Koduseiklused veebruaripakases

 02.02 Öösel -24, päeval -15, päike. Külmaveetoru jääs ja elekter rekordhinnaga 54 s/kwh. Puhurit tööle pannes (et veetorusid sulatada) kuulsin raha häält. Ja külmaga ongi see püsivalt kallis olnud. Eelmisel nädalal otsustasin, et suurema pesu pesemine lükkub kevadesse. Õige mul vaja seda megahinnalist särtsu pruukida. Kui ühikutest puudu tuleb, õmblen mõne uue padjapüüri juurde ja voila.

Sellist pikka külmaaega pole meil aastaid olnud. Golfi hoovus on täiega sassis. Huvitav kuidas mõjub see igasuguste võõrtigude populatsioonile? Ja eks ole soojade talvedega aastatel ka mõned õrnemad taimedki aeda siginenud. Kuidas elavad sellise talve üle mu kämmalvaher, valge mooruspuu ja magnoolia? Mida arvavad kännasmustikad? Aga pottidega kurgimajas talvituvad floksipojad ja laialehised hortensiad? Peenraelanike pärast väga ei muretsegi, sest kõik on paksu lumeteki all.

See pidev külm hakkab pisitasa frustreerima. On käivitunud instinkt kududa sooje pakse ja pehmeid asju. Kudusin Lapselapsele kampsuni, aga edasi? Ikka on külm. Oskaks sokke kududa, kooks neid...Pikemat ilmateadet pidi tulevikku piiludes on kümme päeva ikka külm, külm, külm, kuid kahekümnekraadist otseselt enam ei prognoosita. (kaks nädalat hiljem: Vale puha!)

Külmamasenduse tõrjeks oleme Pokumehe algatusel juurutanud pisikesi toredusi. Näiteks pärmitaigen - parajalt kerkinud rosinakuklid sügavkülma ja siis on õdus hommikuti ärgata soojade kardemonisaiade lõhna peale.

05.02. -15, päeval -11, päike täiesti pilvitus taevas. Vaikselt kütab päeval juba tube ka ja see on mõnusmõnus. Õhtud on krudisevalumised ja kuupaistelised. Tänavalambid segavad, muidu näeks tähtigi. Kuidagi on see magamamineku aeg kesköösse nihkunud ja jaanuaris otsustasime hakata õhtuti kepikõnnil käima. Kaua sa ikka telekat vahid, vahepeal on täitsa kena ka kuud ja tähti vaadata. Kolmas seelik on valmis, alustasin neljandaga. Näib, et iga järgmisega läheks justnagu vähem aega, aga päris kindel on see, et seda seelikutekudumise julgustükkirohkem ei korda. Vaibad sobivad mulle palju rohkem.

06.02 öösel -13, päeval -9, pilves. Olime õhtul suutnud köögikraani järjekordselt lahti sulatada, kui öösel vool üldse ära läks. Elektrilevi saadab toredaid sõnumeid a la "teil ei ole elektrit". Ausõna, võimatu on mitte märgata, et kogu tänav on pime ja vetsutuli ei põle, aga no muidugi on hea teada, et keegi seda veel teab. Edasi tuli tunni aja pärast sõnum a la "selgus, et probleem on keerulisem kui me arvasime". Tore. Ega me ei kardagi väga, et põrandaküttetorud servast külmuma hakkavad. Panime palju küünlaid endi kosutuseks põlema ja kamina küdema ning püüdsime uuest lõbustusest viimast võtta. Arutasime, et kas peaks pliidi alla tule tegema, et teed keeta, kuid ei viitsinud. Kui teine sõnum probleemi jätkuvast keerulisusest saabus, siis läksime magama. Mis siin ikka änam...Vool tuli tagasi kella viie paiku ja Pokumees pani kohe katla küdema, sest põrand oli jääkülm. Õnneks torud veel toimisid, sest öine pakane polnud väga suur olnud. Aga suht serva peal oli see olukord küll. Oleks -24 olnud, oleks jama majas. Piiritagused ka jätkuvalt oma sõjahimuga segased. Viimane aeg osta generaator.

07.02. päike, -7. Uskumatult ebakülm hommik. Läksin ja katsin me suurima rodo ära. Päike hakkab juba kevadiselt teravaks muutuma. Jah, poleks arvanud, et talveaeg selle seelikuprojektiga sahmerdades nii kiiresti lendab. Mäletan üht tumepilvist ja väga külma päeva kuu aega tagasi kui sai endaturgutuslootusega tembitud optimismiga unistamisi nenditud, et kuu aja pärast on juba palju valgust ja peaaegu kevad juba... Aga puhas tõsijutt oli see, kuigi ega see -7 veel mingi kevad pole, on see poole soojem kindlasti. Ja tohutult tõstab entukat kui soe päike õmblusmasina taga istudes selga paitab. Kassid käivad verandal päikesevanne võtmas. Nemadki teavad mis on hea.

09.02 Öösel -12, pilves, päeval -9; -7 ja -4 (tibutants!). Kas mööduv soojalaine jätkuvas elajalikus pakases või veebruari leebe teine pool? Pikemat ilmateadet vaadates võiks isegi teisele variandile panustada. Täna oli õmbelusetoas juba päris kenasti vähejahe olla. Neljandat seelikut on kootud 50 cm. Näen ees kopli lahtisi väravaid. Jah, üsna tüdind, aga ära tuleb ta teha. Kui ainuüksi lõime telgedele panemine on aega võtnud 18 tundi, siis oleks patt vahepeal pulgad nurka visata ja enne lõppu kangas maha lõigata. Viimane peenvillane körtsikuriie on sügavlilla põhja ja peente vaarikapunaste triipudega. 

12.02 Poolpilvine, hommikul -9, päeval -6 ja päike. Väljas on see, mida võiks nimetada kenaks talveilmaks. Aga, olgem ausad, see tali ON pikale veninud. Kasside jaoks ka. Kõõlutakse sabas, igavlev nägu peas, kriunutakse ja noritakse maiusekrõbinaid. Bond on vähenõudlik: soe tuba, korrapärane ninaesine ja jätke mu hing rahule.

Kuid Tibu on tüütum, sest tema vajab enamat. Eile naeratas õnn talle laialt. Pokumees pani kamina ette maha puhta põhjaga suure pappkasti. Piduu!!! Kasti servi sai tasaseks närida (küülikugeenid), kastis sai hästi taga ajada tinapaberist kuuli ning see ei pääsenud kapi alla, lisaks võis lõua kasti servale toetada, silmad kinni panna ja ette kujutada, et kamin on päike.

15.02. -20, päike tõuseb metsa tagant reipalt, kamin köeb, kass on kastis ja torud külmunud. Päev on alanud. Täna on viimane 2 cm neljandat seelikut, kanga otsa sõlmamine ja saab kogu kupatuse telgedelt pidulikult maha võtta. Suur ja tähtis hetk päikese käes säravate seelikuvärvidega. Aga suure sahmimisega jäid pildid tegemata. Kevad on kah kohe käes...või siis mitte. Vaheaed üllatab päikesekunstiga. Päevase päikese soojuse sunnil aialt maha libisenud lumesiru on veninud oma raskuse all kenaks loogaks.

