Oo, õnnis hetk!:)

See on see, kus aednik pääseb peenardele siblima ehk siis esimene inventuur peale lume minekut kus aednik mõistab, et kuigi kadusid...hmh...esineb, ei olegi ta talve poolt päris paljaks varastatud ja üldse.:)
Igale poole muidugi veel ei pääse, lumi on ees, kuid vapper grupp krookusi `Tricolor`nautis juba õhtupäikest, talvine lumekupp näitas kuidas ta on osanud ennast juba aias kenasti laiali poetada, õitses muidugi ka, no mis saab mul sellise umbrohu vastu olla.:)
Oli huvitavaid kohtumisi - näiteks õrnuke hiina emajuur on endiselt elus, mullast sirutusid merendera sildi juurest õienupud, väga põnev.:)
Teatud kohas oli palju-palju punaseid pisitaimi, see on söödav malts, kes siiski jõudis sügisel end enne külmi külvata. Näsiniinepõõsastel on paksud õiepungad, kuigi talv on neid hullult räsinud ja paar tükki lausa ära murdnud. Kevadadoonise õienupud juba paistsid mullast, amuuri adoonis on veel pisike, piisab kui talve üle elas, siiani pole veel midagi näha.
Ja keegi tõbras oli söönud litarise juurikaid.
Kuni ma peenras siblisin, jõlkus läheduses Härra Tibu koos sõbraga. Härra Tibu ei olnud üldse memmekas nagu tavaliselt vaid näitas külakassile kuidas peenral kive mööda käia, kuidas oma inimese selja pealt saab põrkega pesupuudele hüpata ja üldse kui ilus, tark ja osav kass ta on. Noorsand järgi ei teinud, kuid vaatas Härra Tibu etteastet väga aruka näoga pealt. Mina ei tea kust need loomad küll selle "ma olen väga vana ja tark hing" näoilme ometi võtavad, kuid see on igal kassil vabalt kasutada juba päris kindlasti palju varem kui kõrvatagused ära kuivavad.:)