Oktoober

 01.10. +17, täna on pilvitu taevas sooja päikesega. Nirvaana. :) Oleks neid päikesepäevi ometi rohkem...

September oli meie kandis väga vihmane (üle poole päevadest sadas ja kolm-neli päeva olid sajuta kuid lauspilves). Me liivmuldadest sai floksipeenra ümberkaevamise ajaks nätske pori, mis ämbripõhjadele kleepus ja labidad raskeks tegi. Eks ole usinasti saviga pinnast ka parandatud. Kuivaga pole üldse tajutav, kuid vihmaga ja  kaevetöödel mätsis mis kole. Loodan, et oktoober tuleb päikselisem. Südajalehine aster Little Carlow alustab õitsemist.

04.10 +16, pilves, õhtupoole vihm. Täna tuli linnast spetsialistide brigaad ning võttis kõik tagaaia flokside ja pojengide pealsed maha. Oli ka viimane aeg, sest mõnes kohas hakkas alumistele lehtedele vaikselt esimesi hallitustäppe sugenema. Noortel käib see pealsete võtmise töö ju siuh ja lips ning kogu tagaaia peale kulus kõigest tund aega. Siis pani vihm pidurit ja kõik jäi pooleli. Püsililleaias pole pärast pealsete mahavõtmist enam mingit vaadet. Jäänud on vaid mõned üksikud oktoobrikuu lilled, päsmasaster on täies õies. 

06.10 +16, päikepäike. Istutasin uue beeži pojengi Klaverimängija akna alla ja hakkasin rohima. Esimene peenar mis talvekorda saab. Ülejäänud aed näeb peale pealsete mahavõtmist väga kole välja. Nüüd on hästi näha kus puhmikute vahel umbrohud kõik pillerkaari pidanud ja see kriibib silma. Korraga kõike ei jõua kuid üks peenar korraga ja tasapisi nokitsen siin. Asja käigus killisin kõik jalgujäänud mustpea-nälkjad (imelik, neid oli terve peenra kohta kõigest alla kümne) ja muldasin pinnasest välja roninud kullakalli floksipoja. Niisugune tore meditatsiooni moodi asi on see sügisene puhtand.  Natuke nagu loendus ja ah, eks iga tegevus ole mõnus kui  parajalt soe sügispäike turja soojendab. Kaunis krookus, palju neid ei ole, kuid seda kaunim kui mõni õie lahti teeb.

11.10 +12, on päikest, on vihma. Eile käisime Tuhalas pikalt pidu peal head energiat kogumas ja nüüd peaks jälle värske jõuga sügiskoristust tegema hakkama. Eesaia pealsed lähevad kõigepealt maha, siis vaatab edasi. Õitsejatest on veel täies ilus viltjas päevakübar, keegelaster, floks Betty Marguerite, südajalehine aster, taevassinine aster ja madalad astrid just alustasid. Krüsanteemid, kibe aster, sügisheleeniumid ja sügislilled hakkavad lõpetama. Keegelaster on oma õhulisuses äärmiselt võluv nähtus. Pean talle parema koha leidma, praegu on liiga varjus. 

12.10 +9, vihm, õues askeldavad juba peaaegu tühjaks söödud viirpuu kallal läbimärjad musträstad ja taevas on ühtlaselt hall. Võiks olla vaibavabriku päev. Aga tühjagi. Telgede taha ronides saan aru, et väga rumal mõte. Nii hallil päeval ei näe üldse värve. Beez ja helesinine teisenduvad halliks ja vastupidi. Vähemalt on vaiba algus ära tehtud. Uskumatult visa ja tihe vihm, sest veel hilisõhtulgi sadas kui läksin ämbrit tühjaks kallama...sest ämbris uppus astilbe, kes pidi kohast loobuma...kuna tema koha sai väike roosipoeg...kelle kohale ma istutasin pojengi. Selline see aiamale on meil. Asetasin ämbri külili juhuks kui öösel veel peaks sadama. Astilbel vedas, järgmisel päeval reisis ta linna ja seal üle mere Hiiumaale ühte väga ilusasse aeda. Kuid kohapeal on aeg teha floksidest üks "meeleheitekimbuke", sest kalender on juba tõesti sealmaal. Need on need külgokste hilissügisesed õied. Aga hea floksilõhna sai tuppa küll.

15.10 +12, +14, poolpilvine, õhtul hele päike. Kiikasin eelmise aasta aiapäevikut ja oli tore tõdeda, et olen aiatöödega nädala jagu ees. Sest üks päev veel ja tagaaed on korras, pool eesaeda ka. Jäävad vaid floksipeenar, kivilad ja martagonipeenar.