17.02 Hommikul -18, päike tõuseb, kamin köeb, kass kastis, torud külmunud, kuid päeval päike ja -8. Pakasekägistus hakkab järele andma. Selle nädala ööd on veel krõbedad, kuid järgmine nädal paistab tulevat lumine ja soe. Saab näha...Aiatöödeni on veel aega. Kerisime uue lõime poomi peale, homme hakkan niide ja soasse panema. Tahaks paari järelejäänud päevaga teljed töökorda panna, sest reedel tuleb remont ja peale seda ei tea enam kuidas asjalood on. Nii jaanuari kui veebruari külmarekordid jäid meie juures -23 kraadi juurde, kuid üldfoon oli kahe kuu jooksul väga külm. Nii külm, et saarlased hakkasid jääteid rajama.

25.02 Asjalood peale remonti on suhteliselt voodipõhised. -9, päike. Remont oli 20.02. Eile sai koju. Hetkel on veidi kargutamist ja palju horisontaalreziimi kassi kaisus. Härra Tibu on sillas sellest, et keegi teine äkiste sama palju voodit armastab kui tema.

Aga kodus aitavad seinad ka, Pokumehest rääkimata ja nõnda me siin kulgeme, kiiret ju kuhugi pole. Koon ajaviiteks islandi kampsunit, sõltun kraanast ja unistan sellest, kuidas ma ükskord hakkan hüppama üle lompide vms. Tuleks päikegi pilve tagant välja...

27.02 pilves, +3. Jee, sula! :) Talvega on ühel pool. Vähemalt selle pakaselise ja nõmedaga. Eks miinuskraade ikka märtsis ette tule, kuid ilmateates ettepoole vaadata on puhas rõõm. Remondist on kaheksa päeva ja olemine muutub iga päevaga tiidsamaks. Täna hommikul vaatasin, et las "kraana" tudub ja ubisin ise innäst üles putru tegema. Iseseisvus on magus asi. Lased korra käest, pärast peab teist helveshaaval tagasi nõutama...Aga lorijutt suhu tagasi, uus jalg on palju ilusam kui vana, vähem karvane ja ei kriiksu.  

28.02. +3, vihm, verandal on soe tuul, käisin vaatamas. Jee, kevaad! :) Olin unustanud kuidas tulbid lõhnavad. Viimased pole küll veel oma aiast, aga tuletavad täiega meelde, et kusagil magab sügavas unes posu uusi ja huvitavaid tulpe mis kõik sügisel maha sai pandud.

Jaanuar

 04.01.26 Päristalv algas vana-aasta eelviimasel päeval. 

Lumine, pilves, -3. Kohevat lund on ca 25 cm. Tüüpiline jaanuar. Miskit uudist peale selle pole, et kummutil toimus linnastumine. Eeh, talvised lollused...kolmest piisas ja juba mõtlen kust uusi maju juurde saaks. Omavahel öeldes: ka vanainimestele meeldib mängida. Lihtsalt mänguasjad on teistsugused. :)

Teist seelikut on kootud 2,26 meetrit ja vaikselt mõtlen juba kolmanda peale (õiget värvi lõngu kokkuajavas käändes). Õueolude osas võib öelda, et selline püsikülmane kliima kestab poole jaanuarini kindlasti.  Pole hullu. Pokumees pani kahe korruse vahele tõhusa luugi ja nüüd seisab alumine korrus mõnusalt soe. Tibu ununes eile tunniks ajaks välja, kui avastasime, oli üsna paanika. Vanahärra ei hüppa ju enam uljalt tagajalgadega vastu akent ja mahedamate ilmadega läheb vanainimestel segamini, et kes sees, kes väljas. (Mõlemal kassil on mustad seljad.) Kamina ees oli kohe kiire võimalus üles sulada. Tibu laadis ennast tükk aega.

06.01. -17, pilves. Aga see Tibu kolmekraadine külmavann oli köki-möki selle kõrval, mis pakaseelukas eile õues lahti oli lastud. Hommikul oli -6, paar tundi hiljem juba -14, ööhakuks langes -23 peale. Ja pakasega on kohe jamad majas. Auto aku pani saba maha ning köögis kraanikausi juures külmus vesi öösel ära. Olen kindel, et viimane õnnetus on kuidagi seotud selle rotiga kes meil enne ja pärast jõulu köögi seina vahel lustis ning endale tube juurde näris.

11.01 -5, pilves, eile metsik lumesadu ja täna päeval sadas ca 20 cm. Upume lumme.

Öösel tuli umbes 20 cm juurde. Samas on värskelt maha sadanud lumi kerge ja rookida pole raske. Jõusaal omast käest võtta. Lükkasin tagaaeda radu sisse ja nukkernaljakas oli vaadata kuidas Bond (kass, kes arvab seniajani, et ainud pehmod situvad kasti) oli eelmisel õhtul kõrvuni lumes kuurini ja tagasi kündnud, niisugune vajadusest tiivustatud sügav vagu paksus lumes. Kasukas oli tõesti lumine kui eile tuppa tuli. Mina mõtlesin, et on lumesajust lumine, aga kass hoopis kündis. (Kuuri all on mittepehmode väljakäik.)

14.01 Taliharjapäev; -12, päeval -8, päike. Juba kaks imeilusat päikesepäeva ja lumega on meil jätkuvalt kõik hästi, öösel sadas vaid ca 5 cm. Üleeile alustasin kolmanda seelikuga ja koos tänasega on kootud 52 cm. Ja kuidagi niisugune tunne on, et pane sa kokku mida tahad, ikka on ilus. Põrandavaipu tehes kunagi pähe tulnud, et kokku võiks panna musta, punast ja pruuni, aga seeliku rohelisel taustal on kena.

Päikesepäevad keset talve annavad metsikult energiat. Helget ausat päevavalgust kella kolmeni välja, see on puhas luksus, meel kipub isegi veidi uskumast, et kas tõesti saab ilma laelambita tööd teha. 

Kassid mõtlesid hommikul, et pagana igav on toas ja õues näikse täna kangesti ilus ilm olema, peaks õige välja minema.

Päike ju siras ja virdas okste ning hangede peal. Nurrikud asusid kahekesi rõdu ukse taha rivisse ja vaatasid küsiva pilguga avaja poole. Aga mindagu, palun! Bond sööstis teerajale, Härra Tibu jäi targu kohe ukse juurde seisma. Pikk mõttepaus. Külm pani lustile momentselt piduri. Siis vaatas Härra Tibu selja taha, kas keegi ikka vaatab ja Bond ei läinud ka kaugemale. Tõstsin käe lingi juurde - mõlemad tormasid ülepeakaela ukse juurde. Lase sisse! Külmkülmkülm! 

17.01 -10, -5, pilves. Suurem küünlategu ühe juubeliürituse tarbeks. Laud on kuldkollaseid mee järele lõhnavaid küünlaid täis. Püsitalv kestab. Lund juurde sadanud ei ole, kuid vana lumi tiheneb, kõveneb, muutub madalamaks ja teeb uuele ruumi. Kui peaks ükskord jälle sadama hakkama jne. Aga ma mõtlen sellele homme.

23.01. -8, pilves, püsitali. Hakkab juba silmini saama. Pikemast ilmateatest koristati veebruari alguse sula ära ja asendati tavapärase pakasega. 

