Sunday, April 28, 2013

Kassihuumor.

"Magada huvitavates kohtades" instinkt on väga tugev ja hoog võib suvalisel ajal peale tulla. Kui kampsunikappi panna värskelt pakendist võetud lõhnaseep või paar tilka lõhnaõli, siis ei trügi kassid enam sinna magama. Tundliku haistmismeelega loomadele, vähemalt ma oletan, peaks see vastuvõtmatu olema. Natuke aega mõjub, siis hakkab toime lahtuma. Eriti äge kapiründur on olnud Proua Muri ja kui avastasin ta sedakorda jälle kapis magamast, lasin paar sutsakat suhteliselt äkilist parfüümi džemprite vahele. Ise jälgisin magusa rahuoluga kuidas Proua Muri peale einet magamiskohta otsis ja sammud kutsuvalt poikvel kapiukse poole seadis (kui see parajasti ei peakski poikvel olema, siis see lihtsalt kangutatakse lahti). Jõudnud usteni, volksas kass osavalt kappi...ja nagu vedrust visatuna kohe jälle välja. Puhas huumor.:)
Muidugi...kes pärast naerab, naerab viimasena. Vahepeal oli pikk kodutöine periood ja minu teada mõlemad näugamid õues. Aga päris nii see ei olnud.
Istusin mina lõuna paiku teetassiga maha...kui läpaka taha materjaliseerus Härra Tibu. Esimene moment võttis täitsa tummaks. Selles ei olnud iseenesest midagi veidrat, ta käib ikka laua peal, aga selles hullus lõhnapilves, mis poisi ümber hõljus, selles oli küll. Ma ei ole kunagi kohanud nii...hmh...hästi lõhnavat kassi (kasukasse salvestuvad sellised asjad ju lausa oivaliselt)!:D
Temal ükskõik, - Mis viga? No magasin, nüüd tahaks süüa!

Saturday, April 27, 2013

Do`nt never say never...

Raamatud on võrratud! Päris huvitav oleks teada mitu raamatut keskmine kirjandushuviline oma teadliku elu jooksul läbi on lugenud...seda võib olla ikka täitsa haiglane hunnik:).
Pikapeale kujuneb välja maitseeelistusi meenutav aisting. Mingis vanuses väitsin ka mina suure suuga, et oi, ma loen ainult neid ja neid raamatuid ja ülejäänu võib minu poolest olemata olla. Nüüdseks olen selles asjas ettevaatlikum. :)
Sest ühel kenal päeval jõuab ka paadunud lugeja vaiksele tõdemusele, et absoluutseid pärle leiab igast zanrist (ja isegi eesti hõredaks jäänud kirjndusmaastikul leidub veel mõni tegija, kuid sellest ei tahtnud ma rääkida:).
Praegu istungi juba nädal aega vampiirinaisteka (!) otsas. Seda poleks küll endast osanud arvata.:)
Viimane jaht raamatukogus oli vilets ja nõnda see "klots" mulle kätte sattuski - pehmed kaaned, nõme pealkiri, kahtlane sisukirjeldus. Ja nüüd ma olen viimaste lehekülgede juures. Uskumatu!:)
Raamatu nimi on "Nõidade avastus", autor Deborah Harkness.
Olen lausa pead murdnud, et mis selle raamatu ometi nii söödavaks teeb või kas äkki nii algavad keskeakriisid ja järgmisena ostan ma endale motika?
Intelligentne ja kaunis armastuslugu pikitud huvitavate ja väga loogiliselt välja mõeldud pisidetailidega deemonluse, nõidluse ja vampiirluse kohta. Võiks minna läilaks, kuid oskab jääda lugejat säästes mingil tabamatul moel alati ikka teisele poole piire.
Autor on hariduselt ajalooprofessor. Lugeja saab tolle raamatu lugemise käigus tahtmatult ka väikse mütoloogiakursuse, sest inimkond on ajast aega ikka midagi uskunud ja seda polegi just vähe.
Eile sadas, täna on niisama pilves. Püsivalt 3 kraadi plussis.


Thursday, April 25, 2013

Vihm

Sigapõnev on töölt tulles peenarde vahele põigata ja uurida kes vahepeal jälle tärganud, kes mitte. Eile leidsin (oh õnne!:), et mäda risoomiga iiris näitab teisest otsast siiski elumärke. Nüüd tuleb õied muidugi jälle mitu aastat edasi lükata, aga vähemasti jääb ellu. Küll on see tänavune kevad pikaldane. Mäletan eelmiste aastate aprillikuude kasvupilgareid, maast välja purskumist, lopsakust, õisi...sel aastal on aed kuidagi habras, kahvatu, lõdisev. Ainukesena tunnevad ennast hästi tulbid, vanad helmikpöörised ja kõrvikpriimulad. Nemad on tõesti paari päevaga jõudsalt kasvanud. Ülejäänud aiarahvas hoiab madalat profiili. Loodan lahkelt lubatud soojalaine peale. Täna sajab päris korralikult. Kraade pluss kolm.
Eile oli neljas sõit. Puhastverd läänetuul, nii, et ainult pool teed oli tuul vastu. Saku sirge peal oli rõõm Päevakoeri kohata. Tervitused tublidele rattaränduritele!:)

