Kui mai on nagu juuni.

 02.05. Ei, päris ikka suvi veel ei ole, hommikul oli vaid kaks kraadi sooja ja iial ei tea, millal see võib öösiti miinusteks muutuda. Aga päevad on küll nagu vanaaja suvi - pilvelambukesed, kerge tuuleke ja kuni +20. Maikuu on istutuste, ümberistutuste, peenraäärte klattimise ja muude sättimiste aeg. Õuetööd seisavad hunnikus üksteise kukil ja vahivad etteheitvalt otsa, et millal sa...No millal, millal! Küll ma jõuan sinnani ka. Millalgi. Ükskord. Viimane aeg on vaibavabrik kinni panna, sest isegi kõige huvitavama vaiba juures nokitsedes on mõtted õues, aia ühes või teises nurgas.

Õhtul helistas noorsand ja küsis, et kas me võtaks tema kassipreili nädalaks kostile kuni mees ise reisil ära käib. Uurisin, et kas preili on juba loomaarsti juures käinud, et vaadaku ette, see indlemine algab noorel kassil juba enne aasta vanuseks saamist. Jah, indlevat vist küll, on selline imelik ja käitub veidralt. Silme ette kerkis visioon kuidas kõik meie kvartali pässid preili feromoonide kutsungi peale aeda kogunevad, ööd ja päevad läbi laulavad ning üksteist habraste kevadlillede vahel poolsurnuks peksavad (luku kinnitõmbamise heli). Tegin südame kõvaks ja ütlesin ära. 

04.05 +2, päike, päeval +17, Suvi kestab, metsad lehtivad, dauuria rodod õitsevad. Sõelun kompostikastist mulda nagu kulda, istutan iga päev ühe sinilille, tervitan uusi ninakesi ja pealseid, kärbin, paljundan ja naudin oma aeda. On aasta kõige ilusam aeg. Sellega saab võistelda vaid flokside õiepidu. Sest aias on umbes 170 sorti ja paari tosina jagu esmaõitsemisi on veel nägemata. Ka pojenge on põnev oodata. Kuid juba alustavad esimesed tulbid. Lõokannuste laine sai läbi. Tippõitsengul on õrnad ülased ja võiksid olla idahüatsindid, kuid viimase talvega sai enamik neist nii kõvasti pihta, et rohkem ma neid enam ei istuta.

07.05 +2, päeval ca +10, ka eile ja üleeile oli jahedapoolne. Päike. Täna õhtuks lubatakse öökülma. Tähtmagnoolia juba õitseb, kuid katma küll midagi peale Paeonia cambessedesii ei hakka. Panen lihtsalt kasvuhoone ukse kinni ja asi vask. Hoolimata jahedusest puhkevad esimesed tulbid, sest mai on väga päikeseline olnud.

09.05 Hoolimata Külmakandi halvast mainest, ei tulnudki öökülma ennemini kui siis täna. Öösel oli -3,2, taevas on pilves. Külm, aga lumeta. Tõin eile õhtul magnolia stellata õie tuppa vaasi, külm oleks ta muidu niikuinii ära võtnud. Hommikul läks õis lahti ja näitas end täies ilus. Lõhn ka muidugi. Viisin õie kaasale nuusutada, et mida see lõhn meenutab. "Tühjaks joodud õllepudel, nädal aega seisnud," -"EIIII!!!". Nuusutasin ise ka ja uskumatu, kuid üks noot viitas tõepoolest kolkunud õlle suunas. Aga teine ja tugevam noot meenutab siiski tualettseepi, sellist tagasihoidliku lõhnaga universaalset hotelliseepi. Niipalju siis lõhnadest. Õis ise on imeilus.

