Võimsalt kevadine märts

02.03 +3, pilves, vihm. Juba paar päeva enne veebruari lõppu hakkasid mühisema võimsad tuuled ja ilm keeras sulale. Nüüdseks on kolm päeva vihma sadanud ning kraadiklaas 3-4 kraadi näidanud. Piduu! :D Ja kaugemat ilmateadet pidi ettepole piiludes terendab seal naistepäev, päike, +6 jne. (reaalis on varjus +8 ja verandanurgas päikese käes +18) Ilus. Nii need kevaded tulevadki. Lihtsalt. Alles olid torud külmunud, ei oska enam oodatagi ja siis on ta kõpsti kohal. Täna on isiklikus plaanis esimene selline justnagu tiidsam päev. Asusin nende kodutööde kallale mida ühe karguga teha saab. Pikamaasörk kööki või tuppa tuleb teostada kahega, kuid kohapeal kannatab ühega ka asjatada. Kaua see inime ikka selili jaksab olla...

05.03 +5, kuum päike tegeleb lumega. Rõõm on vaadata. Kõik postitavad kemilullukesi ja kumeluppe, aga minul (öhöö!:( pole midagi näidata, sest ka esimesena paljaks sulavad kohad on veel paksu lume all. Lumega oli meil sel talvel erakordselt hästi. Kui suure lumeuputuse ajal jaanuari alguses sadas mujal nii ja naa, siis meil tuli topelt. Illutratsiooniks:

Ülakorrusel käisin juba üleeile kuid suurt miskit tegijat minust seal veel polnud. Täna aga kannatas juba pisut isegi õmmelda. Pean lihtsalt parema padja peffa alla leidma. Sest nii tore on vahelduse mõttes natuke midagi ka kasulikku teha. 

Ja Härra Tibust tahtsin ma rääkida. Vanarahvas tavatses pajatada, et kass tahab haige koha peal magada. Ma olen seda üsna lorajutuks pidanud. Ja sülelembeid kasse meil ka pole. Kuni eelmise nädalani. Härra Tibu ajal pole peres ka keegi veel kunagi nii armetu liikumisega olnud. Kass seiras esimesel päeval väga tähelepanelikult, et mis toimub kui voodist väljumisel kraanat vajasin. Ja kui tagasi pessa maandusin, siis tuli ning sättis ennast sandile plaastriks. Ikka kas opitud jala peale või selg vastu õmblust. Öösel magas oma krundi peal kuid päeval vastu jalga. Teadis täpselt kus ebakoht asub. Käis nagu tööl, väike viisakusvisiit Pokumehe  juurde ja tuli aga jälle. Pehme, soe ja nurruv ning oli selle missiooniga kohati lausa pealetükkiv. Uskumatu Härra Tibu.

08.03. +8 varjus, päikese käes +18. Päike on veitsa sombune kuid sulatab hästi. Sellest hoolimata on aed ikka veel lund täis. Muidugi oli rõõm näha esimest võrkiirisepuhmast, teravad ninakesed taeva poole päikest püüdmas, kuid see on üks hilisem sort, veel ei õitse. Öösel on vahel külma, täna oli -5. Panin tomatiseemned potti.

Härra Tibu lõpetas mu poputamise üks päev enne õmbluste eemaldamist. Lihtsalt enam ei tulnud.  Pokumees tõstis tellimise peale tõrksa tohterdaja emandale sülle ja selle asemel, et juured alla võtta, vaadati mulle suhteliselt tõredalt otsa a la kas pole juba aeg endaga ise hakkama, mul on ikka mingi oma elu ka!  ja kobiti minema. Täheldasin sellest, et kui kassi meelest on sinus elulooma küll, siis nii ongi. Kahju kohe. See pikk nädal sihikindla kaisuloomaga oli nii mõnus. Ja tõesti, enam ta ei tule. Appi...või arvab, et lootusetu juhtum...

11.03 päike, rõdul +18, soe tuul. Sulamine on võtnud maratoni mõõtmed, nii hea on kaeda. Täna nägin siis ka oma esimesi lumekuppe akna all. Päeval koperdin õue, et vihmaveetorude alla tünnid panna ja sain aru, et olin nädal aega täitsa vale puu all haukunud. Aiaäärses peenras vaatasid vastu neli kopsakat lumekuppu, kes paistsid juba tükk aega olnud päikesega tõtt vaadanud. Ohjah, nii on, kui sa oma aeda kõigest läbi ühe akna tuiutada tavatsed. Aga hoolimata suurest sulamisest, maa on veel külmunud. Pealt ehk 2 cm on sula.

14.03 +6 öösel, päeval +13, päike. Võimas kevade algus, kuigi minuvanused veel mäletavad, et märts oli vanasti veel puhta talvekuu ja suvepuhkust polnud mõtet enne võtta kui mai teises kolmandikus, sest aias oli veel liiga külm toimetada. Nüüd on mai märtsisse tulnud ja veab kui Sahara ei tule juunisse ja juulisse. Täna puhkes akna all esimeste võrkiiriste jumalikult sinine õielapp ja lumi aias on sulanud. Teised aednikud räägivad juba krookustest, liblikatest ja mesilastest, aga meil siin, Külmakandis...

16.03 +5, pilves, vihmake. Soe vihm tegi suisa imet. Kevad vuhiseb tohutute sammudega üle maa. Võrkiiris, transilvaania sinilill, talvised lumekupud, lumikellukesed ja alpikannid õitsevad, Bond tõi näidata suure rasvase hiire, kuid viis saagi rõdule, et see segamatult ise ära näsida. Hiir oli nii maitsev ja värske, et sellest ei jäänud peale soolikate ja pealuu midagi järele kuid kogus oli kassi jaoks siiski liiga suur ja ta pani kogu hakkliha elutoa vaibale. Mis veel? Musträstas laulab ennastunustavalt õunapuus ja mulle näib, et kõigi tunnuste järgi otsustades on hooaeg alanud. :)

Turist oma aias.

18.03. +5, poolpilvine. Ajasin õueriided selga, võtsin tuhaämbri näpu otsa ja läksin aknaalust peenart tolmutama. Kuna maa oli üle kahe kuu lume all, siis polnud ka vastikuid taliumbrohte kuigi palju. Opist saab paari päeva pärast kuu aega ning tundus, et juba võib (kusjuures, nädal aega varasema katsetuse lõpetasin suht ruttu, sest koibadele ei sobinud). Muidugi kargutugi ikka ligi. Oli täitsa tore. Mõne umbrohu kannatas ka üles noppida, kuid hullu ei pannud. Saputasin floksidele ja pojengidele tuhka, imetlesin ninakesi ja mõistatasin mõne koha peal, et misasja see sügisene aednik küll sellega mõtles, et siia siukse asja pani, aga ju tal polnud seda kuskile panna ka. Üldiselt on sügisene tüdruk täitsa tubli olnud ja aed pealsetest ja umbrohust päris puhas. 