Aedniku jaoks on praegu ideaalne rohimise ilm. Öökülmasid pole olnud, päike ka väga ei küta. Võililled on ennast talveks tudule sättinud ja küüned mullast lahti lasknud, tulevad täies pikkuses välja nagu porgandid. Tore üllatus oli see, et minu aias varasemalt lootusetuks osutunud piibetäht sai jalad alla ja on endale juba mitu uut rosetti kasvatanud. Siblimise käigus kohtab ka sinilillepoegi, kurekellatibusid ja alpikannilaste erivärviliste ümmarguste lehekeste litreid. Viimased teevad eriti rõõmu, sest milline aednik ei unistaks alpikannimurust...

Õhtul peale päevatöid saab toas põhku pugeda ja jutuka kätte võtta. Härra Tibu on kohe platsis, kergitatagu vaid pleediserva, sest jagatud soojus on mõnna. Kass kukutab enda tihedalt vastu külge ja käivitab nurrumootori.  Jutukas aga ei edene täna mitte kuidagi, mõtted on ikka veel aias. Carmischaeli käoking õitses täna uhkelt vastu päikest ja aiatööde lõpp ka juba paistab. Nädalake ehk veel...või kaks...

16.10. +12, pilves, vihmata.

Saabus viimane selle aasta pojeng Philippe Rivoiere. Otsisin ja leidsin ta viimaks Hispaaniast. No oli väga vaja seda ülilõhnava väikese ja tiheda õiega punast. Koht on ka olemas (sest viimasel ajal pole eriti mõistlik midagi suuremat enne tahtma hakatagi kui kohta pole, pärast istuta või kuuri katusele :). Juurikas oli sama hea kui Elina Engelberga (lõunanaabrite pojengikasvataja) omad. Suur, kõik haarad terved ja pontsakad ning kuus paksu punga peal. Eks täna siis jälle pojengi istutama. Pojenge on hetkeseisuga 51. Pojengide õitsemise ajal ootan pojengifänne külla. :)

Südajalehine aster Little Carlow on nüüd täies õies.  

18.10. +12, päikepäike. Ja kuldne sügis metsade vahel ja meie tänaval ka. Kuid hommikutuul on juba kargevõitu. Haneparved lähevad teist nädalat üle, ikka lõuna poole. Uskumatu, talimoonil on lusti veel teiseks õitsemiseks, küll oli ilus see suur ja punakuldse läikega äsja avanenud õis. Mõjub hääbuvas aias ja leige sügispäikese valgel nii eksootilisena.

Vastu õhtut pole muidugi õige aeg avaneda, aga ju polnud varasemalt veel päike sinna kohta jõudnud. Ja sügislilled ruulivad.

Missugune imeline värv! Viljandimaa asparaagus, tervitused Hellele! :)

Ja täiesti ootamatult olen ma leidnud oma lemmik-siilkübara. Vastupidiselt teistele peenematele siilikatele on ta nõus meie aias kasvama, on väga hilise õitseajaga ja lõpetab alles siis kui lumi maha tuleb. Roheline veel pealegi. :)

20.10. -3,3. Päike sirab taevas, kuid eile ja täna öösel käis Urr aias istumas. Eks ole ka aeg sealmaal, haned juba läksid ja pole midagi kurta, hea soe sügis, laskis krüsanteemidel ilusti ära õitseda. Vanasti saabusid öökülmad juba poole septembri peal. Vaene talimoon muidugi, alles sai õie lahti...Ja täna  hommikul pole enam mõtet välja minna, sest enne peab muld üles sulama. Tööjärg on ühe väga rohtukasvanud peenrani jõudnud, kui selle tehtud saab, siis ma tahaks kohe medalit või midagi.

Paar tundi hiljem oli ootamatu üllatus. Kaks ööd külma saanud talimooni õis ei silostunud vaid vaatab  vapralt külmavõetud hostalehtede taustalt vastu. Natukene on värv maas, kuid õis on tugev ja elus. Hiigelsuur argument tema rahvalikule nimevalikule - talimoon. Kasvõi kõlinal, kuid me õitseme!

Õhtune kinu.

Kuna rohimise ja kivitöödega ei tule kuigi palju samme ja pikad pimedad õhtud, siis tuli mõte, et läheks peale AK-d kuud ja tähti vaatama. Mõeldud-tehtud. Kui saapaid jalga ajasime, küsis Härra Tibu samuti kähku välja. Aias oli juba Bond hakkamas, ou, te ka pimedaga õues. Vaatasime, et Tibu väravast välja ei saaks ja jalutasime metsa poole. Poole tee peal oli Bond sabas...ja Tibu ka. Selgus, et kui on vaja, saab vanur sipsti-niuh üle värava. Siis läks lahti kange kooris arupärimine ja käunumine, et kas pererahval üldse veel aru peas, et kuhu nüüd hilja õhtul veel minnakse ja mispärast!!! Tibu saba oli turris nagu tolmuhari. Tohutu reeglite ja traditsioonide rikkumine! Oi seda tänitamist...Lõpuks leidsime ise ka, et ei ole vist kõige parem mõte populaarseimal koerajalutamistunnil kahe närvis kassiga tänaval promeneerida ja keerasime selle karavani kodu poole tagasi. Järgmine kord tuleb lihtsalt salaja minna.

