on midagi juhtunud ja osad tarumesilased üritavad pere hääbumist edasi lükata, hakates ise munele. Tollest haudmest sünnivad sigimisvõimetud lesed, mis niigi nõrgale perele lisakoormaks on.), siis tuleb täna tagasi minna. Võtsime eile ainult mett kuid vihmapilve tõttu kolme suure taru alumisi pesi me läbi ei vaadanud. Kuna tarudes on palju rahvast ja parajasti pereheitmise aeg, siis võib ka emakuppe olla. Emakupud tähendavad seda, et pool peret kavatseb jalga lasta.
Seekord pani Mesinik ise suitsiku tossama ning tegi esimese pesa lahti. Hoolimata keskpäevasest korjeajast läks jälle õudne lament lahti, meie ümber tiirles sadu kimeda häälega hävitajaid. Toksiti käsi ja pead. Kolmas taru oli natuke rahulikum ja seal polnud ka emakuppe. Mesinik eemaldas küürakhaudmega raamid ja pani asemele emakuppudega raami. Saab näha, kas emata pere teeb endale sealt päris kuninganna või on nendega jäädavalt pekkis. Kahes tarus oli nii palju emakuppe, et jätkus kuningannaabiks ja ka ühe uue pere tegemiseks. Potentsiaalsed kaks sülemlemist on ära likvideeritud ja lisaks veel ämber mett. Hea päev.
Õhtused laugud.Kaugemale aeda ei viitsi täna minna.

21.06 Mee vurritamine, päeval pääsen isegi natukeseks aeda. Rohin ära paraadpeenra. Seal on praegu paras jungel. Päeval tuleb e ja toob lugeri kus peal on mõned ulmekad, õhtuks on pool "Ärkavatest jumalatest" läbi ja mu maastikud jäävad õhtul kastmata. Kena lugu küll, aga raamat on nii põnev, et pole võimalik ennast sellest lahti kangutada.
22.06. Kastan hommikul aia ja lähme objektile. Veel neli tundi mulda, rohimist, istutamist, kastmist ja vee vedamist. Me oleme tublid.
23. 06. Unustasin eile Tiia taimed Tii juurde ja lähen neile järgi. Lisaks Tiia karbikesele pannakse kaasa ka rodo. No mis saab mul selle vastu...aga kui täpsem olla, siis paistab, et hakkan vaikselt rododele südant kaotama. Neid on nõnda erinevaid ja millised värvid! Samas kasvavad nad aeglaselt. Ohjah. Igatahes ta on lausa ilus ka ilma õiteta. Tagaaia hapupeenar enne viimase siilu lisamist. Muudkui kasvab pikemaks.
Kodus on avanenud esimene valgetest pojengidest. Tere, `Festiva Maxima`! Nostalgiline lõhnameenutus vanadest headest aegadest. :)
Jaanikas on meil väike ja hubane, ilm laseb verandal leobotada. Pärast tuleb naabrimees ja mehed räägivad klõmmu metsakohina kõrvale meestejutte. Tradeskantsia lööb oma sinised leegid valla.
Talinelk pildistatud varjus
Sama taim pildistatud hetk hiljem puhmiku päikse käes olevaid õisi.
24.06 Pokumees läheb mesilasse vaatama kas valeemadega perele pandud emakupud on vastu võetud või mitte. Mina lähen tagaaeda puistama. Viimane siiluke hapuaeda valmib kolme tunniga. Mulda vedada on küll natuke mõrv, sest õhusoojus on +26 ja päike lõõmab mis jaksab. Uus rodo saab poolvarjulise elukoha ja moused on ka paremini eksponeeritud. Avanevad ka kõik ülejäänud pojengid ja kena lugu küll kuid kolm neist on samuti valged. Üks on Ann Cousins, võin vaid oletada milline? Ülejäänud peaksid olema Sarah Bernardt ja Sweet Harmony, aga ei ole. Ma ei saa ju endale nelja valget pojengi lubada, pealegi sedasi hunnikus koos. Lähemal uurimisel selgub, et vähemalt kolme saan küll ja olgugi siis selline tore valge pojengihunnik. Esimene on natuke peenemat tõugu, lameda tiheda täidisõie ja tagasihoidliku lõhnaga.
Teise südamik küünitub veidi rohkem esile kuid parfüüm meenutab põneval kombel hotelli lõhnaseepi, selline kahesooline lõhn, mis sobib nii mehele kui naisele. :)
Kolmas lõhnab nagu Festiva Maxima kuid õied on suured ja kohevad ja loobuda ei raatsiks küll mitte ühestki.
 Ja neljas ongi Festiva Maxima.
25.06 Aina kuumemaks läheb...Kastan hommikul nii palju kui jaksan ja õhtul teine pool aeda. Tööl on muidugi konditsioneer, kuid õues küündivad kuumanumbrid 28-ni. Läheme peale tööd objektile istutatud taimi kastma. Kodus puhkeb The Fawn. Isegi kaks õit pongestab endale see kevadel istutatud tubli taimeke. Õnneks on sort õige. Kenasti on näha need iseloomulikud veidi tumedamad "värvipritsmed" õielehe foonil.

