Sunday, May 1, 2022

Armas aprill!

 


04.04 Aprilli kaks esimest ööd olid -9 kuni -13, edasi on päikesepäevad asendunud madalrõhkkonnaga ja sellega seonduva lauspilvitusega. Aga täna öösel ei olnud maa külmunud ja väljade kohal lehvis hommikul mõnusat kevademeeleolu. Lõoke trillerdas pealpool pilvi ja muud linnuhääled nii võsast, metsast kui põllult segunesid tema hommikulauluga. Hetkeks tekkis mul mõte, et kui võtaks labida ja vaataks kuidas läheb alpikannidel tagaaia lumekuhja all, aga siis oli juba kell nii palju, et tuli asjalikuks hakata ja mõte jäigi mõtteks.

05.04 Aga armas Aprill, millega sa siis NÜÜD hakkama said!!! Oleks veel, et mingi öine salalumi mis hommikuks sulanud on, aga maa on täiesti valge! Kes siis sedasi teeb! Väga maotu temp. Vihma on muidugi tarvis, sest agara lumesulamise käigus märtsis eriti (või üldse mitte) vihma ei sadanud, aga lumele kehtib meil aprillist alates täielik embargo. 

Hoolimata Aedniku väiksest (kuid kaljukõvast) arvamusest sadas terve päeva lund ja õhtul veel takkapihta. Üllatus ootas kodus. Ei, meil ei olnud nagu linnas, et pluss 5 cm lund. Meil oli ikka 10 ja 15 ning tuisukoridori servas hanged +20cm. Võrkiiristest ei paistnud isegi õieleheotsakesi lume seest välja.

08.04 Tuisuvallatusi jagus ka 6. aprilliks, alles eile hakkas olukord jälle normaliseeruma. Oli kenasti pluss 4 ja ei läinud isegi öösel külmemaks. Täna hommikul koputasid kevadvihmad aknale. Ees ootab esimene nädalavahetus aias. Tahaks loota, et kastid, kivid ja muu kraam on kenasti maa küljest lahti sulanud...                                                                                                                                 Sammalkiviriku kevadvärvus

09.04. Aga võta näpust! Öösel oli maha sadanud uus lumi (mis lumepilve all me küll elame?) ja külm tuul puhus peffa. Torkisin saapaninaga mõnda vana lume hange, kastsin esimest korda kasvuhoone taimi ja tulin tuppa ära. No ei ole veel aeg, ei ole.

Päeval läks väga pimedaks, päike kattus lumepilvedega ja maa sadas valgeks. Tuul ulus korstnas, õues tuiskas ja see kõik oli väga nilbe. Nüüd on jälle sinitaevad ja päike, lumi sulanud. Hmh...nagu hea ja kurja võitlus. Aga elekter on täna odav ja pesumasin urrab juba viienda täiega. Mis meil sest õueilmast, tehku mis tahavad. Samas on mul jätkuvalt silma ees pildike kasvuhoonest. Ukse kõrval nurgas seisis potike pojengipojaga kes oli oma punaka rosetikese mullast välja sirutanud ja küsis juua. Seda ta ka sai. Aga kui mäletaks mis rosetike ja mis pojengike...Ehh, seda sügisest aednikku!

Selle talve tubaste tööde hunnikut silmitsedes tabas mind tõdemus, et mõned mesilapadjad ongi veel jäänud ja siis on kõik tehtud.

12.04 Päevad on juba päris toredad soojad, kuni +8 ja päikselised, aga...armas, Aprill, mis siis täna öösel juhtus, miinus 6,5! Mõtlesin just oma uued potipriimulad kasvukasse viia, aga sedasi ei tule sellest ju midagi välja! Heameelega soovitaksin sulle mitu kohta kuhu sa võiksid oma öökülmad pista (kõige austuse juures), aga muidu kulgeb laugelt ja kenasti. Krookused ja võrkiirised õitsevad, ükshaaval puhkeb hilisemaid sorte ja hiljem lume alt pääsenuid.


Alpikanniala tagaaias on endiselt lumekuhja all, kuid dauuria rodo paistab sealt juba välja. Eile õhtul tegin alpikas algust klaaside pealt ära võtmisega. Maja kõrval olevas kaktusepeenras õitseb esimene lõokannuse poeg. Kuna pean oluliseks seda mis paistab aknast, siis kõige kevadisem vaade on selline.

14.04. Kevadvihm ja +4,5. See on omamoodi ime, mida teeb üks lihtne vihm, selline milles pole jääkristalle ning mis pole segamini lörtsiga. Usaldavalt pistavad mullast ninakesi välja ka seni ilmastiku vastu umbusklikuna püsinud taimeliigid. Mis on tulbilehe sees?