21.03 öösiti on viimasel ajal öökülm kuni -3,5, kuid päeval on päikesepilgarid. Täna hommikul õues päikse käes, +12, kuid kalendri poolest on taimede jaoks siiski nii vara, et lumekupud küll ruulivad, kuid krookustest näitab värve vaid 4-5 varasemat sorti. Panin täna kuus liiliasibulat maha ja toppisin kahte potti kaeralille sibulaid, kuid kõige selle peale läks kohutavalt aega. Kogu selle jandi põhiprobleem oli, et kuhu toetada kark kui sa tahad midagi muud kätte võtta (ämbri, sibulad, labida). Kark kukub sel ajal ümber ja see on nõme. Aedniku kark võiks olla alt labida kujuga. Kui hetkel vaja ei ole, lööd maasse ja seisab kenasti püsti. Mingi selline pisike  sibulate mahapanemise asi oli tehtav, kuid tõsiseltvõetavat aednikku minust veel ei ole. Transilvaanlane De Buis õitseb. Nii varast peale valge pole veel trehvanud. 

22.03 varjus +11, päikese käes +16. Lumikellukesed ja märtsikellukesed on omas elemendis, alpikannid ja võrkiirised ka (täna puhkes sinipastelne Katherine Hodkins), kuid muu loodus on ettevaatlik. Umbes pooled krookused veel tukuvad ja järgmine laine lustakate värvikirevate lõokannuste näol pole ka näole annud.

Kudusin täna paarkümmend sentimeetrit villast kaltsuvaipa (milline tore primitiivne ja jäme tegevus :). Kui vähe lõimelõngu!  Ka õmblusmasina taga oli juba üsna kobe istuda. Lasin paar kera valgete varjundite materjali kokku ja olen päevaga rahul. Tomatid on ka idanenud. Missa hing veel tahad.

28.03 +5, päeval +13, päike. Imeline kevad. Ridamisi on olnud säravaid päikesepäevi, kuid taimed on ettevaatlikud. Sinilill "Rubra Plena" lõi õied lahti, kuid teistel pole kiiret. Ka ninakesed ei kiirusta maast väljumisega ja õige ta on. Öökülmad on veel täitsa tavalised.

30.03. +15, päikepäike. 40 päeva peale remonti ja ma ütleks, et karv juba läigib. Vahetasin kargu elegantse musta kepi vastu ja kõpsutasin koos härraga poodi. Kahju, et kargud nii ühemõtteliselt patoloogilised välja näevad, võiks ju olla mingi ägeda disainiga, mustad või lillad, aga ei. Nad on kalbest hallist plastikust.

Täna siblisin natuke aias. Igaks juhuks piirdusin poolteise tunniga ja jätsin mulla vedamise kaasale. Aga niisama nipet-näpet, paari hädalise kastmine, jugapuualuse läbi kaevamine, tsipake rohimist ja muud sättimised. Eks homme siis jälle. Jeerum kui hästi praegu umbrohud maa seest välja tulevad, küll tahaks küüned mulda lüüa...eeh, aga tasa ja targu. Kompostihunnik oli seest veel jääs. Muld hoiab hästi külma kinni.

Krookuste tippaeg, esimesed hakkavad juba otsi kokku tõmbama ja ka kõige hilisemad on väljas.

Psihhaloogia

 Kuna Härra Tibu oli sandikest tervelt nädal aega armsasti oma poolehoiu, soojuse ja nurruga poputanud, siis tekkisid patsiendil rängad võõrutusnähud kui kass ühel päeval otsustas, et aitab sulle nüüd küll. Enam sülle ei tulnud. Vaatas eemalt ja keeras isegi selja kui mesikeeli meelitasin. No eks vahel ole olnud ka lihtsalt koeruse pärast tore kutsuda ja siis itsitada kui Tibu võttis sellise hoiaku nagu oleks vanale lordile mingi nilbe ettepanek tehtud. Aga Härra Tibu pani kõrva taha, et tema seltskond on ülimalt tahetud. Ja vahel korra nädalas ronis ka omal algatusel armulikult sülle magama kui eriti hea tuju oli, kuid siis pidi patsient täiesti liikumatult paigal olema ja ei tohtinud raamatulehtedega sahistada ega midagist, muidu läks mühinal minema. See oli nagu pealekauba teenus või umbes nii.

Eile said traditsioonilised kassimaiused otsa ja Pokumees tõi poest paki selliseid, mille peale näugamid reageerivad nagu oleks narkarid. Ning andis ootusäreva Tibu silma all paki minu kätte. Kassid on rituaaliloomad. Tibu ei uskunud oma silmi...mis mõttes!!...sina ju ei anna tavaliselt maiust!!!...Kuid reageeris kähku, lendas peale ja hakkas hasartselt käpaga kaasa aidades maiuseterakesi manustama. Palju ma ei andnud ja peitsin paki ära. Teist korda sai veel tunnikese aja pärast. Ja siis hakkas asju juhtuma. Poole filmi pealt ronis Härra Tibu sülle. Lesis seal, vahetas kärsitult paar korda asendit ja kobis umbes 10 minuti pärast minema näoga, et mine sa ka pekki, ei ole sul seal ikka üldse mugav magada! Kuid tuli varsti jälle. Ja sama etendus kordus. Ja kolmandatki korda. Kolmandal korral tõusti eriti pahase ropsuga püsti. Meil oli nalja nabani, sest see oli siililegi selge, et Härra Tibu üritas oma isiklikku šarmi väljapressimisvahendina kasutada ja tegemist oli läbimõeldud plaaniga. Kass oli üle mõistuse kannatlik.  Käiab ju kogu aeg, et tule sülle, tule sülle...see PEAB töötama! Ja kui ei mõjunud, siis tegi ikka tuska küll. :) Ja naeravad ka veel nagu hüäänid...Härra Hurmur sai oma krõbinad muidugi kenasti kätte sest tsirkus oli seda väärt.