Kolmandat seelikut on kootud 1.50 m. Sedakorda on tore, ühtlane ja jõudsalt edenev edenev kangas. Käesoleva seeliku juures on kasutusel poelõngad, eelmiste seelikute juures pruukisin vanaaegset ühekordset, kahekordset ja poelõngu kõiki korraga ja nende kokku kõlksuma panemiseks tuli kasutada kokku- ja lahkukerimist, vahepeal tuli lõngu juurde värvida, kui üks või teine värv otsa hakkas lõppema jne jne. Praegu peaks olemasoleva materjaliga kenasti välja tulema. Ei, ma ei ole üldsegi päevad läbi telgede taga, teen vahel tunnikese ja siis edasi on jälle muud mänguasjad. Talv lihtsalt ON selline tubaste tegemiste ja mõnusate molutamiste aeg.

 

 24.01. -10, pilves, õhtupoole -12, päike, hilisõhtul -20. Õhtul oli kuu taevas ja selle sinised varjud mängisid sädelevate lumehangede peal. Pakaseline loodus on imeilus, kuid paneb elavad olendid kõvasti proovile. Otsisin suure külmavaluga välja oma pakaserüü. See on jämedast lõngast kleit (loe: meeleheitekudum), millel pole varrukaid ja mida on hea kampsuni peale tõmmata. Nagu telki poeks. See sai kootud hammaste plaginal eelmisel jääajal ca 10 aastat tagasi ja kui see lõpuks valmis sai, oli kevad juba käes. Vahepeal pole mitu talve seda vaja läinud, kuid sellistel talvedel nagu tänavune, on see lihtsalt asendamatu.

25.01. -20, päike, päeval -11. Nii külm, et kõliseb.

Bond küsis eile hilisõhtul välja ja kadus. Hommikul sitsis ta ukse taga, et sisse saada, kasukas katsudes soe ja silm säramas. -20 kraadiga! Kus on õues selline soe koht? Kui teaks, läheks ka vbl sinna... Ma ei imestaks kui mõni kass leiab ukse mõnda teise, soojemasse dimensiooni ja siis käib seal külmaga magamas, kassidele hästi tüüpiline - magada huvitavates kohtades. :)

28.01 -8, pilves. Hurraa, juba kolmandat päeva on "soojalaine"! (irooniamaiguline purtsatus). Aga kui võrrelda -20 ja -8, siis on vahe vägagi märgatav nii toas kui õues. Ainuke hea asi praeguse ilma juures on see, et valgust on rohkem. See tore pärlmuttervalgus läbi lumepilvede on nii hele ja helge. Mis siis, et päike ei paista.

29.01 -12, külm, aga ilus. Päikepäikepäike! Valgusel lihtsalt ON oma vägi. Kui palju asju täna sai ära tehtud.  Kuna ma lausa jumaldan vanaaegseid sinisemustilisi sitsikangaid ja satsiseelikuid, siis sai täna need kaks asja kokku pandud ja kolmest kangajupist valmis ühe suvise satsiseeliku karkass.

peab veel värvli ja viimistluse kallal nikerdama, kuid nii mõnus oli üle hulga aja midagi õmmelda. Samal ajal soojendas aknast laialt sisse paistev päike selga. Oli hea soe kuid mitte veel palav. Lukswärk on see päikseküte.

Aga varahommikud on meil siin jahedad. Linnas on ka rahvas juba ärganud. Uues valges majas elab kas unimüts või pole seal kedagi kodus.

Jõulukuu 25

 02.12 +5, poolpilvine, lumeta. Täna peaks jälle korra päikesevalgust ka olema. Tore, pärisvalguses on võimalik järgmise seeliku värvid ka juba valmis panna, sest Kuusalu oma saab täna valmis. 

06.12 +3, pilvine, lumeta. Iiri tali, mõnus. Vahepeal on olnud seelikupuhkus. Käisime linnas shoppamas, parandasin katkisi asju ja oli ka üks suurem patjade tegemine, sest Poku lapselaps armastab padjamaju teha. 

Järgmine seelik on Jüri kihelkonna oma ja ega muud kui asun tööle. Selle peaks rutem valmis saama, sest kogemust juba on ja ka värvivahelduste poolest on see lihtsama koega. Aga kõigepealt muidugi jälle lõngu kerima ja kodus värvitud roheline tuleb korra läbi pesta, et oleks kindel, et värvi ei anna. 

10.12 +8, pilves. Kas saab veel pimedamat kuud olla kui pilvine detsember? :) Keset päeva ikka laelamp põlema ja mis me räägime, hakkabki juba pimedaks ka minema. Vahepeal oli üks kärme küünlategu. 

Teise seeliku algus venib. 14 cm on tehtud, kuid selle käigus avastasin, et põhilõngaga ei mängi välja. Järgnes kahepäevane klapperjaht kodustes kultuurikihtides ning selle käigus leitud kõigi (kuigipalju seda just polnudki) valgete lõngade roheliseks värvimine, sest ka järgmise seeliku jaoks on tohutu  kogus samblarohelist vaja. Ja mulle meeldiks kui poole seeliku peal ei pea muretsema hakkama, et kas ikka jagub lõpuni või mitte.

19.12 +6, pilves. Eelmisel nädalavahetusel oli kolmepäevane -2 kuni -5 ja nüüd läheb iiri tali edasi. Ainult pime, nii pime on kogu aeg...Teist seelikut on juba 1 meeter kootud ja jõul läheneb hirmsa hooga. Ja nagu ikka, aasta lõpus, kapikoristused jne. Leidsime kapist purgikese kuivatatud palderjanijuurikatega, mis mammast jäänud. Tahtsin selle kompostiämbrisse tühjendada kuid Pokumees sai käe ette "Sa mõtled ka missa teed?!" "Mäh?" "A kui õu on homme võõraid kasse täis? Mis homme, öösel juba! Ja laulupidu käib nädal aega." Ma ei ole kindel kas kuue aasta vanusel kuivatatud palderjanil võib olla veel nii võimas võlujõud külges, aga minust selle äraviskajat igatahes ei olnud. Eriti veel kui ma nägin millise pilguga ligi astunud Härra Tibu mu peos olevat purgikest vaatas. Selle nimi on valikhaistmine. Kui kass mingist palast eriti ei huvitu, siis ta kõnnib sellest korduvalt mööda nagu postist, aga kui sa tahad midagi ta eest varjata, siis lausa tunned kuidas purgike ta ihaldavast pilgust peos kuumaks muutub. :)

24.12 -1, +1, pilves, lumekirme maas. Täna tegin jõulukeeksi. Need konjakised rosinad annavad ikka maruhea meki. Muidu on jälle küünlavabrik. Uute vormidega on sigahuvitav mängida ja vahapuudust ka pole lasin kuni õhtuni välja.

Ning õhtul neli osa märuliseriaali. Tegime endile tänavu lihtsa jõuluõhtu kahele. Noortel oma tööd ja tegemised ning kõiki ühel päeval kokku saada on alati üks imelogistika paikaajamine nii, et ma üldse ei hakanudki... Seekord siis sedamoodi. Samas, kahekesi oli väga mõnna. Pole kokkamist ega nõudepesu, sest kesse õhtul ikka sööb jne. Vanad egoistid, sellised. :)

26.12 +5, päike. Hea valge päev kangakudumiseks, kuid ega päikest ennast ei näinudki. Vaid pelgalt selle kuma, mis õlletehase tagant paistis.

