Armas Aprill

 01.04 +15 nagu eilegi. Päikese käes muidugi suvisuvi. Suured kaagatavad haneparved üle õue lendamas ja kusagil kõrgel taeva sinihämus lõoke trillerdamas. Tühjendasin kasvuhoonet, istutasin ühe vana suure sinilille rotiristmikult rahulikumasse kohta ümber ja uurisin oma sinilillevälu kriitilise pilguga. Mingi elukas ründab juba teist kevadet seda aianurka, peab oma armsamad mujale kolima. Oleks nagu mutt, sest tulpe ei söö, kuid puuduvad mutimullahunnikud. Lihtsalt see üleskohrutatud maapind. Sigadus, ma ütlen, puhas sigadus.

02.04 +3, Suvele pandi neljaks päevaks pidur peale, ilm on kui äravahetatud - madalad taevad, külm tuul ja vihm. Lõunast alates hakkas ka lund sadama, sest kuidas siis ilma lumeta. Fui!

05.04 -1,5, pilves, lumesadu. Maas on õhuke kirme lund nagu eile hommikulgi, kuid eile oli ilus pikk päev heleda päikesepaistega, mis (hoolimata kahest miinuskraadist) küttis tuba ja hoidis aedniku närtsima kippuvat vaimu. Pikeerisin tomatipoegi ja täna on heameel näha, et kõigil on pottides kenasti pead püsti ja rõõmsad näod peas. 

2 minutit populaarsust. 

Häbematult varane hommikutund, peremees keerab pesas alles teist külge, kuid perenaine ja toakass on üleval. Härra Tibu soojendab ennast küdeva kamina ees pingi peal ja tukub. Perenaine paneb paar halgu alla ja keerab minekule, kuid ei saa, sest seelikusse on konksud sisse löödud. Väikesed kindla arvestusega konksud. "No missa tahad, Tibu?" Härra Tibu tõuseb istuma ja tema uniseis silmis süttib lootusetuluke, sest dialoog on loodud. Kass teab, et see on diplomaatias kõige olulisem osa. Härra Tibu oskab sügavasti silma vaadata, tema vali nurr muutub sealjuures veidi vilistavaks (mis on rõõmsa lootusrikka mangumise kõrgeim level), ta tõuseb pingil kahe käpa peale, sirutub täies pikkuses välja (1 meeter), toetudes perenaise peale ja pilk on naelutatud kamina peal asuva maiusepaki peale. Perenaine heldib. "No, tiburuuuull,"ning  kougib krõbisevast kilekotist esimese terakese. Kass tõuseb jälle kahe käpa peale, haagib pehmed soojad käpad tasakaalu hoidmiseks ümber käe ja nokib maiuseterakese sõrmede vahelt. Nurr on kõrvulukustav, kuid vilet enam ei ole, pigem selline rahulolev ketramine. Põhiline maiusejagaja on meil peremees ja üledoseerimise mõttes hoiab perenaine selles osas madalat profiili, kuid vahel...sa lihtsalt nõrked. Sest kui kass on objekti valinud, siis pääsu pole. No kuidas ei anna maiust kui see teise nii õnnelikuks teeb. :)

06.04 +1, pilves, õues ca 5 cm lund. Veel eile olin mures oma vihmaveetünnide pärast, kuid asjata, jää neil oli kõigest umbes sentimeeter paks. Tänaseks lubatakse juba soojakraade ja edasi on jälle mahe kevad.

08.04 +15 millegagi, päike. Lubatud mahe kevad saabus tõepoolest. Kevadkevad! See on see, et kui sa lähed hommikul õue, siis maa lõhnab rammusalt ärkamise järele, tulbipealsed on öö jooksul 5 cm pikemaks kasvanud ja kevadlillepeenras on WOW! efekt. Sest kõik krookused ja võrkiirised, nii varased kui hilised, õitsevad ühel ajal. Sellist õnnistust juhtub harva. Isegi talvised lumekupud annavad küllusepildile oma akordi. Kevadel on aednik aias jumal. Ta võib kõike teha. Võib kaevata, võib mitte kaevata, võib ümber istutada (kui oleks kuhu), võib rohida, kärpida, unistada, liblikad kokku lugeda (üks kollane), nautida sibullillede värvimängu jne. 