Koduseiklused veebruaripakases

 02.02 Öösel -24, päeval -15, päike. Külmaveetoru jääs ja elekter rekordhinnaga 54 s/kwh. Puhurit tööle pannes (et veetorusid sulatada) kuulsin raha häält. Ja külmaga ongi see püsivalt kallis olnud. Eelmisel nädalal otsustasin, et suurema pesu pesemine lükkub kevadesse. Õige mul vaja seda megahinnalist särtsu pruukida. Kui ühikutest puudu tuleb, õmblen mõne uue padjapüüri juurde ja voila.

Sellist pikka külmaaega pole meil aastaid olnud. Golfi hoovus on täiega sassis. Huvitav kuidas mõjub see igasuguste võõrtigude populatsioonile? Ja eks ole soojade talvedega aastatel ka mõned õrnemad taimedki aeda siginenud. Kuidas elavad sellise talve üle mu kämmalvaher, valge mooruspuu ja magnoolia? Mida arvavad kännasmustikad? Aga pottidega kurgimajas talvituvad floksipojad ja laialehised hortensiad? Peenraelanike pärast väga ei muretsegi, sest kõik on paksu lumeteki all.

See pidev külm hakkab pisitasa frustreerima. On käivitunud instinkt kududa sooje pakse ja pehmeid asju. Kudusin Lapselapsele kampsuni, aga edasi? Ikka on külm. Oskaks sokke kududa, kooks neid...Pikemat ilmateadet pidi tulevikku piiludes on kümme päeva ikka külm, külm, külm, kuid kahekümnekraadist otseselt enam ei prognoosita. (kaks nädalat hiljem: Vale puha!)

Külmamasenduse tõrjeks oleme Pokumehe algatusel juurutanud pisikesi toredusi. Näiteks pärmitaigen - parajalt kerkinud rosinakuklid sügavkülma ja siis on õdus hommikuti ärgata soojade kardemonisaiade lõhna peale.

05.02. -15, päeval -11, päike täiesti pilvitus taevas. Vaikselt kütab päeval juba tube ka ja see on mõnusmõnus. Õhtud on krudisevalumised ja kuupaistelised. Tänavalambid segavad, muidu näeks tähtigi. Kuidagi on see magamamineku aeg kesköösse nihkunud ja jaanuaris otsustasime hakata õhtuti kepikõnnil käima. Kaua sa ikka telekat vahid, vahepeal on täitsa kena ka kuud ja tähti vaadata. Kolmas seelik on valmis, alustasin neljandaga. Näib, et iga järgmisega läheks justnagu vähem aega, aga päris kindel on see, et seda seelikutekudumise julgustükkirohkem ei korda. Vaibad sobivad mulle palju rohkem.

06.02 öösel -13, päeval -9, pilves. Olime õhtul suutnud köögikraani järjekordselt lahti sulatada, kui öösel vool üldse ära läks. Elektrilevi saadab toredaid sõnumeid a la "teil ei ole elektrit". Ausõna, võimatu on mitte märgata, et kogu tänav on pime ja vetsutuli ei põle, aga no muidugi on hea teada, et keegi seda veel teab. Edasi tuli tunni aja pärast sõnum a la "selgus, et probleem on keerulisem kui me arvasime". Tore. Ega me ei kardagi väga, et põrandaküttetorud servast külmuma hakkavad. Panime palju küünlaid endi kosutuseks põlema ja kamina küdema ning püüdsime uuest lõbustusest viimast võtta. Arutasime, et kas peaks pliidi alla tule tegema, et teed keeta, kuid ei viitsinud. Kui teine sõnum probleemi jätkuvast keerulisusest saabus, siis läksime magama. Mis siin ikka änam...Vool tuli tagasi kella viie paiku ja Pokumees pani kohe katla küdema, sest põrand oli jääkülm. Õnneks torud veel toimisid, sest öine pakane polnud väga suur olnud. Aga suht serva peal oli see olukord küll. Oleks -24 olnud, oleks jama majas. Piiritagused ka jätkuvalt oma sõjahimuga segased. Viimane aeg osta generaator.

07.02. päike, -7. Uskumatult ebakülm hommik. Läksin ja katsin me suurima rodo ära. Päike hakkab juba kevadiselt teravaks muutuma. Jah, poleks arvanud, et talveaeg selle seelikuprojektiga sahmerdades nii kiiresti lendab. Mäletan üht tumepilvist ja väga külma päeva kuu aega tagasi kui sai endaturgutuslootusega tembitud optimismiga unistamisi nenditud, et kuu aja pärast on juba palju valgust ja peaaegu kevad juba... Aga puhas tõsijutt oli see, kuigi ega see -7 veel mingi kevad pole, on see poole soojem kindlasti. Ja tohutult tõstab entukat kui soe päike õmblusmasina taga istudes selga paitab. Kassid käivad verandal päikesevanne võtmas. Nemadki teavad mis on hea.

09.02 Öösel -12, pilves, päeval -9; -7 ja -4 (tibutants!). Kas mööduv soojalaine jätkuvas elajalikus pakases või veebruari leebe teine pool? Pikemat ilmateadet vaadates võiks isegi teisele variandile panustada. Täna oli õmbelusetoas juba päris kenasti vähejahe olla. Neljandat seelikut on kootud 50 cm. Näen ees kopli lahtisi väravaid. Jah, üsna tüdind, aga ära tuleb ta teha. Kui ainuüksi lõime telgedele panemine on aega võtnud 18 tundi, siis oleks patt vahepeal pulgad nurka visata ja enne lõppu kangas maha lõigata. Viimane peenvillane körtsikuriie on sügavlilla põhja ja peente vaarikapunaste triipudega. 

12.02 Poolpilvine, hommikul -9, päeval -6 ja päike. Väljas on see, mida võiks nimetada kenaks talveilmaks. Aga, olgem ausad, see tali ON pikale veninud. Kasside jaoks ka. Kõõlutakse sabas, igavlev nägu peas, kriunutakse ja noritakse maiusekrõbinaid. Bond on vähenõudlik: soe tuba, korrapärane ninaesine ja jätke mu hing rahule.

Kuid Tibu on tüütum, sest tema vajab enamat. Eile naeratas õnn talle laialt. Pokumees pani kamina ette maha puhta põhjaga suure pappkasti. Piduu!!! Kasti servi sai tasaseks närida (küülikugeenid), kastis sai hästi taga ajada tinapaberist kuuli ning see ei pääsenud kapi alla, lisaks võis lõua kasti servale toetada, silmad kinni panna ja ette kujutada, et kamin on päike.