Härra Tibu tuli õuest ja oli nördinud. Saba tegi VÕNKT! Hoolimata heldetest plusskraadidest (detsembri kohta) oli toakuuega pikalt õues patseerida siiski viludavõitu olnud. Vähe sellest, külm puges lausa kontideni välja. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem - Härra Tibu vinnas ennast diivanile, ronis perenaisele kõige nelja jalaga otsa ja vaatas talle sügavale silma sisse "Kas sa oled soe?" "Jah, ma olen, olen soe, jah...", torises perenaine, lükkas kassil vilunud käesähmakaga jalad alt, et need nii hullusti ei puuriks ja laotas mõlemale pleedi peale. Kass ohkas tänulikult ja sirutus pleedi all plaastriks. Kui unemati varsti kohale ilmus, siis hõõrus ta rõõmsalt käsi: "Näesa, kaks kärbest jälle ühe hoobiga!"

28.12 +2, pilvitu väga helesinine taevas ja kusagil lõunakaares metsa taga ka teoreetiline päike (igatahes latvu juba valgustab). Harukordselt ilus ilm põhjamaa detsembri kohta. Maa on sula ja lumeta, kuid prognoositavalt peaks kõik see rõõm ja ilu nüüd aasta eelviimasel päeval ära lõppema kus kraadid miinusesse lähevad ja peaks hakkama ka lund sadama. Igihaljad taimed hapupeenras.

Tubastest tegemistest niipalju, et teist seelikut on kootud meeter ja 50 cm. Tüdimust ei saa ma endale lubada, sest pool teed veel minna, kuid miskit säärast hakkab peale tulema küll. Ega muud kui jätan siis mõne päeva jälle vahele ja tegelen muude mänguasjadega.

Öösel oli torm. Tuuled mühisesid ümber maja, kangutasid katust ja lõgistasid kaminalingiga. Hommikul oli aeda uusi asju toodud, silm märkas mingit imelikku kilepusarat ja sellist plastikämbrit pole meil ka varem olnud. Peenrale laiali puistatud taimepotid ja lähikonna kaskede peeneid oksi.

29.12 -1, jälle üks päikesenäitamisega päev. Nime poolest sünnipäev, kuid otsustasin sellest mitte välja teha ja servisin kõik peoideed varakult võssa. Aga lapsed, mu armsad, ikka tulid banaanileiva ja tulpidega. Tegi rõõmu küll. :)

Hommikud algavad meil viimasel ajal alati ühtemoodi. Kõigepealt kuuleb vastikut kilekotikrabinat, see muudkui krabiseb ja krabiseb ja krabiseb (paksem kilekott, kus on lõngad)...siis on paus (objektivahetus) ja kostab teistmoodi krabinat, mis nagu sahiseb ka (diivanilaual asuv kingipaelapusar teeb sellist häält kui seda närida)...siis on jälle paus (ta murrab pead, mis edasi teha) ja lõpuks kukub diivanilaualt midagi väikest maha (see ajab kõige rohkem närvi, sest iial ei tea mis see olla võib ja pisikesed asjad võivad pahatihti eluvajalikuks osutuda). Kass, kurat!, lendab suss pahalase suunas, kuid juba on hilja. Unemati pakib juba ahvikiirusel asju kokku ja asutab minema. Kass tipib tekki mööda kohale: "Oi, sa ka üleval!" Päev on alanud.

30.12 -3,3; tuiskab ja talv on otsustavalt oma saabastesse astunud. Kepikõnniring oli täna nagu seikluspark. Tugev tuul mätsis lund näkku ja millegipärast arvavad mitteprillikandjad, et sellisel puhul on prillid tõhus kaitse (nagu sibula koorimiselgi). Ma võin kinnitada, et ei ole. 

31.12 -5, hilisõhtul -14,5, kriuksuvalumine, päikeseline. 

Oli armulise kevadega parasniiske ja viljakas aiahooaeg, ilus pikk ja soe sügis. Ootan juba põnevusega kevadet, sest uued taimed, uued istutusalad...Teise seeliku lõpuni on meeter minna. Head uut aastat! :)

November

 01.10 +5, +9 päeval, pilves, vihmata. Sellist mahedat kuid päikesevaest kliimat paistab pikema ilmateate järgi eespool veel ligi kümme päeva tulevat. Õuetöödest on veel alpikaljud üle käimata, aga no ei viitsi. Teen täna ühe hubase tubase päeva, sulatan vaha ja asjatan õmbelusetoas. Körtsikuprojekt on lõngakogumise ajaks pausile pandud. Tänagi lähen linna lõngajahile. Tegelikult on lõviosa triibuvärve juba koos, vaid umbes viis või kuus on puudu. 

06.11 Novembri soojarekord - nii öösel kui päeval on +11. Tore. Kui veel päikest ka näitaks, oleks nirvaana. Sest lõngad on värvitud ja umbestäpselt ma isegi tean mis värvi nad päevavalges on kuid ülisombuse ilmaga tuleb toas lamp põlema panna ja selle paistel siis tuiutada, et kas nüüd see värv sellega klemmib või siis üldsemitte.

Istutasin viimase pojengi, mille nimi on `Carnation Bouquet`. Ammutahetud sort, vist juba oma neli aastat olen teist piilunud. Pojengifännidele niipalju, et eestis müüdavad sordid kipuvad aastast aastasse üsna ühed ja samad olema. Kui midagi erinevamat tahad, tuleb pilk mujale pöörata. Hea pojengikoht  on  https://madaras.lv/en/peonies, kuid viimase sordi ostsin FB-s Lätist Elina Engelberga käest, kes hulgi tellib ja siis soovijatele laiali saadab. Hind oli hea, Elina usaldusväärne ja saabunud juurikas ideaalse välimusega. Täiesti terved pikad juured ja peal neli punga. Ma häppi. :) Kuid aia peal kõõlub juba härra Hilissügis ja ega siin enam suurt midagi vaadata pole. Lehised ja roog-sinihelmikad olid viimaste pilgupüüdjate seas. Keegelaster ja südajalehine aster ka õitsevad.

07.11 Ikka pilves ja +11, kuigi täna on natuke heledam ilm. Eile kerisin terve õhtupooliku lõnga piiritsate peale, värvisin veel helesinist ja terrakotapunast juurde ning täna läheb asjaks. Alustan ju täiesti nullist ja eelnevate seelikutriibukanga kogemusteta. Selgub palju fakte, mida ma veel ei tea. Kas toimse koega saab üldse seelikut kududa, kas valge lõim jääb alt paistma ning kui kaks esimest punkti on ok, siis on huvitav, palju jõuab minusugune ühe päevaga kududa? Sest on ilmselge, et see ei ole üks meeter nagu kaltsuvaipadega. Aga kas see on 10 cm või rohkem? Oleneb endast, nujaa, muidugi oleneb kõigepealt ikka endast. :)

09.11 +8, pilves. Kahe tunniga kudusin 10 cm triipe. Alguses läheb sigaaeglaselt. Esimene 5 cm oli puhtalt katselapp, et kui jäme peaks olema lõng, et saada viisipärase paksusega kangas jne. Aga väga põnev on. Küsimuste vastused on järgmised: Jah, toimse koega saab triibuseelikut kududa. Ja lõimeniit ei jää ka alt silmatorkaval moel paistma. Ning ühekordset lõnga tuleb vastavalt jämedusele panna isegi kuni neljakordselt kui väga peenike on. Mu oma vana Väike-Maarja seelik on nn "modelliks" kõrval. Ja nagu eelpool öeldud, väga aeglaselt kulgeb see töö. Samas, meenutab tõesti veidi mediteerimist - kaks tundi nikerdamist, isegi raadiot ei võtnud seltsiks kõrvale ja aeg lendas täiesti märkamatult.