25.10. Öösel +6, päeval +12, pilves ja tuuleta. Metsad on juba raagus, sest peale kahte öökülma lasi enamik puid lehed maha. Tagaaed on rohitud, kõige raskem peenar võttis kolm päeva. Tüütud on need röövkannikesed ja mingil hetkel hakkavad ka oranzid ebamagunad ja priimula umbrohuks. Ei, need ilusad sinised-punased-violetsed priimulad ei levi kahjuks niimoodi, kuid see vana hea talukollane muudkui külvab. Täna võtsin  hostapeenrale uue äärise panemise ette. Hüvasti, paekivi ja tere, plastik!  Ja kuna meil siin on hetkel "home alone", siis podiseb vahapada ka tulel. Lasen kaanetisevaha läbi. Ei tohiks kaua minna, tänavu oli kõigest üks pangetäis.

Umbrohuks osutunud oranžist ebamagunast tahaksin pikemalt rääkida. Nimi on Meconopsis cambrica `Franches Perry`. Kõrgus 20-30 cm. Kasvab täisvarjus, poolvarjus ja päikeses ning igasugusel mullal. Tõenäoliselt isegi Marsil vms. Ma olen kuulnud algajate aednike unistusejutte lillest, mis õitseks terve suve, saab kõigis oludes hakkama ja ei vaja hoolt. Saage tuttavaks, kes ei tunne. See ongi just selline taim. Alustab õitsemist mai lõpus ja laseb lumeni välja. Ilusad oranzid mooni meenutavad õied läbimõõduga ca 6 cm. Ilusad lehed, kõrgus ca 30 cm. Ideaalne õistaim aeda...kui te suudate teda kontrolli all hoida. See tähendab iga õitsenud kupra ära murdmist, enne kui seemned küpseks saavad. Mina ei suutnud ja nüüd on ta peaaegu igal pool. Juur meenutab võilille juurt ja see on varmas kergesti murduma. Igast mulda jäänud juurejupist kasvab uus taim. Pilti pole, sest ma ei salli teda.

27.10. +10, poolpilvine.

Eesaias on korrastamata veel alpikaljud. Õitsevad madalad astrid, keegelaster, päsmasastri kaks sorti ja südajalehine aster. Alpikannid elavad oma elu, mõnel on õied, mõni hiilgab leheiluga ja nende vahed on kõik tittesid täis. Ilus. Kõrs-ainuroog hapuaia nurgas on öökülma üle elanud ja näeb vapustavalt äge välja kuid mõningaid kahtlusi minus tekitab see, et ta on sirutanud oma võrsed läbi turbapätsi väljapoole. Kas kõrs-ainuroog on väle? Seni on mul olnud jamamist, et neid üldse kasvama saada, aga nüüd, olge te lahked...Invasiivsust ei saa ma oma aias lubada, kuid mõnele olen nõus erandi tegema küll. Paganama ilus on ta. Vaatame mida toob järgmine suvi.

30.10 +10, pilvine, seenevihmane.

Tasapisi siblin siin ja seal kuid suhtumine on muutunud. Varem oli nii, et PIDI tegema, sest iial ei tea, millal lumi maha prantsatab, nüüd kui peaaegu kõik tehtud, siis VÕIB mõnipäev ka aias midagi natuke nokitseda. Oma vabast ajast või umbes nii. :)

Viirpuu ja sirel on lehed maha lasknud, alati muudkui oota nende järel...Roog-sinihelmikad hakkavad kollaseks värvuma, lehised on ka sügiskuues. Värvimäng.

Täna panin viimased potid talvituma, tegin priimulate lehtede all teohaarangut, kaevasin kroonülase mugulad üles ja imetlesin kõige hilisemat floksi. Betty Marguerite alustas õitsemisega septembri lõpus.

Karged udused hommikud. September.

 31.08 +19, pilvine, vihmane. Tubaste tööde päev. Jõuline labidaaiandus lükkub homsesse. Vurris on viimase meevõtu kärjed, saunas kuivavad õunad ja pliidil podiseb poeploomimoos. Mingil hetkel muutuvad sinised vähemagusad ploomid poes nii odavaks, et neid raatsib ka moosi jaoks osta. See paks keedis neist tuleb imehea. Aknaklaasile rabiseb vihma ja homme tuleb peenras väga porine päev. Aga millal üks aednik varemalt pori on põlanud? Või sõnnikut. Kontrollitud kogustes ja mõõduka niiskusastmega on need istutamisel aedniku parimad sõbrad, isegi kastma ei pea. :) 

Floksid Charlotte Blanchett ja Ilse Kötcher on mõlemad hilised sordid. Tagantpoolt piilub erksavärviline General Petain.