Sel aastal õitseb isegi laialehine lumikelluke. Aga pilgupüüdjaks on hoopis salasinilill. Tema on valinud elukohaks pisikese enelapõõsa. See on nii südantsoojendav kui sinililled aias levima hakkavad. Neid võib leida kiviktaimlast, sillutise plaatide vahelt kui ka pojengipõõsastest. Sinilillel ja lõokannustel on meil vaba voli, levigu ja kasvagu kus aga tahavad

15.04 Head ajad on alanud. Pole just kõige soojem ilm (+3, kui õue lähen), aga tuult pole ja keskpäevast tuleb päike ka välja ning enne kui kella taipan vaadata on neli tundi läinud. Siblisin metsistuma kippuvaid (kõik ju kasvab) alpikaljusid, võtsin mõned mägisibulad vahelt välja, taltsutasin ringironijaid ja uuendasin nimesilte. Tänase seisuga on kõik klaasid pealt ära võetud, Üks marmorleht mädanes ka klaaside all ära. Mauklehed on kenasti elus. Kui mõni klaasiots eriti hellikuid kattes ka kivirikke katma ulatus, siis on tagajärjeks üleni õitega kaetud mättake. Ilma katteta saavad nad igasuguses talves suurepäraselt hakkama, kuid õitsemine ei ole nii võimas. (Nii, et kui keegi vahetab oma vana külmkapi uue vastu, siis vana külmiku klaasriiulid võtan kõik suurima tänuga vastu. Need on kivila jaoks parimad. :) 

16.04 Armas Aprill, ma ei taha täna õhtuks enam selline puuhobune olla kui eile, aga kuradima mõnus on järsku aias KÕIKE teha. Tõsi, veel mitte päris kõike, sest kui püüdsin viimast alpikannipoega mustikate alla istutada, siis selgus, et turbapeenar on 10 cm sügavuselt veel jääs. Jätkasin kõige vanema alpikalju peenhäälestust, praegu on parim aeg pisikivirike ümberistutamiseks kui nad on liiga laiaks kasvanud näsiniine hõlma alla jäänud. Praegu on ka parim aeg rohimiseks, kivimultši uuendamiseks, alpikaljude näljapinnases niruks jäänud äärispriimulatele normaalse mulla lisamiseks jne. Ning see kõik on nii kütkestav ja põnev. Kuidas keegi õisi moodustab, mida keegi arvab sügisesest väetamisest (sest nagu juba eelpool öeldud, ei elagi kõik alpitaimed õhust ja armastusest). Väetamine alpikaljul on mõnikord eluvajalik kuigi see tähendab vaid peotäit lehemulda. 

21.04 Viimane nädal on olnud nagu kiirrong. Näputäis rohimist ja rehitsemist sööstaianduse võtmes hommikuti ja siis tuleb jälle minna. Õhtud on küll valgusküllased, aga ega ikka tööinimesest ei ole õhtul enam aednikku, olgu need mõtted keskpäeval kuitahes optimistlikud. Õhtuks käib vedru maha ja asi vask. Tänaseks on tagaaias viimane lumelaik ära sulanud, veel eile oli ta olemas. Rämepikk lumeaeg küll, sest täitsa ausa näoga võib selle talve kohta öelda, et meie aias oli lumi peaaegu kuus kuud maas, kuigi viimasel kuul oli tegemist vaid ühe paksu hangega, mis mitte sulada ei tahtnud. Sinililled alustavad oma säramist. Tänaõhtune projekt näeb ette sinilillede kaitseala laiendamist. Kunagise jaapani sireli kännu peal on nüüd hea poolvarjuline koht nii iileksite kui sinilillede jaoks.


24.04 Õndsalt soojad kevadilmad lõppesid eilsega ära. Täna on kõle ja külm. Eile sai oma aeda näidatud ja teiste omi vaadatud. Selleks nädalavahetuseks planeeritud suuremad tööd jäidki tegemata, sest soojad ilmad on aedniku ära hellitanud ja vinge tuulega +5 kraadi pühapäev ei tundunud üldse ahvatlevana. Isegi kass põrkus rõduukselt tagasi, nii kõle oli see tuul. Sai siis hoopis pühapäeva pühitsetud (logeletud) ja mis seal ikka, ongi see nädalavahetus jälle läbi. Krookused ja võrkiirised lõpetasid nagu üks mees õitsemise kui soojaks läks. Eesaias õitsevad nad edasi, sest seal on kõik hilisem. Teatepulga on üle võtnud lõokannused ja kivirikud. Puhkuseni on kolm nädalat. :) 

01.05 Kui enam pole aega kirjutadagi, siis on hooaeg mürinal käima läinud. Selja taga on töine nädal koos taimede saabumisega ja aia suvekorda seadmisega. Ilmad on jätkuvalt jahedad. Öösiti on enamasti külmakraadid, eelmise nädala rekord oli -7,2. Päeval võib päikese ja tuulevaikuse korral isegi üle 10 plusskraadi olla, kuid taimed on ettevaatlikud. Ja nõnda on sel aastal välja kujunenud huvitav moment, et avamaa peenardes midagi nagu eriti peale sinilillede, lõokannuste, mugul-murtudsüdame ja kirgaslillede ei õitsegi, sest enamik priimulaid, kevadmagun ja idahüatsindid ootavad soojemaid ilmu ning krookused ja võrkiirised on ära õitsenud. Kõmri lodjapuu avas oma lõhnavad õiekobarad. Näsiniin õitseb ka. Ja alpialadel on värvipidu. Pisikesed kivirikumättad lustivad täiega. Puhkuseni on kaks nädalat. :)