10.05 +6, vihm ja suur rõõm sellest, kuigi väga palju just ei sadanud. Kuid lõhnaüllatusi jagus lisaks eilsele veel: juba hommikul hakkas Pokumees kiusujuttu ajama, et toas on sõnnikuhais. Mina midagi ei tundnud, kuid hakkasin ka igaks juhuks ringi kiikama. Tomatikastis ei olnud midagi. Vaatasin salaja plätutallad üle, uurisin kassikasti kuigi see oli alles eile üle käidud (ja ega kassiplönn ei haisegi nagu sõnnik, see on palju palju hullem). Olin juba täitsa nõutu, prantsatasin korvtooli ja järsku tunnen - LEHMASÕNNIK! Tugev doos lõhnajuga on just äsja ninna roomanud...ja ei mõtlegi katkeda. Lehmasõnnik, lehmasõnnik...vaatasin kapi peale kuhu ma paar päeva tagasi saurusvõha olin asetanud, et reaalis tema puhkemist näha. Muidugi oli ta avanenud öösel. Tadaa! :D Pikk kitsas 50 cm pikkune seest leopardimustriline siidine "seelik" oli ühelt küljelt lõhenenud ja langes elegantselt õiejalamile, paljastades delikaatselt sentimeetrise kollaka riba tolmukaid, mis lõhnasid tugevalt sõnniku järele. Omapärane taim ja väga veidral kombel ka ilus (Eriti meeldib mulle ta leht). Nõrk katse kallist lille pesumasinaruumi paigutada lämmatati peremehe poolt valju protestiga ja saurusvõhk maandus verandal. Aga pean ta vist veelgi kaugemale viima, sest lõhna peale tulevad kärbsed ja neid juba tuppa ei tahaks, sest need on küütlevate roheliste taguotsadega, täiesti kompleksivabad ning neil on surmkindlalt mingi seos sõnnikuga.

Kuna viimasest lumest ja vihmast on juba 2 nädalat, ning kogu see aeg on päikseline olnud, siis hakkab maapind tasapisi läbi kuivama. Öisest tagasihoidlikust vihmast oli suur rõõm. Kõik aiaelanikud on sirutanud õisi ja varsi, priimulatel on pidu, põõsad lehtivad ja pikem ilmateade vihjab, et järgmisest nädalast alates võib tomatid juba kasvuhoonesse istutada.

13.05 +11, pilves, päeval +18. Selja taga on pöörane nädalavahetus. Reedel Paavlisse materjalijahile, laupäeval lastega aias rohimas, pühapäeval Võhma lillepäev ja õhtul päevakoerte saun oma tuntud headuses. Võhma lillepäev paistis tänavu tagasihoidlik olema nii müüjate kui ostjate suhtes, kuid omi oli sellegipoolest hiiglama hea trehvata. Tõin koju vahetustaimena frikarti astri ning müügilettidest Ahti helesinise sinililleseemiku ja Aidelt floksi `Illarion`. Ja no muidugi Võhma Kirbukas. Mina ei tea mis imekoht see küll on, iga kord sattun uute põnevuste peale. Seekord sirvisin läbi kogu CD riiuli ja kuna mul on nii vana auto, et selles on veel CD mängija, siis tarisin koju  kaheksa pooleeurost  klassikaplaati. 

Täna oli tõsine aiapäev. Viis kilomeetrit oma aias. :) Toas suureks sirgunud inkarvillead ja kipslilled läksid peenrasse. Homme on tomatite kord õue kolida.

16.05 +13 hommikul, +24 päeval. Päikepäike ja aina suvem. Naljakas, et lehtimine ikka veel kestab. Kas puud ootavad vihma? Põuasevõitu oleks nagu juba küll. Varased tulbid on õitsenud, sest päike küpsetab nad ruttu läbi. Kohe-kohe hakkavad avanema hilised. Kirjutamise aega pole eriti olnud, sest kogu aur kulub aias ära ja ega midagi muud polegi totaalseks õnneks vaja - istutada, rohida ja oma aia õite värve vaadata. Oo ja värve on. Tulbid, õrnad ülased, võsaülased, kobarhüatsindid jne. Õhtud on sulnilt soojad, õues hõljub ringi kevadeambroosia lõhna, mis on kokku segatud õitsevast toomingast, lehtivate puude värskusest, metsalõhnadest ja aiataimedest.

Suurt rõõmu teeb kui üksikud juba kadunuks kirjutatud floksipojad nina siiski mullapinnale upitavad. Mõnega läheb kauem aega. Eelmisel sügisel saadud Tshernoje More, mis peaks olema üks siniseim flokside seal, tegi just sellise triki. 

