Ahah, juba August!

 03.08 +21, paksud vihmad koos väljapeetud vihmavahedega. Sadas terve päeva ja õhtu veel takkaotsa. Lohisen vaikselt oma unistuste, istutuste ja rohimistega päevast päeva. Vahel käib aiakülalisi. Põnev on, sest iga päev avaneb uute floksisortide õisi. Meehooaeg lõppes sellel suvel juba juuni lõpus ära. Ongi eelviimane vurritamine.

05.08 Aalujate kokukas on aasta tippsündmus, midagi pole öelda. Vahelduse mõttes oli nii sigahea peenrast välja ronida, nägu puhtaks pesta ja heas seltskonnas mööda suvist maarjamaad ringi tuhiseda. Muidugi ei jätnud me ühtegi teele sattunud taimepoodi vahele, et kui juba kodust nii kaugele tuldud jne, siis peab elu ikka mönuga vötma ja Eliseaias kohtusin ma oma selle suve roosiga, mille nimi on `Absolutely Fabulous`. Ja seda ta ka on. Kollane ja lõhnab nagu roosimuinasjutt. 

Nii hea oli jälle kõiki armsaid aalujaid näha, melu ja juttu jätkus kauemaks, pererahva aed oli täies õies ja ilm pidas sellel päeval vihmagi kinni. Peale kokukat tuli kreisi mõte Mädapeale sõita, sest meist polnud keegi seal varem käinud. Jõudsime natuke enne sulgemist, näitus oli huvitav, müügilaud muidugi juba tühjaks ostetud, kuid leidsin siiski ka ühe kauatahetud floksisordi mille nimi on `Pjatyi Element`. Kuid päris õige on ka see jutt, et eestimaalt midagi osta, on vahel poole kallim kui Euroopast tellida. :)

07.08. Kui eile oli niisama kena soe ilm, siis täna on kolmas ilma vihmata päev ja temperatuur +31. Olin hommikul kaks tundi peenras ja mõtlesin, et huvitav, nagu saunas oleks. Ega kauem ei kannatanudki, tuli jahedasse tuppa siestale minna. Meenus ka juunikuu, iu, terve kuu sellist põrgupalavat! Never again! Aga pesu kuivas nööril minutitega. Iga asi on millegi jaoks hea. 

Õhtul algas torm. Kella 8 ajal läks väljas pimedaks, tuul hakkas vastu majanurki põrkama ja Härra Tibu nõudis tuppa laskmist, silmad peas hirmust ümmargused.

08.08 +17, väga kõva tormituul. Suured puud visklesid veidras tantsus ümberringi ja hommikul verandal kohvetades pidi valju häälega rääkima, sest kohin ja mühin on nii kõva. Midagi peale paari floksivarre meil murdunud ei ole, mõned kohevamad kilekotid esitrepil läksid reisile ja tühjade pottide kasti sisu pages aia peale laiali. Neid pisikesi potte vedeleb nüüd igal pool. Jumal tänatud, et ei tulnud rahet, floksid on just praegu kõige ilusamad.

11.08 +20 Ilus augustihommik, päike peegeldub miljonis vihmapiisas, mis aias sädelevad. Ilmselt on öösel tibutanud. Täna on tähtis päev, sest kaua tehtud (kaunikene) uus maaparanduse peenar saab valmis. Oh, oleks juba varemgi saanud, aga vahepeal tahaks joosta ja mängida ka ning paaril vihmasel päeval unustasin enda vaibavabrikusse. Avastasin materjalivirnades kaevates paar kasti froteeriide ja dressikate kerasid, jehuu! Jeerum, kui mõnus oli neist kududa. Hea tugev materjal, parajalt jäme, ilusad mahedad värvid, vaip sai kahe päevaga valmis ning puhas puuvillane jääb kudumis nii sümpaatne. 

14.08 +24 ja täispäike. Vahepeal polegi enam sadanud. Mõtlen juba, et võiks siiski vahepeal veidi kasta. Täna oli päeval päris kuum ja paariks järgnevaks päevaks lubatakse suisa leitsakut. Tegelen floksiridade tihendamisega, päästan nirukesi ja suuremate vahele vangi jäänud vähemaid tegelasi. Ja olen rõõmsalt valmis igaks floksivahetuseks.

15.08 +25 ja täispäike. Tuli keskpäeval kuuma eest tuppa varjule kobida. Käsil on viimane vurritamine ja mummid said 13.08 sööda peale. Kliima soojenemine nihutab suve ettepoole, meehooaeg algab varem ja ka lõpeb varem. Aias on jätkuvalt käsil floksirivide korrastamine. Midagi pole teha, veel üks ports aediiriseid kolib paremasse kodusse. Öösel proovis Bond hiirega sisse saada kuid Pokumees oli valvas ja pani ukse ruttu kinni. Näib, et Bond on meie toitmise endale südameasjaks võtnud. Ma olen hea kass, ma tõin teile...Ja nii üle päeva. Viljakas august, isegi hiiri on palju...

16.08 +26, leitsak. Aga nii hea oli hommikupoole rohida ja istutada, sest öösel tuli korralik paks vihm, mis kogu aia ära kastis ja ka uusistutusi kosutas. 

Ja siis kui ma nautisin verandal päikesevarjus põgusat puhkehetke kostis eemalt kassilaulu. Kõige kõvem laulumees on meil tavaliselt Bond ja kuna vahel mõjub vastasseisu tekkimisel perenaise hääl positiivselt (pässile meenub keset kõva üürgamist ja adrenaliinilaksu, et tal on oma kodu ka, selline turvaline ja mõnus, ning laulu võib südamerahuga pooleli jätta, sest perenaine kutsub), vähemalt ma tahaks uskuda...Niisiis, ma kutsusin Bondi. Midagi küll ei juhtunud, kuid laul katkes. Umbes viie minuti pärast ilmus verandale kohevil sabaga Härra Tibu (!), kelle silmavaade oli äärmiselt erutunud. Kui Tibu kehakeel ümber tõlkida inimese omaks, siis ilmus isand verandale närvilisel, vargsel ja pisut küürus kõnnakul (kui märgatakse, saan veel peksa), istus maha ja vaatas kahtlustavalt selja taha (ega see hull ometi järgi ei tulnud), jõllas hoolega, kael hästi pikk (ei, ei tulnud ikka) ja hakkas siis ülima nördimuse ning õrnalt taastärkava väärikusega oma kuuerevääre puhtaks kloppima, silmis loitmas hele pahameele kuma juhtunu üle (mina ei teinud midagi, aga tema, tõbras, mulle pasunasse, segane peast!). Ja Tibu seljast tolknes välja väike karvatuust. Oli näha, et paljalt lauluga asi ei piirdunud. Tibukene, sa olid teise kassi maa peal, muidugi saad pasunasse. Kas nii vana loom nagu sina võiks ehk juba ühiselu reegleid teada... Muidugi, retooriliseks küsimuseks see jäigi. Tegele oma asjadega, ütles Tibu ja keeras mulle räntsti selja.

Mõned iluaednikud on minult küsinud, et mida teha võõraste külakassidega kes aias patseerimas käivad. Olen öelnud, et võtke endale üks südi kassiisand (kindlasti peab ta õigel ajal ka lõigatud saama) ja te võite rahulik olla, enam ei tulda. Kassid on oma territooriumiküsimustes väga tundlikud ja võõraid aeda ei lase. 

17.08 Floksipalavik levib. Käisime linnaaednikuga Laitse kandis uut floksihekki vaatamas. Oh, nii palju ilu ühekorraga...Hamsterdasin ühe siilkübara ja mõisnikulaugu. Vanad head ja kindlad asjad.

Kodumail on käimas agar rohimine ja aiakorrastus. Laisk olen olnud, muud midagi. Nüüd paari päevaga enam maailma valmis ei tee, aga tsipa paremaks ikka. Ühtlasi avastasin asja käigus kivilat rohides ka kui palju põud kurja oli teinud. Täidan tühjad kohad kahe mätasfloksi, jaapani enelate poegade ja kuldkanniga. Olgu siis kivilas natuke suuremaid taimi ka. 

20.08. Kuivaperiood (hakka või kastma) lõppes meil 18.08 öise vihmaga ja lisa tuli ka 19.08 öösel. Nii palju kurke kui sel aastal, pole meil kunagi varem olnud. Täitsa erakorraline, isegi talveks jagus purki panna.

22.08 Jätkuvalt mõnusad kuni +20 päevad ja vahel sibistab vihma ka. Aga meil on viirus majas. Oli seda nüüd vaja...38,7 ja nõmenõmenõme.Tahan ma sellest pikemalt rääkida? Ei taha.

23.08 Prigozin hukkus kaks kuud peale putšikatset lennuõnnetuses, mis toimus venemaal. Lihtsalt et kumb, kas rakett või pomm? Matused olid väga valvatud ja väikesed.

24.08 Viirusest oli suhteliselt kerge pääsemine, imelik tõbi, vaid üks päev kõrget palavikku ja edasi võis igaüks omas helistikus köhida. Enam ei mallanud toas olla. Nii palju asju on veel enne sügist vaja ära teha. Jätkan flokside ümberpaigutamist. Nirukestele uus muld ja uus kasvukoht. 

25.08 Tiigrihüpe ehk kreisi sõit Viljandimaale, mis ei olnudki lõppkokkuvõttes niiväga kreisi. Kuid siiski minu seni kõige pikem sõit. Kuna asjaolud kujunesid nii, et meie Võrusse minek jäi ära, siis otsustasin, et lähen ise Aide juurde oma floksidele järele. Aidel oli grupp aias ning peale aiaekskursiooni läks perenaine nendega edasi veel Helle aeda. Sulandusin massi. Helle üllatusilme oli kirjeldamatu kui Võhma aiandusklubi ridade vahelt ilmus välja järsku Saku turist. :)

Kui ekskursandid läinud, kohvetasime veel kolmekesi jõe ääres ja rääkisime lillejutte. Siis sõitsime Aide juurde tagasi, et floksides sumada ja üks tore siiaminoorik näitas kui imeline võib olla üks noor suhtlemisaldis kass kui ta on otsustanud just selle inimesega tegeleda. Ja siis oligi päev õhtas ning mul aeg nina kodu poole keerata. Sumistasin mööda inimtühje külateid suuremate maanteede poole ja mõtlesin kui ilus see viljandimaa ikka on, muudkui orud ja mäed, pisikesed põllud, kelpkatustega majad ja ikka veel nii palju metsa.