Saturday, April 16, 2022

Võnkt

Oli keskmisest kenam aprillihommik. Kõike õnnestav päike tõusis maailma kohale, kuldnokad seerisid puude all ja peenardel avasid krookused oma õiekroone päikesele. Härra Tibu oli käinud küll Bondiga, küll ilma juba sisse-välja, sisse-välja, sisse-välja, sisse-välja ja sisse ning istus järjekordselt noolekujuliselt rõduukse ees, et välja saada. Kassiomanikud kasvavad oma hoolealusega pikapeale nii kokku, et loomakesel pole vaja häält tehagi. Ning kass teab seda. Tuleb, vaatab sulle õige näoga otsa või istub õige koha peal ja kohe selge mis kass tahab. Niisiis istus Härra Tibu võimalikult noolekujuliselt rõduukse ees ja kõige lollimale siililegi pidanuks selge olema, et kass tahab välja. Pokumees oli sealsamas 10 cm kaugusel, kõrvaklapid peas ja mängis hääletu režiimi peal muusikasse süvenenult klaverit. Härra Tibu oli juba omaarust tükk aega seal sedasi istunud ja hakkas kannatust kaotama. Kassi saba tegi võnkt! (seljanahk tõmbleb ärritunult, saba läheb sellega kaasa ja tekkib närviline sabalöök ülevalt alla) Võnkt-võnkt! Võnkt-võnkt-võnkt! VÕNKT! (raisk!) Härra Tibu hakkas enesevalitsust kaotama. (mis kuradi lugu see on omaenda majas ei saa uksest välja!) Võnkt-võnkt-võnkt-võnkt-võnkt!!!! Pokumees itsitas, ütles "Ossa oinas." ja avas lõpuks selle nii vihaleajavalt kinnise rõduukse.

Saturday, April 2, 2022

Märtsi jääkülm sabaots.

26.03. +3 päike. Kümnekraadiste päevade ja kuuma päikesega lumetõrjeperiood sai tänasega läbi. Kaks kolmandikku istutusalasid on lume alt vabad, aga see üks kolmandik sulab tõenäoliselt veel nörritavalt kaua, sest edasi kulgeb kevad laugemalt, päevati paar-kolm plussi, palju pilvitust ja öösiti paar-kolm (kuni kümme) miinust. Jah, isegi lund lubati. Tagaaia pisirodod ja alpikannid kuuseheki juures on veel paksu lume all. Pool paraadpeenart ka. Eesaias on lund laiguti ja need pole väga paksud.

Kuid lume alt sulab üllatusi välja. Kassitoit on ise aeda tulnud. Enam ei pea nurrikud roog-sinihelmika pealt rohu näsimisega piirduma, vaid on ka muud võtta. Nüüd ma tean, kust sai Bond talvel selle väikese koleda hiire. Lume all on nood tõprad ajanud käike ja paistis ka urge. Eks hiljem ole näha, mis nahka on pandud. Õnneks ründe alla sattunud peenras peale laukude ja liiliate muid sibullilli ei olnud. Põhiline krookusemeri ja võrkiirised on mujal. Kivilas oli ka kärssa proovitud, aga seal kuigi sügavale ei õnnestu uuristada. Üks oli päris naljakas urg. Kivi ühelt poolt sisse ja teiselt poolt välja, sest ei lähe ikka läbi killustiku. Mullastes kohtades oli aga sigatsetud ja maa allagi mindud. Lumi tuli mullu sügisel sula maa peale ja muidugi oli siis tore lume all ringi rännata. Võibolla isegi paar pesakonda poegi ilmale tuua. Igatahes, ma loodan väga oma aiavalvurite peale. 

Muidu on kevad, nagu ikka. Härra Tibu võitleb oma iseseisvuse pärast ja on nõus selle nimel isegi oma vileda kasukaga pool ööd õues magama. Päevadest rääkimata. Külmad ööd ei takista kevade edenemist. Esiplaanil krookus Constellation, keskel Ladykiller ja taga valev kevadlill, kes on tegelikult hoopiski sügislill (Colchicum bulbocodium).


Kõmri lodjapuul olid juba nädal aega tagasi õiepungad näha, ootan huviga õisi. Aga krookused ikka kõigepealt: Trikolor 

28.03. Pilves, +2,6. Lubatakse kuni pluss 6. Õhtul avastab Aednik, et päevased külalised on trepile jätnud potikese, sildilt võib lugeda Hepatica transilvanica `Plena`. Aedniku näole valgub lai-lai naeratus, mida on sealt kuni hilisõhtuni peaaegu võimatu koristada. 

29.03 -4,6, päeval +1. Krookused kinni, maa külmunud ja linnas lumi maas. Isegi lõoke ei laulnud täna. Härmas kevadik 

30.03 -8,4, päeval o kraadi. Lumekruubipilved hiilivad üle taeva ja üht-teist sajab maha ka. Nad on äratuntavad tumeduse järgi. Õhtul on Sakus lumi maas ja see krudiseb rõvedalt. Täpselt nagu talvel.