12.11 +6, pilves.  Enam ei ole need sulnid, pehmed ja pilvised õueilmad, tuules on kargust. Viimased õuetööd...aga kuidagi paganama palju on neid viimaseid õuetöid. :) Ikka leiad midagi nokitsemist või on veel mõned pealsed võtmata. Täna võtsin kaks puud maha. Alpikaljud hakkavad metsa kasvama ja seda ei tahaks. Lahkusid suur "Jaqueline Hillier" (tal on kõrval ka väike poeg, kes jäi paika) ning kunagi ise tulnud kadakas keskmisel kaljul. Kohe kui need ära said, loksus peakalju haljastus kenasti paika ja aiaäärsesse kivilasse sai palju valgust.

Iluvärava kõrvale istutasin Airi omajuurse vanaaegse sirelipoja. Peaks olema roosa. Kaks suve on see taimeke potis olnud, kohta ei leia, kuid loobuda ka ei raatsi. Sirelid on mu suur nõrkus. Koha leidmine veel ühe sireli jaoks minu aias on peaaegu nagu ulme. Kuid ma leidsin selle koha. :)

Õitsejaid peale keegelastri ja südajalehise astri eriti ei ole. Siin ja seal pistavad ninakesi välja uued kauni krookuse õied, kuid nende avanemiseks on vaja päikest. Seda pole aga lähiajal ette näha. 

15.11 Esimene lumi. Täna on helesinises jahedas taevas täispäike. Hommikul oli -3 koos sentimeetrise lumekirmega mis näis justnagu väikese meeldetuletusena kuidas meil siin talvel kõik välja hakkab nägema. Ja muidugi kohe ka talvised probleemid - autouksed olid kinni külmunud ja mis kõik veel. Vähemasti on kõik istutused tehtud ja potielanikud talvituma pandud. 

19.11 -6, lumeta, pilves ja härmas. Õuetoimetused on teisenenud tubasteks posserdusteks ja isegi õuekass Bond (11 aastat vana) oskab viimasel ajal toas veedetud ööst lugu pidada. Oktoobrikuus küsis ta veel suhteliselt lollakal ajal (pool neli) õue, kuid nüüd magab kenasti hommikuni.

Kui aed talvituma on pandud, siis on kuidagi, noh, ongi talv käes.  Kuusalu seelikut on juba ligi meetri jagu valmis kootud, väga aeglaselt läheb see töö. Kuigi, nüüd juba kiiremini. Praegu jõuab tunni ajaga 10 cm kududa, kuid üle kahe tunni ei viitsi teha, läheb tüütuks ja seda ei taha. Elu tuleb ikka mönuga vötta.

21.11 +1, pilves ja teine lumi. Ilus tihe lumesadu, kuid sadas vaid paar cm. Kaks vana pässi magavad vahel täitsa üksteise kaisus, mis ei takista neil tunnike hiljem kakelda nii, et karva lendab.

22.11 -3, päikepäike. Meil on lumekirme maas, linnas mitte. Seelikuvaba päev. Käisin linnas oma lõngavärvivarusid täiendamas, seelik neelab lõnga nagu Moolok ja mul pole halli aimugi mitusada grammi lõnga ühe või teise triibu jaoks peaks olema varutud. Värvin kahte sorti kollast juurde, sest töös olevad kerad on hirmuäratavalt väikeseks kulunud, kuid mul on veel umbes pool seelikut teha. Valmis on 1,28 m. Olen rahul. See tähendab, et rahuliku tempoga läheb ühe körtsiku peale umbes kuu aega. Koos vabade päevadega. :)

24. 11 -1, pilves, +1. Päris seikluse maitse on selle seelikuga. Kuna algajana polnud mul teada palju ühe või teise triibu peale lõnga kulub, siis värvisin kuu aega tagasi mingi koguse valmis ja hakkasin kuduma. Töö käigus kahanesid lõngakerad hirmuäratava kiirusega ja umbes poole peal sain aru, et selle lõngavaruga ma lõpuni ei jõua. Õnneks olin taibanud eelnevate katsetuste põhjal värvimise käigu üles kirjutada, näiteks, et helekollane (sidrunkollase lahusesse ainult korraks sisse kasta jne.) ja tumekollase saamine polnud ka raske, kuid kudumis kasutatavat mahedat beezi ei õnnestunud mul enam potist välja võluda. Tuli hoopis hele punakaspruun. Liiatigi oli kudumis kasutatav beeziks värvitud lõng küll vana aus ühekordne ca 100 aastat vana kuid segatud kergelt mingi muu kiuga (lavsaan?), mis värvudes jättis lõngale huvitava varjundi. Kui poolteist meetrit seelikut on kootud ühte beezi kasutades, siis ülejäänut ei saa teistsuguse värviga jätkata. Mida teha? Asusin oma lõngakollektsiooni läbi puistama. Nii vähelevinud värvi puhul jääb umbes selline võimalus nagu nõela heinakuhjast leidmine vms. Kuid ilmselt on see siiski võimalik ja ma leidsin pruunide kastist just täpselt sellise varjunditega ühekordse lõnga nagu mul vaja läks. Lõngad on minu juurde jõudnud kümneid erinevaid teid pidi ning keegi on kunagi kusagil omanud täpselt samasugust kergelt lavsaanisegust lõnga ning selle beeziks värvinud. Kes iganes või kus iganes, olgu ta tuhandest tänatud!

27.11 hommikul -9, kuid külmaga kaasnevad ilusad valged ilmad. Nii palju päikest kui novembris üldse võimalik on. Esimese seeliku lõpuni on veel 60 cm kududa. Aga vahepeal on paar pidu tulemas ja iga päev kah just ei koo.

30.11 +7, pilves. Soojalaine ja mõnus novembrine vaib on tagasi. Vahepeal pidi jalutusringile jäänaeltega minema, nüüd on jälle hea kindel astuda. No ei armasta ma jääd ja lund, pole midagi teha. Esimese seeliku lõpuni on veel 40 cm kududa ja ma olen endaga rahul. Ka olen asja käigus aru saanud, et kirjakordade osas võtsin esimeseks tööks kõige keerulisema variandi. Järgmised kolm on palju lihtsamad. Aga illustratsiooniks siis pildike ka. Värvivahetuse kohaks valisin ülemise ääre, ehk saab seda hiljem voltimisega pisut varjata.

Sitamaja

 Ülalpool nimetatud kohta olen ma ikka kurgimajaks nimetanud kuni siis tänavuse sügiseni. Kaevasin oktoobrikuus kurgimaja kohevasse mulda enamik potielanikke talvituma ja katsin potid puhta kasvuturbaga. Majakese jätsin lahti, sest nii on see kuni pakasteni alati olnud.      