10.04 hommikul +8, päeval +17, päike. Küllus ja õitseng. Alustavad sinililled. Mida rohkem nendesse süveneda, seda mõistatuslikumad nad tunduvad. Nii palju erinevaid vorme ja värve. Täna oli võimalus näha eelmisel aastal metsast leitud uute tulijate õisi. Kõik nn "helesinised" osutusid tavalisteks jõulisteks sinisteks sinililledeks välja arvatud üks, mis oli tõepoolest helesinine. Leidmise hetkel olid nad kõik aga päikeses helesiniseks pleekunud. Teadmiseks edaspidistele sinilillejahtijatele. :) Aga valged olid jätkuvalt valged, roosad olid roosad ning tolmukateta imeilus mutant jäi selleks kellena ma ta leidsin. Meenutab õie poolest pisut Merlinit kuid ikka veidi teistsugune ka.

12.04. Sinilillede tippõitseng, päike, liblikad +14, tulpide pealsed on 10 cm pikkused, maapinnast piilub juba flokse, pojenge ja muid ninakesi. Õitsemist alustavad lõokannused, koerahambad, kirgaslilled ja scillad. Avastasin ka põhjuse miks mu tomatisaak eelmisel suvel ühel kasvuhoonepoolel nii kehv oli. Mulda vahetades leidsin, et kasvuhoonesse oli pugenud magnooliajuur. See nägi välja väga puhas, kollane ja lõhnas okaspuidu järele. Mu hämmeldusel polnud piire. Aiakirjanduses tituleeritakse magnoolia suhteliselt pirtsakaks taimeks mis tahab, et teda multšitakse, kastetakse, istutamisel tuleb potis olnud juured lahti harutada ja maapinna lähedale laiali laotada ja ta armastavat happelist mulda ning hoidku jumal sõnniku või mingi sellise asja eest. Se kõik ei takistanud minu aias kasvaval isendil kahe meetripikkuse hästi harunenud juurega kasvukasse ronida ja seal aluselist komposti ja toorest lambasõnnikut sisse larpida. Või oli põua ajal lihtsalt nii suur janu...samas, magnoolia sai alati põuaga vett, sest kirjandus ütleb, et magnoolia ei tohi läbi kuivada. Võta siis kinni, et kuda või mis. Lõikasin juure labidaga läbi ja panen talle põõsa alla hobusesõnnikut, et kui juba kord nii maalähedased ollakse.

13.04 vihm, +8, pilvine. Kliimamuutustest tingitud uus veidrus mul: Eelnevate aastate põuased mai ja juuni on õpetanud vihmavett varuma. Tänavu aprillis on aga kenasti sadanud. Pumpasin räästaalused vihmaveetünnid suurematesse tühjaks ja ilmselt tulebki see pumpamissüsteem ka suvel sisse seada. Avastasin täna kompostihunnikust mulda ammutades, et see on 30 cm sügavuselt külmunud. Nii, et, Böö! Mis seal ikka, tuleb oodata, millal ära sulab.

17.04 +3,pilves ja tulevased ööd pole ka kuigi soojad. Nädalajagu päevi tulevad nüüd üsna talvised, lubatakse öiseid miinuseid ja lörtsisadu. Õues on lõokannuste, sinilillede ja kivirike pidu, tasakesi alustavad õrnad ülased ning isegi võsaülane on maa alt välja tulnud. Kasvuhoones on mullad vahetatud, tegin sinna ka mõned külvid, Ühele poole lillherned, saialilled, dageetesed ja muu mudru, teisele poole lähevad maitsetaimed. Tomatiteni on veel poolteist kuud aega. Nii, et suur idandusala omast käest võtta.

See talv oli nagu talv ikka, kuid eelnevatest mingil kummalisel kombel erinev, sest paljud piiripealsed taimed on välja läinud. Pihta on saanud üks kämmalvaher (alt tuleb siiski elus oksakesi), mammutipuu on üleni kollane ja tuleb maha võtta, mitu azalead lahkus, kivilate mättaliste hulgas on lahkujaid ja pooleldi pruunistunuid, isegi mõni mägisibul on saba maha pannud. Raske lumi murdis tükkideks jalakas `Jaqueline Hillier` i ning enamik pottidesse paljundatud taimi on talvega välja läinud. Mõnes mõttes oli see tali üsna koolitav: kasvata seda mis su kliimas kasvab ja sügiseks olgu kõik potielanikud maha istutatud.

Positiivset on ka: madonnaliilia talvitus ideaalselt, paeonia cambessedesii on oma uues kohas elus ja näitas ninakest, alpikannid õitsevad ja kadusid ei ole ning lemmikumad kasvuhoones talvitunud krüsanteemid on elus.

Täna käisime mere ääres karulauku korjamas. Õhtul oli pestovabrik, panin mõne karbi katsetuseks ka sügavkülma, et kas selliselt on tarbitav. Talvel oleks ju hiigla äge leiva peale panna...