28.08 +17, terve päev laussadu. Tark tüdruk pani ju eile pesu välja, küll see on nüüd hästi loputatud. :) 

31.08 +19, eile ja täna jätkuvalt vihmane. Öösel tuli padukas koos äikesega, päeval sajab niisama. Tundsin esimest korda, et vihmast on siiber. Flokside istutamist see muidugi ei sega. Uued lähevad beebipeenrasse, suuremad juba aeda. Kui beebipeenrast taimi ümber tõstsin, siis märkasin, et teised olid mõõduka kasvuga, kuid üks lausa pakatas elujõust. Miks ka mitte kui tolle juure alt vaatas vastu Ene savimuld, eks olin heldelt terve ämbripõhja sinna kummutanud. Mis ained või mis vägi, kuid nüüd on lausa katseliselt tõestatud, et see on flokside lemmikpinnas. :)

Mõned floksipildid ka: Magiya

Alba Grandiflora esimene õis, väga omapärane ja äge. Õied on väikesed, kuid õiekobar ülisuur. Saab olema tore sort.

Vij rokib täiega.

Muza tegi õied lahti. Ilus ja eriline.

Serdse Danko erilist õievärvi püüdmas, aga mitte ei jää teine pildi peale. :)

Deniska-Rediska

Vladimir Vysotski on õrn vaarikapunane, imeline värv.

Fotode kvaliteet on nigu on, sest uue fototöötlusprogrammiga pole ma veel sõbraks saanud.

Hea jahe Juuli

 4.07 +15, sajune. Jõudsime ära oodata (vägamegaväga lai naeratus :D), üleeile, eile ja täna sadas hästi. Ilmajaama järgi peaks kuni homseni sadama. Ilmad on mõnusalt jahedad (+15 kuni +21) ja märg kohev muld lausa kutsub istutama. Vihmavajadus hakkas juuni viimases veerandis elutähtsaks muutuma sest paljalt pealtkastmisega aeda elus ei hoia ja aia seis oli enne vihmasid päris kriitiline. Aga pojengide juurde. Pikk põuaaeg andis mõista, et taimestuses tuleb midagi muuta. Kõige paremini said padupalavatel päikesenädalatel hakkama vanemad floksipuhmikud ja pojengid. Nüüd siis otsingi uutele pojengidele sobivaid kohti ja mängin ühtlasi ka aiamalet. See tähendab, et tõstan pisemaid asju ümber, muudan kujundust ja kaevan äsjaavastatud uues aiaruumis istutusauke, sest siin ja seal leiab ruumikitsikusega kohanenud aedniku mõistus jälle ühe uue "igavese lahmaka maad".

07.07 +18. Jätkuvalt jahe ja pilvine. Vihma tibutab iga päev natuke. Aed paraneb põuast, juba on hostasid päris ilus vaadata, mõni sätib isegi õievarsi ja ka päevaliiliad on päris tublid. Siin ja seal puhkevad esimesed floksid. Esimesed olid Pink Hill, Feniks ja Mio Moi Mio

06.07 +20 ja päike, kuid poolest päevast hakkab vihma sadama. Mingisugune suurem või väiksem sajusabin on peaaegu iga päev olnud, aiarahvas koos aednikuga on jätkuvalt täiesti totally häppi. Sirutatakse oksi, lehti ja õievarsi, just läks õitsema hollandi iiris. Päevad on töised, hommik algab tavaliselt sellega, et kõigepealt istutan ühe pojengi  (jumal, milline nauding on hommikuti kastekannurallit mitte teha!), rohin natuke ja siis meetööde kallale. 

Aga ööd on meil viimasel ajal pisut...segased olnud. Kuna suvel soojaga on rõduuks ikka öösiti veidi poikvel, siis hakkas Bond viimasel ajal psühhoterrorit harrastama. Ta tuli kõige pimedamal ajal tuppa ja näugus. See oli niisugune intensiivne ja tüütu. Muudkui soiub. Kuni ühel eriti seiklusrikkal ööl avastasime, et Bond toob meile hiiri tuppa.

  Vahel on mõned maailma asjad imelikud, sest nii kummaline kui see ka pole, on hiirte suur hulk lähikonna aedades põhjustanud nüüd selle, et me suvel kinnise rõduaknaga magame.

10.07 Esimene pilvitu taevaga juulipäev. Ei teagi mis sellest arvata, esialgu on hea jahe, ilmajaam leitsakut ei luba, kuid eelmise kuu põuakogemus oli nii põhjapanev, et vihmase juulialguse üle oli puhas rõõm. Seniajani on iga päev sadanud ja maa on labidasügavuselt niiskunud. Alustan jätkuvalt iga uut päeva ühe pojengi istutamisega. Täna oli Elsa Sass.

14.07 +18, pilvine, vihmaootvel hommik. Pohmelus peale Gardeni odavmüüki. Silme eest võttis kirjuks, sest mida kõike seal ka polnud...Täna läheb aias korralikuks mööbeldamiseks, sest umbes pooltel uustulnukatel on kohad olemas, kuid pooltel mitte. Saak oli järgmine: Achillea millefolium `Apfelblüte`; Thalictrum kiusianum, Eryngium variifolium, Sanquisorba hybr. `Lilac Scuirrel`; Lycnis `White Robin`; Delphinium `Magic Fountain Sky Blue`; Kalimeris incisa `Charlotte` ja paar pojengi muidugi.

15.07 +18, head jahedad hommikud, mõnus aeg mullatöödeks. Alustasin päeva pojengi (Eliza Lundy) istutamisega ja edasi kulges töörada omasoodu, ikka et kust midagi vaja kärpida, kus rohida ja esimese mitu aastat silma kriipinud koosluse lõin ka laiali. Pole sul vaja reanimeerida neid rääbakaid, kasvata seda mis sinu liivmullas kasvada tahab, ütles sisemine hääl. Eks ta ole ennemgi öelnud, aga mis teha kui mulle astilbed NII meeldivad. Tänavu siiski sai selgeks, et ka megavastupidav hiina astilbe Pumilo pole minu aia taim. Katsetan sama koha peal aster sedifoliust, õnneheina ja teisi. Ning jätkuvalt kollane-lilla-roosa gammas. Paraadpeenras õitseb ka üks emotsiooniost - sametpunane talinelk. Pokumees ütles, et see on paraadpeenra punanurk. Kuis`siis ilma selleta. :)

18.07 +18 Ei usu õnne, ikka veel on alles need head jahedad hommikud ja kui juhtudki midagi istutama, siis viipad vihma kohale ja lähed ise verandale jutukat lugema. Tõstad silmad, hingad mõnuga suviseid aia ja metsa aroome ning vihm muudkui kastab ja kastab ning sa ei pea selleks lillegi liigutama. Sest on jätkuvalt minu lemmikjuuli.

19.07 +18, päike ja vihmasabin. Rikkusin täna rituaali ja istutasin pojengi asemel maha hoopis Sanquisorba `Lilac Squirrel`. See oli midagi sellist, millele Gardenis otsa vaadates on võimatu keelduda teda kaasa võtmast. Kõrguselt ligi minu pikkune ja pikad lõhnavad roosad päevakoerad tuules hõljumas. 

20.07 +20, päike ja vihmad. Alustasin veel ühe viljatu maalapi uuendust. Kaevan peenra kahe labida sügavuselt liivmullast tühjaks, panen põhja savise niiskust talletava kihi külamulda ja selle peale kompostid ning muud head-paremat. Valmis ruutmeetrisse mahub kaks-kolm pojengi ja nende vahele tulpe, priimulad ning muud kevadist kribu-krabu. Pealmine muld läheb sõnniku ja jahvatatud saviga vaheliti kompostikasti kirgastuma, lahja liivmuld täidab murus lohud. Rügades meenuvad Räpina aiakooli õppejõu sõnad: "Iluaiandus on 98% liiv, muld, kivid, higi ning vaid 2 % istutamist. Aga istutamine teeb õnnelikuks." Jah, sulatõde. :)

23.07 +19, päike ja vihmad nagu iga päev seniajani. Juulikuu jooksul mahasadanud vihmavee hulk on olnud kolossaalne. Tunnen end veidrikuna, sest mul on kogutud ligi tonn vihmavett, kuid iial ei või teada...august on veel ees ja eelmisel aastal oli see väga põuane. Müstika, kust tulevad need vihmad kui Euroopas on seniajani kuumalaine nagu juuniski? Igatahes, kui peaks valima, eelistan vihma põuale. Ja nii ta nüüd sajabki iga päev. Floksid alustavad õitsemist. Tagaaia suur maaparandusprojekt edeneb väga pikkamööda, aga kuhu mul kiiret.  

Käisin täna Kundas Mammutriinul külas. Mammutriinu liigirikas aed pakkus nii mõnegi taimeüllatuse, mida ma varem näinud ei olnud. Nurusin kaasa lavendlilehise nõianõgese, madalakasvulise mätasja vorstirohu, mõned dollarilille (minu esimest aeda meenutav nostalgialill) pojad ja pronksivärvilise krüsanteemi.

Läksin ka Kunda lähedal elavat tuttavat mõisahärrat külastama. Jätkuvalt paneb mind imestlema see rahu ja vaikus mis tollele kandile nii omane on. Mugisime aias kirsse ja sõstraid, uurisime eelmisel aastal istutatud puu, põõsa- ja roosipoegade tervist  ning toas võttis mu sihikule maja kodulind Zulu. Ma mäletan suurepäraselt kuidas ta viis aastat tagasi mu sõrmust püüdis kätte saada. Projekt meenutas plekitangidega sõrme amputeerimist, ise pobises erutunult, õudne lind. Igaks juhuks hoian temast peale seda ohutusse kaugusse. Aga seekord ei õnnestunud. Ta tuli (päta-päta-päta) mu juurde, pani noka maha ja nõudis peasulgede sasimist ning peale seda hakkas mu seelikut uurima, et kuidas seda mööda üles saaks. Peremees ütles, et see võib mõnevõrra valus olla kui ronima hakkab, sest küüned ja nokk...Panin käe maha, lind astus väärikalt randmele, tatsus mööda käsivart õlale, vaatas mulle ühe ja teise silmaga otsa ja ütles rämedavõitu mehehäälega "A lä`me tuttu nüd vä?" ja lisas juurde "Fuck you." Siis me vaatasime veel veidi tõtt ikka ühe ja teise silmaga, ning kuigi ma olin suhteliselt valvel, ei läinudki seekord vägivallaks. Vastupidi, väga nunnu oli. Ta toetas oma konserviavaja (noka) vastu mu põske ja laskis jälle oma pead sasida. (Sellegipoolest ei suuda ma seda sõrmemõrvakatset päris ära unustada, aga no, mis old, see old). 