Kuna kasside elu on kõigile teadaolevalt, olgem ausad, väga üksluine, siis püüab iga vähegi intelligentsem loom igast olmetoimingust ka pisukese meelelahutuse teha. Ja kui sa just suurem asi kütt ei ole, siis ega neid hobisid kuigipalju polegi. Toas saab näiteks põrandaharja närida (teeb hambad puhtaks ja krudiseb kenasti), saab peremehelt maiust norida (sest perenaine ei anna), saab saba rõngas ülakorrusele kihutada ja laulda väga kurba laulu "Miks keegi mind ei armasta." ning kui kõik trepijalamile tormavad ja karjatavad "Tiburull, mis sul viga on!?!", siis on ka päev jälle korda läinud. Saab perenaisele kaissu pugeda kui ta loeb (sest siis ta ei käpi). Kuid tubaseks põhilõbustuseks on siiski magamine huvitavates kohtades (juba ammu ei räntsata me lihtsalt niisama voodile, sest enne tuleb kindlaks teha, et ega kass pole teki (madratsi) alla pugenud) ja õues on muidugi sittumine huvitavatesse kohtadesse. Viimane hobi pole mind kunagi häirinud, sest mis see väike sitake ikka lillele teeb, kuni nüüd siis see kurgimaja. Vat see küll häiris. Avastasin aknast välja vaadates kuidas erutatud kass ronis kurgimajas pottide otsas ja ei teadnud millist kohta valida, sest kõik olid NII HEAD. Lõpuks kraapis ta ühte potti viisaka süvendi ja soristas selle täis. Nonii. Kahmis mulda hoolega peale. Kaua kraapis. Siga. Siis aga vaatas kurgimajas pikemalt ringi ja leidis, et IKKA NII HEA KOHT on ja otsustas sittuda ka. Kannatasin ka selle välja, kuid siis läksin panin kurgimaja kinni. Kõik. Finito! Aitab taimepojukeste traumeerimisest. Täna küsis Härra Tibu õue ja lidus ummisjalu otse kurgimaja juurde, kuid võta näpust. Kass käis, kinnisidee silmis plinkimas, ümber kurgimaja, et kuidas kuradima pärast nüüd järsku ei saa! SEST NII HEA KOHT OLI JU. Ja ega meil pole mingi tavaline kass, et sobib iga koha peal ennast kergendada...Varsti tantsis Härra Tibu ristisjalu rõdu ukse taga sisselaskmistantsu, et saaks oma armsasse liivakasti, vannitoa ukse kõrval. Sest väljas on ju nii ropp ja must...et oleks siis veel SEE HEA KOHT olnud, aga lemmiksitamaja oli kellegi kuri käsi vahepeal kinni pannud..

Oktoober

 

03.10 -2,5,  päeval +14. Väikesed öökülmad, neid on juba kolmel korral olnud. Hommikul on peensuhkrustatud aiavaated, päeval paistab lage päike sini-sinises pilvitus taevas. Astritele, floksidele ja krüsanteemidele ei tee öökülm midagi, kuid hiidhüatsindi ja korea vahakübarad küpsetas esimesel korral ära. Pealsed on lõviosas maha võetud ning peenardel on hea lage multšiämbrite ja sibulakottidega liikuda. Pole vaja teed otsida, igalt poolt saab otse. Rohin  igasugu kurivaimusid välja (kare jürilill, rumeenia kannike ja täidisõieline anemoon Elise Fellman on ka jube nuhtlus), istutan tühjade kohtade peale potielanikke ja sibulaid, killin tigusid ning multšin lagedaks jäänud kohti. Natuke hakkab selleks hooajaks aiandusest juba kaelani ka saama.

04.10 -3, päeval +13

Ikka see värvijama. Kuskilt ei leia sinepikollase poole kaldu olevat rohelist tooni ühekordset lõnga nagu Jüri seeliku sees olema peab. Internetimüük on kõiksugu lõngu ääreni täis, aga sellist nagu vaja, seda ei ole. Katsun ise värvida, sest valget vanaaegset ühekordset pitsilõnga mul on. Sedakorda alustasin jahti sinepikollasele ja leherohelisele lõngavärvile. 

07.10 +7, +14, poolpilvine. Täna küll ei saja kuid paar päeva tagasi algasid sügisvihmad. Iga päev sabiseb midagi maha. Sügisene vihm on õrn kuid tihe, justnagu eriti väga ei vihmutagi, kuid peenras sellega kaua ei sibli. Jope märgub ruttu läbi. Teen jätkuvalt püsilillepeenraid talvekorda, otsin vabu istutuskohti (mida pole), istutan sibulaid ja rohin tüütusi välja. Sügisesed astrid, sügislilled ja krüsanteemid õitsevad vapralt kuid vihm närutab ja ega püsilillepeenardes ka miskit vaadet enam pole. 

Tubasel rindel on meil tekkinud uus komme - minimoosid. Väikestesse purkidesse on  hea käepärane panna kaneeliga õunamoosi, ingveri ja sidruniga pirni-, ebaküdoonia- ja ploomimoosi, ei pea olema suured kogused ja saab tavalise potiga valmis podistada. Kui purk lahti teha, siis saab sealt paar korda võtta (või ühe korra) ja ongi otsas. Ning palju teistmoodi maitseid on põnev ka. Poemoosid kipuvad kahjuks koosnema marjamaitselisest magusast süldist.

08.10 +10, +14, poolpilvine, õhtul vihm. See algab nii umbes kella nelja paiku kui olekski juba paras aeg tuppa kobida. Mis siis teoksil? Jätkuvalt lillesibulad ja potielanike talveks mulda kaevamine. Väikest viisi toimub ka pojengistamine edasi. Täna istutasin kaks uut maha (Yellow Crown ja Catharine Fontijn) ja neli peaks veel tulemas olema. Lillesibulaid sel aastal palju maha ei pane. Mõned uued krookuselapid klaveriakna alla, peremehele kevadeks kena kaeda, paar tulbisorti ja natuke lauku, sest neist pole kunagi küllalt.

10.10 +10, kõik on kümme :). Oktoobrine, vihmane, kuid kuldne sügis on järsku kohal. Hoolimata sellest, et kased raagus. Metsades säravad haavad, pihlakad, Männiku teel leegivad toompihlakad, linnas ja alevikus pöörastes värvides vahtrad, kollased tammed ja pärnad.

Aga mina ajan ikka veel värve taga. Vana head riidevärvi ei ole enam kellelgi, sest normaalsed inimesed kodus enam lõngu ei värvi. Ka Karnaluks valmistas pettumuse. Jah, meil on villase värve, vaadake, seal...Tralalaa, panen ma jee ühekordse villase lõnga pesumasinasse, sest lõviosas olid need pesumasinavärvid. Ei, aga käsitsi värvimiseks on meil ka...Jah, kuid sellised moodsad värvitoonid, millega mul pole mitte midagi peale hakata - mereroheline, röögaturoosa, terav koobaltsinine, neoonoranz jne. Mul on vaja lihtsat ausat sinepikollast, et kodus oleva rohelisega segada, et saada oliivrohelist, laimirohelist, samblarohelist või kuidas keegi seda nimetab, helesinist, telliskivipunast, tavalist lihtsat kollast...Fakk, ma ütlen...

Jah, peenvillast lõnga oli Karnaluksis küll, kuid see oli kõik vikerkaarevärviline. Vali, millist tooni tahad. No ei tahtnud. Samas leidsin poolvillaste peenemate lõngade hulgast sobivat värvi sinise ja beezi. Ausalt, nagu rahvaluule kogumine on need seelikutriibud. 