15.02. -20, päike tõuseb metsa tagant reipalt, kamin köeb, kass on kastis ja torud külmunud. Päev on alanud. Täna on viimane 2 cm neljandat seelikut, kanga otsa sõlmamine ja saab kogu kupatuse telgedelt pidulikult maha võtta. Suur ja tähtis hetk päikese käes säravate seelikuvärvidega. Aga suure sahmimisega jäid pildid tegemata. Kevad on kah kohe käes...või siis mitte. Vaheaed üllatab päikesekunstiga. Päevase päikese soojuse sunnil aialt maha libisenud lumesiru on veninud oma raskuse all kenaks loogaks.

17.02 Hommikul -18, päike tõuseb, kamin köeb, kass kastis, torud külmunud, kuid päeval päike ja -8. Pakasekägistus hakkab järele andma. Selle nädala ööd on veel krõbedad, kuid järgmine nädal paistab tulevat lumine ja soe. Saab näha...Aiatöödeni on veel aega. Kerisime uue lõime poomi peale, homme hakkan niide ja soasse panema. Tahaks paari järelejäänud päevaga teljed töökorda panna, sest reedel tuleb remont ja peale seda ei tea enam kuidas asjalood on. Nii jaanuari kui veebruari külmarekordid jäid meie juures -23 kraadi juurde, kuid üldfoon oli kahe kuu jooksul väga külm. Nii külm, et saarlased hakkasid jääteid rajama.

25.02 Asjalood peale remonti on suhteliselt voodipõhised. -9, päike. Remont oli 20.02. Eile sai koju. Hetkel on veidi kargutamist ja palju horisontaalreziimi kassi kaisus. Härra Tibu on sillas sellest, et keegi teine äkiste sama palju voodit armastab kui tema.

Aga kodus aitavad seinad ka, Pokumehest rääkimata ja nõnda me siin kulgeme, kiiret ju kuhugi pole. Koon ajaviiteks islandi kampsunit, sõltun kraanast ja unistan sellest, kuidas ma ükskord hakkan hüppama üle lompide vms. Tuleks päikegi pilve tagant välja...

27.02 pilves, +3. Jee, sula! :) Talvega on ühel pool. Vähemalt selle pakaselise ja nõmedaga. Eks miinuskraade ikka märtsis ette tule, kuid ilmateates ettepoole vaadata on puhas rõõm. Remondist on kaheksa päeva ja olemine muutub iga päevaga tiidsamaks. Täna hommikul vaatasin, et las "kraana" tudub ja ubisin ise innäst üles putru tegema. Iseseisvus on magus asi. Lased korra käest, pärast peab teist helveshaaval tagasi nõutama...Aga lorijutt suhu tagasi, uus jalg on palju ilusam kui vana, vähem karvane ja ei kriiksu.  

28.02. +3, vihm, verandal on soe tuul, käisin vaatamas. Jee, kevaad! :) Olin unustanud kuidas tulbid lõhnavad. Viimased pole küll veel oma aiast, aga tuletavad täiega meelde, et kusagil magab sügavas unes posu uusi ja huvitavaid tulpe mis kõik sügisel maha sai pandud.

Jaanuar

 04.01.26 Päristalv algas vana-aasta eelviimasel päeval. 

Lumine, pilves, -3. Kohevat lund on ca 25 cm. Tüüpiline jaanuar. Miskit uudist peale selle pole, et kummutil toimus linnastumine. Eeh, talvised lollused...kolmest piisas ja juba mõtlen kust uusi maju juurde saaks. Omavahel öeldes: ka vanainimestele meeldib mängida. Lihtsalt mänguasjad on teistsugused. :)

Teist seelikut on kootud 2,26 meetrit ja vaikselt mõtlen juba kolmanda peale (õiget värvi lõngu kokkuajavas käändes). Õueolude osas võib öelda, et selline püsikülmane kliima kestab poole jaanuarini kindlasti.  Pole hullu. Pokumees pani kahe korruse vahele tõhusa luugi ja nüüd seisab alumine korrus mõnusalt soe. Tibu ununes eile tunniks ajaks välja, kui avastasime, oli üsna paanika. Vanahärra ei hüppa ju enam uljalt tagajalgadega vastu akent ja mahedamate ilmadega läheb vanainimestel segamini, et kes sees, kes väljas. (Mõlemal kassil on mustad seljad.) Kamina ees oli kohe kiire võimalus üles sulada. Tibu laadis ennast tükk aega.

06.01. -17, pilves. Aga see Tibu kolmekraadine külmavann oli köki-möki selle kõrval, mis pakaseelukas eile õues lahti oli lastud. Hommikul oli -6, paar tundi hiljem juba -14, ööhakuks langes -23 peale. Ja pakasega on kohe jamad majas. Auto aku pani saba maha ning köögis kraanikausi juures külmus vesi öösel ära. Olen kindel, et viimane õnnetus on kuidagi seotud selle rotiga kes meil enne ja pärast jõulu köögi seina vahel lustis ning endale tube juurde näris.

11.01 -5, pilves, eile metsik lumesadu ja täna päeval sadas ca 20 cm. Upume lumme.

Öösel tuli umbes 20 cm juurde. Samas on värskelt maha sadanud lumi kerge ja rookida pole raske. Jõusaal omast käest võtta. Lükkasin tagaaeda radu sisse ja nukkernaljakas oli vaadata kuidas Bond (kass, kes arvab seniajani, et ainud pehmod situvad kasti) oli eelmisel õhtul kõrvuni lumes kuurini ja tagasi kündnud, niisugune vajadusest tiivustatud sügav vagu paksus lumes. Kasukas oli tõesti lumine kui eile tuppa tuli. Mina mõtlesin, et on lumesajust lumine, aga kass hoopis kündis. (Kuuri all on mittepehmode väljakäik.)

14.01 Taliharjapäev; -12, päeval -8, päike. Juba kaks imeilusat päikesepäeva ja lumega on meil jätkuvalt kõik hästi, öösel sadas vaid ca 5 cm. Üleeile alustasin kolmanda seelikuga ja koos tänasega on kootud 52 cm. Ja kuidagi niisugune tunne on, et pane sa kokku mida tahad, ikka on ilus. Põrandavaipu tehes kunagi pähe tulnud, et kokku võiks panna musta, punast ja pruuni, aga seeliku rohelisel taustal on kena.

Päikesepäevad keset talve annavad metsikult energiat. Helget ausat päevavalgust kella kolmeni välja, see on puhas luksus, meel kipub isegi veidi uskumast, et kas tõesti saab ilma laelambita tööd teha. 