Vihmade osas seekord täitsa vedas, alles siis kui koduteele asusin, hakkas sealmail sadama. Sakus oli päev läbi hoovihmatanud.

25.07. +18, argipäev. Oo, uskumatu, eile ei sadanudki, kuid ilmajaam ütleb, et seevastu tuleb täna topelt. Tahaksin kangesti öelda, et alustasin päeva pojengi istutamisega, kuid ka täna jääb vahele. Peenratoorik sai vanast mullast tühjendatud ja selle põhi savimullaga tihendatud kuid siis oli toss väljas ka. Ronisin august välja ja läksin külla teiste ilusaid lilli vaatama. Kella kahest algas vaikne tihe laussadu mis kestis hommikuni. Umbes kolmveerand floksidest on avanud vähemalt ühe õie.

29.07 Viis päeva läks augu tühjendamiseks ja kolm selle täitmiseks. Gravitatsioon. :) Välja on ikka raskem kangutada kui sisse valada. Ilmad on jätkuvalt normaalse temperatuuriga (+20) ja aeg-ajalt tuleb vihma. Jätkan rituaaliga ja alustasin päeva pojengi istutamisega (Henry Bockstock) ning muud kribunad peale selle. Floksid puhkevad ükshaaval. Praegu võib öelda, et aias on värve. Jaa, mõnevõrra tõesti on. :)

31.07 Tänahommikune pojeng oli Mme Claude Tain. Öine sadu oli maapinna mõnusalt ära niisutanud, kuid esimest korda vaatasin, et flokside õite jaoks on vist natsa palju. Osad olid hommikul üsna uppunud moega. Meie mullas kasvavad floksid ei ole väga jämeda varrega ja lopsakate õite puhul on uus häda, kui vihm muudab õiekobarad raskeks, siis vajub vars maha ja murdub juurekaelast. Muidugi, kui pole toestatud. Tugesid on vaja sügisel juurde sebida, aga muidu on elu lill - millised värvid, milline lopsakus! Iga päev puhkeb uustulnukaid ja see on väga põnev.

Esmeralda, kirsipunase varjundid, sügavalt sametine värv

Marisha, suitsune roosa, mahedad värvide üleminekud, väga äge sort

Bolshoi Sekret, samuti varjunditega suitsune roosa kuid teised pooltoonid

Iris, suur, tumelilla õis

Eesti 100 on väga erilise õiega

Sweet Summer Fantasy

Stars and Stripes (reaalis hoopis teine värv).

Ene imeline vaarikapunane sort, teist sellist lihtsalt pole

Roosidele näikse selle suve kliima tiivustavalt mõjuvat, Novalis.

Märtsis Bauhofis tehtud halastusost miniroosipoti näol kus oli 12 taime, maksis 2.62. Taimed läksid eraldi pottidesse ja kevadel kasvuhoonesse, hiljem roosipeenrasse, aga sellist õietulva küll ei osanud oodata sest veebruaris nad alles ju õitsesid.

Endakõrgust kaeralille ka pole varem näinud

Ilmselt meeldisid talle kuidagi eritiväga see kuum juuni ja juulised vihmad sinna otsa.

Esimesel augustil puhkes pojeng Bartzella viimane õis, teised õied õitsesid kuu aega varem ära. Selle võib ka ekstreemsete ilmaolude kraesse kirjutada, aga päris eksootiline - pojeng keset flokse. :)

Põuane ja mesine juuni

 01.06 Külm, aga lumeta. Kell on 22:00 ja õues 4 kraadi. Katsin õuetomatid ja kuldkingad ära. Muuga on nigu on, terve aed ju juunine, iirised, martagonid kohe puhkemas, hostadki maa seest väljas. Teoreetiliselt tuleks kogu aeda katta. Eks näis, mis pilt homme avaneb...Imelikud ilmad. Päeval oli 11 kraadi koos külma tuulega. Võib järeldada, et kuna juunisoe oli juba aprillis ära, siis antakse seda praegu tagasihoidlikumalt. Ohjah. Kui saaks täna ööseks prognoositava öökülma vahetada korraliku hoovihma vastu...

02.05 Öökülma polnud palju -0,4, kuid pool korea vahakübara põõsast oli hommikuks kortsus. Üksik katmata kasvuhoonetomat eesõues oli elus ja täiesti veatu ning muid külmanäpistusi silma ei hakanud. Päeval jäi ära ilmateate lubatud poolepäevane vihm, kuid see-eest anti jahedust - lausa +7 kraadi. Veidrad külmad ilmad juuni kohta, aprilliski oli soojem. Ööl vastu laupäeva õnnistas vihm aeda ja pühapäeval sajab veel juurdegi.

03.06 Tartu Botaanikaaia päevad.

Jõudsime piisavalt vara lõunamaale, et läbi käia Aiasõbrast. Olin eelmisel päeval Aiasõbra koduka rist-põiki läbi uurinud ja leidnud, et pole siin miskit erilist kuid reaalsus on midagi muud. Kõike pole kodukal ilmselt kirjas ka. Ja ega seda ogaputke ma enam käest ei lasknudki (Eryngium bourgatii `Picos Amethyst`). Teine ogaputk oli ka äge (erkkollaste lehtedega) kuid googeldades selgus, et see vinge beebivärvus kandub vaid osaliselt täiskasvanud taimele üle. Ning ka taimehinnad on tõusnud ja mul pole ruumi jne. Nii, et kui aeda midagi juurde tuleb, siis selle valemiga, et keegi peab kuskile mujale kolima. Kuid see esimene ogaputk oli seda väärt. Edasi oli Tartu. Botaanikaaed on tõeline esteedi maiuspala. Mida kõike seal ka pole...ja kui kaunilt eksponeeritud. Pärast istud pargipingile ja hinges heliseb...nagu oleks kirikus käinud või midagi. Ja siis kõik need head sõbrad siin- ja sealpool lillelette. Nii tore oli näha. Ja taimevahetus soojendas südant. Minul on vist nii, et mida väiksem taim, seda suurem rõõm. Ja neid tibatillukesi oli. Peale mesiohaka olid kotis Dionysia involucrata, dianthus haematygalux, üks ilus ja vastupidav ibeeris, Thalictrum ichanense Evening Star ja üks täitsa suur epimedium Red Maximum. Muidugi ei suutnud ma Tiia aias hamsterdamata jätta ja buketile lisandus üks rosetike säravbeezi heucherellat. Ilus päev oli. Tänud kõigile kes osalesid.

07.06 Süvenev juuni, jahedam nädala algus on suvisemaks muutunud. Päike lõõmab pilvitus taevas ja täna võis juba jakita aias posserdada. Kuid olukord on keeruline. Kui ma siin enne rääkisin, et vihmase suvega rohid ja kuivaga kastad, siis hetkel on asjad kuidagi resonantsi läinud. Vihma tuli liiga vähe, et põuda likvideerida, kuid umbrohu pani kasvama küll. Ja nüüd on nii, et rohin ja kastan korraga.

Hetkel õitsevad laugud, täidisõieline tillilehine pojeng ja alpikaljudel mauklehed, jänesekapsas, nelgid, floksid, kuutõverohi, sinilatv ja kohe alustavad aediirised. Iiristega on väga keeruline seis. Kuna ainuke koht kuhu minikasvuhoone sobis, asus iiriste peenras ja kuna ma pole võimeline neist loobuma, siis ähvardasin iiriseid, et see kes ei õitse, läheb aiast minema. Ning minikasvuka alale jäänud taimed istutasin pottidesse, ikka sama jutuga. Peale juuni algust hakkas nägu pikaks vajuma. Aediiriste õitsemisprotsent on hirmuäratav. Vaid kümnest üks ei õitse.

09.06 Esimene mesi. Võilillelõhnaline ambroosia.

14.06 +24 varjus. Ilmade osas muutusteta, lihtsalt soojemaks on läinud ja öökülmadega ka enam ei ähvardata. Aga päike särab jätkuvalt pilvitus taevas nagu kuum taaler ja aiandus ei ole enam nii tore kui mais ja aprillis.

Vihmajumalanna ärkab vara, jätab hommikukohvi vahele ja läheb välja siis kui päike veel kõrvetama pole hakanud. Ta on aia mõttes kuueks sektoriks jooninud ja lähtub kastmisel sellest reeglist. Iga sektor saab vett erineval päeval. Vihmavesi suurest tünnist on otsa lõppenud, kuid õnneks aitab vana salvkaev hädast välja. Selle vesi on rohkem kui pikantse aroomiga, kuid lilledele sobib väga hästi. Jumalanna täidab kastekannud, pühib higi ja vaarub missioonile, kirub kui vett jala peale läheb ja kastab, kastab kastab...

15.06 Põud jätkub. +28 varjus. Otsisin välja vanad pilliroomatid ja kui need taimetugedele kinnitada, siis on päris hea varjutus. Kasutan tundlikumatel kohtadel. Ja multš aitab ka. Oeh, aga muidu on kuum ja ikka päris päris päris põud. Prognoositava vihmani on veel kolm päeva...Täna puhkesid kaks imelist aediirist Tabac Gold ning Norwegan Song ja pojengid Joker ning Black Beauty.

17.06 Põud, +29 varjus. Vihmajumalanna töökohalt pole niipeagi veel vallandamist loota. Homseks lubatakse vihma, aga issand ise teab kus seda sadada suvatseb, kui üldse suvatseb. Vana kaevu vesi on ropp ja haiseb jubedalt kuid lillede kastmiseks kõlbab küll. Ja vaatasin taimedele tähelepanelikult otsa - paistab, et see süsteemkastmine toimib. Hoolimata põuast on kõik terved ja võibolla isegi paremini hooldatud kui mittepõuastel aegadel, sest kukun ma jee keset suve sinililli kastma, kuid tänavu elavad nad parasniiskes, nii nagu peab. Ja eriti palju nunnutamist saavad ka priimulad.