13.10 +7, öösel +2, vihm kuldses sügises. Ka aias värvuvad kukerpuud, hostade hääbuvad lehed on mahekollased ja astrid, krüsanteemid võtavad viimast. Ega miskit vaadet küll enam peale alpialade pole, kuid kui vahel on vaja lilli vaasi silmarõõmuks või mõni hiline sünnipäev, siis on krüsanteemipuhmast hea võtta. 

Ja sügislilled on ka kaunid. 

Amellastrid 

Seniajani oli hea kerge tunne, et pole eriti tulpe tellinud, kuid ma eksisin. Tuli saadetis. Suvise lillemelu seas oli muidugi lihtne kuskile linnukesi lisada, ning siis teema ära unustada, aga ole nüüd kena ja pane kõik need maha ka. :)

Viimase linnaskäigu ajal läksin sõprade juhatuse järgi Alma poodi Balta juures, ainus koht Tallinna linnas kus müüdi riidevärve. Ostsin pooled ära ja kodus läks muidugi kohe värvikatsetusteks. Ning ma sain lõpuks oma SELLE seelikutriibuvärvi! Just sellise nagu vaja. Häppi. Aga seelikul on palju triipe. Ja mul on plaanis kududa kolm erinevat seelikut. Saab see alles sõit olema! :)

15.10 +1, +10, poolpilvine ja mõnus aiailm. Tulbid on maha pandud, floksipojad kurgimajja talvituma tõstetud ja tegelen jätkuvalt peenarde kordategemisega. Tore on ootamatutes kohtades sinilillepoegi näha. Veel üks vihmase suve plussboonus. :) Kuid vihmase suve miinuseks on aga mustpea-nälkjad kes igal pool ringi uimerdavad. Siiski, ma ütleks, et mingit erilist aiakatastroofi sellest justnagu ka pole olnud, sest paistab, et flokse nad ei söö ja enamikku püsililli ka mitte. Isegi hostad pole sel sügisel kuidagi rohkem auklikud kui tavaliselt.

20.10 +4, +10. Poolpilvine. Öökülmad enam uudisekünnist ei ületa, sest neid on ikka olnud, kuid käes on aeg kus enamik aleviku vahtraid ja pärnasid on üleöö lehed maha lasknud. Kusjuures, linnas on kuldne sügis veel täies pidurüüs.

Hallapäevadel lähen õue alles lõunast, sest selleks ajaks sulab aed alles üles. Kummalisel kombel osutus täiesti külmakindlaks rohelise õiega siilkübar. Täiesti uskumatu raudõis. 

Ka carmischaeli käoking peab vastu ja avab ükshaaval õisi, ilmadest hoolimata.

pika õievarre visanud sidrunkollane päevaliilia vandus alla, kuid sügisesed krookused passivad pilvede vahelt piiluvat päikest ja kui see kiire heidab, siis tehakse korraks õis ka lahti.

21.10 +2, +10, päikepäike. Ilus päikseline oktoober. Metsad on raagus, veel vaid tammed hoiavad lehti peal.  Täna läks neli uut pojengi maha (Hermione, Serene Pastel, Klehm`s Pink Unknown ja Pieterje Vriend Wagenaar). Ilusad tugevad taimed, igaühel  vähemalt neli punga peal. Järgmine suvi tuleb pehmelt öeldes pojengine. Praegu on neid kokku juba 47 kuid üks on veel tulemas. Sellega peaks kõik enimtahetud nimed olemas olema ja esialgu aitab kah (loe: ruumi ei ole). Esimesed mu pojengid tulid aeda puhtjuhuslikult. Mõni nostalgiast (eelmise aia vanaaegne ülimalt tugeva lõhnaga tumeroosa), mõni emotsiooniostuna, mõni vahetusest, kuid viimastel aastatel olen teemale tõsisemalt lähenenud. Kui tagaaia pojengipeenra varased ära õitsevad, siis jääb veel kolm neljandik hiliseid sorte täispäiksesse, poolvarju ja napi päikesega poolvarju, mis aitab pojengide õitseaega kuu aja pikkuseks või kauemakski venitada. Ja oh neid erinevaid lõhnu, õievorme ja värvivarjundeid...

23.10. +3, +7, pilves, hõre seenevihm. Ega saagi üks oktoober läbini päikseline olla. Aias õitseb keegelaster (imeline, justnagu õhus hõljuv puhmik!), äitäh Evele :)

taevassinine aster, taas tervitused Evele :)

madal aster Alfa Dark Purple Laungh, reaalis palju tumedam kui pildil 

kaunis krookus 

sügislilled, 

ja viltjas päevakübar 

Südajalehine aster `Little Carlow`

25.10 Öösel +11, päeval +13, pilves. Hommikud on juba pimedad. Tee aurab laual, ajalehed plingivad arvutis, loe mind, ei, loe hoopis mind...koridori mööda voogab kohale vaikne nurr, mis jõuab laua alla kus on mu jalad. Nurr (näha kedagi pole) riivab pehme küljega sääri ja topib tatise (pole koera ninaga midagi muud vahet kui, et on väiksem) nina põlveõndlasse, kaisutab sabaga. Ma ei tee välja, lootuses, et vahel ta ei viitsi pikalt manguda ja kobib teise tooli peale magama. Kuid mitte täna. Nurr tuleb laua alt välja ja materjaliseerub Härra Tibuks, kes mu kõrval istub ja põlevate silmadega alt üles vaatab. Lase ma ärkan ometi, va tüütus! Aga ei. Kui kass tahab, siis kass saab. Ta tõuseb kahe käpa peale ja ma tunnen komplekti küüsi läbi hommikumantli riide õrnalt nahka puudutamas. Vaid puudutamas. Kuid elu on näidanud, et kui ikka veel ignoreerid, siis need järgmisel korral on need juba palju teravamad. Hästi dresseeritud kassiomanik...või kes siin keda omab...Tõusen torisedes ja võtan külmikust kassisüldi. Loomakene laseb suurest rõõmust vilega nurru ja mina saan oma tee rahulikult lõpuni juua.

28.10 +5, +8 pilves, vihmad. Metsad hakkavad tasapisi hõrenema ja lõviosa lehtpuid on juba täiesti raagus. Eesaiast on veel kaks kolmandikku korda tegemata ja kui miskit vahele ei tule, peaks nädala lõpuks ühele poole saama. Siblides on nii tore olnud umbes tosinal korral sinilillepoegi märgata. Isegi paar transilvaanlast oli. Vihmane suvi soosib seemikuid. Kuid kahjuks oli ka priimulapoegi. Selle kohta ütleks juba, et umbrohi. Sest ega huvitavad sinised sordid ei levi massiliselt, vaid ikka see tavaline väikese õiega kollane. Aga ega oktoobris polegi veel kõik kadunud, sest täna tuleb aiakülaline. :)

31.10 +7, +8, varesekarva pilvepime ilm, ei saja. Ongi kaamos käes. Päikest vilksab viimasel ajal haruharva ja õues on niiske ja kõle. Kõik peale alpikaljude on talvekorda pandud. Kaljudega on aega veel pusida, sest osad mättalised tahavad katteid peale ja seda ongi paras enne külmasid teha. Toas oli sel nädalal tore üllatus. Ma ei ole üldse toalillefänn kuid millalgi on meile jõudnud mõned vahalilled ja saanud märkamatult osaks köögi aknast. Kõik taimed on üle viie aasta vanad ning pole kunagi õitsenud. Ühel hommikul tundsin arvuti taga kohvi juues peent aroomivinet mis justnagu oli ja ei olnud ka. Uurisin, et kas meil on mõni uus pesuvahend kööki ostetud, ei olnud. Lõhn meenutas veidi kuningliiliat kuid polnud selline müürilõhkuja, jäi pigem delikaatseks. Paras mõistatus, lõhn aga kordus hommikuti ja heureka! - kuni ühel päeval taipasin ka üles vaadata ning seal need kobarad olid. Sametised ja lõhnasid tõepoolest nagu liilia.