Kassid mõtlesid hommikul, et pagana igav on toas ja õues näikse täna kangesti ilus ilm olema, peaks õige välja minema.

Päike ju siras ja virdas okste ning hangede peal. Nurrikud asusid kahekesi rõdu ukse taha rivisse ja vaatasid küsiva pilguga avaja poole. Aga mindagu, palun! Bond sööstis teerajale, Härra Tibu jäi targu kohe ukse juurde seisma. Pikk mõttepaus. Külm pani lustile momentselt piduri. Siis vaatas Härra Tibu selja taha, kas keegi ikka vaatab ja Bond ei läinud ka kaugemale. Tõstsin käe lingi juurde - mõlemad tormasid ülepeakaela ukse juurde. Lase sisse! Külmkülmkülm! 

17.01 -10, -5, pilves. Suurem küünlategu ühe juubeliürituse tarbeks. Laud on kuldkollaseid mee järele lõhnavaid küünlaid täis. Püsitalv kestab. Lund juurde sadanud ei ole, kuid vana lumi tiheneb, kõveneb, muutub madalamaks ja teeb uuele ruumi. Kui peaks ükskord jälle sadama hakkama jne. Aga ma mõtlen sellele homme.

23.01. -8, pilves, püsitali. Hakkab juba silmini saama. Pikemast ilmateatest koristati veebruari alguse sula ära ja asendati tavapärase pakasega. 

Kolmandat seelikut on kootud 1.50 m. Sedakorda on tore, ühtlane ja jõudsalt edenev edenev kangas. Käesoleva seeliku juures on kasutusel poelõngad, eelmiste seelikute juures pruukisin vanaaegset ühekordset, kahekordset ja poelõngu kõiki korraga ja nende kokku kõlksuma panemiseks tuli kasutada kokku- ja lahkukerimist, vahepeal tuli lõngu juurde värvida, kui üks või teine värv otsa hakkas lõppema jne jne. Praegu peaks olemasoleva materjaliga kenasti välja tulema. Ei, ma ei ole üldsegi päevad läbi telgede taga, teen vahel tunnikese ja siis edasi on jälle muud mänguasjad. Talv lihtsalt ON selline tubaste tegemiste ja mõnusate molutamiste aeg.

 

 24.01. -10, pilves, õhtupoole -12, päike, hilisõhtul -20. Õhtul oli kuu taevas ja selle sinised varjud mängisid sädelevate lumehangede peal. Pakaseline loodus on imeilus, kuid paneb elavad olendid kõvasti proovile. Otsisin suure külmavaluga välja oma pakaserüü. See on jämedast lõngast kleit (loe: meeleheitekudum), millel pole varrukaid ja mida on hea kampsuni peale tõmmata. Nagu telki poeks. See sai kootud hammaste plaginal eelmisel jääajal ca 10 aastat tagasi ja kui see lõpuks valmis sai, oli kevad juba käes. Vahepeal pole mitu talve seda vaja läinud, kuid sellistel talvedel nagu tänavune, on see lihtsalt asendamatu.

25.01. -20, päike, päeval -11. Nii külm, et kõliseb.

Bond küsis eile hilisõhtul välja ja kadus. Hommikul sitsis ta ukse taga, et sisse saada, kasukas katsudes soe ja silm säramas. -20 kraadiga! Kus on õues selline soe koht? Kui teaks, läheks ka vbl sinna... Ma ei imestaks kui mõni kass leiab ukse mõnda teise, soojemasse dimensiooni ja siis käib seal külmaga magamas, kassidele hästi tüüpiline - magada huvitavates kohtades. :)

28.01 -8, pilves. Hurraa, juba kolmandat päeva on "soojalaine"! (irooniamaiguline purtsatus). Aga kui võrrelda -20 ja -8, siis on vahe vägagi märgatav nii toas kui õues. Ainuke hea asi praeguse ilma juures on see, et valgust on rohkem. See tore pärlmuttervalgus läbi lumepilvede on nii hele ja helge. Mis siis, et päike ei paista.

29.01 -12, külm, aga ilus. Päikepäikepäike! Valgusel lihtsalt ON oma vägi. Kui palju asju täna sai ära tehtud.  Kuna ma lausa jumaldan vanaaegseid sinisemustilisi sitsikangaid ja satsiseelikuid, siis sai täna need kaks asja kokku pandud ja kolmest kangajupist valmis ühe suvise satsiseeliku karkass.

peab veel värvli ja viimistluse kallal nikerdama, kuid nii mõnus oli üle hulga aja midagi õmmelda. Samal ajal soojendas aknast laialt sisse paistev päike selga. Oli hea soe kuid mitte veel palav. Lukswärk on see päikseküte.

Aga varahommikud on meil siin jahedad. Linnas on ka rahvas juba ärganud. Uues valges majas elab kas unimüts või pole seal kedagi kodus.

Jõulukuu 25

 02.12 +5, poolpilvine, lumeta. Täna peaks jälle korra päikesevalgust ka olema. Tore, pärisvalguses on võimalik järgmise seeliku värvid ka juba valmis panna, sest Kuusalu oma saab täna valmis. 

06.12 +3, pilvine, lumeta. Iiri tali, mõnus. Vahepeal on olnud seelikupuhkus. Käisime linnas shoppamas, parandasin katkisi asju ja oli ka üks suurem patjade tegemine, sest Poku lapselaps armastab padjamaju teha. 

Järgmine seelik on Jüri kihelkonna oma ja ega muud kui asun tööle. Selle peaks rutem valmis saama, sest kogemust juba on ja ka värvivahelduste poolest on see lihtsama koega. Aga kõigepealt muidugi jälle lõngu kerima ja kodus värvitud roheline tuleb korra läbi pesta, et oleks kindel, et värvi ei anna. 

10.12 +8, pilves. Kas saab veel pimedamat kuud olla kui pilvine detsember? :) Keset päeva ikka laelamp põlema ja mis me räägime, hakkabki juba pimedaks ka minema. Vahepeal oli üks kärme küünlategu. 

Teise seeliku algus venib. 14 cm on tehtud, kuid selle käigus avastasin, et põhilõngaga ei mängi välja. Järgnes kahepäevane klapperjaht kodustes kultuurikihtides ning selle käigus leitud kõigi (kuigipalju seda just polnudki) valgete lõngade roheliseks värvimine, sest ka järgmise seeliku jaoks on tohutu  kogus samblarohelist vaja. Ja mulle meeldiks kui poole seeliku peal ei pea muretsema hakkama, et kas ikka jagub lõpuni või mitte.