03.09 +18. vahelduv pilvitus, hommikupoole sadas. Kolm päeva kaevamist ja teise peenraga on ka peaaegu ühel pool, jätsin viimase jupi homseks. Kahe tunniga saab labidatööst isu täis ja kuhu mul kiiret. Homme on siis kõige magusam osa - mulla tagasi loopimine, tasandamine ja istutamine. Muidugi pole ma mingi Picasso, kuid võtan sellegipoolest viimase protsessi edevalt mõttes "maastikumaali loomiseks" nimetada. Kahjuks näeb tulemust alles järgmise aasta juulis. Aiandus ongi selline. Teed mingi käki valmis ja näed alles aasta pärast mis välja tuli (või ei tulnud).

Mõte sellest siniseid toone kumavast peenrast tuli peale suuremaid loobumisi kus paljud korduvad või mitte kõnetavad värvid täite puhmikutena uutesse kodudesse edasi läksid. Oli just Lapse sünnipäev ja läksin talle varahommikul floksibuketti tegema kui märkasin eesaia flokside värve. Need olid kõik sinised, valged, sinisekirjud, lillad, violetsed jne. Eesaeda olid jäänud ainult jahedad toonid. Ei ühtegi roosat ega punast. Nonii, kui oleks selline värvigamma suurel pinnal, see oleks põnev. see hommik eesaias oli värvide poolest lausa nõiduslik. Tagaaed on muidugi jätkuvalt kõigevärvikirju, sest floksid lihtsalt on oma värvigammalt igasugused. Selles nende võlu seisnebki. Ja paljus muus. Puhas rõõm - eelmise suve valge Hesperise pistoksataim jõudis  õitsema minna. 

04.09 +11, pilves, +15

Härra Tibu sai jälle väravast välja. Vana kass enam üle aia ei hüppa ja õnneks on nii palju arukest ka kogunenud, et kui välja saab, siis kaugele ei lähe. Hoiab värava ligi. Kuid kui seda sulgema hakatakse, siis tuleb härra käest küsida, et kas tahad välja jääda, sest kohe panen värava kinni. Vana lord nuusutab autoratast veel korra nagu head brändit, ohkab ja läbib järgneva minuti jooksul väärikal sammul värava. Tipib tiidsalt ukse juurde ja jääb teisi majalisi ootama. Sügisel saab 17 aastat vanaks kuid pilk on selge ja kihvad veel teravad. Jumala eest, väärikus ikka üle kõige! Ainult jalad on veidi kanged. Eks ta ole...

05.09 +8, päike, pilvitu karge hommik hästi helesinise taevaga. Ronisin floksipeenrast lõpuks välja (valmis sai) ja vaatasin aias ringi. Pilt on umbes selline, et "kõik on juba ära olnud" ja "kus sina olid kui me õitsesime! (või umbrohtu kasvasime)". Umbrohtunud kohad torkavad eriti teravasti silma. Kuid vahepeal saabunud varasügise muudavad rõõmsamaks ja värvilisemaks kõik need krüsanteemid ja amellastrid (tõesti üks tore taimerühm). Ja ka teised astrid, mis peenarde äärtes oma õisi avavad. Armastan astreid! Kibe aster.

Nende osade sortidega on muidugi see teema, et tahetakse ju levida. Midagi pole öelda, selliseid on meil ka. Vahel võlub värv ära, nagu see beebiroosa

või nagu mõned sinised madala astri sordid. Võimatu on südant kõvaks teha. Isegi üks violetne kaunis aster on kõiki reegleid rikkudes üle aiapiiri lipsanud või mis ma nüüd luiskan, ise tõin teise kokukalt koju. :)

10.09 +19, poolpilvine. 

Aiatööde seis on selline, et sammun otsustavalt suvi läbi suures ämbris õitsenud roosi juurde, sest on aeg. See on üks väärt roos (ilus, lõhnab, õitseb vahetpidamata) ja kuigi ruumi ei ole, tuleb talle teha koht. Kaevan otse värava kõrval sillutisse hiiglasliku augu, panen selle head ja paremat täis ning istutan taime maha. Imetlen. Sai küll hea koht. Poetan roosi alla viis roosa äärega valge tulbi sibulat seltsiks. Peaks kastma ka...

Aga kastekannuni ma ei jõua, sest sel momendil lajatab krundile VIHM. Sellist ei ole meil sel suvel veel olnud. Jõuan tuppa (kõigest need viis meetrit) juba läbimärjana. Vihm langeb mürinal majale nagu Niagara kosk, vihmaveetorudest paiskuvad välja torujämedused veejoad ning veranda eest voolab läbi Thames. Voolab tagaaeda, läigib veidi muru vahel ja kaob pinnasesse. Õhk on veest vaid pooleldi läbipaistev, vaatan tagaaia krüsanteeme nagu läbi akvaariumi. See roos sai nüüd küll hästi ära kastetud. 