Wednesday, April 24, 2013

Killuke eilsest päevast

Tähelepanek: Ilm täpselt niikaua ilus kuni sul tuleb mõte teha veidike trenni.:)
Katkend eilse sõidu kirjeldusest:
"Öötumedate rebenenud pilvede all lendas õhus väiksemaid katuseid, plastpakendeid, küürupildiga liiklusmärke, segamini leheputkade sisu ja linnavarestega, tuul möirgas majadevahelises koridoris nagu hullunud hiiglaslik tromboon. Vihmavalingud piitsutasid üksildase ratturi (peastpõrunu) jonnakat siluetti igast ilmakaarest, pikal kodusirgel võis kuulda kuidas torm metsas puid murrab, tuuleiilid vaheldusid lahtiste raagude ja mõrtsukvihmaga ning kõik ikka näkku, ikka näkku...
"Emme...miks sul ridikül porine on?"
"Noh...ma mõtlesin, et tuleks õige täna töölt rattaga koju."  :)

Tuesday, April 23, 2013

Muhumäng

Õhtul peale päevatööd istusin köögis läpaka taga ning pilk libises ekraanilt õue. Ehituskilega kaetud saagimata puude virn paistis hästi aknasse ära ja maruaktsioonis selle peal kikatav Härra Tibu samuti. Tobe orav, mängib üksinda, muigasin mõttes. Aga päris nii see küll ei olnud.:)
Ehituskilele tekkis järsku korralik nutriasuurune muhk kuid kadus kohe ja Härra Tibul nalja kuipalju! Muhk ilmus kord siin, kord seal. Asi hakkas mindki huvitama, et kesse seal muhutab. Proua Muri on daam ja ei kannata selliseid selgakargamise mänge silmaotsaski, samas peab keegi seal kile all ometigi olema. Lõpuks pistis Pätu pea välja, nägu laia naeru täis. Nojaa, meeste mängud.:)
Pätu on pull kuju. Ilmselt sobivad nad meie kassipoisiga iseloomu poolest ja sestap võib neid päris palju koos näha. Küll põõnutavad mehed mesipuu peal päikse käes, küll uurivad koos äsjalaotud puuriita jne. Pätut võib näha vilksamisi, sest tema on pilgupelglik. Kaob kohe kui inimene õues liigub. Kuid vahel unustab temagi end keset vaadet.:)
Laupäeva hommikul tuiskas Härra Tibu tuppa nagu külm tuul. Õues oli öökülma miinus neli. Kõik härmas ja kahutanud. Akna all vedeleb peenraääreks mõeldud suur pruss. Härra Tibu sulanud istekoht oli seal peal kenasti näha. Huumor oli see, et palgil lösutas ka Pätu. Saades aru, et me teda aknast uudistame, läksid kassiisanda kõrvad tahapoole lingu, no nii nõme, vahivad, krt., aga käpad nii mõnusasti kõhu all soojas, mitte ei taha härmas maapinnale astuda. Keeras pea ära, pilgutas silmi, kannatas silmnähtavalt, aga vastu pidas.:)
Vägisi liikus mõte selle Saku kassiskandaali peale, lugesin delfist ka kommentaare, kuid neist hakkas silma vaid kaks tendentsi - kassiviha (inimesed, kes ei salli kasse) ja inimlik linlase rumalus (a la lehm muneb nokast ja kana lüpsab suust). Mõistuse häält oli vähe kuulda. Kassidest ei teata suurt midagi peale selle, et nad haisevad või umbes nii. Põhiline jutt oli, et kassid situvad, kusevad, lõhuvad kraabivad, lagastavad jne. Ma ütleks selle peale, et "see jo puhta lamba jutt".:)
Meie aias veedavad koos Härra Tibuga oma päevi naabri must-valge nooruke ja Pätu. Lisaks veel Proua Muri. See teeb neli püsiasukat 600 ruudu peale. Mul on taimekollektsioon, ka umbes 600 sorti, liiki, kellest mõned on väga haprad ja piredad. Ma pole kordagi täheldanud, et keegi oleks peale maa all käike ajava muttroti mu peenardes tuhninud, midagi segi kraapinud või ära tallanud. Oijeerum, küll ma siis selle peale ka vastavalt reageeriksin!
Aga suvaline kass läheb läbi peenra nii, et kõrs ka ei kõigu. Plönni tegema või soristama minnakse kuuri alla. See ei ole üldse mingi avaliku koha tegevus. Peale püsitegelaste, nende nelja, on krundil näha ka "külalisesinejaid". Astub läbi vana Artur, käivad noor väike hall, suur must angoora, kellel on kange märgistamise viga küljes. Ilmselt kastreerimata. Käib hall pässakas angoora ja ka Härra Tibu isa, kuid nendega ei sõbrustata vaid nad lüüakse tavaliselt krundilt minema. Hulkureid nende hulgas ei ole, kõik on korralikud kodukassid. Ja kui nüüd kutsuks keegi hull kassipüüdja. No ma ei tea.
Arvan, et kassihüsteeria põhjuseks on suvilarajoonides levinud halb inimkomme võtta kevadel kassipoeg (ninnu-nännu!) ja kolida sügisel linna tagasi. Loomakest loomulikult linna kaasa ei võeta. Ja nii saab temast poolmetsistunud pättkass, kes peab ise hakkama saama. Vahel saab ka, aga neid kodutuid on väga kurb vaadata, sauna juures liikus mullu selline pesakond. Kuna emakass on võimeline poegima aastas neli korda ja iga kord ilmub neli kuni kuus poega, siis võib arvata millise räbaldunud ja poolnälginud armee võib tekitada niisugune kodust välja visatud viljakas emakass. Muidugi teeb see tuska püsielanikele. Muidugi saab neid lõpuks nii palju, et...Aga milles on süüdi äärelinna hästi hoitud ja kombekad kodukassid?