19.12 +6, pilves. Eelmisel nädalavahetusel oli kolmepäevane -2 kuni -5 ja nüüd läheb iiri tali edasi. Ainult pime, nii pime on kogu aeg...Teist seelikut on juba 1 meeter kootud ja jõul läheneb hirmsa hooga. Ja nagu ikka, aasta lõpus, kapikoristused jne. Leidsime kapist purgikese kuivatatud palderjanijuurikatega, mis mammast jäänud. Tahtsin selle kompostiämbrisse tühjendada kuid Pokumees sai käe ette "Sa mõtled ka missa teed?!" "Mäh?" "A kui õu on homme võõraid kasse täis? Mis homme, öösel juba! Ja laulupidu käib nädal aega." Ma ei ole kindel kas kuue aasta vanusel kuivatatud palderjanil võib olla veel nii võimas võlujõud külges, aga minust selle äraviskajat igatahes ei olnud. Eriti veel kui ma nägin millise pilguga ligi astunud Härra Tibu mu peos olevat purgikest vaatas. Selle nimi on valikhaistmine. Kui kass mingist palast eriti ei huvitu, siis ta kõnnib sellest korduvalt mööda nagu postist, aga kui sa tahad midagi ta eest varjata, siis lausa tunned kuidas purgike ta ihaldavast pilgust peos kuumaks muutub. :)

24.12 -1, +1, pilves, lumekirme maas. Täna tegin jõulukeeksi. Need konjakised rosinad annavad ikka maruhea meki. Muidu on jälle küünlavabrik. Uute vormidega on sigahuvitav mängida ja vahapuudust ka pole lasin kuni õhtuni välja.

Ning õhtul neli osa märuliseriaali. Tegime endile tänavu lihtsa jõuluõhtu kahele. Noortel oma tööd ja tegemised ning kõiki ühel päeval kokku saada on alati üks imelogistika paikaajamine nii, et ma üldse ei hakanudki... Seekord siis sedamoodi. Samas, kahekesi oli väga mõnna. Pole kokkamist ega nõudepesu, sest kesse õhtul ikka sööb jne. Vanad egoistid, sellised. :)

26.12 +5, päike. Hea valge päev kangakudumiseks, kuid ega päikest ennast ei näinudki. Vaid pelgalt selle kuma, mis õlletehase tagant paistis.

Härra Tibu tuli õuest ja oli nördinud. Saba tegi VÕNKT! Hoolimata heldetest plusskraadidest (detsembri kohta) oli toakuuega pikalt õues patseerida siiski viludavõitu olnud. Vähe sellest, külm puges lausa kontideni välja. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem - Härra Tibu vinnas ennast diivanile, ronis perenaisele kõige nelja jalaga otsa ja vaatas talle sügavale silma sisse "Kas sa oled soe?" "Jah, ma olen, olen soe, jah...", torises perenaine, lükkas kassil vilunud käesähmakaga jalad alt, et need nii hullusti ei puuriks ja laotas mõlemale pleedi peale. Kass ohkas tänulikult ja sirutus pleedi all plaastriks. Kui unemati varsti kohale ilmus, siis hõõrus ta rõõmsalt käsi: "Näesa, kaks kärbest jälle ühe hoobiga!"

28.12 +2, pilvitu väga helesinine taevas ja kusagil lõunakaares metsa taga ka teoreetiline päike (igatahes latvu juba valgustab). Harukordselt ilus ilm põhjamaa detsembri kohta. Maa on sula ja lumeta, kuid prognoositavalt peaks kõik see rõõm ja ilu nüüd aasta eelviimasel päeval ära lõppema kus kraadid miinusesse lähevad ja peaks hakkama ka lund sadama. Igihaljad taimed hapupeenras.

Tubastest tegemistest niipalju, et teist seelikut on kootud meeter ja 50 cm. Tüdimust ei saa ma endale lubada, sest pool teed veel minna, kuid miskit säärast hakkab peale tulema küll. Ega muud kui jätan siis mõne päeva jälle vahele ja tegelen muude mänguasjadega.

Öösel oli torm. Tuuled mühisesid ümber maja, kangutasid katust ja lõgistasid kaminalingiga. Hommikul oli aeda uusi asju toodud, silm märkas mingit imelikku kilepusarat ja sellist plastikämbrit pole meil ka varem olnud. Peenrale laiali puistatud taimepotid ja lähikonna kaskede peeneid oksi.

29.12 -1, jälle üks päikesenäitamisega päev. Nime poolest sünnipäev, kuid otsustasin sellest mitte välja teha ja servisin kõik peoideed varakult võssa. Aga lapsed, mu armsad, ikka tulid banaanileiva ja tulpidega. Tegi rõõmu küll. :)

Hommikud algavad meil viimasel ajal alati ühtemoodi. Kõigepealt kuuleb vastikut kilekotikrabinat, see muudkui krabiseb ja krabiseb ja krabiseb (paksem kilekott, kus on lõngad)...siis on paus (objektivahetus) ja kostab teistmoodi krabinat, mis nagu sahiseb ka (diivanilaual asuv kingipaelapusar teeb sellist häält kui seda närida)...siis on jälle paus (ta murrab pead, mis edasi teha) ja lõpuks kukub diivanilaualt midagi väikest maha (see ajab kõige rohkem närvi, sest iial ei tea mis see olla võib ja pisikesed asjad võivad pahatihti eluvajalikuks osutuda). Kass, kurat!, lendab suss pahalase suunas, kuid juba on hilja. Unemati pakib juba ahvikiirusel asju kokku ja asutab minema. Kass tipib tekki mööda kohale: "Oi, sa ka üleval!" Päev on alanud.

30.12 -3,3; tuiskab ja talv on otsustavalt oma saabastesse astunud. Kepikõnniring oli täna nagu seikluspark. Tugev tuul mätsis lund näkku ja millegipärast arvavad mitteprillikandjad, et sellisel puhul on prillid tõhus kaitse (nagu sibula koorimiselgi). Ma võin kinnitada, et ei ole. 

31.12 -5, hilisõhtul -14,5, kriuksuvalumine, päikeseline. 