Ilusa ilmaga tehtud pilt 

12.09 +15, päike, ilmaga vedas, õhtul vihm. Võhma Juurikas! 

Kõigepealt sõbrad. Kui sõbrad on emmatud ja taimevahetused ka tehtud, läheme laada peale laiali. Kes müügilette uurima, kes veel sõpru ja tuttavaid otsima. Seekord olen hamsterdamise osas vägagi tagasihoidlik: järelkärus on taimevahetusest viis väga tahetud floksi, lisanduvad valgekirjude lehtedega lumeroos, kaks väga ilusate lehtedega alpikanni, kukerpuu Orange Ice...ja kolm juppi vaarikas Polka. Mõned kastikasvatusprojektid on nii nigelate tulemustega olnud, et otsustasin katsetada ka vaarikaga. Pole midagi kaotada...Kui anumates ja kastides on kasvatatud tomatit, suvikõrvitsaid, kuumaasikaid (väga edukalt), kurki (mõni suvi isegi õnnestub), siis miks mitte vaarikat? Roomava merendera populatsiooni on ka vaja täiendada. Peenras tõrgub, ei taha hästi minna, proovin ka alpikaljul.

Vaatasin vesise suuga muidugi ka lopsakaid putuktoidulisi mülkataimi, kuid ei ole mul mülgast ega kohtagi kuhu seda teha. Viimane sellesuunaline projekt ühe veelembese võha pärast (peenrasse kaevatud vana pesukauss) lõppes hävinguga, sest kausi põhja roostetas auk ja võhk keeldus kuivas mullas otsustavalt koostööst kuni teda mõne normaalse tiigi serva ei istutata. Eks pidingi sellise otsima, kuid mitte meie aias.

16.09 +16, on päikest, on pilvitust. Hea istutamise ilm. Üleeile lisandus veel neli floksi. Kõik väga tahetud. Hetkeseisuga tuleks leida üheksale floksile istekohad. Hmh, kuidas me selleni küll jõudsime...Oli ju kärpimine kavas...Ja ühe floksipeenra likvi...väiksemaks muutmine. Igatahes on allesjäänud taimedel nüüd viisakalt ruumi kasvada ja uustulnukad lähevad hoopis värskelt loodud titepeenrasse. Täna oli hoogne päev taimetugede kokku korjamise ja istutamise tähe all. Õhtul ilmus kohale järjekordne vihm, et kõik ära ka kasta. Amellastrid 

20.09 +17, hetkel päikepäike, muidu poolpilvine, vihma ka. Viimasel ajal sajab peaaegu iga päev, või öö. Õnneks pole veel öökülma olnud ja laseb krüsanteemidel ja astritel õnnelikult ära õitseda. Vahepeal on palju sügiskündi tehtud. Maha on istutamata veel kaks kullerkuppu, piimjaõieline kellukas, üks pojeng ja mõned sibulikud. Ja Lätist tulnud kuus floksi (sosinal ja silmad kinni käändes). Tegemist on Tatjana Kotcane poolt aretatud uute sortidega ja põnevusmeel sai praktilisest meelest võitu (6-0), küll nad ära mahuvad. Juhtusin Riia floksinäituse videot nägema ja olin kadunud hing. Nii, et paar päeva floksinimede põrgatamist ja vahetus saigi teoks. Mõned nimenäited 

Muidu käib sügisene aiatuulutus, moused ja minihostad läksid enamikus sõprade aedadesse ära, see on uskumatu, palju ruumi vabaneb kributaimede alt...Sügislilled ruulivad 

22.09. +17, päikesepäev, kuigi algas kargelt, +5 kraadi. Esimene nii jahe hommik. Eile käisid aiakülalised, kuid vaadata väga midagi polnud. Aed on lugematutest vihmadest läbi ligunenud, umbrohtu pole ka välja rookida jõudnud...Krüsanteemid, amellastrid, kalimeris ja muud astrid olid ainsad pilgupüüdjad. Muidu on jah, sügis. Kuid pole üldse kurvastav, kummaline. Mõte on hasardiga aia juures nagu kevadelgi, sest "nüüd saab". Saab kõige ümber tõsta mis suvel õitses või ei õitsenud. Paarile pojengile pean rotimetroo tõkke juure ümber panema ning istutamisi on ka terve pinu, sest alpikaljudelt läksid suureks kasvanud okaspuud minema ja ka nende asemele on vaja midagi välja mõelda. Sibulikud maha, sügisrohimine ära teha, pealsed maha lõigata ja ongi kõik. Kõlab nagu sipsti, aga võta näpust! :) Krüsanteemid armastavad paksu lund ja vihmast suve. Nii võimsat õitsengut pole meil varem olnud.