Monday, April 22, 2013

Teise päeva õhtu

Kuna laupäev läks vabareziimi (kodutööd, mõistlikes annustes aeda ja katkiste asjade parandamine) tähe all minevikku, siis pühapäeval ja esmaspäeval oli meil suuremat sorti palundra saagimata kütte virnade peenendamise ja riidastamise näol. Vahepeal kui saemeeste ametiühing töötas, likvideerisin aias ebakohti (istutasin rahula taimed pottidesse ja talvitunud potitaimed peenrasse, rohisin, vedasin mulda, kangutasin kive, täitsin madalaid kohti, uurisin kuidas nirudel läheb jne).
Täna on teise päeva õhtu ja süvenev puuhobuse sündroom, kuid aknast välja vaadata on väga ilus, suured värvilised laigud ruulivad siin ja seal. Kaif.:)
Kevadised sibullilled on aias absoluutselt eluvajalik nähtus. Ma ei tea kuidas ma varem üldse ilma nendeta hakkama sain.:) Kahjuks sai krookustest esimesel päiksepaistelisel päeval kiiruga pilte klõpsitud, et äkki läheb vihmale. Ei läinud ühti. Aga krookused on tänaseks kaks korda suuremaks sirgunud ja need värvid! Võimas, võimas.:)
Merendera tegi ka õie lahti. Kummaline, väike ja habras olevus. Kui teda oleks rohkem, siis moodustaksid nad kambakesi väga huvitava struktuuriga laigu. Esialgu on vaid kaks õit.
Leidsin üles ka häkveetia ja skopoolia, nad on lihtsalt veidi hilisemad. Ja ikkagi, kuhu jäävad liiliad?

Saturday, April 20, 2013

Aina paremaks läheb...

Siiani on olnud nii, et taevas pilves ja õitsevad krookused suletud või siis päike paistab, krookused ruulivad ka täiega, kuid mina kusagil mujal ja kui õhtul saabun, siis on ilm juba ära keeranud. Täna õnnestus kõigil kolmel nähtusel korraga kuidagi eriti õnnelikult ühes ajahetkes viibida - päike, krookused ja mina. No missa hing veel tahad.:)
 Ühtlasi siblisin ka aia üle. Kevadel on see lihtne, sest umbrohtu veel ei ole. Võib öelda, et aias valitseb praegu varakevad. Nagu oleks aprilli algus või umbes nii. Õitsevad esimesed kevadlilled - krookused, talvine lumekupp, lumikellukesed ja võrkiirised. Inventuuri käigus selgus ka igasuguseid huvitavaid asju. Näiteks nagu see, et aediiriste elupaigas on olukord täiesti ok. Ma ei oskagi muud kui lihtsameelselt arvata, et ühed iirised on järelikult õrnemad kui teised. Kahju muidugi sellest kõrbekollasest (`Desert Echo`), aga teist korda ma temaga küll katsetama ei hakka. Selgus ka, et kevadmagun ei ole loojakarja läinud, lihtsalt tuleb veidi hiljem välja. Sama lugu ka amuuri adoonisega, lehehakatus täitsa olemas. Ninad olid välja pistnud ka kõik need loendamatud sibullilled, alates kõikvõimaliku välimusega kobarhüatsintidest ja lõpetades koerahammastega. Ka preeriaküünlad ja zigadenus olid täitsa olemas, rääkimata kõigist neist nartsissidest ja tulpidest!:)...tuleb väga põnev maikuu.:)
Rõõm oli tõdeda, et pisike tupsuke mägisoldanelli on endiselt alles ja et ka pürenee ramonda on täitsa heas konditsioonis. Sügisel nägi ta küll sedamoodi välja, et ega me vist kevadel enam ei ei kohtu.
Viali priimulad on jäädavalt lahkunud. Mitte vähimatki jälge pole neist. Maukleht ka.
Talveks maasse kaevatud potid liiliapoegade ja muu mudruga olid kenasti talvitunud.
Homme asun iiristele uut elupaika ette valmistama, sest ka pisimad tulnukjuurikad on nüüdseks juba kaks suve kosunud ja beebilas hakkab igatepidi kitsaks jääma. Ees on kaks vaba päeva. Häppi.:)