26.06 Veel üks kuum päev. Pojengid on kõik lahti. Suure soojaga hakkavad puhkema roosid.

27.06 Rohin eesaia ära, siis läheb nii palavaks, et aeg tuppa taanduda. Mee vurritamine, õnneks midagi virna ei kogune, kõik mis tuleb, läheb kohe minema ka. Aias on lõhnakakofoonia, pojengid ja ebajasmiinid võistlevad omavahel. Õhtul kui päike enam ei küta, sõidame ratastega lusti. Ööviiulid lõhnavad ja elu on lill.
28.06. Homme lubatakse vihma. Mullad on väga kuivad, muru hakkab kollaseks minema, aga seda ma küll kastma ei hakka. pluss 31.4 varjus. Istutamist see muidugi ei sega. Panin mõned suvelilled maha, natuke kivilakribusid ja punapaju läheb ka lõpuks oma kohale. Eks alguses muidugi varjutan.
Kastmine on nii ära tüüdanud, floksid on sel aastal nirukesed, kastan isegi neid. Kivila küsib ka juua.
Martagonid on sel aastal tugevad ja ilusad. Nii pikka valget pole siin veel kunagi nähtud.
Õhtul lõpeb viimane film alles pimedas ja vanainimestele tuleb tore mõte, et läheks õige jaaniussi otsima. Võtame rattad ja uhame metsa. Päris kottpime veel ei ole. Hämar, nagu ikka need põhjamaa suveööd. Aga leppade all on küll täiesti pime. Ja seal nad ongi, Pokumees leiab esimesena, siis on kaks tükki päris lähestikku ja edasi juba üsna mitu neid jaheroheliselt hõõguvaid tulukesi. Teeme pilti.
Jaaniuss pimeduses
 Välguga pildistades näeb ka reaalsust, võlutule küljes elab selline tõugu moodi tegelane keda valges mingil juhul pihku ei julgeks võtta. Mõelda, et kunagi omal ajal sai neid juustesse pandud...Iu!

29.06. Vihm saabub. Esimesel päeval sajab kenasti. Tohutu leevendus aiale. Kõik sirgub, uueneb, ärkab elule.
30.06 Nii hea on uinuda vihmasabina saatel ja ärgata sama hääle peale. Sel ajal kui mina magan, kastab keegi aeda. Mõ-õnus. :) Sööstaiandus jääb muidugi ära, sest väljas on padusadu. Viin viimased pojengiõied tööle laua peale, saab imetleda ja uurida. Lõhnabukett täidab terve toa.




