Monday, August 31, 2015

Juuli teine löpp.

Juulikuised ilmad löppesid neljapäeva öösel vastu reedet. Alguses sadas viisakalt uduvihma ja siis läks lahti. Paksud padukad, hoovihmad niisama niisama pisisabinad vahetusid yyrikeste tuuliste päikesehetkedega. Tegin reedel pooletunnise rohimisesööstu aeda  (praegu saaks jälle istutada, jiihaah!:), aga see on vana asi, et ega õhtul enam pikemateks töödeks tahtmist pole. Vurritasime uniselt veel mõned kärjed ja saigi päev läbi. Öösel hakkas uuesti robinal sadama. Kyll on mönus läbi une kuulda kuidas keegi aeda kastab ja teada, et ta teeb seda väga pöhjalikult.:)
Kaks suurt astelpaju on vihmase suvega uue ilusa ühisvõra kasvatanud ja ei ole sydant neid enam maha võtta. Kevadel läks see õige hindamishetk mööda ja nüüd enam ei raatsi. Mingi emotsionaalne laks on selle astelpajuteemaga. Jah, võsundeid on yksjagu, aga ikka ei raatsi. Grotesksemad juhtumid on olnud näiteks astelpajuvõsu leidmine paest laotud kastis, millel on ca 50 cm vundament, vösundid teisel pool aeda tänaval ja iirisepeenrast ma üldse ei räägigi. Aga nönda massiliselt neid ka pole, et peaks puud ainuüksi sellepärast maha võtma. Pealegi on järgmisel aastal head marjaaastat loota.
Laupäeval said kokku kolm tulist mägisibulahuvilist ja see oli hea päev. Mis kooslused, mis lehised imed, mis struktuurid, nii mitmekihiline, muljed alles laagerduvad. Minu lemmikaed.:)
Alpitaimed on jätkuvalt aianduse köige huvitavam peatykk ja kylas nägin nyyd esimest korda ka seemnelaborit. Kuidas koguda, kuidas säilitada jne. Kui tahta teemaga sygavuti tegeleda, tuleb kunagi ka ise kylvama hakata.
Hoidusin kogu tahtejöuga hamsterdamisest. Kodus ootab kastitäis taimi istutamist. Nörkesin vaid korra yhe mägisibula juures, yhest huvitavast varjutaimest ei suutnud ka ära öelda, olen teda ammu tahtnud ja pelargooniumi pistoks muidugi ka. Pole minulik, kuid see värv lihtsalt tinistas ära. Öhtupoole esitlesin futulandi, mis oli sedakorda natuke...hmh...mõõdukalt räämas (Aga ma vöin kinnitada, et on olnud hetki kui aed on täiesti korras, jah:).
Pyhapäeva hommikul korjasin seemneid, istutasin, rohisin ja edasi on olnud mesi, mesi, mesi...mesi.
Eile kobis Härra Tibu yle minu oma jalutsikrundile magama ja tema saba kleepis(!).
Öhtul jäi veel neli kärge vurritada, aga meil oli nii kopp ees.
Peale vihmasid on mahe suvesus öhust kadunud. Aias ruulivad sygisheleeniumid, Lilium speciosum ja esimesed krüsanteemid. Keegi tõbras sööb järjekindlalt hostasid pitsiliseks. Lähemal uurimisel selgus, et tegu on väikeste nälkjatega, kellel pole ei au ega häbi. Rünnatakse ka neid hostasid, mis on kuulutatud teokindlaks ja peibutiseks pandud arbuusikoorte peale nad ainult vilistavad. Ilmselt tuleb sügisel pealmine kiht pinnast hostapeenrast ära koorida ja teovabaga asendada, muidu hakkab see jant kevadel uuesti pihta. Aga muidu on kõik hästi. Tuultest öhkub kargust ja vaiksetel öhtutel löhnab öues öunte järele.



Tuesday, August 25, 2015

Imelik augusti lõpp

Päevad mõõdukas kõrbekuumuses (22-28) ja jahedad sügisesed ööd. Põud. Müürielanikud vajasid eile suisa esmaabi ja teisi kastan sektorite kaupa iga päev.
Muus osas on mõnus. Ladusin laupäeva hommikul paeparketti ja jõudsin sellega lõpuks niisugusesse faasi, et ots ka näha on. Vist on juba viis suve seda vahelduva eduga laotud. Ikka nokk kinni ja saba lahti, et kas saab vahepeal paas otsa või on muud tööd pakilisemad. Nüüd siis viimaks...:) Asja käigus avastasin toreda võimaluse paepragudesse taimi istutada paikades kuhu õueliiklus ei ulatu. Eks ole jätkuvalt ka silma ees Kadaka paepeenar, mis mullu suvel ikka väga sügava mulje jättis. :)
Aga mesi...mett ei ole sel aastal palju, kuid loodus üllatab täiega. Kui muud taimed õitsevad sel suvel kahe-kolmenädalase hilinemisega, siis alustas kanarbik mingil ainult talle teada oleval põhjusel kaks-kolm nädalat tavalisest varem. Kus rohkem nestet saadaval on, sinna mummid lendavad ja selle tulemusena on viimased magasinid kurguni kanarbikumett täis. Kui muu mesi tuleb vurritamisel kärjest välja, siis kanarbikumesi ei tule. See on paks nagu kitt ja kärgi vigastamata seda kätte ei saa. Kuidagi ta lõpuks siiski tuleb, aga väga aeglaselt ja tavalist kärjekogust vurritame juba teist päeva tüdimuseni. Nii, et paepeenrast otse meetöödele ja nõnda on see kestnud senimaani. Kanarbikumesi on paks, tume ja spetsiifilise maitsega. Varematel aastatel on seda olnud väikeses koguses vahetult enne sööda pealeandmist või pole üldse esinenud.