Oli armulise kevadega parasniiske ja viljakas aiahooaeg, ilus pikk ja soe sügis. Ootan juba põnevusega kevadet, sest uued taimed, uued istutusalad...Teise seeliku lõpuni on meeter minna. Head uut aastat! :)

November

 01.10 +5, +9 päeval, pilves, vihmata. Sellist mahedat kuid päikesevaest kliimat paistab pikema ilmateate järgi eespool veel ligi kümme päeva tulevat. Õuetöödest on veel alpikaljud üle käimata, aga no ei viitsi. Teen täna ühe hubase tubase päeva, sulatan vaha ja asjatan õmbelusetoas. Körtsikuprojekt on lõngakogumise ajaks pausile pandud. Tänagi lähen linna lõngajahile. Tegelikult on lõviosa triibuvärve juba koos, vaid umbes viis või kuus on puudu. 

06.11 Novembri soojarekord - nii öösel kui päeval on +11. Tore. Kui veel päikest ka näitaks, oleks nirvaana. Sest lõngad on värvitud ja umbestäpselt ma isegi tean mis värvi nad päevavalges on kuid ülisombuse ilmaga tuleb toas lamp põlema panna ja selle paistel siis tuiutada, et kas nüüd see värv sellega klemmib või siis üldsemitte.

Istutasin viimase pojengi, mille nimi on `Carnation Bouquet`. Ammutahetud sort, vist juba oma neli aastat olen teist piilunud. Pojengifännidele niipalju, et eestis müüdavad sordid kipuvad aastast aastasse üsna ühed ja samad olema. Kui midagi erinevamat tahad, tuleb pilk mujale pöörata. Hea pojengikoht  on  https://madaras.lv/en/peonies, kuid viimase sordi ostsin FB-s Lätist Elina Engelberga käest, kes hulgi tellib ja siis soovijatele laiali saadab. Hind oli hea, Elina usaldusväärne ja saabunud juurikas ideaalse välimusega. Täiesti terved pikad juured ja peal neli punga. Ma häppi. :) Kuid aia peal kõõlub juba härra Hilissügis ja ega siin enam suurt midagi vaadata pole. Lehised ja roog-sinihelmikad olid viimaste pilgupüüdjate seas. Keegelaster ja südajalehine aster ka õitsevad.

07.11 Ikka pilves ja +11, kuigi täna on natuke heledam ilm. Eile kerisin terve õhtupooliku lõnga piiritsate peale, värvisin veel helesinist ja terrakotapunast juurde ning täna läheb asjaks. Alustan ju täiesti nullist ja eelnevate seelikutriibukanga kogemusteta. Selgub palju fakte, mida ma veel ei tea. Kas toimse koega saab üldse seelikut kududa, kas valge lõim jääb alt paistma ning kui kaks esimest punkti on ok, siis on huvitav, palju jõuab minusugune ühe päevaga kududa? Sest on ilmselge, et see ei ole üks meeter nagu kaltsuvaipadega. Aga kas see on 10 cm või rohkem? Oleneb endast, nujaa, muidugi oleneb kõigepealt ikka endast. :)

09.11 +8, pilves. Kahe tunniga kudusin 10 cm triipe. Alguses läheb sigaaeglaselt. Esimene 5 cm oli puhtalt katselapp, et kui jäme peaks olema lõng, et saada viisipärase paksusega kangas jne. Aga väga põnev on. Küsimuste vastused on järgmised: Jah, toimse koega saab triibuseelikut kududa. Ja lõimeniit ei jää ka alt silmatorkaval moel paistma. Ning ühekordset lõnga tuleb vastavalt jämedusele panna isegi kuni neljakordselt kui väga peenike on. Mu oma vana Väike-Maarja seelik on nn "modelliks" kõrval. Ja nagu eelpool öeldud, väga aeglaselt kulgeb see töö. Samas, meenutab tõesti veidi mediteerimist - kaks tundi nikerdamist, isegi raadiot ei võtnud seltsiks kõrvale ja aeg lendas täiesti märkamatult.

12.11 +6, pilves.  Enam ei ole need sulnid, pehmed ja pilvised õueilmad, tuules on kargust. Viimased õuetööd...aga kuidagi paganama palju on neid viimaseid õuetöid. :) Ikka leiad midagi nokitsemist või on veel mõned pealsed võtmata. Täna võtsin kaks puud maha. Alpikaljud hakkavad metsa kasvama ja seda ei tahaks. Lahkusid suur "Jaqueline Hillier" (tal on kõrval ka väike poeg, kes jäi paika) ning kunagi ise tulnud kadakas keskmisel kaljul. Kohe kui need ära said, loksus peakalju haljastus kenasti paika ja aiaäärsesse kivilasse sai palju valgust.

Iluvärava kõrvale istutasin Airi omajuurse vanaaegse sirelipoja. Peaks olema roosa. Kaks suve on see taimeke potis olnud, kohta ei leia, kuid loobuda ka ei raatsi. Sirelid on mu suur nõrkus. Koha leidmine veel ühe sireli jaoks minu aias on peaaegu nagu ulme. Kuid ma leidsin selle koha. :)

Õitsejaid peale keegelastri ja südajalehise astri eriti ei ole. Siin ja seal pistavad ninakesi välja uued kauni krookuse õied, kuid nende avanemiseks on vaja päikest. Seda pole aga lähiajal ette näha. 

15.11 Esimene lumi. Täna on helesinises jahedas taevas täispäike. Hommikul oli -3 koos sentimeetrise lumekirmega mis näis justnagu väikese meeldetuletusena kuidas meil siin talvel kõik välja hakkab nägema. Ja muidugi kohe ka talvised probleemid - autouksed olid kinni külmunud ja mis kõik veel. Vähemasti on kõik istutused tehtud ja potielanikud talvituma pandud. 

19.11 -6, lumeta, pilves ja härmas. Õuetoimetused on teisenenud tubasteks posserdusteks ja isegi õuekass Bond (11 aastat vana) oskab viimasel ajal toas veedetud ööst lugu pidada. Oktoobrikuus küsis ta veel suhteliselt lollakal ajal (pool neli) õue, kuid nüüd magab kenasti hommikuni.

Kui aed talvituma on pandud, siis on kuidagi, noh, ongi talv käes.  Kuusalu seelikut on juba ligi meetri jagu valmis kootud, väga aeglaselt läheb see töö. Kuigi, nüüd juba kiiremini. Praegu jõuab tunni ajaga 10 cm kududa, kuid üle kahe tunni ei viitsi teha, läheb tüütuks ja seda ei taha. Elu tuleb ikka mönuga vötta.

21.11 +1, pilves ja teine lumi. Ilus tihe lumesadu, kuid sadas vaid paar cm. Kaks vana pässi magavad vahel täitsa üksteise kaisus, mis ei takista neil tunnike hiljem kakelda nii, et karva lendab.