31.03. -9,4. Näib, et ka öösel on sadanud. Kogu aeda katab valge tekk. Lähen lume krudina saatel auto juurde. Vastik, vastik, vastik!

01.04 Ei ole kuskilt otsast naljakas. Hommikul on külma -12,5. Aias õitsevad suhkrused võrkiirised, kõik värvid on härmatanud moega 

ja märtsikellukesed on oma külmunud kellukad maapinnale lasknud vajuda. Julmad on need ilusate päikesepäevade ööd. Õhtul lähen uuesti vaatama, võrkiirised on üles sulanud ja säravad oma jumalikus sinises nagu poleks midagi juhtunud.


Uskumatult vitaalsed on need kevadised sibullilled. 


Monday, March 21, 2022

Mmmm-märts! :D

 02.03. Öösel -2,5, päeval pluss 3. Lumi sulab tasapisi, päikesepäevad on liustike äärtes suurt laastamistööd teinud ja süda laulab aeda vaadates. Majaäär on juba puhas, värava kõrval olev nurgake ka, kivila hakkab tasapisi välja paistma. Kivid soojenevad ja sulatavad lund. Apelleerin kahele nädalale. Selleks ajaks peaks aed lumest puhas olema. Aga päikesega koostöös on praegu kõige parem aeg tubasteks tegevusteks. Ikka vaibavabrik ja õmblustuba. Härra Tibu on õmblustoas sättinud ennast peenemate pipstykkide peale taguotsa lakkuma ja arvab, et minu ärevus sellega seoses on enesekeskne ja põhjendamatu.

03.03. Jee, esimene õis! :D See oli akna all peenras. Päikesepäevad sulatavad võimsalt, aga öösel tuleb Urr ja istub jälle kõik jääks.

05.03 Päikesetõusul -13,7, kuid päike juba tõuseb ja kiired on kuumad. Päeval pluss 4. Sõda on Ukrainas kümnendat päeva. Vene valitsus käitub veidralt, eitab kõike. Sõda pole, olevat erioperatsioon. Absurditeater. Ja sõjauudised on esirinnas, koroonast ei räägi enam keegi. Muidu on märts nagu ikka märtsid on olnud. Tohutu kevadeigatsus ning iga päev pilk peenardele, et millal küll need viimaks välja sulavad. Eesaia kivilates on rohkem lootust, sest päikeses soojeneb kõik mis on kivi või tume. Okaspuud murravad lumevangist välja ja nende ümber tekkib lumme väike ring, mis iga päevaga suuremaks sulab. Tagaaia rodod ja alpikannid on veel ülepea lumehangede all ja seal niipea veel midagi ei juhtu. Eesaia valgeõieline dauuria rodo oli talvel lume alt väljas ning näikse täiesti igihaljas olema.

06.03. Vaibavabrikust väljus PÖÖRANE PUNANE, 5 meetrit  igasugust punast, nii et valus on vaadata. Vahel on selle vaibateoga müstilisi momente. Enne tulemust ei näe kui kangas telgedelt maha võetud ja lahti rullitud on. Igatahes täiesti röögatu efekt. Ja see on tavaline kaltsuvaip: T-särgid, pluusid, voodririided, dzemprid jne. Ma olen neid punaseid ennemgi teinud, aga sellel viimasel on koolitav efekt: mida pikem punane, seda ägedam.

Aga päikesega on meil viimasel ajal kehvasti, paistab, et algab ligi nädalane sulapaus (luku kinnitõmbamise heli). Enne laupäeva soojaks ei lähe. Sealt edasi hakkab kevad aeglases joones aeda hiilima. 17 ja 18.03 näitab pikem ilmateade juba 7 kraadi sooja. Eeh, unistada ju ikka võib...Progress talvise lumekupu kasvukohas: ühe esimese õie asemel on terve peotäis.

12.03 Kevad tuleb aeglaselt. Nii ongi tegelikult õige. Pole vaja mingit hullu soojalainet mis taimed õitsema ajab, et siis järgmise nädala pakases kuhtuda. Kuigi, esialgu poleks mul ka mitte midagi ühe nädalase soojalaine vastu, sest 30 cm paksune lumekilp ees- ja tagaaias hakkab juba tõsiselt närvidele käima. See on vankumatu nagu Hiina Müür ja sellel saab käia. Teen mõne ilusama päeva hommikul sellel platool ringkäigu ja vaatan kuidas pisipuud endale lume sisse kausikese on sulatanud. Kusagil seal igikeltsa all on ka kevadised sibulllilled. Kuigi alpikaljud saavad päeva jooksul rohkem päikest, on väljasulamise osas rohkem edusamme teinud maakividest kivila. Ilmselt on põhjuseks väljaulatuvad pinnavormid. Kui mõni kivinukk kõrgemale ulatub, siis ta soojeneb ja hakkab enda ümbert jääd sulatama kuni jõuab järg järgmise kivinukini. Võibolla peaks ka eesaia alpikaljude pinnavorme mässulisemaks muutma...Ka varjutuse osas tuleks kasuks, sest enamus alpikaid ei tahagi täispäikest otse silma paistma. Ohjah, aga toalilled ei ole lumes ja tervitavad päikest. Selle nupsiku hele ots tähendab seda, et ta kasvab mühinal. Ootan põnevusega, millal meeter täis saab.