`Tricolor` on üks ilusamaid

`Prince Claus` on üsna sarnane järgmisel pildil oleva...

`Blue Pearl`ga.
Vana hea `Pickwick`- suur ja ilus.:)
Säästukast ostetud `Ruby Giant` osutus üheks kauneimaks ja vitaalne on ta ka.
Helekollane tundmatu, tema mahe värv meenutab koogel-moogelit
Huvitavat värvi ja suurt kasvu nimetu hea sõbra aiast

`Golden Yellow`
`Jeanne d`Ark`

`Vanguard`














Tuesday, April 16, 2013

Oo, õnnis hetk!:)

See on see, kus aednik pääseb peenardele siblima ehk siis esimene inventuur peale lume minekut kus aednik mõistab, et kuigi kadusid...hmh...esineb, ei olegi ta talve poolt päris paljaks varastatud ja üldse.:)
Igale poole muidugi veel ei pääse, lumi on ees, kuid vapper grupp krookusi `Tricolor`nautis juba õhtupäikest, talvine lumekupp näitas kuidas ta on osanud ennast juba aias kenasti laiali poetada, õitses muidugi ka, no mis saab mul sellise umbrohu vastu olla.:)
Oli huvitavaid kohtumisi - näiteks õrnuke hiina emajuur on endiselt elus, mullast sirutusid merendera sildi juurest õienupud, väga põnev.:)
Teatud kohas oli palju-palju punaseid pisitaimi, see on söödav malts, kes siiski jõudis sügisel end enne külmi külvata. Näsiniinepõõsastel on paksud õiepungad, kuigi talv on neid hullult räsinud ja paar tükki lausa ära murdnud. Kevadadoonise õienupud juba paistsid mullast, amuuri adoonis on veel pisike, piisab kui talve üle elas, siiani pole veel midagi näha.
Ja keegi tõbras oli söönud litarise juurikaid.
Kuni ma peenras siblisin, jõlkus läheduses Härra Tibu koos sõbraga. Härra Tibu ei olnud üldse memmekas nagu tavaliselt vaid näitas külakassile kuidas peenral kive mööda käia, kuidas oma inimese selja pealt saab põrkega pesupuudele hüpata ja üldse kui ilus, tark ja osav kass ta on. Noorsand järgi ei teinud, kuid vaatas Härra Tibu etteastet väga aruka näoga pealt. Mina ei tea kust need loomad küll selle "ma olen väga vana ja tark hing" näoilme ometi võtavad, kuid see on igal kassil vabalt kasutada juba päris kindlasti palju varem kui kõrvatagused ära kuivavad.:)

Soe ja vihmane.

Viimaks ometi! Lumi sulas eile peaaegu areaalide kaupa. Suur osa paraadpeenrast ja enamus roosipeenrast on lumeta. Suuri talvekahjusid  võib prognoosida aediiriste osas. Kui isegi liivases kõrgpeenras  suur tugev taim (Desert Echo) on otsad andnud, siis mis võib vastu vaadata madalamas ja hariliku mullaga iirisepeenras, mis on veel lume all? Samas loodan veidi ka vanadele vene sortidele, kes ei ole võibolla ehk nii nii õrnakesed kui kõik need uued peened sordid. Hävinud oli maukleht, nimetu liik kevadikku, peaaegu kogu tupsuke kirjulehist aubrieetat, kukehari Angelina, pool mätast harkjat azorelli mäda ja ripsjalehine hanerohi ka mineku ääre peal. Niisugune kummaline kevad. Lumi oli nagu ikka lumi (paks ja vastik), kuid niipalju aiakadu pole kunagi olnud. Midagi oli selle lumega teisiti. Kas tõesti vahepealne talvine sula? Tavaliselt lahkub talve jooksul viis kuni kuus aiaelanikku, kui sedagi.
Iga halva asja juures on alati ka veidi midagi head. Teadmised ühe või teise aiaelaniku talvekindluse(tuse) kohta ning vaba aiapind lahkunute tühjade kohtade näol. Sest on nigu on.
Väga hästi tegid selle kehva talve läbi minu arvates veidi õrnakesed kõrvikpriimulad, tume maohabe, leviisiad, kuld-vastakhari, kevadikud ja kummalisel kombel ka enamus niiskust jälestavaid sibulaid nt. Juno jne. Triksis-traksis olid ka juba sügisel ninad välja ajanud kobarhüatsindi pealsed.
Talvine lumekupp ja lumikellukesed õitsevad.
Hommik, sooja neli kraadi. Sajab.
Tallinna teed pole olnud kunagi nii halvas seisus. Kui vanasti oli Männiku tee üks hullemaid kohti, siis nüüd on selliseks muutunud ka Pärnu maantee, Mustamäe ja vaikselt hakkavad hävima ka uus Järvevana tee ja Suur-Sõjamäe(eile olid seal nii sügavad rööpad, et oleksime auto põhja ära rühestanud), täna olid asfalditükid sellel kohal laiali, ilmselt mõni suurem ja madalam auto. Ja nii lausa kahes kohas. Ei taha mõeldagi.
Mind huvitab siiralt mida teeb riik bensiiniaktsiisiga, mis ei ole sugugi väike summa ja peaks olema justnagu mõeldud teede korrashoiuks?