Tomatid on juba neli päeva kasvuhoones elanud. Ööd on soojad, alla 10 kraadi pole läinud. Täna istutan anumad täis.

18.05 +10, päeval +28. Saku kevadlaat. Läksin oma talve jooksul kootud kaltsuvaipadega laadale. Noh, et turuuuring vms. kui see mul juba selliseks suuremaks talvehobiks on saanud. Kas inimesed üldse vajavad kaltsuvaipu ja milliseid värve eelistatakse, kui pikk peaks üks tahetud vaip olema ja millist kirja? Kokkuvõttes oli tore päev. Inimesed jäid pikemaks juttu ajama ja ostjaid leidus ka. Suureks abiks oli Laps, kes ostjatega suhtles ja "vaateakna" eest hoolitses. Armsad naabrinaised nii lähemalt kui kaugemalt käisid kõik üksteise järel juttu ajamas ja olid moraalseks toeks. Ikkagi esimene kord laadal. Laat oli KOHUTAVALT suur. Umbes nagu laulupidu. Kõige pikemat turukaubatänavat ma ei jõudnudki lõpuni käia, see oli nii pikk ja +28 kraadi päike praadis terve päeva. Meile sattus hea varjuline koht suurte puude all ja seal oli mõnus jahe olla.

19.05 +7 öösel, päeval päike ja +24. Kisub põuaks. Eile minestas enamik priimulaid peenras ära. Tegin hommikul lauskastmise. Turbapeenras on veel niiske kuid muud peenrad hakkavad läbi kuivama. Mesilastele ja roosidele selline kuumus meeldib. 

21.05 +9, päeval +21. Kuigi meil vihma pole tulnud, läksid ilmad jahedamaks ja leitsak taandus, kuid lage päike keevitab endiselt. Panin täna kurgid maha ja potimajandus hakkab ka kontrolli alla saama. Oli tore tõdeda, et kaks kõige ilusamat eelmisel augustil mulda torgatud floksipistikut elasid kõik külmad üle ja on täitsa elus. Need olid nimetud ülisuure õiega sinised kaunidused. Flokside puhul on sordinimed vajalikud, et nende kirevas maailmas orienteeruda, sest ka nende õitseajad ja kasvukombed on väga erinevad. Üldiselt ma väldin nimetuid taimi, kuid mõni tinistab teinekord nii ära, et piisab ühest pilgust ja oledki müüdud. 

26.05, öösel +13, päeval +27. Pole aega kirjutada olnud. Sellel nädalal alustasin peenarde rohimisega, flokside ja pojengide väetamisega, kastmisega ja multsimisega kus vaja. Ongi suvine reziim paigas. uni lahkub kuuest, aias saab troopikavabalt asjatada umbes kella üheteistkümneni, siis vudinal tuppa varjule siestat pidama. Põuailmad olid kuni reedeni, mil hakkas pilvi kogunema ja oh, lõpuks ometi vihm...Esimene nn "värskendus" oli reedel kui sadas 20 minutit tihedat tasast vihma. Janusele aiale oli see nagu õnnistus. Lehed kasvasid, varred sirgusid ning aednik istus muheledes verandal ja vaatas täpselt järele kuhu sajab ja kuipalju sajab. Isegi vihmaveenõu põhja kogunes ca 15 cm. Ja äsjapuhkenud sirelid lõhnasid kõrvulukustavalt. 

Laupäevaks oli ilmajaamal ka mitu tundi vihma kirjas, kuid lubatud ajal seda ei tulnud. Mis siis ikka. Vurritasime esimest mett, tuba oli paksult võilillemee lõhna täis, vahel on suisa nauding põuapalavuse eest ennast tubastesse töödesse peita. Õhtul peale viite aga peatus aleviku kohal kuskilt plehku pannud pilv ja alustas padukaga. Ma ei pidanud vastu, see põud on nii hellaks teinud...Tõmbasin jope selga ja tühjendasin üle ajavad vihmaveenõud nelja suuremasse tünni, et oleks võtta kui jälle põud kimbutama hakkab. Kui see nüüd vihmane suvi tuleb, siis on huumor küll, aga nii kaua on kuival oldud ja kuidagi narr oli vaadata kuidas vihmavesi pahinal üle tünniääre teerajale voolab. Jah, korralik vihm on nagu suur-suur kingitus. Keegi tuleb ja kastab kogu su aia terveks nädalaks ära. Lihtsalt. Professionaalselt ja peenarde vahel tallamata.