18.06 +30 varjus. Õhtupoole, kui päike verandalt oma põletava palge kõrvale oli pööranud, hakkas õuest kostma mingit veidrat põrinat. Romaan oli huvitav, kuid mõte kippus ikka oma radadele uitama minema, mingi uus majapidamismasin naabritel? pump?kastmismasin? Lõpuks ei saanud lugemisest siiski asja ja ma läksin vaatama mis toimub. Selgus, et põrinat teeb meganärvis Härra Tibu, kes oli püüdnud HIIRE! Ma ei tea küll kuidas see juhtus, sest Tibu pole mingi kütt ja ilmselt sai ta ka ise sündmuse erakordsusest aru, sest SEDA  AARET ta kellegile loovutada ei tahtnud. Ning kuulutas kogu maailmale, et tolle hiire pärast on ta valmis tervele sõjaväele vastu astuma. Me vaatasime Bondiga nõutult põrisevat Tibu kelle silmad olid täiesti mustad ja Bond tegi sammu lähemale, et vaadata, et on siis nii suur või mingit erilist sorti või...Härra Tibu jõurahtas järsult ja Bond tõstis käed, ok, ok...Tibu põikas ümber mu jalgade, varjus diivani serva alla ja sealt hakkas kostma väikeste haprate kontide raginat. Tibu sõi omapüütud saagi enne ära, enne kui "aplad pereliikmed seda talt käest ära oleksid hakanud kiskuma". Bond kehitas õlgu ja keeras magama, mina lugesin edasi ja mõne aja pärast tuli diivani alt välja jälle seesama vana hea Härra Tibu kellega me kõik harjunud olime.

20.06 Mitmendat päeva juba +30 varjus. Kuuepäevane graafik ei tööta. Kui ei taha oma aiast ilma jääda tuleb kastetav ala kolmeks jagada. Esimesel päeval saab eesaed, teisel päeval pojengid, hapuala ja floksipeenar, kolmandal paraadpeenar ja külgaed. Nii on rügamist rohkem kuid taimede vastupanu päikesele on silmaga näha ja minestanuid ka enam kohanud pole. Väga haledas seisus on hostad ja ploomi otsast pudiseb janusse surnud lehetäisid nagu veidra konsistentsiga õietolmu. Lubatud vihma loomulikult ei tulnud ja statistikud räägivad, et tegemist võib olla põuaseima juuniga üldse. Kuigi kuu pole veel lõppenud. Muus osas on ka seisak. Põuaga ei rohita ega istutata. Sisse tulnud taimed on pottides kosumas ja ootavad millal peenrasse saab. Ja võibolla niipea ei saagi. Aga mesi tuleb kohinal. 

21.06 Täna oleks nagu pühadelaupäev, sest homme tuleb vihma! 

22.06 Ja vihm tuli. Tuli nagu jõuluvana, nagu kauaoodatud suurte kingikohvritega ameerika tädi, nagu esimene pojengiõis tundmatult sordilt, nagu viimane buss kibekülmal jaanuari hilisõhtul, nagu kuradima kaua mitte sadanud vihm. Ja maailm muutus tundmatuseni. Floksid kasvasid 5 cm pikemaks, alpikaljudele ilmus umbrohupoegi, martagonid avasid õied ja aednik muheles terve päeva. Põud on õpetanud vihmavett koguma. Hetkel on kõik vitsikud ja potsikud vett täis. Sest vihma tuli ikka korralikult. Ja arvatagu pealegi, et mul on vihmaveefetiš või midagi. Eelnevate põuanädalate valguses on neid vihmaveetünne ikka väga mõnus vaadata. (ilmateade lubab nüüd edaspidi justnagu üle päeva vihma, aga las lubab, LIIGA pikk põud oli). Loodetavasti on maapind poole labidalehe sügavuselt kastetud. Ilmselt on alles homme aega selles veenduda, sest täna on jaanilaupäev ja muud posserdused plaanis.

Aga selline totaalne põud on pannud mõtlema. Midagi tuleb taimestuses otsustavalt muuta. Ja kuna põuas said kenasti hakkama vanemad pojengid ja vanemad floksid (noorematel floksidel tuli hoolega silma peal hoida, et ära ei kustuks), siis otsustasin juurde tekitada pojenge. Kaevu ümbrus läheb renoveerimisele ja sinna tuleb pojengipeenar. Väikese aia puhul väga suur muudatus ja selle hiidlaine lokses muutub ilmselt terve aed mingis suunas. Ilmselt kaovadki ära need väikesed ja nirud vaevlejad, kellele kuivus meie liivmullas liiga kipub tegema. 

24.06 Jaaniõhtu oli vaikne mõnus saunakas. Nurgas seisab post mett (7 kasti) ja Mesinik tuli objektilt paistes nina ja sinise silmaga. Seekord oli kismaks läinud. Kuna ühes peres on küürakhaue, siis võttis Mesinik perest ära kõik kärjed, ajas mummirahva läbi emalahutusvõre (võib ainult oletada KUI kurjaks valvurid selle peale said), eraldas lesed ning andis järgijäänud mesilastele täiesti tühjad kärjed. Kärgede peale pani puuriga uue mesilasema. Puuri ukse tegi lahti, kuid tarumesilastest eraldab mesilasema kiht mee ja tuhksuhkru segu, mida kutsutakse candyks. Kuni candyst läbi näritakse, on perel aega emaga harjuda. Selle kõige eest jälitas kamp raevust violetseid kamikadzesid Mesinikku ka muude mesilatöödee juures ja muudkui nõelas kui sai.  

Poliitikast ka. Olukord Ukraina rindel viskas Prigožinil tõsiselt ventikasse, ta keeras oma sõjaväe ümber ning läks võttis täna hommikul Rostovi ja Voroneži oblastid ära. Paistab, et Ukraina sõda võib hakata ära lõppema. Täiesti ootamatul ja kummalisel moel. Aga nii päris ei läinud. 200 km enne Moskvat keeras Prigožin otsa ümber ja käskis oma sõjaväel Rostovi ja Voroneži vabastada. Sest talle oli tehtud ettepanek, millest on võimatu keelduda. Mis see täpselt oli, seda keegi ei tea. Vaevalt see oli, et Genka, ära jama, lõpeta nüüd ära. Aga hiljem selgus, et just täpselt nii see oligi. Kriminaalkaristus Prigožinile ja wagnerlastele tühistati ja oma erasõjaväest jäi ta ilma. 

25.06 Lõpuks ometi SEE suvi, mida mina talv läbi ootasin: +21 kraadi, vahelduv pilvisus, mõistlik tuuleke ja homme lubatakse vihma (Mitte see, et alusta oma päeva kolmetunnise kastekannuralliga ja istu siis õhtuni toas, sest nii sigapalav on). Tegin üle hulga aja aias midagi ka peale kastmise. Lõikasin pealseid, rohisin ja istutasin kolm taime. Paarkümmend ootab veel järjekorras. Hoolimata hiljutisest vihmast on maapind tuhkkuiv, kuhu see kõik küll kadus? Beebilas täheldasin rõõmuga, et priimulate taimi võib ka juba pikeerima hakata. Tõhus ja töine pühadeaeg oli, mesi vurritatud ning juba uuski toodud. Mesinik on väga rahul, sest ema oli vastu võetud. Sest küürakhaudme puhul iial ei tea kuda või mis.

28.06 +27, kuum päikeseratas. Ikka veel vihmaootvel, sest paljugi mis lubati...Eile oli lihtsalt veidi jahedam, ei kõrvetanud nii hullusti, kuid see oli ka kõik. Hakkasin uuesti kastma.

30.06. +27, Ühepäevasest jaanivihmast oli vähe kasu. Põud närvutab jälle. Viimased päevad võib kokku võtta lühidalt: mee- ja mullatööd. Mesi tuleb kuumaga kohinal. Ja kuna aias peale kastmise hetkel midagi teha ei saa, siis hakkasin kõige vanemat kompostihunnikut laiali lappama. Head mulda läheb istutusteks alati vaja ja selle kokkusegamisega nüüd tegelengi. On hea tünnist võtta kui pojengide istutuseks läheb. 

Jaheda algusega suvine maikuu

 01.05 Ennemalt on meil vahel volbritki peetud, kuid eile õhtul mitte ei vaadanud ka ukse poole, et läheks välja või teeks tuld või midagi. Õues ulgus külm kirdetuul ja jäist vihma piserdati vastu aknaid. Jahedus võttis maad tegelikult juba reedel, kuid viimasel ajal kipub see lausa talveks kiskuma. Öösel oli -4. Seekord ei katnud midagi. Nii palju on neid õrnas leherüüs hapraid noorte epide puhmaid ja õitsevaid priimulaid, et kõigile ei jätkuks niikuinii ämbreid. Kui võtab ära, siis võtab. Tohutuks kergenduseks ei paistnud suurimal epil midagi viga olevat. Seekord läks see karikas mööda.

Kolmenädalane soojalaine aprillikuus oli mõnus ja puha, aga taimede jaoks tsipa valel ajal, sest praegu astub põhjamaine mai taas oma normaalsete temperatuuridega troonile ja häda sellele, kelle arengutsükkel õied või varred ohtlikult lopsakaks on lasknud kasvada. Martagonid on võimsad, tulbid suhteliselt valmid paari päeva pärast puhkema, nartsissid õitsevad, priimulad on täies hoos ja metsad ootavad hiirekõrvul. Metsad on targad. Kui vahepeal oligi nii soe, et mõne aprillinädala võis suvega segi ajada, siis puud lehte ei läinud. Pole õige aeg ja kogu moos. Tasa ja targu, pikem ilmateade näitab veel ligi nädala jagu öökülmu. Aga alpikaljud on õites. 

Vihmade poolest on viimasel ajal hästi. Maapind on joodetud ja kõik pütid-anumad vihmavett täis. Sel suvel tahaks kastmise osas ainult vihmaveega hakkama saada. 

Bond toob kuskilt hiiri, juba teine lühikese aja jooksul. Väidetavalt sööb kass enne saagist ise kõhu täis ja pererahvale hakkab mõtlema alles järgmise ulukiga. Nii tore, see poolsummutatud "Mbääuuu!!! Ma tõin teile! Laske sisse!" See hiirewärk on äärmiselt kahtlane teema, vahel on saakloom veel elus olnud ja mööda maja peitu putkanud ja kunagi ei tea, oleme kuidagi tundlikuks muutunud, nii et me tegime näo, et meid pole üldse kodus. Tõmbasime kardina ette. Bond natuke aega rahmeldas rõdul, siis läks kasvuhoone taha ning sõi hiire ise ära. 