Sunday, April 14, 2013

Pühapäev

Endiselt pilves, kolm kraadi sooja, kevad on viimaks ometi paigale jäänud ja kõik on korras. Käisin õues ka nuuskimas, aga midagi eriti teha ei anna, osa on veel täesti lume all ja krookused ootavad päikest.
Üldiselt aimab hing sel kevadel taimerahva seas rekordilisi kadusid. Samas...eks ma läksin ikka julgeks ka. Kõiksugused paruk- ja lembeliiliad ja asjad...Nu eks mai alguseks ole näha. Kust ma muidu tean, mis meil siin kasvab ja mis ei kasva.
Nüüd on vaja soojalainet, et lumi ennast lõplikult koristaks ja aednik saaks inventuurisiblimist alustada.

Saturday, April 13, 2013

Peale esimest vihma

Sadas terve öö. Nüüd on pestud lumi.:)
Krookusepeenar oli ka poolenisti välja sulanud, kuid mitte päris. Labidas on tõhusam kui vihm. Ei ma pidanud hommikul vastu - läksin ja ajasin asja korda. Nüüd on hää.:) Asukad olid kõik lume all juba ammu stardivalmis ja mõnel vastu madalat lumelage kaelgi kõveraks kasvanud.
Suure peenra äär ja pool roosipeenart olid ka välja sulanud kuid mujal laiub endiselt valge vaip.
Tubase "peenra" uurimisel selgus rõõmustav tõsiasi, et oranzi floksi juurikas ei olnud loojakarja läinud, nagu ma poepakendit avades arvasin.
Pluss 3 kraadi. Mis sest, et pilves. Vähemasti mingisugunegi kevad.:)

Friday, April 12, 2013

Kevad on käes!:)

Eilne hommik oli veel krõbe (-4,5), kuid päeval saabus madalrõhkkond mõnusate soojade õhuvooludega (Tallinnas näitas pluss 10) ja koju sõites oli tore vaadata kuidas Tallinna muruplatsid juba täiesti lumepriid on. Kodulumi sulab ka ahvikiirusel. Olen hea inimene, aitasin aknaalusel Mauna Keal paremini ja kiiremini ära sulada, loopisin pool temast mööda õue laiali. Nii kaif jälle labidat käes hoida.:)
Eile oli väike jaht, mille tulemusena maandusid kodus suure kollakasrohelise õrnalt lõhnava (!) õiega kuuking ja kaks minikuukinga, üks purpurne, teine kollane. Hoian madalat profiili ja jätan nõudlikumad imelilled teiste aknalauaaednike jaoks, nii et kui keegi orhideefänn tahab oma kogu rikastada, siis see huvitavate orhideede müügikoht asub Mustamäe Kiirabihaigla lillepoes. Märkasin väga erilise välimusega kirjude lehtedega looduslikku veenusekinga, oli ka paar tavaliste lehtedega  "paput" ja hulganisti õietuid kuukingi, umbes pooled neist olid minid. Oli tsümbiidiume, väärisdendroobiume, kollaseõielist dendroobiumi, ontsiidiume. Kõigi õietute orhideetaimede hinnad on 2-6 eurot, kuid müügikoha fenomen peitub selles, et taimed pole poolsurnud nagu tavalistes odavmüükides. Selles kohas hoolitakse neist ka siis kui neil õisi peal ei ole ja orhideesõber saab koju viia täiesti terve taime.
Ning kui keegi tahab kellegile kinkida ühte tõeliselt põrutava välimusega (ideaalne eksterjöör, palju õisi, ebatavaline värv) õitsvat orhideed, siis seal on neid ka. Hinnad algavad muidugi 20-st eurost.
Oma soojenduskotist olen sedakorda jälle ilma. Õhtul küsis välja ja tuli alles hommikul, karv udust niiske ja silm peas säramas. Sõi kõhu täis, ei vaevunud isegi viisakas olema, et põsepai või midagi, küsis väga koleda häälega (MÄU!) õue ja kadus. Rõduust natuke rohkem praotades sain ka aru mispärast. Jee, elagu kevad, elagu vabadus!:)
Õuest tuli sellist magusat sulava maa ja ärkava metsa lõhna mida ainult kevadel tunda võib. Linnud sädistasid võsas, igaüks oma keeles. Sooja pluss üks kraadi. Milline õnnis, õnnis hommik!:)

Thursday, April 11, 2013

Aegluubis...