27.05 +17, +28. Troopika. Kuna aed on kastetud, siis olen lubanud endale veidi hõlpu. Istutan viimaseid potielanikke ja käin vahel ka teiste aedu vaatamas. See lõpeb muidugi jälle uute potielanikega, kuid midagi pole parata, sest sirelid on vanast ajast peale mu suur nõrkus olnud. Ruumi ei ole? Kui miski osutub südamelähedaseks, siis leidub talle ruumi ka. Ja nõnda elab mul juba kolmandat aastat köögi akna all Airi imeline täidisõieline valge sirel, potis on aasta aega poputatud Airi roosat ja nüüd nägin Tii juures tumepunast omajuurset, millel olid võsud, justkui silme eest lõi mustaks...Lisaks pani Tii kaasa mooruspuu poja mis on aiaajaloos samuti üks uus ja huvitav taim. Kuna kämmalvahtrad ja mammutipuu vandusid talvele alla, siis potikõnnile enam palju aega ei tohiks kuluda.

30.05. +30 varjus, päike. Teine laar võilillemett. Terve see nädal on kuum olnud, kuid eile õnnistati meie aeda jälle padukaga. Kuumus ja vihmad on taimestiku pööraselt kasvama pannud ja aednik võib veidi hõlpu pidada. Kasta on vaja ainult kurke ja tomateid. Muu aed saab endaga ise hakkama. Pojengid on ideaalvormis, äsjaväljunud hostad ka ning eesaias õitseb suur õrnroosa kuhil rododendronit ja tagaaias nartsissiõieline rodo. Hoolimata halvast talvest on ta sel aastal esimest korda üleni õisi täis. 

31.05 +28, kuum. Võtsin täna aiavaba päeva. Kuna esmaspäeval Toilast toodud vaibamaterjal tahab kerimist, siis tegelen jahedas toas hoopis tekstiilsete töödega. Järgmiseks nädalaks lubab ilmateade pilves ilma (!) ja +16 päeval. Ei mäletagi enam mis see võiks tähendada, vist peab õue minnes riietuma vms. Natuke kahju on, et kuumus sirelid nädalaga läbi küpsetas, kuid kohe avab õied mairoos ja lõhna lisavad ka igasugused näsiniinemütakad. Eile lastega aias ringkäiku tehes märkasin iileksite vahel kuldkingi õitsemas. Ilus aeg, imeline kevad.

Armas Aprill

 01.04 +15 nagu eilegi. Päikese käes muidugi suvisuvi. Suured kaagatavad haneparved üle õue lendamas ja kusagil kõrgel taeva sinihämus lõoke trillerdamas. Tühjendasin kasvuhoonet, istutasin ühe vana suure sinilille rotiristmikult rahulikumasse kohta ümber ja uurisin oma sinilillevälu kriitilise pilguga. Mingi elukas ründab juba teist kevadet seda aianurka, peab oma armsamad mujale kolima. Oleks nagu mutt, sest tulpe ei söö, kuid puuduvad mutimullahunnikud. Lihtsalt see üleskohrutatud maapind. Sigadus, ma ütlen, puhas sigadus.

02.04 +3, Suvele pandi neljaks päevaks pidur peale, ilm on kui äravahetatud - madalad taevad, külm tuul ja vihm. Lõunast alates hakkas ka lund sadama, sest kuidas siis ilma lumeta. Fui!

05.04 -1,5, pilves, lumesadu. Maas on õhuke kirme lund nagu eile hommikulgi, kuid eile oli ilus pikk päev heleda päikesepaistega, mis (hoolimata kahest miinuskraadist) küttis tuba ja hoidis aedniku närtsima kippuvat vaimu. Pikeerisin tomatipoegi ja täna on heameel näha, et kõigil on pottides kenasti pead püsti ja rõõmsad näod peas. 

2 minutit populaarsust. 