02.05 Jumala eest, külm on! Õhtul kella kuue ajal näitab termomeeter 2 kraadi! Nihelesin natuke ja läksin katsin kõige suurema õiega epide puhma ära. Sigakahju kui külma saab. Kämmalvahtratele ka  külmakaitsekangast kotid pähe ning paar ämbrit veel uuele pojengile ja uutele dicentratele ka. Pole veel juurdunud ja mine tea, igaks juhuks...

Õuepilt on praegu kuidagi väga roheline. Eks oma rolli mängivad selles ka lugematud puhkemata tulpide pealsed ja ära õitsenud lõokannuste puhmad. Kui tahta tõsiselt maastikke maalida, siis tuleks iga vaba koha peale paraadpeenras paljundada priimulaid. Et oleks kärtsu, mürtsu ja värve. Peenra tagaservas juba veidi on, aga priimulalaigud võiks suuremad olla. Üks hästi tume punane seemik.

05.05 Jahedad tuuled, kõledad ööd ja lumi luusib taevaidpidi. Täna on päeval vaid viis kraadi ja päike ka suurt ei soojenda. Kasvuhoonet igatahes lahti ei teinud ja ise ka õue ei lähe. Wõdish! Tegelikult, ega just ei põle ka midagi, kuid natuke nokitsemist kivilate kallal oleks alati vaja ja paraadpeenrastki peaks korra üle käima, kuid ma jätan selle südamerahuga mõne soojema päeva peale.

07.05 Õudne hommik. Bond sai hiirega uksest sisse. Olin nii unine, et vaatasin, aha, kass tuleb, palun, härra B...Aga kui Bond juba toas oli, vaatas ta mulle otsa ja tegi "MBAUU!" ja siis oli ka hästi näha selle saba kes tal suus oli. ...issandjumal, kassikene!!! "Mbaauuu!", ütles Bond ja pani saagi maha. Ei liiguta, järelikult majas klapperjahti ei tule, hindas kogenud kassiomanik olukorra, lülitas sisemise häire välja ja kõmpis kööki kohvi tegema. Aga kui kass on hiirega sisse saanud, siis ei ole saaklooma võimalik elluärkamine mitte ainus väljakutse. Siis ma seda veel ei teadnud. Üsna kergemeelselt jätsin loomakese saagiga kahekesi tuppa. Kuidagi sai kass aru, et perenaine praegu hiirt ei taha ja sõi selle ise raginal ära. Vaibale jäid soolikad ja väikese kolbakese ülaosa kahe imestava silmaga nagu ikka. Koristasin need ära ja Bond hakkas päikeselaigus leiba luusse laskma. No ei solva ju ausat kassi mingi väikese prügi pärast kui sellise kahjuri ikkagi aias rajalt maha on võtnud. Mõne aja pärast...Süvenen mina arvutisse kui toast kostab öökimise hääli. Sellisel puhul lendab kassiomanik nagu välk rõduukse juurde ja laseb looma välja, et see saaks oma sisikonna õues ära tühjendada, aga ma ei jõudnud. See hiir tuli tal nii ruttu. Soe aurav hiire hakkliha rõduukse ees vaibal, karvapallidega segi. Esimene reaktsioon: oma juba joodud kohv kohemaid sinnasamasse kõrvale panna, aga sain käe ette. Paberkäterätikud, palju, silmad kinni,  veel sooja kassiroa olemus sellegipoolest võrkkestale salvestunud, aeg-ajalt õõgatades ma selle komposti viisin. Puhas loodus ju, missel siis on niiväga!...trööstisin äraloksutatud ennast talupojatarkuse stiilis, aga vahel need ilmselged võtted lihtsalt ei mõju.

09.05 Öösel oli küll -3,8, kuid lisakahjusid pole rohkem täheldanud. Ilmselt on -5 kraadi see piir millest allapoole hakkavad asjad halvasti minema. Igatahes eile maha istutatud udupeened sinililled on elus ja terved. Ja ongi nüüd selline istutamise aeg. Panin ka paeonia morisii veepaagi kivist aluse juurde, et soojem koht. Ning muidugi hea sõbra käest saadud kurgiõnnistus kasvukasse. Kolm tomatit ka seltsiks, et igav ei hakkaks. Kurk lihtsalt tuppa ei mahtunud ja udupeeneid tomateid veel kasvukasse panna ei julgenud. Ja ööseks igaks juhuks küünal kasvukasse miilama. Saurusevõha õiest on pagana kahju, aga selle võttis külm kasvukas ära, sest tol ööl polnud küünalt põlemas.

10.05 Lõpuks ometi on järg paraadpeenra käes. Õgvendasin laiuma hakanud lumilauku, paljundasin kerapriimulaid ja täitsin kevadisi tühje kohti priimulatega. Et oleks värve. Öökülmade aeg on läbi, päevati antakse õuesooja üle 20 kraadi ja metsad hakkavad lehtima. Minu lemmikaeg. Tulbid avanevad sortide kaupa. Aed oleks veelgi värvilisem kui külm poleks Dauuria rodo `April Rose`õisi ja ära võtnud. Priimulaõied on ära räsitud ja suurim epimeedium sai ka pihta.

12.05 Ikka veel posserdused paraadpeenraga. Vahetasin astekive välja, istutasin priimulaid kokku üheks suuremaks laiguks, killisin võililli ja paljundasin mönda priimulasorti. Maa on multši all veel mõnusalt niiske. Mida ei saa öelda multšimata pindade kohta. Päike kütab päevati korralikult ja suvi mis suvi. Puud lehtivad ahvikiirusel ja võilill õitseb.

14.05 +22, suvi. Ilus päev, lapsed käisid läbi, võilillepärg ja pärastlõunatee. Hiljem sõitsime alevikust välja nurmenukke korjama. Kasvuhoonest tuli esimene kurk. Küll oli see hea. Õhtul tulid motikalised ja üllatasid metsiku nartsissi-tulikakimbuga. Oivalisim kooslus, poleks arvanud, et tulikas nii hästi buketti sobib.

15.05 +24 varjus, palav suvepäev. Uusistutused vajavad vihma ja üldse, kogu aed on põuas. Suured vihmaveepunsud on veel täis kuid väikesed juba tilgatumaks kastetud. Paraadpeenrale on ring peale tehtud, nüüd on kivilate kord. Siblimine, rohimine ja peenhäälestus. 

16.05 Jee, vihm. Kuigi palju seda küll ei tulnud, kuid tünnid olid pooleni ja aed selleks korraks ära kastetud. 

22.05 Penskari elu on nii kiire, et pole aega kirjutadagi. Vahepealsed päevad on olnud üsna suvine täis kuuma päikest. 18-23 kraadi sooja, ööd nullilähedased, kuid öökülmata. Heleni kurk on juba kaks vilja andnud ja kosub tasapisi ümberistutusest. Tulbid lõpetavad õitsemist, Barnhaveni priimulate seemikud avavad ükshaaval õisi ja neist on palju rõõmu. Milline värvipalett! Kahvatukollane, tumekollane, kahvatu helesinine, tumesinine heleda äärega, violetjas, ülihele lõheroosa, tavatu erkroosa, oranz, oranzikaspunane, kleidisametipunane jne. Punase seemnepaki värvid olid ehk kõige nn "igavamad" elik sellised on aias juba varem olemas ja uudisekünnist ei ületanud, kuid üksikuid pärle oli sealgi. Vahepeal käib aiakülalisi, naudin täiega, et ei pea aegu paika sättima, et milla ja kuda. Ainult tuldagu. Mina olen kogu aeg kodus. :)

24.05 +26,8 Kevad hakkab suvestuma, tänavu siiski nii vara. Lõikasin eile lõviosa tulbivarsi maha, keskmised veel õitsevad ja eriti hilised avavad alles õisi. Palavate päevade õhtud pakatavad aroomidest, toomingas annab veel viimased lõhnapahvakud, kivilates aroomitsevad näsiniined, kõikjal ümberringi õitsevad õunapuud ning juba alustab sirel. Võilille pole vaja vist eraldi mainida, eks oma panuse aroomikakofooniasse annab temagi. Ja siis on õhtuti õhk selline, et kasvõi hammusta. Taustaks laulab musträstas tamme otsas aariat. Imeline aeg. :)

Leidsin oma aiast kogemata "igavese lahmaka" maad. Pesupuude alune lapike on täiesti kasutamata. Kaevasin ringikujulise süvendi, leidsin sealt oma suureks rõõmuks elusa jupi kurdistani krutsianelli ja soorohu stooloneid. Olgem ausad, soorohtu ei ole võimalik kasvatada kuivas liivmullas, kuid varem pole olnud aega süveneda. Vintske tegelasena on ta ellu jäänud. Istutasin soorohu hiigelsuurde potti ja asetasin poti veekindlasse ümbrispotti. Kui nüüd ka ei õnnestu suve keskpaigaks neid imelisi meetripikkusi külmalt tuules kahisevaid karedaid lehti välja võluda, siis  läheb soorohi mõnele tiigiga aednikule. Pesupuude alla said koha seni pottides kükitanud miniroosipojad. Minu minirooside rosaarium...Suurest suurte rooside roosipalavikust on pojengi- ja floksipeenrasse alles jäänud vintskeimad. Ja uskumatu, kuid eelmisel aastal meetripikkuse varre kasvatanud (ja uhkelt õitsenud) sinine Novalis talvitas oma jumitu varre täies ilus ning sellele ilmub nüüd lehti. Premeerisin teda ohtra kastmisega, sest meie liivmullas on juba põud. Eelmisest vihmast ei jätkunud januse maa põhjani kastmiseks. Õhtul, peale päevaleitsakut läksime mesilamaale. Korjasin talveks kortslehte, kuusevõrseid ja metsõunapuude õisi.