Tuesday, June 16, 2020

Pöörane jaanieelne aeg

10.06 Väga pikk päev. Ärkasin kell neli ja mõtlesin mida võiks tänase sööstaianduse tunnikese jooksul korda saata. Kui kõik enne valmis on mõeldud, siis pole vaja pikalt miskit vaagida, läheb kohe tegudeks. Mõtlemise käigus sain aru, et uni on täiesti ühemõtteliselt läinud ja ei mõtlegi tagasi tulla, need suvehommikud on ju nii valged ja linnusädinased. Tõusin täitsa vabatahtlikult üles, jõin kohvi ja mõtlesin edasi, et tegelikult kui väga kaua siin kohvi taga ei molutaks, siis saaks sööstaianduse asemel kena hulga tunnikesi parimat hommikust aega aias veeta. Mõeldud - tehtud. Rohisin taimekülvipotid, iirisepeenra ja ründasin parkimisplatsi naate, istutasin ühe floksi ja pikeerisin mõned kimpkellukad prooviks pottidesse. Siis jõudis veel paar ebakohta likvideerida ja oligi kell pool üheksa. Väga põhjalik sööst, ma ütleks. :)
Päeval tuli huvitav tööpakkumine. See on tore väljakutse, ainult, et natuke võtab aega see settimine, et mida ja kuidas kujundada. Õhtul tegin rattaga metsaringi (METSIK kuidas kõik praegu lõhnab!), iga natukese aja pärast asendus üks aroom teisega või tuli eelmine jälle tagasi. Muidugi, vihmad ja soojus on looduse lõpuks käima tõmmanud. Käes on suurte õite aeg. Aediiris `New Snow`
Best Bet

11.06 Avastasin külvipottide hulgast meconopsis horridula taime. Sirvisin tarku tabeleid mullaeelistuste ja kasvukoha kohta, segasin mullasegu ja istutasin kalli taimekese (üksainus idand!) vahevärava kõrvale. Tõpratõrjetokid ka paika ja tehtud!
Uurisin mis on saanud marmorlehe kivilasse istutatud poegadest. Ikka endiselt sama suured, ei ole edasi kasvanud. Osa pikeeritud taimedest jäi ka pottidesse, need olid veidi edasi arenenud küll.
Täna lähme objekti üle vaatama ja siis saab ka tegevusplaani enam-vähem paika panna.
Vahepeal tegi pojeng `Joker` oma ainsa õie lahti. On ikka eriline küll.
Ja veel, mulle tundub, et ta muudab värvi. Lõhn on tagasihoidlik.

15.06. Selja taga on töine nädalavahetus, Kivila, mesila ja palju-palju hostasid potistatud.
Mesila on väga põnevaks läinud, aga mina viimane kord varjuna kaasa ei pääsenud, tuli potistused ära teha ja selle peale läks neli tundi. Mesilas oli suur taru mitu emakuppu teinud kuid mesinik tõmbas sülemlemisele jämeda kriipsu peale ja tegi kärsitute üleliigse rahva ressurssidest hoopis lendpere. Kuulates kõlas õrnale kõrvale nagu mesilateemaline seiklusjutt, sest ega mu mummifoobia kuskile kadunud pole, lihtsalt taltsutan.
Üle hulga aja on täna pilves ilm, ehk tuleb vihmagi...Hommikul sai muidugi aed sisseharjunud kastekannusörgiga üle käidud. On juba käe sees, lähen näiteks aeda pildistama ja ei pane tähelegi kui juba kastan. Mõni vaatab ikka nii haleda näoga otsa, et võimatu on mööda minna.
Mullad on meil liivased ja hõredad, paratamatult kuivab.
Ilmad on suviselt soojad ja ööd samuti. Kõik õitseb kasvab ja edeneb. Raona kuu aega tagasi aeda tulnud metasekvoia moduleerib uskumatu kiirusega oksi
Pojeng Red Sharm puhkes õide, imetlesin õhtul, milline sügavpunane värv.
Kivilas ruulib pikalehine kivirik. Viis aastat sai õitsemiseta läbi, nüüd kukkus tunnike ja trahh!
Uus hapuala hakkab ka vaikselt paika loksuma, veel on istutuskohti, kuid pea need täis ei saa.
Kiviktaimlas on üks huvitav põõsake, ma olin kevadel üsna kindel, et ta on saba maha pannud, kuid elas talve üle ja on isegi lehed otsa kasvatanud
Corokia cotoneaster
Kaks kuradiküünt, üks põhjamaise talve poolt solgutet ja teine turvaliselt talvitunud ning mais peenrasse potsatanud, öökülmade eest hardalt kaitstud.
Valge mänd Fastigata maikuine juurdekasv. Sellest saab üks tore kõrge puu
Cassioped
mauklehed
ja valge
Värvid kivilas
Sügisese aedniku vembud. Triteleia?