Häbematult varane hommikutund, peremees keerab pesas alles teist külge, kuid perenaine ja toakass on üleval. Härra Tibu soojendab ennast küdeva kamina ees pingi peal ja tukub. Perenaine paneb paar halgu alla ja keerab minekule, kuid ei saa, sest seelikusse on konksud sisse löödud. Väikesed kindla arvestusega konksud. "No missa tahad, Tibu?" Härra Tibu tõuseb istuma ja tema uniseis silmis süttib lootusetuluke, sest dialoog on loodud. Kass teab, et see on diplomaatias kõige olulisem osa. Härra Tibu oskab sügavasti silma vaadata, tema vali nurr muutub sealjuures veidi vilistavaks (mis on rõõmsa lootusrikka mangumise kõrgeim level), ta tõuseb pingil kahe käpa peale, sirutub täies pikkuses välja (1 meeter), toetudes perenaise peale ja pilk on naelutatud kamina peal asuva maiusepaki peale. Perenaine heldib. "No, tiburuuuull,"ning  kougib krõbisevast kilekotist esimese terakese. Kass tõuseb jälle kahe käpa peale, haagib pehmed soojad käpad tasakaalu hoidmiseks ümber käe ja nokib maiuseterakese sõrmede vahelt. Nurr on kõrvulukustav, kuid vilet enam ei ole, pigem selline rahulolev ketramine. Põhiline maiusejagaja on meil peremees ja üledoseerimise mõttes hoiab perenaine selles osas madalat profiili, kuid vahel...sa lihtsalt nõrked. Sest kui kass on objekti valinud, siis pääsu pole. No kuidas ei anna maiust kui see teise nii õnnelikuks teeb. :)

06.04 +1, pilves, õues ca 5 cm lund. Veel eile olin mures oma vihmaveetünnide pärast, kuid asjata, jää neil oli kõigest umbes sentimeeter paks. Tänaseks lubatakse juba soojakraade ja edasi on jälle mahe kevad.

08.04 +15 millegagi, päike. Lubatud mahe kevad saabus tõepoolest. Kevadkevad! See on see, et kui sa lähed hommikul õue, siis maa lõhnab rammusalt ärkamise järele, tulbipealsed on öö jooksul 5 cm pikemaks kasvanud ja kevadlillepeenras on WOW! efekt. Sest kõik krookused ja võrkiirised, nii varased kui hilised, õitsevad ühel ajal. Sellist õnnistust juhtub harva. Isegi talvised lumekupud annavad küllusepildile oma akordi. Kevadel on aednik aias jumal. Ta võib kõike teha. Võib kaevata, võib mitte kaevata, võib ümber istutada (kui oleks kuhu), võib rohida, kärpida, unistada, liblikad kokku lugeda (üks kollane), nautida sibullillede värvimängu jne. 

10.04 hommikul +8, päeval +17, päike. Küllus ja õitseng. Alustavad sinililled. Mida rohkem nendesse süveneda, seda mõistatuslikumad nad tunduvad. Nii palju erinevaid vorme ja värve. Täna oli võimalus näha eelmisel aastal metsast leitud uute tulijate õisi. Kõik nn "helesinised" osutusid tavalisteks jõulisteks sinisteks sinililledeks välja arvatud üks, mis oli tõepoolest helesinine. Leidmise hetkel olid nad kõik aga päikeses helesiniseks pleekunud. Teadmiseks edaspidistele sinilillejahtijatele. :) Aga valged olid jätkuvalt valged, roosad olid roosad ning tolmukateta imeilus mutant jäi selleks kellena ma ta leidsin. Meenutab õie poolest pisut Merlinit kuid ikka veidi teistsugune ka.