Täna hommikul metsas lindude sidin-sädin ja mõnus sulanud maa lõhn, kuigi oli miinus 4,5. Eile tõusis temperatuur esimest korda varjus viie kraadini. Pilvealune, kuid soe. Loopisin osa aknaaluse krookusepeenra lumest laiali. Kange kiusatus on ka ülejäänud krookusepeenraga samamoodi teha. Ülejäänud aias on lumevaalud-lained kõik kenasti alles ja pisike kanada kuusk ei paista endiselt veel lume seest välja. Küll sulab tänavune lumi aeglaselt.

Wednesday, April 10, 2013

Pilk gigantide suunas.

Varahommikul miinus 10,5. Ilmateade annab lubadusi järsu soojenemise kohta nädala lõpuks. Nu näis.:)
Muidu on eriliste muutusteta. Lund on ikka nii palju, et isegi kui ta päeval kõigest väest sulab, pole seda eriti märgata.
Mõtlesin eile suveplaanide peale. Ega neid palju olegi. Korrastada eesõu, teha majatagune korda, vabaneda ehituseaja viimastest hunnikutest (uskumatu, kuid neid on ikka veel!:) ja tekitada natukene privaatsust. Naabri veranda aknad on meie siseõue poole. Naaber tahab valgust, mina oma siseõue. Naaber on maailma parim naaber ja me oleme isegi koos arutanud, et mida selle vaatemomendiga siis teha. Istuta sinna mõned elupuud ette. Kahjuks ei ole see reaalne, sest talvel katuselt tulev lumi müriseb vaesele puukesele peale, isegi sitketest sirelipoegadest olid kevadeks ainult pilpad järel. Ka lumetõke ei lahendaks asja, sest lõpuks peab see lumi ikka maha tulema. No istuta midagi muud. Mida? Eile siis oligi umbes et Heureka!:) Et kui sinna üldse midagi leiutada, siis peab see olema mõni gigantpüsik. Suvel roheline kardin õiges kohas ja talvel langegu samasse kohta kasvõi mitu tonni lund. Kuna ma neist aga seni hoolega hoidunud olen, siis ei tea ka nende kombeid. Lamanduv gigant oleks õudne. Mööda aeda rõõmsalt levima hakkavat giganti ka ei tahaks. Suurte püsikute omanikud olid kenasti nõuga abiks ja kohe tuli ka pakkumine, et üks heade kommetega kaelus-vaigulill otsib uut kodu. No mis saab mul selle vastu olla.:)
Kõrgust sellel loomakesel on. Eriti meeldis mulle see lause iseloomustusest, et "võttis ploomipuul valguse ära."  Võimas.:)
Muidugi pean ma neile 20-le taimele jälle mingi koha leidma, kes praegu sellel kaelus-vaigulillele broneeritud ruutmeetril resideerivad, kuid midagi ületamatut see ka ei ole.
Noored aiad ongi sellised. Hullud ümbertõstmised, reformid, uudistulnukad. Kindasti tuleb kunagi ka rahulik aeg koos ilusate vaadetega.:)

Tuesday, April 9, 2013

Teisipäev

Miinus 11,7. Päeval pluss 2,5 varjus. Vahepeal ülekohtuselt sadanud lumi ei ole eilse päeva jooksul ära sulanud. Tänase päeva jooksul siiski sulas tagasi. Muus osas muutusteta. Käin õhtuti aia üle ja loobin ülearu päiksekõrvetuse areaali jäänud tundlikele lund pähe. Lund on.
Kaks ruutmeetrit võrkiiriste ja metsikute tulpide peenart on välja sulanud. Kiviktaimla oli ka puhas. 

Monday, April 8, 2013

Paks valge vaip.

Aprillikuine lumi on kuidagi ülekohtune. Lumi tõi ka tagasihoidliku öise miinuse - kõigest 2,4. Sellegipoolest on nüüd vana lumi ja uus lumi ning kui aus olla, siis midagi rõõmustavat pole.
Elame, näeme. Maikuine lumi oleks veelgi ülekohtusem...juunikuisest rääkimata.

Sunday, April 7, 2013

Pühapäevahommikune.