22.11 -3, päikepäike. Meil on lumekirme maas, linnas mitte. Seelikuvaba päev. Käisin linnas oma lõngavärvivarusid täiendamas, seelik neelab lõnga nagu Moolok ja mul pole halli aimugi mitusada grammi lõnga ühe või teise triibu jaoks peaks olema varutud. Värvin kahte sorti kollast juurde, sest töös olevad kerad on hirmuäratavalt väikeseks kulunud, kuid mul on veel umbes pool seelikut teha. Valmis on 1,28 m. Olen rahul. See tähendab, et rahuliku tempoga läheb ühe körtsiku peale umbes kuu aega. Koos vabade päevadega. :)

24. 11 -1, pilves, +1. Päris seikluse maitse on selle seelikuga. Kuna algajana polnud mul teada palju ühe või teise triibu peale lõnga kulub, siis värvisin kuu aega tagasi mingi koguse valmis ja hakkasin kuduma. Töö käigus kahanesid lõngakerad hirmuäratava kiirusega ja umbes poole peal sain aru, et selle lõngavaruga ma lõpuni ei jõua. Õnneks olin taibanud eelnevate katsetuste põhjal värvimise käigu üles kirjutada, näiteks, et helekollane (sidrunkollase lahusesse ainult korraks sisse kasta jne.) ja tumekollase saamine polnud ka raske, kuid kudumis kasutatavat mahedat beezi ei õnnestunud mul enam potist välja võluda. Tuli hoopis hele punakaspruun. Liiatigi oli kudumis kasutatav beeziks värvitud lõng küll vana aus ühekordne ca 100 aastat vana kuid segatud kergelt mingi muu kiuga (lavsaan?), mis värvudes jättis lõngale huvitava varjundi. Kui poolteist meetrit seelikut on kootud ühte beezi kasutades, siis ülejäänut ei saa teistsuguse värviga jätkata. Mida teha? Asusin oma lõngakollektsiooni läbi puistama. Nii vähelevinud värvi puhul jääb umbes selline võimalus nagu nõela heinakuhjast leidmine vms. Kuid ilmselt on see siiski võimalik ja ma leidsin pruunide kastist just täpselt sellise varjunditega ühekordse lõnga nagu mul vaja läks. Lõngad on minu juurde jõudnud kümneid erinevaid teid pidi ning keegi on kunagi kusagil omanud täpselt samasugust kergelt lavsaanisegust lõnga ning selle beeziks värvinud. Kes iganes või kus iganes, olgu ta tuhandest tänatud!

27.11 hommikul -9, kuid külmaga kaasnevad ilusad valged ilmad. Nii palju päikest kui novembris üldse võimalik on. Esimese seeliku lõpuni on veel 60 cm kududa. Aga vahepeal on paar pidu tulemas ja iga päev kah just ei koo.

30.11 +7, pilves. Soojalaine ja mõnus novembrine vaib on tagasi. Vahepeal pidi jalutusringile jäänaeltega minema, nüüd on jälle hea kindel astuda. No ei armasta ma jääd ja lund, pole midagi teha. Esimese seeliku lõpuni on veel 40 cm kududa ja ma olen endaga rahul. Ka olen asja käigus aru saanud, et kirjakordade osas võtsin esimeseks tööks kõige keerulisema variandi. Järgmised kolm on palju lihtsamad. Aga illustratsiooniks siis pildike ka. Värvivahetuse kohaks valisin ülemise ääre, ehk saab seda hiljem voltimisega pisut varjata.

Sitamaja

 Ülalpool nimetatud kohta olen ma ikka kurgimajaks nimetanud kuni siis tänavuse sügiseni. Kaevasin oktoobrikuus kurgimaja kohevasse mulda enamik potielanikke talvituma ja katsin potid puhta kasvuturbaga. Majakese jätsin lahti, sest nii on see kuni pakasteni alati olnud.      

Kuna kasside elu on kõigile teadaolevalt, olgem ausad, väga üksluine, siis püüab iga vähegi intelligentsem loom igast olmetoimingust ka pisukese meelelahutuse teha. Ja kui sa just suurem asi kütt ei ole, siis ega neid hobisid kuigipalju polegi. Toas saab näiteks põrandaharja närida (teeb hambad puhtaks ja krudiseb kenasti), saab peremehelt maiust norida (sest perenaine ei anna), saab saba rõngas ülakorrusele kihutada ja laulda väga kurba laulu "Miks keegi mind ei armasta." ning kui kõik trepijalamile tormavad ja karjatavad "Tiburull, mis sul viga on!?!", siis on ka päev jälle korda läinud. Saab perenaisele kaissu pugeda kui ta loeb (sest siis ta ei käpi). Kuid tubaseks põhilõbustuseks on siiski magamine huvitavates kohtades (juba ammu ei räntsata me lihtsalt niisama voodile, sest enne tuleb kindlaks teha, et ega kass pole teki (madratsi) alla pugenud) ja õues on muidugi sittumine huvitavatesse kohtadesse. Viimane hobi pole mind kunagi häirinud, sest mis see väike sitake ikka lillele teeb, kuni nüüd siis see kurgimaja. Vat see küll häiris. Avastasin aknast välja vaadates kuidas erutatud kass ronis kurgimajas pottide otsas ja ei teadnud millist kohta valida, sest kõik olid NII HEAD. Lõpuks kraapis ta ühte potti viisaka süvendi ja soristas selle täis. Nonii. Kahmis mulda hoolega peale. Kaua kraapis. Siga. Siis aga vaatas kurgimajas pikemalt ringi ja leidis, et IKKA NII HEA KOHT on ja otsustas sittuda ka. Kannatasin ka selle välja, kuid siis läksin panin kurgimaja kinni. Kõik. Finito! Aitab taimepojukeste traumeerimisest. Täna küsis Härra Tibu õue ja lidus ummisjalu otse kurgimaja juurde, kuid võta näpust. Kass käis, kinnisidee silmis plinkimas, ümber kurgimaja, et kuidas kuradima pärast nüüd järsku ei saa! SEST NII HEA KOHT OLI JU. Ja ega meil pole mingi tavaline kass, et sobib iga koha peal ennast kergendada...Varsti tantsis Härra Tibu ristisjalu rõdu ukse taga sisselaskmistantsu, et saaks oma armsasse liivakasti, vannitoa ukse kõrval. Sest väljas on ju nii ropp ja must...et oleks siis veel SEE HEA KOHT olnud, aga lemmiksitamaja oli kellegi kuri käsi vahepeal kinni pannud..