12.04. Sinilillede tippõitseng, päike, liblikad +14, tulpide pealsed on 10 cm pikkused, maapinnast piilub juba flokse, pojenge ja muid ninakesi. Õitsemist alustavad lõokannused, koerahambad, kirgaslilled ja scillad. Avastasin ka põhjuse miks mu tomatisaak eelmisel suvel ühel kasvuhoonepoolel nii kehv oli. Mulda vahetades leidsin, et kasvuhoonesse oli pugenud magnooliajuur. See nägi välja väga puhas, kollane ja lõhnas okaspuidu järele. Mu hämmeldusel polnud piire. Aiakirjanduses tituleeritakse magnoolia suhteliselt pirtsakaks taimeks mis tahab, et teda multšitakse, kastetakse, istutamisel tuleb potis olnud juured lahti harutada ja maapinna lähedale laiali laotada ja ta armastavat happelist mulda ning hoidku jumal sõnniku või mingi sellise asja eest. Se kõik ei takistanud minu aias kasvaval isendil kahe meetripikkuse hästi harunenud juurega kasvukasse ronida ja seal aluselist komposti ja toorest lambasõnnikut sisse larpida. Või oli põua ajal lihtsalt nii suur janu...samas, magnoolia sai alati põuaga vett, sest kirjandus ütleb, et magnoolia ei tohi läbi kuivada. Võta siis kinni, et kuda või mis. Lõikasin juure labidaga läbi ja panen talle põõsa alla hobusesõnnikut, et kui juba kord nii maalähedased ollakse.

13.04 vihm, +8, pilvine. Kliimamuutustest tingitud uus veidrus mul: Eelnevate aastate põuased mai ja juuni on õpetanud vihmavett varuma. Tänavu aprillis on aga kenasti sadanud. Pumpasin räästaalused vihmaveetünnid suurematesse tühjaks ja ilmselt tulebki see pumpamissüsteem ka suvel sisse seada. Avastasin täna kompostihunnikust mulda ammutades, et see on 30 cm sügavuselt külmunud. Nii, et, Böö! Mis seal ikka, tuleb oodata, millal ära sulab.

17.04 +3,pilves ja tulevased ööd pole ka kuigi soojad. Nädalajagu päevi tulevad nüüd üsna talvised, lubatakse öiseid miinuseid ja lörtsisadu. Õues on lõokannuste, sinilillede ja kivirike pidu, tasakesi alustavad õrnad ülased ning isegi võsaülane on maa alt välja tulnud. Kasvuhoones on mullad vahetatud, tegin sinna ka mõned külvid, Ühele poole lillherned, saialilled, dageetesed ja muu mudru, teisele poole lähevad maitsetaimed. Tomatiteni on veel poolteist kuud aega. Nii, et suur idandusala omast käest võtta.

See talv oli nagu talv ikka, kuid eelnevatest mingil kummalisel kombel erinev, sest paljud piiripealsed taimed on välja läinud. Pihta on saanud üks kämmalvaher (alt tuleb siiski elus oksakesi), mammutipuu on üleni kollane ja tuleb maha võtta, mitu azalead lahkus, kivilate mättaliste hulgas on lahkujaid ja pooleldi pruunistunuid, isegi mõni mägisibul on saba maha pannud. Raske lumi murdis tükkideks jalakas `Jaqueline Hillier` i ning enamik pottidesse paljundatud taimi on talvega välja läinud. Mõnes mõttes oli see tali üsna koolitav: kasvata seda mis su kliimas kasvab ja sügiseks olgu kõik potielanikud maha istutatud.

Positiivset on ka: madonnaliilia talvitus ideaalselt, paeonia cambessedesii on oma uues kohas elus ja näitas ninakest, alpikannid õitsevad ja kadusid ei ole ning lemmikumad kasvuhoones talvitunud krüsanteemid on elus.

Täna käisime mere ääres karulauku korjamas. Õhtul oli pestovabrik, panin mõne karbi katsetuseks ka sügavkülma, et kas selliselt on tarbitav. Talvel oleks ju hiigla äge leiva peale panna...

18.04 -1, pilves. Eile oligi täiesti tubane kaltsulõikamise päev. Ei kutsu üldse õue kui väljas on pluss 1. Täna on miinus 1. Nõmeee.

19.04 öösel -2,8, hommikul -1,8. Lumi (1 cm) on maas ja maapind külmunud. Sinililled, scillad, hilised krookused, lõokannsed, kirgaslilled ja koerahambad on külma käes norus ja õnnetud. Kogu maailm on järsku talvereziimil. Mina ka. 

