Muhumäng

Õhtul peale päevatööd istusin köögis läpaka taga ning pilk libises ekraanilt õue. Ehituskilega kaetud saagimata puude virn paistis hästi aknasse ära ja maruaktsioonis selle peal kikatav Härra Tibu samuti. Tobe orav, mängib üksinda, muigasin mõttes. Aga päris nii see küll ei olnud.:)
Ehituskilele tekkis järsku korralik nutriasuurune muhk kuid kadus kohe ja Härra Tibul nalja kuipalju! Muhk ilmus kord siin, kord seal. Asi hakkas mindki huvitama, et kesse seal muhutab. Proua Muri on daam ja ei kannata selliseid selgakargamise mänge silmaotsaski, samas peab keegi seal kile all ometigi olema. Lõpuks pistis Pätu pea välja, nägu laia naeru täis. Nojaa, meeste mängud.:)
Pätu on pull kuju. Ilmselt sobivad nad meie kassipoisiga iseloomu poolest ja sestap võib neid päris palju koos näha. Küll põõnutavad mehed mesipuu peal päikse käes, küll uurivad koos äsjalaotud puuriita jne. Pätut võib näha vilksamisi, sest tema on pilgupelglik. Kaob kohe kui inimene õues liigub. Kuid vahel unustab temagi end keset vaadet.:)
Laupäeva hommikul tuiskas Härra Tibu tuppa nagu külm tuul. Õues oli öökülma miinus neli. Kõik härmas ja kahutanud. Akna all vedeleb peenraääreks mõeldud suur pruss. Härra Tibu sulanud istekoht oli seal peal kenasti näha. Huumor oli see, et palgil lösutas ka Pätu. Saades aru, et me teda aknast uudistame, läksid kassiisanda kõrvad tahapoole lingu, no nii nõme, vahivad, krt., aga käpad nii mõnusasti kõhu all soojas, mitte ei taha härmas maapinnale astuda. Keeras pea ära, pilgutas silmi, kannatas silmnähtavalt, aga vastu pidas.:)
Vägisi liikus mõte selle Saku kassiskandaali peale, lugesin delfist ka kommentaare, kuid neist hakkas silma vaid kaks tendentsi - kassiviha (inimesed, kes ei salli kasse) ja inimlik linlase rumalus (a la lehm muneb nokast ja kana lüpsab suust). Mõistuse häält oli vähe kuulda. Kassidest ei teata suurt midagi peale selle, et nad haisevad või umbes nii. Põhiline jutt oli, et kassid situvad, kusevad, lõhuvad kraabivad, lagastavad jne. Ma ütleks selle peale, et "see jo puhta lamba jutt".:)
Meie aias veedavad koos Härra Tibuga oma päevi naabri must-valge nooruke ja Pätu. Lisaks veel Proua Muri. See teeb neli püsiasukat 600 ruudu peale. Mul on taimekollektsioon, ka umbes 600 sorti, liiki, kellest mõned on väga haprad ja piredad. Ma pole kordagi täheldanud, et keegi oleks peale maa all käike ajava muttroti mu peenardes tuhninud, midagi segi kraapinud või ära tallanud. Oijeerum, küll ma siis selle peale ka vastavalt reageeriksin!
Aga suvaline kass läheb läbi peenra nii, et kõrs ka ei kõigu. Plönni tegema või soristama minnakse kuuri alla. See ei ole üldse mingi avaliku koha tegevus. Peale püsitegelaste, nende nelja, on krundil näha ka "külalisesinejaid". Astub läbi vana Artur, käivad noor väike hall, suur must angoora, kellel on kange märgistamise viga küljes. Ilmselt kastreerimata. Käib hall pässakas angoora ja ka Härra Tibu isa, kuid nendega ei sõbrustata vaid nad lüüakse tavaliselt krundilt minema. Hulkureid nende hulgas ei ole, kõik on korralikud kodukassid. Ja kui nüüd kutsuks keegi hull kassipüüdja. No ma ei tea.
Arvan, et kassihüsteeria põhjuseks on suvilarajoonides levinud halb inimkomme võtta kevadel kassipoeg (ninnu-nännu!) ja kolida sügisel linna tagasi. Loomakest loomulikult linna kaasa ei võeta. Ja nii saab temast poolmetsistunud pättkass, kes peab ise hakkama saama. Vahel saab ka, aga neid kodutuid on väga kurb vaadata, sauna juures liikus mullu selline pesakond. Kuna emakass on võimeline poegima aastas neli korda ja iga kord ilmub neli kuni kuus poega, siis võib arvata millise räbaldunud ja poolnälginud armee võib tekitada niisugune kodust välja visatud viljakas emakass. Muidugi teeb see tuska püsielanikele. Muidugi saab neid lõpuks nii palju, et...Aga milles on süüdi äärelinna hästi hoitud ja kombekad kodukassid?