26.05 Eile tuli paar sahmakat vihma, vihmaveenõud täitusid ühe kolmandiku peale. Ütleme, et ühekordse kastmise jagu seda tuli, abiks ikka, aga meie liivane maa on kohati juba põhjani läbi kuivanud. Korralikku vihma oleks vaja kuid see möllab hoopis Itaalias ja uputab külasid. Seevastu on mummidega kõik väga hästi. Mesilased armastavad sooja ja kuiva suve. Mesi tuleb kohinal. Juba on magasinides raskust ja võilill õitseb veel. 

Õhtul oli linnadaamedega saun. Ühel on uus kodu, teine teeb remonti. Oh seda sidinat-sädinat ja fassongide võrdlemist, nii tore oli kuulata. Kui naised on midagi ette võtnud siis teevad nad seda väga põhjalikult. Aga kevad ongi muutuste aeg. Mina teen hapupeenras remonti.

28.05 Kaks öökülmaähvardust (kuni -3) möödusid õnneks nähtudeta. Õuetomateid natuke katsin, muud midagi. Aiandus kipub sellel suvel piirduma kastmisega. On kaks varianti: kas kastad või rohid. :) Vihmastel suvedel rohid ja põuastel suvedel kastad. Kastan seksiooniti, ühel päeval saavad ühed, teisel päeval teised kuni aial jälle ring peal on. Suur rõõm on jätkuvalt kirevatest priimulapoegadest, ikka uskumatu mis värve võib sellel taimeliigil olemas olla. Näiteks violetne.

Kevadised tööd on kulgenud suhteliselt laugelt, istutused, ümberistutused, rohimised, renoveerimised jne. Suur ebakoht oli paraadpeenra tagumine umbe kasvanud osa, nüüd on seal eliitsinililled ja muu kallisvarandus põnevamate priimulate näol. Alpikaljud olid ka hooletusse jäänud, sest olgem ausad, töö kõrvalt oli aiandus vaid pigem selline tulekustutamise moodi asi. 

30.05 Viimased tulbid on Crown sarjast, imetlusväärne kui kaua nad püsivad!

Ja varjulisel kohal pidasid kenasti vastu ka Hakuun ja Honeymoon. Praegu õitsevad kivilate mätasfloksid, kõige hilisemad tulbid, näsiniined, kullerkupud, täidisõieline tulikas, viimased priimulad, lihtõieline tillilehine pojeng ja esimesed laugud. Lumilauk on juba kaua õitsenud.

31.05 Ei saa just öelda, et maikuu täiesti vihmata oli, kuid sellist korralikku maad põhjani kastvat sadu nagu aprilli lõpus, pole tulnud. Vaid üks kahepäevane kena vihm kuu alguses, nii et tünnid täis ja ülejäänud kuu kohta veel kolm pealtkastmist mis tähendab, et kolmel päeval polnud aednikul vaja kastekannudega jamada. Aga muidu ikka palju päikest ja peenardes oleks padupõud kui me poleks kohanenud - multš hoiab päris kenasti niiskuse kinni mis ma sinna kastekannudega vedanud olen. Päikesepeenrad on kõik multši all. Mõned pildid veel alpikaljudest ja paraadpeenrast

Kevade suvised sammud - aprill.

 02.04. -3,5, külm hommik, maas on lumekirmet ja muld pealt külmunud, kuid päike on kuum ja kütab terve päeva. Taevas pole pilveraasugi. Verandanurgas võib fuffaika seljast visata, aga nurga taga varjus lööb külm kirdetuul küüned varrukasse ja sosistab "ssa oled nii sssoe". Muidugi soe, verandalt just tulin. 
Sinililled on madalstardis. Juba eelmisel laupäeval võis kaevunurgas sinist välgatust märgata, kuid kuskil mujal pole midagi rohkemat juhtunud, sest ööd on külmad ja veel ei ole aeg. Paistab, et lõokannused ei hooli. Iga päev on nende leherosetikesed maapinnal juba jälle natukese suuremad. 

Kuna eile käisime küla peal litutamas ja muud eriti ei teinudki, siis tänane päev mahutas topelt palju. Pool kollast vaipa valmis lõksutatud, materjalidest õmbelusetuppa korra loomise eesmärgil torn ehitatud ja puusaagijate ametiühingule annaks lausa medali või midagi, sest selline hunnik entroopiat ühe päevaga likvideerida...numaitia. Igatahes vägev. Kui õues vaikseks jäi, läksin ladusin puud ka ära. Tehtud.

04.04. -5,5, külm hommik nagu eelnevadki, kuid täna kuidagi eriti krõbe. Loodetavasti põles küünlajupp kasvuhoones ikka hommikuni...Ega see väike miinus seal midagi hullu teeks, aga panin natuke mätasfloksi juurduma ja poenartsisside pikad pealsed vist ka eriti pakast ei tahaks. No ja muidugi kõik need roosipojad, mis seal ilmapaos on. Homsest peaks hakkama ilmad soojemaks minema ja ülehomsest siis, ohjah - veel natuke õelaid kirdetuuli ja siis on liblikad. :)

05.04. -0,5 hommikul, päeval +3. Enne liblikaid on kevadvihm. Selline, mis öösel alustab peenikese lörtsina, kuid sibistab terve päeva sadada ja soojeneb sealjuures paari kraadi võrra. Õnnistav nähtus mis peseb maha talvetolmu ja härmahigi, paneb krookused selga sirutama, äratab tulbipealsed unest ja sosistab sinilillesõnu. Meie käisime Pärnumaal lõbusõitu tegemas ja tore oli sõita läbi kergelt lumega üle puistatud Harjumaa maastike sügavamale Maarjamaale kus helendas igal pool lumi. Kirgasvalged põllud ja suhkrused metsad, puhas jõul. Et kust need paksemad lumepilved parajasti üle olid läinud. Tagasi tulles sadas juba vihma ja oli pluss 3. Kogu talveehmatus (siia oleks sobinud ka sõna "talvelumm", aga selleks peaks talve rohkem armastama) oli kadunud ja vihm oli õhtuks veetünnidele tekkinud jääkettad ära sulatanud.

06.04 Täna polnud mingeid liblikaid. Oodatud päikese ja +10 asemel oli sombune +2,5 ja hiljem, õhtul ka +5,8, aga see oli kõik. Mulle oleks meeldinud ilmajaama lubatud +10 kraadi korraga kätte saada, mitte ükshaaval nagu see tegelikkuses välja nägi. Ei, pole midagi kobiseda, vähemalt plusskraadid ja sai hulga vajalikke asju ära tehtud. 

09.04 Aga järgmisel neljal päeval oli päike, õiemöll (otse loomulikult), kuni 15 kraadi sooja, linnud laulavad, kevadsegaduses haneparved sõuavad taeva all, mesilased ja liblikad sukelduvad õitesse ja sinililled hakkavad areldi avanema. Sest iga öö tuleb meil siin jälle kuni viis kraadi külma. Ja kui päevad on liiga head, et kevadena võtta, siis ööd ei ole seda mitte. Aednikul töised päevad, pole aega enam blogiski kribada. Iga päev ca 5 - 6 km oma aias tatsumist ja loomulikult  lõppematu eufooria tärkavate ninakeste ja uute õite pärast.

11.04. Jätkuvalt suvisel lainel, päeval kuni +17. Täna natuke pilvitas kuid õhtuks oli jälle selge taevas. Korrastan tasapisi alpikaljusid. Eemaldan katkisi kive, lisan uut kruusa ja killin umbrohtu. Õnneks on seda vähe. Omamoodi väike lõbu on ka uute aiaaksessuaaridega jändamine, et kuhu miski sobiks ja kas üldse sobib ja siis jälle, et kas kivi, kuju või korall. Niimoodi tasapisi, sammhaaval ikka suve poole. Suurde peenrasse pole veel üldse jõudnud. Aga kuhu mul kiiret. Põhiline ongi see, et pensionäril on ka aega nautida. Nädalad ei ole enam nagu kiirrong...tähendab, on ikka, kuid mul on aega ka raamatuid lugeda, teistel aednikel külas käia ja vahel niisama vaadata ja imetleda. Verandale tõi tuulehingus täna magusat looduse, mulla ja metsa ärkamise lõhna vaheliti märtsikellukeste aroomiga. Ja krookused õitsevad nagu jaksavad. Neile hakkavad seltsiks puhkema juba ka lõokannused ja sinililled. 

12.04. Selline tunne on nagu oldaks ilmataadi kontorites tänavu ka aednike soove kuulda võetud. Paradiisimaiguline aprilli keskpaik. Õues on sama soe nagu toas ja liblikad lendavad õnnelikult ringi. Ilus, ilus. Ööd ka juba plussis ja täna peaks isegi vihma tulema. Suuremaid istutusi pole ette näha, kuid maad on vähe. Tegin ruumi, panin osa alpitaimi pottidesse. Võtsin paar potikest näppu ja läksin teise aedniku juurde krookusi vaatama. Tagasi tulin nelja potikesega. Vist ei tulnud vähendamisest seekord midagi välja. Nagu jäävad ise lausa käe külge kinni...Õudne.

17.04 Vihma ei tulnud. Soe nädal (aprilli kohta siiski üsna kuumalaine moodi) möödus wuhinal. Ikka siit rohides ja seal siblides. Nädala lõpuks sai paika ka minikasvuhoone. Esialgu hoian seal öö eest varjus õrnukesi ja uustulnukaid pottides. Mulda pole veel sisse kärutanud, aga varsti, varsti...

Vihmaveetünni aluse ladumine on poole peal. Õnneks on puzzle kõik osad (tsement, vesi, kivid) olemas. Lihtsalt vaja ära lõpetada. Aias on kogu aeg väga huvitav. Kuumalaine lõpetas krookuste ja võrkiiriste pika peo. Kui oleks jahedam olnud, siis oleks see kauemgi kestnud. Eelmisel nädalal tegid sinililled silmad lahti ja praegu on nende tipphooaeg. Kuigi osad neist väiksematest ja peenematest sortidest sirutavad alles pungi. Esialgu paistab nagu oleksid ka jaapanlased (2 tk) elus, kuid mine tea. Paar päeva tagasi oli jälle öösel -4 ja täna õhtul läheb vist samamoodi, on üsna kõhe.

18.04 Käisime Randvere kandis sinilillejahil. Üks lilla, üks heledam ja üks toreda kompaktse õiega. Aga jaht ise on juba äge, hasart ja puha. :) Aias ilutsevad lõokannused ja kerapriimulad alustasid ka eile.