Aedniku arenguetapid

Algaja.
Tegeleb agaralt rohevahetusega ja tema aed koosneb seetõttu ainult suurtest talulilledest ja kiirekasvulistest või invasiivse loomuga taimedest. Kohtab facebookis kuulutust tekstiga: "Otsin oma aeda igasuguseid huvitavaid püsililli, vastu pakun valget floksi, akakapsast ja oranzi õiega päevaliiliat.", itsitab ja mõtleb, veel üks minusugune.
Algaja kirgastusperiood
Saab teada kuidas ilupõõsastest pistoksataimi teha. Kaheksakümnest läheb kasvama 50. Aken maailma avaneb ootamatus suunas väga suurelt. Invasiivikute vahele tipitakse lugematu arv igasuguseid põõsapoegi, kes nagu kokkuräägitult suureks hakkavad kasvama. Algaja sattub oma avastusrännakutel esimest korda ka sellisesse aeda kus kasvavad sordihostad ja need on hoitud ning poputatud. Oi, küll need on ilusad! Algaja jagab mõned suured taimed ja põõsapojad laiali ja leiab kümmekond kohta hostade jaoks. Hostad on esimesed taimed, mis ta endale sügisesest odavmüügist ostab. Kevadeks on kõik sildid kustunud, sest vildikas "Waterproof" ei olnud seda mitte.
Kujunemine
Sibullillede avastamine. Kevadel lisandub tänu sellele kaks kuud õieaega juurde. Hollandi peened tulbid ja nartsissid ei jää püsima, aga võrkiirised, krookused ja hüatsindid küll. Vana hea darwini punane tulp, mis oli aias enne aednikku, naerab võidukalt ja teeb iga aasta paar uut õit juurde. Hollandi tulbid järgmisel aastal enam nii ilusasti ei õitse või ei õitse üldse ja nartsissisibulad on ka keegi nahka pannud. Hostade nimed on taastatud ja neid tuleb pool tosinat veel juurde. Suvelilledega aednik enam ei mässa ja invasiivseid jääb ka aias aina vähemaks. Aednik on leidnud omasugused ja tegeleb hoogsalt vahetusega, kuid nüüd hoopis teisel levelil. Sel suvel avastab ta aediirised ja istutab aeda 2 õunapuud. Paha lugu, sest viimased nn "rohevahetuse" taimed lähevad laia maailma õnne otsima ja osa põõsapoegi ka. Aednik saab oma iirised ja on väga häppi. Aed on väga täis.
Rahunemine või siis mitte
Püsililleeelistused on paika loksunud, puud ja põõsad on peaaegu kõik läinud. Invasiivseid taimi enam aias ei ole, lamanduvaid ka mitte. Aednik jahib vaikselt hostasid ja on õnnelik kui trehvab mõne huvitava püsilillega mida tal veel ei ole. Aeda tuleb vähemalt kümme siilkübarat, aga üsna varsti selgub, et sordid kipuvad siiski virelema ja meie kliima taimed nad eriti ei ole. Suur vaimustus liiliatest. Õnneks on kataloogid, õnneks on Võhma Juurikas.
Uued tuuled
Aednik sattub Tšehhi kivilaga aeda ja on pöörases vaimustuses. Ostab samast tosina minitaimi ja teeb endale ka alpikalju. See meenutab Muki hauda ja käib aednikule koledasti närvidele. Pealegi selgub aiapoodides ringi vaadates, et neid kivilataimi ei olegi meil eriti saada. Need ei ole sugugi need, mis meie kivilates üldlevinud, kõik need vägagi väledad aubrieetad, padjandfloksid ja roomavad kukeharjad. Nood teised on kääbuskasvulised puud ja põõsad, aeglaselt kasvavad kivirikusordid ja muud pisitaimed.
Aednik sirutab silmad väljamaa netimüügi lehekülgedele ja oi, mis sealt kõik leida võib! "Muki hauast" saab kolm korda suurem kaljuala kuhu asuvad elama kõik need aeglasekasvulised pisipuud ja -põõsad, nelgid, kivirikud ja muud mättalised. Alpiaiast saab püsikiindumus ja kaljusid tuleb niikaua juurde kuni selleks sobiv aiaruum täis saab.

Hapuaed ja mustikad.

Ühel kevadel armub Aednik hea sõbra lopsakalt õitsevatesse rododendronitesse ja ei saa neid enam peast välja. Kuid põhjani aluselises aiamullas on raskevõitu midagi sellist kasvatada. Valmib pikaajaline plaan - sügisel sõidab Aednik sooalevikku turbapätside järele ja järgmisel kevadel valmib suur hapuala eesaeda ja teine sama lahmakas tagaaeda. Aeda ilmuvad rodod, mustikad, alpikannid ja muud hapulembesed taimed. Isegi üks porss, mida vaadates Aednik vahel mõtleb, et oli seda nüüd vaja, aga ju siis oli.

Veel üks pöörasus, flokside ajastu.

Aednikul on alevikus mitu sõpra. Üks neist lausa jumaldab flokse, ega mõista miks Aednik neid ei armasta. Midagi pole teha, sest lihtsalt ei klemmi. "Üks `Helmi Puur` võiks inimesel ikka aias olemas olla," ütleb floksisõber hukkamõistval häälel ja toob ühel kevadel juraka juurikapusariku. See hakkab augustis õitsema ja on ootamatult ilus. Umbes samal ajal kohtub Aednik kaunitar `Miss Jill`ga ja näeb Võhma Juurikal kärtspunast `Starfire`. Järgmisel suvel toob Anna Eestisse tulles oma aiast kotitäie floksijuurikaid. Need on `Svjatogar`, `Raven Beauty`, `Mio Moi Mio` ja veel mõned. Saksamaa püsilillekataloog hakkab pakkuma toredaid floksisorte ja siis lähebki lahti. Lisaks on võimalikud vahetused teiste floksifännidega. Aednik avastab flokside rikkalikku maailma umbes viis aastat. Siis hakkab flokside vahele ükshaaval sugenema pojenge.

Pojengid 

Aiast lahkuvad viimased iirised ja sõnajalad. Floksid tulevad ja lähevad, paika jäävad lemmikvärvid ning erinevaid sorte koguneb lõpuks oma mitusada. Kuid enne flokse õitsevad aiamaastikel pojengid. Ja iga suvi tuleb neid juurde. Ning pojengid jäävad. Nad on kõik täidisõielised ja lõhnavad. Pojengid katavad oma õitseajaga ligi kuu aega, sest neid on varaseid, keskmise ja hilise õitseajaga.

Hostad ja alpimaastikud on üsna unarusse jäänud, sest Aednik rajab aeda viimase lapi uudismaad, istutab selle flokse ja pojenge täis ning jääb põnevusega uut suve ootama.