21.04. +0,7, pilves. Tegelikku miinuswärki oli meil umbes poolteist ööpäeva ja külma polnud hullult palju, ühel ööl maksimaalselt ehk -3 kraadi (teinekord on maikuuski rohkem). See oli siis 19 ja 20.04. 

22.04 +1, pilves, lumi maas. Ikka korralik kiht, mitte mingi kirme. Kuid õnneks juba sulab.

23.04 -0,5, pilves, lumesadu, maas on 12 cm (Pokumehe kuuriesiselt töölaualt mõõdetud) ja tuleb juurde. Armas Aprill, aga mis siis nüüd juhtus? Sügavalt kevadisel ajal selline lumeehmatus - kas jätta mõttes juba sinililleõitega hüvasti ja ega sedagi tea mis õrnad ülased teevad, sellist aiakogemust lihtsalt pole? 

24.04 hommik -1,8, päeval +5, õhtul +3, päike, mis kaob küll pilvede taha, kuid õhutemperatuur on tunni ajaga kuus kraadi tõusnud. Lumeõnnetus sulab kohinal. Kuid mitte veel täna. Uurin õhtul väljasulanud aiaelanike olukorda. Kivirikele, lõokannustele ja priimulatele ei ole viga teinud, sinililledest ei saa aru, sest õied on kinni ja longus.

25.04 +2,2, pilves, vihm. Lumepohmelusest taastuv aed sulab tasapisi välja, loodan, et õhtuks pole enam lumekübetki. Aga võta näpust, oli ikka kuhjakesi küll, eriti maja taga kuhu varises lumi katuselt ja kuhu päikesekiired ei ulatunud. 

26.04 +2,5, pilves, +12 päike, lumejärgne inventuur aias: sinililled on veitsa nukrad kuid teistele lilledele pole hiline lumetekk midagi kurja teinud. Huvitav oli aga tänavune sinilillejaht: Eelmisel aastal nii võimsad sinililleväljad olid sel aastal palju tagasihoidlikumad, ilmselt mõjutas mullusuvine põud ka sealset taimestikku. Ja peale lillade sel korral midagi huvitavat ei leidnud. Aga õieaega veel on ja ülehomme plaanin kodukandis ka veidi traalida.

28.04 hommikul +4, päeval varjus +18, päike. Hea päev ka esimesteks aiakülalisteks.  Käisid linnaaednikud. Mis meil siin siis vaadata oli: kordategemata kivilad ja natuke räämas aed, kuid ka lopsakus, kasvurõõm nagu kevadel ikka ning sinililled, õrnad ülased, meelisõis ja lõokannused andsid ilusa etenduse. 

Tänavune salakaval talv on harukordsel kombel üsna halastamatu olnud. Pihta on saanud peale eelpool loetletu ka roosid, mõni floks siin ja seal ning ka mõni peenem sinilill, kuid uskumatu, mu ainus jaapanlane on elus, väga põnev. Teistest hilisem, kuid ta tuleb. Üldse on aias tosinajagu hilist sinilille. Üks on tolmukateta roosa, teine see oletatav vana sort `Estonia`, kolmas jaapanlane ja siis veel mõned Petersi sinilillesordid, mis puhkevad ja lehtivad teistest palju hiljem.

29.04 +6 hommikul, päeval päike ja +22. Hommikul jõusaal ja päeval uue vaibamaterjali kokkulappamine, mis võttis terve päeva. See käib nii, et riideribad tuleb värvide järgi nööpnõeltega sobivasse järjestusse kinnitada ja hiljem mõnel vihmasel päeval kokku õmmelda. Kangasteljenduse juures ongi nii, et kudumine on see kõige lihtsam, kiirem ja huvitavam osa. Enne seda tuleb teha veel seda, seda ja seda ka.

30.04 +8 hommikul, päeval +18, päike. Kui suvel peremehetsevad aias floksid, siis kevaded hakkavad aina rohkem sinilillestuma. Päikesepaistelistel päevadel vaatas põõsaste alt sümpaatselt palju sinist, helesinist ja roosat vastu. Nüüd on veel viimased õied. Ja ennäe imet! Ka puud hakkavad lehtima, täna on kased juba hiirekõrvus.