Ilupilt kõige armsama orhideega. Ja vanust on tal juba ka omajagu, üle 10 aasta.

Kogu lillelaud näeb välja nii:

Vahalilled, imelikud kaktuselised, aaloe ja vanill

Kui õues on veel kevadega aega küll, siis toas on mõningasi tundemärke juba näha. Kevade ootamisest tüdinud Aednik tõi eelmisel nädalavahetusel potid tuppa ning külvas tomateid, füüsalit ja tagatipuks täitis veel kümme väikest potti freesiasibulatega. Freesiatega pole varem mingit kogemust, aga proovida ju tahaks. Täna on päike ja +6.

14.03. Varahommikul -8,4 ja päeval +7. Maailm sulab tasakesi lume alt välja! :) Päike on kuum ja suur ning teeb tõhusalt oma tööd. Jätsin täna kasvuhoone päevaks lahti, et nad seal ei arvaks, et suvi või midagi. Õhtul peab jälle kinni panema, sest ööd on veel julmad. Aga lumi sulab peenraservadest ja igalt poolt strateegilistest kohtadest ilmuvad nähtavale talvised lumekupud. Ju on eelmise kevade aednik neid meeleheitlikult igale poole istutanud, et järgmine aasta kusagilt ikka mõni kevadekuulutaja näha oleks. Jah, talved on nii erinevad ja isegi lumemäed mis nad endast maha jätavad, asuvad erinevates kohtades. Või oli asi selles, et seda tänavu lihtsalt nii jube palju sai. Üks servaelanikke on ka see yukka. Tänavu jätsin täiesti katmata. Paistab, et suudab talvistes oludes ise suurepäraselt hakkama saada.

15.03 Varahommikul -9,4, päeval +10. Väga jabur, ootan töölt kojusaamist nagu laps, ei jõua ära oodata. Sest kahe tunni pärast saab näha palju päike täna aias lund on jõudnud süüa. Jee! :D Õhtune tuduloom.

16.03 Kuigi ööd on külmad, sulab juba päris hästi. Varahommikul -8,8, päeval +11. Hommikul laulis välja kohal lõoke. Õhus on tunda heade aegade alguse hõrku hõngu. Öösiti ülbelt väljadel tantsinud külmataat poeb päikesetõusude ajal sügavale külmakoopasse, aga iga päevaga läheb päike aina varasemaks ja kiiremaks. Ning täna jäi väärikal varjumisel osa hinnalisest rüüservast taevasse karanud päikese pilgu ette - šššt! Ja läinud see oligi, kõik puha hõbe ja briljandid. Kus selle kahju ots...Ei ole enam elu, peab vist hakkama põhja poole astuma, Kevad kuulukse ka juba teel olema...Aga vaibavabrik muudkui töötab, sest varsti algab õueelu ja siis pole enam aega. 

17.03 Eile oli hea päev. Hommikul avastasin, et kasvuhoone nurga juurest on lumi ära sulanud ja sealt vaatab vastu ninakene. See on paeonia cambessedesii, keda ma juba mitu aastat poputanud olen, kuid kuna õisi näinud pole siis lõpetasin poputamise ning talveks katet peale ei pannud. Ja voila`- ta on elus!

Peale lõunat teatas Mesinik mesilamaalt, et tema kari on 100% talvitunud ja kadusid pole. Kuigi mesilas on peaaegu tarude kõrgune lumi ja see kannab inimest peal. Nagu veel vähe oleks, tulid eile ka esimesed taimed. Lõi hoobilt rahuliku talvise tööle-koju päevarütmi segi. Vaja paigutada, potistada jne Aga milline rõõm! :)
Esimesed võrkiirised (`Mrs. Beatrice Stanley`)sulasid ka täna välja. Kui teised veel magavad, siis see sort on täiesti võrreldav talvise lumekupuga - õied on juba lumehange all valmis, ainult veidi kortsus. Ajavad ennast sirgu ja puhkevad kohe. 

Teine üllataja oli Tivi. Olen näinud kuidas ta õitseb lumede vahel, aga et õrn õis on võimeline ennast läbi kõva jää pressima, seda ma ei teadnud.

Ja selline lumine kevad on. 18.03.2022 eesaias. Iga päevaga muidugi edeneb see lumesula teema.
20.03 Täna on kevade algus. Palju õnne meile! Päevad on +8-10, ööd nullis või väike miinus. Ja kirju suvi tuleb, üks koerliblikas lendas lõuna paiku ringi. Sulamine on võtnud sellise ulatuse, et kevadet enam tagasi purki ei pane. Ilupilte ka: Võrkiirised, lumi ja lumekupud.
Gargari krookus

Üllatajaks oli ka krookus `Gypsy Girl`. Palju varasem kui teised. (21.03)
Ja crocus tommasianus `Rosea`on ka üks tore varane sort (21.03). Mesilane ukerdab õites ja kogub õietolmu.
Amuuri adoonis avas oma kuldsed kausikesed
Ja kontrastiks muidugi alpikannid ja pisirodod kusagil seal liustiku all
Üldkokkuvõttes on päris kena varane kevad. Ja lumerohke. :)





Saturday, March 5, 2022

Täpselt nii kui peab.