24.09 +17, pilvine, õhtul vihm. 16 pisi-istutust, alpikaljude multšimine ja natuke rohimist. Imetlesin alpikanne ja istutasin veel mõne krüsanteemi juurde. Paistab, et selliste vihmaste suvede lõpus on nad väärtus omaette. Külast toodud väikeseõieline kaunitar 

25.09 +16, pilves, vihm. Istutasin pojengi Vanilla Shnapps paraadpeenrasse. Ümbritsesin juured istutusaugu sügavuselt peene võrguga ja loodan, et see peab nii mõnegi tõpra kinni. Ei mingit metrood läbi pojengide juurikate! Võrgutusprotseduur tuleb läbida ka Henry Bockstockil, sest just tema alt uuristati läbi lai käik mis võttis kogu taimel selleks suveks õitsemisisu ära. Ja ma pole kindel, et see oli mingi ühekordne suvine käik. Bond hoiab küll aial silma peal kuid kõiki maaaluseid ta ilmselt kätte ei saa. Uustulnukas Lois Choyce läheb akna alla peenrasse, seal pole seni veel käike olnud. 

Tore sügislill on viltjas päevakübar 

29.09 +15, pilvine, vihmata. Eile ja üleeile oli kaks imelist päikesepäeva, sügisesed krookused avasid õied, krüsanteemid särasid ning amellastrite peal lendles mesilasi ja liblikaid. Mina istutasin pojenge. See on suur ettevõtmine. Suured taimed, suur istutusauk, suur kott kõdusõnnikut ja head kasvama minekut! Kõrval aga õitsevad siilkübarad 

30.09 +18, päikepäike. Täitsa tore on kui pesu õues ühe päevaga ära kuivab ja toas lisatahenemist ei vaja. Eelmine nädal oli ikka väga vihmane. Öökülmu pole veel olnud, kuid ka vihm roiutab ruttu õied läbi. Viimased hilised floksid lõpetasid tavalisest varem ja ka Betty Marquerite on lõpusirgel. Alustasin pealsete maha lõikamist. Pojengid kõigepealt ja siis kõik muu. Sügisesed krookused 

Ründasin aianurgas vohama hakanud naati. Nõme nähtus mis juba eelmisel suvel pead hakkas tõstma. Muidugi pole muude projektide kõrval eriti aega olnud ja kõrvaline koht ka kuhu iga päev ei sattu. Homme on ka labidapäev, sest tüüp on ennast korralikult sisse söönud. Naadist saab lahti ainult siis kui ta välja kaevata. 

Aga alpikanne tasub juba kasvõi lehtede pärast kasvatada. Sügisene õitsemine, kuid lehed on ägedamad.

 

August 2026

 03.08 Viimane nädal oli selline, et ilmateade lubas Sakus +21 ja vihma, kuid sooja on päeviti +23 ja vihma netu. Taevad on udused, päike keevitab läbi hämuse pilveloori. Alustasin augustkuist püsikute inventuuri, et kes läheb, kes jääb. Uude koju lähevad mõlemad suured käokingad, valge ja sinine. Sest mõni asi pole meie aias lihtsalt õnnelik. Liivane muld ilmselt ei meeldi. Mõlemad juba suured põõsad. Hästi veider on see kasvukoha asi. Meie paraadpeenra põlgasid kunagi ära ka astilbed. Lihtsalt ei kasvanud ja kõik. Samas, kui kullerkuppudel läheb väga hästi. Asemele istutan kukekannused ja kuskile peaks ka piimjaõielise kelluka panema. (Huvitav küll, aga kuhu, sest käokingade kohad said samal päeval täis?) Puhkenud on keskmise õitseajaga floksid. Volshebnaya Fleyta.

Serdse Danko on tänavu enda kohta päris kobeda puhmiku teinud ja jätkuvalt, milline värv!

05.08 +24, päike, leitsak, tugevad tuuled ja põualähedane seis peenardes. Kastsin täna suve jooksul esimest korda maja otsas olevaid flokse, anumates ja kastides kasvavate taimede kastmine ka lisaks ning vihmaveetünnid hakkavad tühjaks saama. Täidan tasapisi aias tekkinud tühje kohti. Tagaaiast lahkus üks laiutama hakanud iileks, kohe on igavene lahmakas vaba maad, issand, milline õnnistus! :) Valged kullerkupud saavad viimaks oma koha ja keegi kindlasti veel. Kelluka jaoks on seal veitsa liiga varjuline. Ja muidugi floksid, floksid, floksid ja nendest jäänud tühjad kohad. Päevas paar floksi ümber istutada just konti ei murra kuid palavaga on sedagi liiast. Veel üks kaunitar - väikeseõieline Köning Drosselbart.

08.08 +19, pilvine, õhtul päike. Hommikupoole segasin mulda ning tegelesin pistokste ja uute floksidega. Kaks nimetut purpurset, üks kõrge ja teine madal. Home alone ja õdusad posserdused õunamoosi ning hapukurkidega. Sest talv on tulekul. Aga õuetomatid on meil tänavu mustad nagu toalagi Liivi luuletuses.