Eile päeval varjulises aianurgas pluss 7-8 ja täna hommikul miinus 12. Nii jõhkrat miinust sel kevadel enam küll ei oodanud. Meie hommikud on viimasel ajal alanud miinus 6-ga. Päeval sulab, kuid väga-väga aegamööda. Lumi loovutab päevas umbes 10-20 cm välja sulanud maapinda. On seitsmes aprill, kuid aed ikka veel paksult lund täis. Eile lõikasin kahte ebajasmiini, mis põõsastest ainsana lume alt välja olid sulanud. Astelpaju peaks ka kärpima. Esimesel lumevabal ruutmeetril on näha palju pisikesi ninaotsakesi, kuid kes nad kõik (peale võrkiiriste) täpselt on, see selgub alles kuu aja pärast. Seal peaks olema märtsikellukesed, tulpide algliike, mõned liiliad ja värvilisi scillasid. Edasi on peenra äärde  tipitud salgakesi uued krookusesordid, mis võiksid teoreetiliselt juba õitseda, kuid võta näpust...neid katab ikka veel paks lumekuhi.
Tubane talveaed on lillehoolikule sellise eriti rõhutatult hilise kevade korral ikka tõeliseks leevenduseks.:) Kuukingad õitsevad metsikult ja cambria sätib täna-homme oma vürtsilõhnalisi "ämblikke" avama. Kaugelt tulnud pisiülane näitas ära oma hapra valge ime, mis meenutab olemuselt veidi laanelille. Tema reisikaaslased epimeedium `Niveum` ja Sebaea thomasii õitsevad ka. Poest toodud liiliasibulad on mullast pealsed välja sirutanud. Rõõm näha, et kuuest potist kolm on eriti vitaalsed. Seekord siis jälle tulemas kevad liiliametsaga toanurgas. :)
Olen püüdnud võrrelda kumb variant liiliatele rohkem sobib, kas kevadel potti, toas õitsema ja suveks peenrasse kosuma või sügisel siivsalt mulda panduna nii nagu peaks. Kui aus olla, siis vahet ei ole. Pigem kaldub sinnapoole, et aia kõige võimsamad sordid kipuvad olema kevadel ostetud (ennast ülihästi tundev hiiglakasvu `Nepal`ja tangode pakist sirgunud imeline oranz tosinaõieline. Ka kõrged elujõulised helekollased on kevadel toodud ). Võibolla on liisk juhtunud sedapidi, et kevadel sai kogemata valitud just need meie kliimasse sobivad elujõulisemad sordid. Ei tea. Millegi konkreetse tõdemiseks on liiga vähe võrdlusmaterjali. Sügisel ostetud trompetid kippusid peale imelist õiesuve järgmisel aastal peenras kiduma. Ei ole nähtavasti nende kliima. Eelmisel sügisel sai küll päris mitu liiliasorti maha pandud. Eks siis suvel ole "tõehetk", et mis ja kuidas.
Kaks asja ka. Hea ja halb. Halb asi on see, et pool neli hakkas paksu jõululund sadama. Hoolimata sellest, et enne oli pluss viis varjus. Saarlaste saadetud, kindel see. Neil sadas juba enne.:)
Hea asi on kaugelt tulnud Epimedium youngianum `Niveum` ainukese õie aroom. Midagi uskumatult peent ja head. Pole tulnud selle pealegi, et epimeediumil ka mingi lõhn võiks olla.  

Friday, April 5, 2013

Tore

Täna hommikul miinus 6,5. Kiviktaimla poolenisti ja ruutmeeter päiksepeenrast on välja sulanud. Täna hakkavad paistma märtsikellukeste ninaotsad. Vähemasti olen sel aastal ära märkinud koha eesaias, kuhu peaks istutama talvise lumekupu ja kuhu lumikellukesed. Need on kõige varem välja sulavad maalapid. Keegi on mingis taimeraamatus poetanud kunagi umbes sellise lause, et võrkiirised õitsevad samal ajal lumikellukestega. Millegipärast on see lause sellest raamatust mulle ainsana meelde jäänud ja nüüd viimaks ometi mitme võrkiiriste sordi õnneliku omanikuna olen sunnitud nentima, et see ei ole mitte nii. Kui lumikelluke lumest pääseb, siis puhkeb ta päikse käes paari päevaga. Võrkiirist valgusta päikesega palju tahad, tema teeb õied ikka siis kui on tema jaoks piisavalt soe.
Aias on endiselt väga palju lund, kuid õnneks pole taimepoed kaugel.:)
Milline kevadlillede pillerkaar neis valitseb...lõhnad, värvid, vormid! Ma peaaegu armusin kobahüatsintidesse. Helesinised kobarhüatsindid nartsissi Tete a Tete puhmikutega vaheldumisi, küll see oli ilus! Kuna värskelt on tulnud müügile kõikvõimalikke liiliaid, siis täiendasin oma pastelset liiliapaletti juba ammu soovitud sortide osas, kes olid `Boogie Voogie` ja  `New Wave`, kuid asja käigus sattusid näppu ka oranz floks, liiliad `Ballroom`, `Conca d Or` ja `Cossover`. Pokumees valis ämblikliilia, keda ma pole varem söandanud meile tuua, ikkagi lõunamaa lill, kuid potis peaks ta olema kenasti kasvatatav. Kuna `Grossoverit`taheti ka rohevahetuses, siis läksin tõin eile ühe veel. Vedas, oli viimane.:)

