Sigapõnev on töölt tulles peenarde vahele põigata ja uurida kes vahepeal jälle tärganud, kes mitte. Eile leidsin (oh õnne!:), et mäda risoomiga iiris näitab teisest otsast siiski elumärke. Nüüd tuleb õied muidugi jälle mitu aastat edasi lükata, aga vähemasti jääb ellu. Küll on see tänavune kevad pikaldane. Mäletan eelmiste aastate aprillikuude kasvupilgareid, maast välja purskumist, lopsakust, õisi...sel aastal on aed kuidagi habras, kahvatu, lõdisev. Ainukesena tunnevad ennast hästi tulbid, vanad helmikpöörised ja kõrvikpriimulad. Nemad on tõesti paari päevaga jõudsalt kasvanud. Ülejäänud aiarahvas hoiab madalat profiili. Loodan lahkelt lubatud soojalaine peale. Täna sajab päris korralikult. Kraade pluss kolm.
Eile oli neljas sõit. Puhastverd läänetuul, nii, et ainult pool teed oli tuul vastu. Saku sirge peal oli rõõm Päevakoeri kohata. Tervitused tublidele rattaränduritele!:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Kolmekraadine vihm on külm ja kõrvad laperdavad tuules. Taimed on ooteasendis, nad ju targad. Tundub, et pigem püsib veel pikalt jahe. Kõrbekuumus praegu küll aiale hästi ei mõjuks.
ReplyDeleteJah, ega ikka enne toomingaid eriti midagi ei juhtu. Sibullilled on sel ajal asendmatud.
ReplyDelete