Homme läheb suuremaks ümbertõstmiseks. Põdema jäänud Manor D`Hereques ja Anne kolivad koos Zhukovskiga eesaia esipeenrasse. Nägin Zhukovski õit esimest korda, varem mõtlesin, et mille eest teda küll auhinnati, nii aeglase kasvuga sort. Õit nähes sain aru küll, aga see ilu ei peagi alati pildile jääma.

10.08 +24, päike, poolvari, õhtul kauaoodatud vihm. Sadas kuni hilisööni. Lõpuks ometi. Tünnid on jälle täis. Peale seda on istutamine vaid puhas lõbu. Nirvana õhuline pits.

12.08 +19, tugev tuul, poolpilvine. Sõitsin küllakutse peale Soodla aedniku flokse vaatama. Väga helge ja õpetlik tunnine jalutuskäik imeliste lillepeenrade vahel. Esimest korda nii suurt kollektsiooni täies ilus kaeda! Teadsin paljusid sordinimesid, kuid varem pole reaalis kõigiga  kohtunud. Sestap oli nime taga õisi näha väga põnev. Mõni jäi muidugi südamesse kinni ka. Seekord kaasa midagi ei küsinud, sest kiiret ju kuskile pole. Ja kõigepealt on vaja enda olemasolev kallisvara korralikult laiali paigutada, sest kõik tühjad kohad ei ole veel täidetud. Augustikuine kaunitar, hiidhüatsint. Tublid tugevad varred mida ükski torm ei murra.

14.08 +24, pilves, poolvari. Suvi ei ole veel läbi, sest rõõmsalt hommikul aiatöödele kepsutus (oh, kui hea jahe +17) lõppes paari tunni pärast lontis oleku ja siestale jäämisega. Palav, noh. Ei tee ikka jõusaali sellise soojaga. Aga põhiline murekoht, kompostikotid ja sõnnikulännikud said talveks kompaktseks hunnikuks vormistatud ning isegi üksik herilane kes nõel õieli oma sugulasi taga otsis (oletan, et need olid teisaldatud hobusepabula kotis) ei suutnud mind missiooni täitmisel teelt väärata. Nüüd on maja äär vaba ja järgmisel nädalal tuleb seda hiirekindlaks muutma hakata. 

16.08 +22, pilvine. Eile oli hapukurgipäev. Ja katsetustega. Osad purgid kuumutasin kõige täiega läbi, osadele valasin lihtsalt läbi keedetud hapendusvee peale. Väidetavalt pidavat viimase variandiga ka säilima kuid tunamullu läks kogu säärane kurgitegu pehmeks. Peale seda olen kindluse mõttes läbi kuumutanud. Nüüd on tänu headele sõpradele kurke rohkem ja tekkis võimalus paari purgiga katset teha. Saab siis näha, et kuda ja mis. Täna oli tomati-sibulamögina keetmine. Aia poole pole üldse vaadanud. Praegu peaksid keskhilised õitsejad ka juba kõik õied avanud olema. Hesperis ja teised. Ah, homme ka päev. All In One

18.08 +18, poolpilvine. Täna on taas mullatööd, sest tekkis vabu kohti. Eile läks veel üks sületäis flokse uude koju. Vedas neil. Mul olid jätkuvalt ikka väga kitsad olud. Ja kummaline tendents - hoolimata lahkunud taimedest on ikka aias kitsas. Kuskil pidi meil raudselt mingi kummist aegruum olema, sest muidu poleks seda kõike siia mahtunud. Mister X

21.08 +18, poolpilvine. Iga päev sajab, kuid ei sega eriti. Mullatööd jätkuvad. Paar floksipeenart olen taas kenakorda saanud kuid ees seisab juuretõkke eemaldamine kurgimaja kõrvalt ja ühtlasti ka selle peenra puhtand. Sest ajast aega on siia ja sinna torgatud taimi, mille jaoks kuskil mujal ruumi pole olnud ja hiljem jälle välja kaevatud kuid floks on selline taim, mis nii lihtsalt ei lahku. Ja kui aednik pole hoolikas olnud, siis ajab pastellsinise floksi põõsast nina välja suur oranz, kes kasvas sellel kohal kolm aastat tagasi. See on muidugi see väikese aia teema, suurmaaomanikud ärgu lugegu. Aga kuna juuretõkke panemise algpõhjus on likvideerunud, juuri enam ei tule, siis on parem see ära võtta. Taimed saavad põua korral sügavamale kaevuda, ei ole enam ainult  napp 20 cm mis seni juuresirutuse jaoks saadaval oli. Nimetu lopsakas lilla

Ja kuna on august, siis lisandus mesilastele siirupikeetmine (hea lihtne töö) ja eelviimane meevurritus. Sunnikud on tänavu jälle kanarbikuväljadel kaevandamas käinud ja see mesi juba kärjest välja ei tule. Mesinik võtab rahulikult, aga jamamist on maa ja ilm. Jään heameelega siirupikeetmise juurde. Õitsemist alustavad krüsanteemid ja amellastrid.