 Seoses vanusega on Härra Tibule tekkinud mõned armsad veidrused. Üks neist on selline, et ta on viimasel ajal oma favoriidiks valinud Pokumehe (milles ei ole just väike osa Pokumehe pehmel südamel ja regulaarse kassimaiuse võimalikkusel) ning neil on õhtuti välja kujunenud ka omaenda rituaal. Umbes kella kaheksa paiku kui me filmi vaatame, hakkab Härra Tibu Pokumehe ümber nihelema. Vaatab päranipõhjatute tumedate silmadega ajudesse ja sätib ennast käeulatusse. Tahab sülle, aga ise ei tule, sest ta pole ju sülekass. Pokumees peab loomakese ise sülle tõstma, ka see on rituaali osa. No tõstabki. Paneb sülle istuma nagu egiptuse kassi ja silub kahe käega mõlemalt poolt peast kuni sabani, selline pikk-pikk pai. Umbes peale kümnendat paid on Härra Tibu nii pehme, et isegi keeleots vajub suust välja. Kui mina ka küljelt mõne pai varastan, siis saan  hukkamõistva volkspilgu osaliseks "Sina ära kisu!" ja siis nad nirvaanatavad edasi kuni Härra Tibu meie mõlemaga nii rahul on, et sätib ennast kahe vahele magama. Aga eile juhtus nii, et Pokumees jäi sauna kauemaks ja poole üheksa ajal hakkas Härra Tibu hoopiski minu ümber nihelema. Vaatas imeliku näoga otsa (see pole küll see, aga abiks ehk ikka...) ja sättis ennast käeulatusse istuma. Nonii, kassil on rituaal, mis siis ikka. Haarasin Härra Tibul sangadest ja tõstsin endale rõõmsasti sülle. Ta vaatas mulle otse silma ja see näoilme ütles, et kui sa nüüd arvad, et sa nii kena ja tore oled, siis sa küll eksid! Aga ma kannatan su välja. Sest kuidas ma muidu magama saan jääda kui rituaal ära jääb.  Ma järgisin püha toimingut püüdlikult täpselt samade võtetega, kuid kassil oli ikka see nägu peas ja keel ka välja ei tulnud. Lõpuks volksas ta ärritunult a la sa oled nõme, ma lä`n minema! sülest maha ning kobis oma tooli peale pessa. Seljanahk tõmbles veel tükk aega ärritunult. Maailma asjad said alles siis paika kui Pokumees koju tuli ja ärapahandatud kassiisanda nagu kord ja kohus üle silus ning kõik oli jälle täpselt nii kui peab. :)

Tuesday, March 1, 2022

Külmakandi kena küünlakuu

Äärepealt oleks pannud pealkirjaks "Kole küünlakuu", sest see oleks nii hästi kokku hakanud "Jubeda jaanuariga", aga mis seal salata, ei ole sel tänavusel veebruaril viga midagi. Lund on küll hullusti, aga pakasega kollitatud ei ole.

03.02 -5 kraadi, täispilvitus ja pärlmuttervalgus. Selle valguse pärast on veebruar  üks sümpaatsemaid talvekuid, eriti veel kui tulevad need erksa sinitaeva ja kuuma päikesega päevad (millalgi) ning õhtuti hõõgub loojangukaar tükk aega punases kumas. Aga selliseid päevi ei ole veel olnud. Mis siis uudist? Lumega on jätkuvalt hästi ja seda leidub kõikjal täiesti ogarates kogustes. 

Pühapäeva öösel sadas 20-30 cm, esmaspäeva öösel 15 lisaks. Lauskmaal on lumi põlvini, aias sügavam, sest teeradade, katuste ja parkimisplatsi lumed peab ka kuskile loopima. Aga ma ei virise või midagi sest alati võib hullemaks minna. Omajagu rõõmu teeb lõpuks käima läinud vaibavabrik. Ja kevade ootamine on ka päris tore tegevus. liiatigi, et nüüd pole tõesti enam palju jäänud. 

04.02 Varahommikul -8,3. Päeval päike, aga kahjuks läbi õhkõrna pilveloori ja õhtuks jälle pilves. Vaja oleks jõhkraid kuumi päiksekiiri, mis küüned lumme lööks ja siis see sulaks ja sulaks...ja sulaks...Lumemäed teede ääres hakkavad liiklust segama. Männiku teel linnas on äärmine rida nii kitsas, et kohati tuleb ühe rattaga keskmises reas sõita kui ei taha teeäärse lumemüüriga põkkuda. Ja vanasti nii avar kaherealine töökoha hoovist väljasõit on muutunud ühe auto praoks lumemägede vahel, mis autokatuseni ulatuvad. Ilmajaamade andmetel ootab ees õnnis kaks nädalat sulailma. Saab näha...