20.04 Eile tulid küttepuud. Ongi viimasel ajal sellised suure sahmimise päevad.  Täna oli jälle sinilillejaht. Seekord siis joovastav ja meditatiivne kaks tundi TÄIESTI SINISES metsas. Sinililled olid nagu männid, suured ja lopsakad, näha, et pinnas hästi mokkamööda. Ja esimest korda elus sattusin sellisesse metsa kust ka midagi erilist leida võis. Olid valged, roosad, lillad, piimjad sinakad, helesinised ja tumesinised, kuid leidsin ka ühe lilla-roosa vahepealse ning siniseõielise ja roheliseõielise mutandi. Mutandid olid kummaliste ümarate väikeste õielehtedega ja poolsuletud õiekrooniga. Päike muudkui küttis ja metsa vahel võis kohati isegi +20 olla. Öösel kimbutavad öökülmad, täna näiteks -4,5. Pole kasvukasse enam küünalt pannud, aga äkki peaks...Üleval toas talvitunud saurusvõhk ajas juba pimedas (ämber peas) välja kümnesentimeetrise "võha". Kuid kui ta kasvukasse viisin, muutus ta mõtlikuks ja sarv enam pikemaks pole kasvanud. Tunneb, et ööd on külmad ja pole veel aeg.

22.04 Veel üks suvine kevadpäev. Pluss 16 ja täispäike. Täna sai paagialus valmis ja natuke istutusi ka, siis käis vedru maha. Ja viimase vihma ajal kogutud vihmavesi hakkab otsa saama, sest lumeniiskus enam taimi ei toida ning istutustele kulub ka omajagu. Väike pelg on epimeediumide pärast, sest õrnad õievarred juba sirutuvad, aga meil on siin maiski vahel miinus 7-ga ööd olnud. Ja mis siis saab? Võtab õied ära. Seda on korra juhtunud küll. Taim hukka ei saa, hiljem sirutab epimeedium lihtsalt uued õievarred, kuid neid on siiski vaid mõni üksik. 

27. 04. Seniajani ikka suvisel lainel, ööd nullilähedased ja päevati kuni pluss 15. Kuid öösel sadas korralikult. Oli ka aeg, sest maastikud hakkasid pisitasa läbi kuivama. Oh seda kasvuraginat ja uusi nähtusi, mida kevadvihm hommikuks välja oli võlunud. Tulbid sirgusid korrapealt 10 cm pikemaks.

30.04 Eile hommikul oli põuatõrje osas suur murdepunkt - pumpasin meie uude vihmaveenõusse kogu aiaanumates leiduva vihmavee (kahe korraliku saju jagu, mis teeb kokku 500 liitrit). Täna hommikul oli kena tõdeda, et öine vihm täitis väiksemad vihmaveetünnid jälle ääreni ja kastmisvee poolest on edaspidi ligi kuu aega hooleta kui peaks vaja minema. Eile oli ka aiakülaliste päev ja sellest oli palju rõõmu. Õhtul siis veel uute taimede imetlemine ja istutamine. Esimest korda kuulen ja näen - Paeonia mollis ehk P.villosa. Jube sümpaatne nähtus. Toojale tuhat tänu. :)

Märts, poolsoe.

 05.03 Imelised märtsi alguse ilmad (täispäike, sinised taevad, linnulaul, puhas asfalt ja lumetuks sulanud peenrad koos täisõies talviste lumekuppudega) tühistusid laupäevaöise lumesajuga (luku kinnitõmbamise heli). Maha tuli 10 cm lumivalget pa...lund ja mis sa oskad kosta või kuhu pista. Talv hakkab jälle otsast peale: Deja vu - Võsa vahel rõõmust kilkavad suusamehed, jääks tallatud kergliiklustee (hoidku jumal, et keegi seda roogib, sest siis ei saa ju suusatada) ja postkaardijõulud akna taga. Ning järgmiseks nädalaks lubatud pakane. Täna on üks päris põnev päev, sest hilja õhtul saab valimistulemused teada.

08.03 -4, pilves. Valimised lõppesid rõõmsalt stiilis "Kes pärast naerab, naerab paremini". Paberhääletuse lõpus oli kogu Eesti kaart sinine, mis tähendas EKRE võitu (Ekre valija eelistab paberhääletust). Kui aga hakkasid öösel tulema digihääletuse andmed, siis läks kohe pilt helgemaks. Sedakorda tuleb ilmselt kaabude teemavälist mula riigikogus küll taluda ja piinlike hetkede eest pole ka tulevikus pääsu kuid selle erakonna imelikud, saamatud ja korruptiivsed ministrid on vähemasti välistatud. Ja viimasel ajal keeras ülemine ots suisa silmanähtavalt kremlimeelseks, et äkki ka vene valijaga haagib. 

Aga tali kestab. Selle nädala ööd on kõhedad. Lumi sahiseb sadada ja puuriit kahaneb. Mäletan ühte naistepäeva kus oli nii soe, et võis rattaga lõbusõidule minna...Aga kui õues on NII tali, nagu praegu, siis ei jäägi muud üle kui oodata...nina lömmis vastu akent. No kevadet ikka. Ja tulbid vaasis on nagu imeasi, nii erksad, elusad, lõhnavad.

Naistepäev on kõva püha. Tegin kodusaia, tuli sedakorda megahea välja. Hobideks pole praegu peale sallide eriti aega olnud, isegi vaibavabrik seisab. Panin küll lõime peale kuid rohkem pole liigutanud. Pigem tegelen esimese korruse entroopiaväljadega ja tore tõdeda, et varsti saab nendega TÕESTI  lõpusirgele. Haha, kaks nädalat "ma mõtlen sellele homme" teemade klaarimiseks. Oli ikka paras hunnik küll. :)

10.03 Märtsi külmarekord (ja meil vist ka kogu talve külmarekord?) -17,2. See oli täna öösel. Päeval tõuseb taevasse kuumav päike ja kütab, kütab, kütab...Käisime eile teiste aednikega spaas lobistamas ja rääkisime palju kõiksugustest lilledest, mida me suvel kasvatama hakkame. Täna õhtul on Päevakoerte juures saun ja homme Lapsega Tai stiilis kokakoolitus. Väga tihe nädalalõpp. Entroopiaväljad vaatavad mulle pisut etteheitvalt otsa, aga ma mõtlen, et mis siis ikka kui jagub neid ka järgmisse nädalasse.

12.03. Eile sadas maha 10 cm lund. Poleks vaja olnud. Sest ülehomseks lubab Foreca 6 kraadi sooja ja terve nädal sealt edasi näikse olevat juba plusskraadine. Jõudsime ära oodata...Kui see muidugi jälle mingi ilmanali pole. 

Bauhof on tore pood. Läksin tomatiseemneid ostma, kuid komistasin odavate minirooside otsa. Homme on suurem ümberistutus. Panen nad suurtesse pottidesse ja mais juba peenrasse maha. Üks Bauhofi roosipott sisaldab endas 10-12 tubli juurekavaga roosipoega. 

13.03. Viimaste päevade ööd on olnud -11 kuni -13, ka täna polnud erand. Kuid päeval on päike. Avan igal hommikul kasvuhoone, et suvi sinna liiga vara ei saabuks ja sulen õhtul taas.  Ohoh, päeval +2,3! Vist on kõige hullem möödas,..Ei tea midagi, sest õhtul tabab meid lumetorm, selline mis ulub korstnas ja puistab peenikest lund kuni verandaukseni. Poole öö ajal kevad enam ei kannata ja murrab sisse, lumi muutub vihmaks ja temperatuur tõuseb kolme kraadini. Loomulikult möllab torm edasi. Väga huvitav, praegu on veel pime, kuid milline on maailm hommikul peale sellist vihma ja tormi?

14.03 Kevaad! :)Vihmapilved tulevad ja lähevad, lumi sulab, puid-põõsaid ahistanud lumemütsid on kadunud ja ilmateade lubab tänaseks pluss 6. Oli +6,8. Õhtuks oli aknaalune peenar puhas ja kivilad hakkavad ka välja sulama. Kasvuhoones on muld kohati veel külmunud.

15.03 Heade aegade algus oli võimas. Puhas eufooria. Tavaliselt nii need kevaded tulevadki, et veel öösel on -12 ja siis, järgmisel päeval +7. Lumi sulas sooja vihma käes lausa silmanähtavalt. Täna on +3,4. Pilved ei lase päikesel hommikupoole veel korralikult kevadet teha kuid juba veebruarist saadik õitsenud (tõsi, vahepeal küll lume all) lumekupud vaatavad päikesega silmast silma nii palju kui saab. 

Päästsin kasvukas kastekannu, millele sügisene aednik (va tohmakas) vee sisse oli jätnud ja see õnnestus päris hästi. Panin kastekannu tila allapoole ja sedasi ta seal aeglaselt sulas ja nirises. Ei pakatanudki lõhki. Metsik himu on rohida, siblida ja kraapida, aga maa on veel külmunud ja tuul väga kõle. Õhtupoole ei pidanudki enam vastu ja lipsasin aeda, sest aknaalusest peenrast paistsid umbrohud tuppa ära ja see oli väljakannatamatu. Nüüd oli maapind vähemasti pealt sula. Krookuste ninakesed püüdlesid multši alt valguse kätte ja kõige varasemad laugud näitasid oma lopsakaid pealseid. Kui pole kaua saanud, on rohimine puhas rõõm. :)

17.03. Kevad süveneb. Terve see nädal on olnud palju päikest. Täna hommikul laulis taevalaotuses lõoke. Ja värava kõrvale on samuti ilmunud talvised lumekupud. Aknaalune peenar, kivila ja aiaäärne floksipeenar on lumest vaba. Ülejäänu osas ootan lahendusi nädalavahetuseks lubatud kevadvihma näol. 

18.03. Esimene soe öö. Hommik pluss 2,5. Pilvine, tuuline ja soe, uskumatu, kuid lõuna ajal näitab kraadiklaas 7,5. Seekord ei ole Gargari krookused kõige tublimad. Esimesed kollased ninakesed on hoopis crocus chrysanthus `Gipsy Girl` õied. Ja kohe järgneb Iris histrioides `Lady Beatrix Stanley`

20.03 Kolmas päev üle 7 soojakraadi, täna on koguni +10,3. Võtsin alpikaljudelt katted ära. Kivirikud on ideaalses konditsioonis, paar piredamat sorti mättalist on talvele alla vandunud kuid üldine pilt on hea. Ega nelgid talvitukski kui ei kataks ja pisut muret teevad mauklehed. Kenasti olid kaetud kuid tänavune heitlik talvemuster tuli vist liialt külge. Neli suurt lund ja neli paljaks sulamist. Õnneks on neid mitmes kohas. 