23.08 +16, pilves, sadu. Eile alustasin peenratõkke eemaldamisega. See ei olnudki väga keeruline, sest peenrasse oli jäänud vaid tosina jagu flokse ja enamik neist ka juba ära õitsenud. Üle poole mullatöödest oli tehtud kui vihm kaela tuli. Sadas ja möllas öö läbi. Nüüd passin üle hommikukohvi aknasse, et kas sajab või ei saja, vist ei saja. Kangesti tahaks porisse solberdama minna...või no tegelikult tahaks selle peenra lõpuni kaevata, kuid peale selliseid vihmu võib seal väga sopane olla. Siis saab hakata järgmise aasta floksipeenart maastikule maalima. See on väga põnev etapp ja peenar tuleb ilusilus, kõik puha lillad ja sinised toonid. Oeh, aga kõigepealt porisse, jah.

Pokumees tuli, vaatas ja poetas mokaotsast, et kas hakkad passipilti tegema, et rinnuni mullaaugus. Noneh. Kuid meha ei saa siia ligi lasta, sest täpsustöö, kus on mingid tulbisibulad vaja päästa ja kus vanade flokside juured välja sõeluda. Kuid homseks peaks juba kõik puhastatud mulla tagasi saama panna. Ja kuhu mul kiiret...

Puhkenud on kõige hilisemad, Miss Ellie

õrn ja kaunisroosa Esther

All In One ilma valgete triipudeta õiel mutant mis näeb välja nagu roosa Fliderenzian

ning Gotlandi saare imeõis

Tähelepanek protsesside jagunevusest: Puhtandi rajamine aia ühte nurka tähendab seda, et aia mõned teised nurgad kasvavad aina rohkem karva. Kuid neid kohti ma muidugi ei pildista. Krüsanteemid

26.08 +20, ilus päikeseline päev. Laps on "maal" suvitamas, tore kui ülakorruselt kostab vahelduse mõttes ka elumärke ja lauluüminat ning seal maad võtnud entroopiaväljadele kõva tuul alla tehakse. Ning õues sai alpitaimede peenar täitsa iseenesest umbrohust puhtaks. Õhtul on ühised filmivaatamised. Armas. 

Möllan ikka mullas. Esimese juuretõkke eemaldus toimus kuidagi väga lihtsalt ja siis mõtlesin, et võtaks teise ka välja. Mõeldud - tehtud. Seal on juba veitsa keerulisem - kolm pojengi, keda tuleb väga ettevaatlikult kohelda. Kuid sinilillade flokside ala muutuks selle peenrapaani võrra rikkalikumaks. Pole siin arutada midagi, juba alustasin.

27.08 +20, +24, päike, hiljem poolpilvine. Hommikul olid ümberistutustööd ja peale lõunat läksin linnaaedniku krüsanteeme imetlema. Kuna oma auto oli remondis, avasin hajameelselt Mesiniku auto ukse, nipsutasin ukselingil passinud mesilase minema ja hakkasin sõitma. Vasaku tuuleklaasi koopast ronis välja järgmine mesilane ja hakkas klaasil sumisema. Lasin klaasi alla ja ta pääses vabadusse. Sama oli ka parempoolse tuuleklaasiga. Hingasin kergendatult ja lisasin gaasi. Ning siis hakkas kuulma...terve autosalong oli täis hääli - siin väike pinin, seal tiivasumin, keegi ronis krabinal kilekotis mu küünarnuki all...ja keegi ronis mööda säärt üles!!! Mesilasel on väga pehme jalaast, nagu kärbes. Per--e, küll! Ma olin võtnud eile mesilas käinud auto. Mesilasfoobiku esimene reegel on: pane röökides jooksu! Kahjuks ei saa alati igal pool teha seda mida hing ihkab, sest liiklus oli tihe ja kuskile kõrvale keerata ka ei saanud. See pehmelt jalal kõndija jõudis seelikuni ja kadus voltidesse. Kenakena! Õnneks polnud sihtmärgini enam palju maad, vahetasin aegluubis pedaalidele survet, higistasin ja lootsin, et seelikusell pole ometigi mingi püss kui riie natukene riivab. Ohissand, kohal! Kargasin autost välja, soputasin sabasid ja sealt ta minema lendaski, elegantse kaarega. Kilekotitüüp sai ka kiirenduse. Salongi tagumisi reisijaid ma torkima ei hakanud, sest eelnevast sai juba täitsa piisava ergutidoosi kätte.

30.08 +19, poolpilvine, vihm. Öösel sadas. Palsam mu uusistutustele. Augusti lõpupäevad on töised olnud. Kurgid, moosid, viimane mesi ja peenrad. Nagu oleks tali tulekul...

Minu lemmiksiilkübar, mis õitseb isegi üle öökülmade. Green Jewel.