06.02 Üksainus pilk läbi akna autokatusele ja...kena, kena, jälle on öösel 10 cm lund juurde tulnud. Vahel on see 5cm või vähem või rohkem, aga mitte ühtegi ööd ilma lumeta. Vähemalt mingigi kirme peab olema alati esindatud kui just teeradade lahti lükkamisega päris jõusaaliks ei lähe. See talv jääb meelde oma pikkusega (täisvalget detsembrit pole kaua olnud) ja lumerohkusega. Jee, aga öösel läks sulaks! :)  Küll soliseb ja katustelt langeb lund. See on nüüd selle toreda pika sula algus.

 Tegin päeval natuke seemnete inventuuri. Oh seda vaest sügisest aednikku, oli vist peale rämedat öökülma seemnepoodi sattunud ja kõiksugu asju kokku kahminud. Ilulina, õlelillede, saialillede ja kurgiga olen ma nõus, aga kuhu peaks panema idamaguna, lehtpeterselli, neitsikummeli, estragoni, hiina astrid (!) ja kaks pakki punast lillhernest? Eks ma pea siis midagi leiutama, ilmselt mingid suuremad kasvukastid vms. Potid kuivavad suvel jube ruttu läbi ja see ei ole praktiline.

10.02 -3,5 Helevalge päev imekauni päikesetõusuga. Kass teab kuidas esimesi päiksekiiri kasukasse püüda. Bond tukub aia peal. 


Hiljem peitub päike muidugi pilvelooride taha, kuid helevalgus jääb. Lund on jätkuvalt palju, päevased sulad pakivad koheva lume koomamale, aga seda on ikka nii suurtes kogustes, et linn on alustanud lume välja vedamist. Isegi meie töökoha väljasõidutee on korda tehtud. Õnneks ei ole miskit enam juurde sadanud. Kuna päeval on sula ja öösel külmetab, siis on kergliiklusteest saanud jäätee. Lähen hommikusel kepikõnnile ja koperdan peale saja meetri läbimist mööda teeääri koju tagasi. Appi, kui libe! Kodus vahetan saapad bagiirade vastu ja lähen uuesti rajale. 

13.02 Kevadejoodud koos saunaga. Linnaaednikud on külas. Nii tore üle mitme kuu armsaid tuttavaid nägusid näha. Aiavaatamisest ei tule muidugi midagi välja, sest kõik on paksu lume all. Naised toovad kaasa pisikese eluslooduse esindaja, see on iileksitibu.

16.02. Sula on kestnud juba kümme päeva. Vahel on öösiti kraadike külma, vahel mitte. Meie tänava kinni tallatud lumega kaetud ja auklikuks sõidetud "kitserada" on jube. Viimastel päevadel on sahad seda töötlema hakanud ja iga päevaga riivitakse jääkorda õhemaks. Üldiselt võttes on väga pilvine veebruar, meie kandis pole veel olnud ühtegi täispäikesega ilma. Ja kui ongi kaunis päiksesetõus, siis kisub poolest päevast ikka pilve. Mõned aednikud näitavad netis välja sulanud lumikellukesi ja Tartu botaias puhkes eile nõiapuu õitsema. Siin on aga lund nii palju, et peenrasse võib isegi põder ära uppuda. Ka esimeste kevadlillede kohad on veel sügava lume all kui just ei tule järsku väga palju väga sooja vihma vms. Koroonarekord: 8439 nakatunut ööpäevas.

17.02 Ja see tulebki! :) Soe kevadvihm - pluss 3 ja vahepeal tibutas päris tihedasti. On ka vist öösel sadanud, oirõõmu, meie tänaval pääseb ka viimaks ilma autot lõhkumata liikuma! :) Lumehange serv nihkub tasapisi peenraäärest kaugemale, aga väga-väga tasapisi. Ja-jaa, ma tean, talvised lumekupud on alles 20 cm kaugusel. Ehk on homme hommikul juba lootust neid näha...

20.02. Aga võta näpust! :) Ikka on veel 20 cm lund peenraäärest kuni lumekuppudeni. Ma usun, et nüüd on see tõsisem tali läbi ka. Esimese märtsi paiku näitab prognoosilmateade 4 kraadi sooja. Elukesel pole ju väga vigagi, kui kevad kõigest nädala kaugusel. Veebruarialguse sula on kestnud vahelduva eduga siiamaani, tänagi räästad tilkusid. Valgust on mõnusalt ja vaibavabrik töötab täisvõimsusel, sest sel aastal on nii palju rõõmsaid värvilisi tellimusi ja neid on huvitav endalgi teha. Märtsikuu jagu ehk saab veel kududa, aprillis kisub juba nii õue, et katsu sa mitte minna. Hetkel on telgede peal kuum mango-, roosi- ja vürtsivärviline kaltsukas, see peaks pühadeks valmis saama. Samas ikka imestasin ennast ümmarguseks kuidas arvutis hoopis teised värvid on. 