22.03 Kui miski paistab liiga hea, et olla tõsi, siis nii ongi. Võrkiirised avanesid küll täies ilus kuid viimased kaks päeva on suhteliselt nn "märtsised" olnud. Öösel väike miinus või nullis ning päeval kuni pluss 5. Täna sajab külma vihma, usun, et kui täpselt uurida võtaks, siis sisalduks seal isegi lumekristalle ja kõle tuul ulub ümber maja. Kummaline, kuid just märtsikuudel tabab mind vahel maniakaalne vajadus kududa pakse, sooje ja kohevaid asju. Kohe on ju suvi. Teoreetiliselt, eksole. Kuna viisin roosipotid kasvukasse, siis süütan hallaööde tulekul seal küünla. Väikeses ruumis piisab ühest leegist, et plusskraadi hoida.

24.03. Hommik. Tatsan unisena kööki ja olen kindel, et ma olen esimene. Peale minu ei ole köögis kedagi. Keeran lauale selja, valan endale kohvi ja piima. Segan. Selja taga hakkab keegi nurru lööma. Härra Tibu istub mu toolil ja jälgib millega ma tegelen. See on uskumatu kui vaikselt kass liikuda oskab kui ta tahab. Oh, sind, Tiburull! :) Parim võimalus kellegi tähelepanu äratada, on võtta ära ta koht. Jaa, sa saad oma konservi. Ja päev ongi alanud. Kaks viimast päeva on olnud kuni pluss 10 ja pilves. Mõnusad aiatoimetused ja natuke ümberistutusi, sest maa on juba sula. Uurisin ka potte mis kompostikasti mattununa talvitusid, õnneks oli sügisene aednik neile ka sildid kirjutanud. Õues on lillepeenras juba jumalikku sinist. Teised võrkiirised tärkavad ka ükshaaval.

28.03. Esmaspäeval oli lumi maas. Rõve. See sulas küll õhtuks ära, aga edaspidi on olnud nüüd nii, et öösel kuni -4,5 ja päeval kuni +1,5. Juba puhkenud krookused hoiavad õisi kinni ja tärkama hakanud lõokannused puuavad maa sisse tagasi pugeda. Seoses ümberkorraldustega aias sai üles kaevatud suur põõsas ebajasmiini, kes kippus juba paar aastat ümbritsevaid taimi neelama. Tema hõlmade alla on kadunud kaks liiliasorti, märtsikellukesed ja mitu kukeharja. Aga nüüd laiub tema asemel peenras igavene lahmakas tühja maad. Vaatan seda läbi akna (õues on lihtsalt nii rõve) ja mõtlen milliseid vangerdusi saaks aias selle läbi korda saata. Need on toredad mõtted. Tuleks ainult õuesoe tagasi....

31.03. Lootsin, et täna saab viimaks paika pandud mu armas talvine kingitus, see on üks väga suur vihmaveenõu. Nii suur, et sinna mahuks vist terve tiigitäis vihmavett. Aga korraliku aluse tegemisega läheb kauem aega. Kui see paika saab, hakkan vihmavee kogumisega kohe pihta. Viimaste aegade suved on alati sisaldanud ka vähemalt kaks pikka põuaperioodi. See selleks, kuid kõige suurem probleem oli muidugi paagile koha leidmisega, sest see ei tohtinud olemasolevaid struktuure segi lüüa, pidi asuma kohas, mis pole teistest vihmaveenõudest väga kaugel (et jääks võimalus väiksemate täitumise korral nad suurde tühjaks pumbata) ja see ei tohtinud ühtegi head floksikohta ära võtta (nali...või siis mitte). Sest 600 ruutmeetrises iluaias kus on 150 floksi, 25 pojengi ja üldse kokku 1600 taksonit, oli see kõva väljakutse. Nüüd on koht ootamas ja ehk saab aprilli alguses paagi paika ka.

Veebruar - valgusekuu.

 01.02 -2,5 Nüüdseks on teada, et päike käib juba üsna kõrgelt ja tema kiired on soojad. Kui seda pilvkatet vaid ees ei oleks. Nagu täna. Kuid eile paistis terve päeva päike ja see oli päästikuks talvistele lumekuppudele, mis lumetus peenras kohe maa seest välja vupsasid. Nii, et täna võis akna all imetleda kolme kollast õiekest mis küll esialgu üsna kummargil seisid, kuid õied on õied ja tervel peenral näikse veelgi lisa tulemas. Tõsi küll, alles  hoolsal maapinna silmitsemisel võis neid siin ja seal multšikatte kooretükkide vahel märgata. Nii väikesed ja haprad. Pilves ilmaga hoiavad nad oma karikad muidugi kinni. Kuid kevadigatsusest kõhnunud aedniku hingele on see nagu palsam. Esimesed kevadekuulutajad! Jah, muidugi, ma tean, et enne tuleb veel pakast, lumetorme, purgaad, paksu lund ja palju kiilasjääd sinna igale poole vahele, aga vaekauss on juba kevade poole kaldu ja valgust lisandub iga päevaga mõnusasti juurde.

07.02 +1, lund on vähe, kõigest mingi kirme ja pühapäeva öösel langes termomeeter mõneks tunniks -15-ni. Saab kevadel näha, mida arvasid sellest mu kaks kämmalvahert ja magnooliad. Lumelubadusi muidugi on, kuid veebruar paistab edasi olevat pigem iiri talve moodi. Selliseid talvi on ennemgi olnud, kuigi nii varaseid lumekuppe on väga harva ette tulnud. Tagaaed järgmiste potentsiaalsete õitsejate, alpikannidega, on veel lume all. Igijää kergliiklusteel on ära sulanud (kõigest see suusatajate jäärada enne silda, kuid see sulab tõenäoliselt alles mais) ja valgust on mõnusalt palju ka pilvistel päevadel. 

08.02 Sula jätkub ja linnud tegid täna üsna kevadisi hääli. Võpsikus hõiskas tihaseid ja varestel näikse ka lembehetked käsil olema.

11.02 Lumevalget on öösel sadanud. See on katnud kõik mis vahepeal välja sulas: kivilad, alpikaljud, lumekuppude õieilu kuid ka ebakohad. Praegu on kõik nii sigapuhas ja valge, aga sooja on +1 ja päike asus keskpäevast alates oma kuumade kiirtega lund veeks keevitama. Puudel, põõsastel ja võrkaial hiilgab mustmiljon veeks sulanud, jäätunud ja siis jälle sulanud jääveebriljanti. Öösel läheb taas miinusesse. Tantsud Talvesepaga. :)

Tegin täna esimese külvi. Need olid Barnhaveni priimulaseemned. Tõstsin kasti külvipottidega õue kevadet ootama. Valgust on nii palju, et tahaks koos tihastega laulda või midagi.

13.02 Tänaseks lubati kuni viis kraadi sooja. See võib isegi teoks saada, sest juba hommikul on õues +4,2. Ja päike tõuseb...Sellistel päevadel ei usuks ka kõige pessimistlikum kevadeootaja enam jutte  veebruarikuu pakastest ja lumetormidest. Akna alune peenar on lumevaba ja seal õitseb juba kena kogus talviseid lumekuppe, keda ma aeg-ajalt läbi akna vaatamas käin. Ikkagi esimesed...

16. 02 -0,4 ja pilvine, varakevadine aeg. Väljade vahel lõhnas magusalt sulalume ja metsa järele. Meeldiv tõdeda, et kuigi täna on pilves, on veebruaris päikesepäevi pilvistega enam-vähem pooleks olnud. 

20.02. Ega tali taeva jää. Laupäeva öösel sai maa jälle valgeks. Vahepeal on lilled lume all ja siis jälle ei ole. Aias rullub lahti lumemuinasjutt, kuigi paadunud kevadeootaja mõtleb umbes nii, et veel see üks jäle nädal ära kannatada...siis on ehk jälle rohkem kevadelootust,,,No lubavad eelolevaks nädalaks külmalainet pakase ja rohke lumega. Saab näha. Täna hommikul on -5, Ja lund on öösel juurde sadanud. Kui külmad tulemas, siis on lumikate küll vajalik. Tänasest lugedes jääb veel kolm ja pool päeva pensionile minekuni. 

21.02 -4, rõve lumi. Öösel sadas teist juurdegi, nüüd on maas ca 15 cm. Prognoositava kahepäevase külma eest on küll kõik kaitstud, aga ikkagi rõve. Mina ja kassid kannatame lumefrustratsiooni all. Kassidel on õues jälle lumi rinnuni ja mina poosetan niisamatigi, sest sellist veebruari nagu enam ei oleks tahtnud, liiatigi nüüd veel kui lumekupud lume all täies õies ja musträstas laulab varahommikuti valjult võsas.

23.02 Hommikul -9, päeval -4. Tööl veel viimased tööotsajupid ja kella kaheks olin kodus, vaba nagu lind. Eile oli südamlik lõuna töökaaslastega ja pole midagi öelda, minu parim töökoht parima ülemusega, kolleegidest rääkimata. Lähen heameelega suvel puhkusi asendama kui kutsutakse. Kuid nüüdsest olen ma pensionil. Vabaaednik, priikuduja, mahemeel, koduhaldjas jne. :)

28.02 Eile hommikul oli meie kandi külmarekord, -16,9. Järgnes päikest täis päev kuni +1. Kevad on käes. Päike käib kõrgelt ja keevitab lumesse lohke. Kassid peesitasid verandal ja keeldusid tuppa tulemast, sest nii mõnna on kui päikesekiired süsimustas kasukas neelduvad. Nii hea on kevade tulemist otsast lõpuni vaadata ja see, et kuhugile pole kiiret. See on võrratu tunne kui kogu su aeg on sinu enda oma. Likvideerin jõudumööda majja tekkinud entroopiaväljasid, teen süüa ja muid vajalikke toiminguid, sulatan vaha, pühin tolmu, parandan katkiseid asju, loen Düüni neljandat osa ja käin iga päev kepikõnnil.

Täna on juba kevadesem kui eile, hommikul oli -0,7 ja päike tõuseb.