18.04 -1, pilves. Eile oligi täiesti tubane kaltsulõikamise päev. Ei kutsu üldse õue kui väljas on pluss 1. Täna on miinus 1. Nõmeee.

19.04 öösel -2,8, hommikul -1,8. Lumi (1 cm) on maas ja maapind külmunud. Sinililled, scillad, hilised krookused, lõokannsed, kirgaslilled ja koerahambad on külma käes norus ja õnnetud. Kogu maailm on järsku talvereziimil. Mina ka. 

21.04. +0,7, pilves. Tegelikku miinuswärki oli meil umbes poolteist ööpäeva ja külma polnud hullult palju, ühel ööl maksimaalselt ehk -3 kraadi (teinekord on maikuuski rohkem). See oli siis 19 ja 20.04. 

22.04 +1, pilves, lumi maas. Ikka korralik kiht, mitte mingi kirme. Kuid õnneks juba sulab.

23.04 -0,5, pilves, lumesadu, maas on 12 cm (Pokumehe kuuriesiselt töölaualt mõõdetud) ja tuleb juurde. Armas Aprill, aga mis siis nüüd juhtus? Sügavalt kevadisel ajal selline lumeehmatus - kas jätta mõttes juba sinililleõitega hüvasti ja ega sedagi tea mis õrnad ülased teevad, sellist aiakogemust lihtsalt pole? 

24.04 hommik -1,8, päeval +5, õhtul +3, päike, mis kaob küll pilvede taha, kuid õhutemperatuur on tunni ajaga kuus kraadi tõusnud. Lumeõnnetus sulab kohinal. Kuid mitte veel täna. Uurin õhtul väljasulanud aiaelanike olukorda. Kivirikele, lõokannustele ja priimulatele ei ole viga teinud, sinililledest ei saa aru, sest õied on kinni ja longus.

25.04 +2,2, pilves, vihm. Lumepohmelusest taastuv aed sulab tasapisi välja, loodan, et õhtuks pole enam lumekübetki. Aga võta näpust, oli ikka kuhjakesi küll, eriti maja taga kuhu varises lumi katuselt ja kuhu päikesekiired ei ulatunud. 

26.04 +2,5, pilves, +12 päike, lumejärgne inventuur aias: sinililled on veitsa nukrad kuid teistele lilledele pole hiline lumetekk midagi kurja teinud. Huvitav oli aga tänavune sinilillejaht: Eelmisel aastal nii võimsad sinililleväljad olid sel aastal palju tagasihoidlikumad, ilmselt mõjutas mullusuvine põud ka sealset taimestikku. Ja peale lillade sel korral midagi huvitavat ei leidnud. Aga õieaega veel on ja ülehomme plaanin kodukandis ka veidi traalida.

28.04 hommikul +4, päeval varjus +18, päike. Hea päev ka esimesteks aiakülalisteks.  Käisid linnaaednikud. Mis meil siin siis vaadata oli: kordategemata kivilad ja natuke räämas aed, kuid ka lopsakus, kasvurõõm nagu kevadel ikka ning sinililled, õrnad ülased, meelisõis ja lõokannused andsid ilusa etenduse. 

Tänavune salakaval talv on harukordsel kombel üsna halastamatu olnud. Pihta on saanud peale eelpool loetletu ka roosid, mõni floks siin ja seal ning ka mõni peenem sinilill, kuid uskumatu, mu ainus jaapanlane on elus, väga põnev. Teistest hilisem, kuid ta tuleb. Üldse on aias tosinajagu hilist sinilille. Üks on tolmukateta roosa, teine see oletatav vana sort `Estonia`, kolmas jaapanlane ja siis veel mõned Petersi sinilillesordid, mis puhkevad ja lehtivad teistest palju hiljem.

29.04 +6 hommikul, päeval päike ja +22. Hommikul jõusaal ja päeval uue vaibamaterjali kokkulappamine, mis võttis terve päeva. See käib nii, et riideribad tuleb värvide järgi nööpnõeltega sobivasse järjestusse kinnitada ja hiljem mõnel vihmasel päeval kokku õmmelda. Kangasteljenduse juures ongi nii, et kudumine on see kõige lihtsam, kiirem ja huvitavam osa. Enne seda tuleb teha veel seda, seda ja seda ka.

30.04 +8 hommikul, päeval +18, päike. Kui suvel peremehetsevad aias floksid, siis kevaded hakkavad aina rohkem sinilillestuma. Päikesepaistelistel päevadel vaatas põõsaste alt sümpaatselt palju sinist, helesinist ja roosat vastu. Nüüd on veel viimased õied. Ja ennäe imet! Ka puud hakkavad lehtima, täna on kased juba hiirekõrvus.