Siis on järg pika punasetriibulise käes. Aednikud näitavad esimesi lumikellukesi ja lumekuppe, aga meil on lumi jätkuvalt...ee...silmini. Hoolimata kõigist suladest. Sulad on lume paksust aias vähendanud umbes 20 cm võrra ja see on imetore, kuid jätkuvalt on seda liiga palju. Ja meie lumikellukesteni on veel väga palju aega. Pokumees tüdis ära emanda lumeteemalisest turtsumisest ja tõi poest lilli. Ah, need olid nii suured ja kollased ning lõhnasid magusalt. 

24.02. Sõda on lahti. Venemaa läks Ukrainale kallale. Putini jutt teleka uudisekanalilt viitaks justnagu sellele, et mehikesel päris tõsiselt katus sõidab. Ukraina valitsus olevat narkomaanide kamp ja venelased tulid rahvast sellest valitsusest vabastama. Tegelikult on tegu okupeerimisega. Valgevene muidugi ka abiks. Ukraina linnu pommitatakse ja käivad lahingud. Lääs kehtestab sanktsioonid venemaa vastu ja saadab humanitaarabi. Ukraina president osutub õigeks meheks ja ukrainlased hakkavad lõrinal agressorile vastu.

26.02. Meil on esimene täispäikesega päev veebruaris! :) Oi, see päike on suur ja soe. Telgedel on praegu neljameetrine punane vaip. 

28.02. Jätkuvalt päikesepäevad. Kevad on Eestimaa üles leidnud. Aga kui teised postitavad esimeste lumikellukeste pilte, siis minu aed on lootusetult paksu lumekilbi all. Vähe sellest, see on nii tugev, et kannab täissaledat naisterahvast peal. Jah, ma võin oma alpikaljude ja peenarde kohal kõndida, aga kõik see ilu on seal 30 cm paksuse lumekilbi all. Proovisin armeenia sügislille kohal kaevata, aga edutult, kilp on kõva ja kogemata taime vigastada ka ei tahaks. Eks ma siis ootan pealegi.

Ukraina sõdib ja on elutahet täis. Tubli rahvas koos veel tublima presidendiga. Liigub ringi selline nali, et meil siin Läänes juhtub tihtipeale nii, et valime riigimeest, aga saame endale klouni. Ukrainlased valisid endale klouni, aga said väärika riigimehe.

Jee, koju minnes on taevas veel valgusekuma! :) Aga oli ka suur päikesepilgari päev täna.


 

Monday, February 7, 2022

Päheistumise kunst

 Kui sul on kodus 12 aastane kass, siis sa võid absoluudselt kindel olla, et ta on päheistumises ära teinud nii bakalaureuse, magistri kui doktorikraadi. See on nii peenike kunst, et vahel ei saa inimene ise ka aru kuidas ta jälle (!) sirutab käe kassi maiusekrõbina paki järele, sest see lõputa lootus loomakese silmis, tahtmatud rõõmukräunatused ja tibutants peremehe istupingil...Kurnurram saab oma maiuse ning kui sa tahad tema siidist kasukat sasida, siis teeb ta ühe kiirema sammu, libiseb käeulatusest välja, kõrvetab sind üle õla psoltõ! pilguga ja ronib oma pessa kasukat poleerima, sest äkki ikka läks käsi korra vastu ega need inimesed ei ole ju kuigi hügieenilised...

Jutt käib Härra Tibust, kellest siis muust. Noh ja kuna ka Bond on mõtlev olevus ning juba oma 7 aastat vana, siis on ta elu jooksul märganud, et kui Härra Tibu tahab õue või sülti või maiusekrõbinaid (tavalised krõbuskid on ööpäev läbi kassikausis), siis ta tavaliselt ka saab. Ka kuulub Tibule väike krunt kinnisvara näol inimeste voodi jalutsis. Ja siis Bond on mõelnud ja vaadanud ja. Ning jõudnud oma väikeses peas lõpuks otsusele, et kuramus, nad on ju Tibul täitsa ümber sõrme keeratud! Ja jälginud hoolega Härra Tibu tehnikat (ning kes ei tahaks endale krunti inimeste jalutsis) on ta jõudnud otsusele, et nüüd või mitte kunagi.

Kell kolm öösel ärkan ma Bondi läbitungiva häälekese peale issand, kass tahab välja. Kuuvalguses näen, et Bond istub kamina ees taburetil ja matkib kohmakalt Härra Tibu krõbinameelituse tantsu. "Lolliks läksid ve? Marss õue!" See katse lõppes siis sedasi. Mis neil inimestel küll viga on? Ma tegin ju kõik õieti...

Järgmisel päeval komistas Bondi lihtsas peas välja hautud plaani otsa Pokumees ja sellel oli täpselt sama kondikava (Tahan kohe õue ja mul on sigakiire!). Ainult et rõduukse juurest tormati osavat kannakat  tehes kööki, et äkki saab sülti ka, kui sa juba püsti oled, kange isu on. Kuna meie, juhmakad, oleme ähmaselt hoomanud, et midagi võib ikkagi olla selle ümber sõrme keeramise teemaga, siis ei lähe kogenud kassiomanik ammugi enam nii lihtsa plaaniga alt. Pokumees läheb Bondile järgi: mida küsisid, seda saab ning õue pääseb köögiuksest ka. Kohe.