Wednesday, April 3, 2013

Murranguline teine aprill

Vahel ei juhtu päevade viisi midagi peale söögiaegade...ja jätkuva lume. Eile oli võimas läbimurre välja kevadesse - õueaia mummid tegid puhastuslennu ära. Kahjuks jäi see endal nägemata, sest koju laekusin alles sügavas õhtus.
Teine oli raketilaadne virtuaalne sööst süvaaianduse suunas. Ainult lugesin ja imestasin, et mida kõike kasvatada saab...
 Paistab, et seisan veel üsna selle nn "mättamaailma" avastamise alguses, nii mitmekesiseid põnevaid taimlisi olevusi on olemas! Mis seal  rääkida, sõrmeotsad ergavad juba ammu roheliselt, kuid kuna lumi ikka veel maas, jääb üle piirduda vaid taimenimekirjadega. :)
Orhideedega tegelikult saab aiahoolik ka mõningase maanduse. Plaanin tsümbiidiumi ja sinikäpa toitesegu uuendada. Uurisin kas minu kõige lähemal resideeruv tuttav hobuseomanik saab tuua veidi selleks vajaminevat algmaterjali. Homme peaks salakaup saabuma ja siis on kogu talveaed valmis suvele vastu minema. Viimane tõrges hiigelkuuking ehitab ka õievart. See käib ikka nii, et mõnda aega odavmüügis kodutuna vegeteerinud kuukingad vajavad taastumiseks umbes kümme kuud.
Kolmas tore asi kuulub imede kilda. Viiulit õpitakse ju teadagi kuidas. Suure valu ja vaevaga, lapsest peale jne. Kuid saab ka teisiti. Tuleb peale viitekümmet viiul kätte võtta, mängima hakata ja jääb üle veel lood sujuvaks lihvida. Igatahes eile hakkas Pokumehe vanaisa viiul häält tegema. Ei, see ei olnud "surev eesel", see oli vaid natukene kohmakavõitu mandoliinipolka. Ja aeglane ka. Õhtupoole tuli teine lugu veel täiesti äratuntavana, vaid mõne komistusega.  Magama jäin viiulihelide saatel.:)
Muidu on päevad ikka enam-vähem ühesugused. Hommikul jätkuvalt miinus 7-9, kuid päevased temperatuurid on tõusnud. Eile oli varjus pluss 2,5 ja täna 3,8, päikse käes on kindlasti rohkem. Võrkiiriste peenar on lume alt väljas. Esialgu peale roheliste ninaotsakeste veel midagi näha ei ole.

Monday, April 1, 2013

Kõikide rituaalide rikkumise päev


Äratus kell neli vana aja järgi. Soojenduskott kukkus küll voodist maha, kuid ei liigutanud ennast vähemalt kümme minutit. Ja kui tema viimaks kööki ilmus, siis oli VÄGA etteheitva näoga.
Kui õue küsis, siis oli VEEL etteheitvama näoga. Love you too...nagu mina neid kellasid keeraks...
Tore, karjalaskepäev...miinus 9, lambad lumes, päevaks lubatakse tuisku, kirdetuult ja lume mitte ärasulamist.
Kohe tahtis minu "kari" jälle tuppa tagasi. Õues oli ikka veel külm ja pime. (Nii vara ei ole ilmselt isegi kuurialune kassipeldik veel avatud.:)
Istusime tühmilt üks ühel pool, teine teisel pool arvutit, arvuti soojenes, ragises, ärkas...tuiutasime üksteist...ja..hmh... rüperaali (on tõesti rõve sõna:). Ahjaa, konservi läheb? Panin sõbrale konservi. "T-tead, söö ise...sa oled üldse...fak, sa ikka tead ka mis kell on, ve?" Härra Tibu naelutas mu viimast korda mentaalselt tooli külge, võngutas saba ja kobis magama.
Hmh...täna ei ole vist mingi eriti tore päev.
Eile oli seevastu kena kevadelõhnaline, päiksevalgusene, varjus pluss 2,5. Hortese traalimine andis kolm uut liiliasorti. (üks kauatahetud madal aasia valge, teine tihedalt pruunitäpistatud valge ja kolmas `African Queeni` varjundites poolkõrge aasia liilia). Ostsin ka pumppudeli, millega orhideedele hommikuudu illusiooni tekitada. Need pealmised juured kipuvad meil ülearu ära kuivama.
Ja õhtul traadiosakonna bändikas, kus mina sulnite pillihelide saatel pärliussi püüdsin heegeldada. Pole see nii lihtne ühti. Vähemalt sai mingisugunegi algus ära tehtud.