Saturday, August 22, 2015

Külakorda reede.

Eiteamitmes nädal juba pilvituid taevaid ja ausat päiksepaistet. Aia niiskem osa peab veel vastu, kuid kivilaid tuleb juba tükimat aega kasta. Uusistutused ju.
Eile täitsin lubadusi ja käisingi ainult külas. Alustasin varakult ja sõitsin külla Neljandikule. Imearmsas aiamajakeses oli kaetud kohvilaud ja aed lõhnas hommikupäikeses. Õdusad hommikutunnid. Mulle meeldib väga Neljandiku teadlik lähenemine aiakujundusele, midagi juhuslikku ei ole nagu mul, pigem ootab ta mõtte klaarumist ja siis alles istutab. Väga põnev, mis on seal aasta pärast. Ilus, hästi läbi mõeldud ja jõudsalt arenev aed.:)
Linda oli meil seltsiks, korjas külalisele ükshaaval maasikaid ja hoidis aiaekskursiooni ajal isegi sõrmest kinni.
Jõudsin Nurga Puukooli Aianduspäevadele umbes pool tundi peale avamist. Mõtlesin, et olen originaalne, kunagi pole kohe esimesel tunnil kohal olnud.:) Peale ringi vaatamist hakkas tunduma nagu oleks blogijate kokkutulekul, sest ükshaaval ilmusid rahvamassist välja Tiia, Thea, Helle ja Karin. Kiskjasiil oli Kaiel abiks ja tuttavaid nägusid vilksatas veelgi. Kahjuks polnud aega kauem viibida, vaatasin väljapanekud üle, võtsin oma neli taime (siilkübar `Fatal Atraction`, madal palmilehine tarn, campanula ciliata ja tradescantsia `Sweet Kate`) ning vurasin kodu poole.
Kodus oli palundra, sest Pokumehel oli mesilasse minnes rõduuks poikvele jäänud ja vurritamise ajal lõhnab toas tugevasti mee järele. Eks seda olid ka need külamummid vaatama tulnud, kes toas ringi tiirutasid ja otsisid, et kus täpsemalt lõhnab.:) Õnneks ei oldud jõutud veel massiliselt kodutarusse teateid viia ja sõpru kutsuda, sest meelõhnase toa valveta jätmisel võib paari tunni möödumisel toast leida terve tarutäie mesilasi. Ajasin meekütid akendele, püüdsin kinni ja läkitasin õue tagasi. Ükshaaval ei lugenud, aga tükki 15-20 oli neid küll.:)
Järgmine sihtmärk oli Lasnamäe. Sõbranna oli suvereisilt kaasa toonud kivimeid ja ehtsaid gobellääne ning tahtis neid näidata. Aga Lasnamäe. Minu kui algaja juhi jaoks ikka väga keeruline koht. Sõitsin paberile joonistatud plaani järgi ja lõpetasin kuskil tühermaal. Puhas huumor. Ma ei teadnudki, et Lasnamäel üldse selliseid kohti on.:) Siis lülitasin gepsu sisse. See juhatas kuni hääl kähisema hakkas, aga ma suutsin õigest teeotsast ikka mööda sõita ja lõpetasin tundmatu Maxima parklas. (Poode kerkib tänapäeval linnas ka nagu seeni. Fui.)
Siis koukisin pagasnikust teede atlase välja, uurisin kaarti ja sain aru mis tegema peab. Jälle liikluskeerisesse, tagasipööre ja seekord siis õige vasakpööre, jee, kohal!:) uus probleem, kuhu parkida?
Tegelikult polnud see enam oluline, kuid tolle tipptunni liikluskeerises ristlemises võõras linnaosas annaks endale küll auraha või midagi. Väikese kuid kuldse.:)
Närv läks alles keskaegsete kostüümide proovimise ajal üle. Väga põnev hobi, riietuda kogu perega emandaks-isandaks ja minna teiste vanaaegsetega tagasi ajalukku madrigale kuulama või õukonnatantse õppima.:)
Kodutee oli juba lihtsam, nina leiab, enam ei ekselnud.
Õhtul oli pisibändikas koos saunaga. Ülejäänud vabad päevad olen kodune ja kõrralik, kuskile ei lähe, rohin, istutan ja vurritan mett.:)



Thursday, August 20, 2015

Seitsmes aalujate kokkutulek.

Sedakorda siis Karini juures Viljandimaal.
Nagu kõik kokkutulekud algas seegi varavalges Milda juurde sõitmisega. Sääl kohvetasime, ärkasime, imetlesime aeda, vahetasime eelsoojenduseks natuke taimi, siis panime Milda auto pagasniku ääreni täis ja asusime teele. Seekord olime neljakesi ja pagas kippus veidike kriitilist piiri ületama, kuid Milda lõi luugi kindla käega kinni ja ütles, et sinna oleks veel palju mahtunud kui oleks vaja olnud.
Võhma aias oli enamus meie rahvast esimest korda. Kogunesime määratud tunnil värava taga parkimisplatsil, ikka üksjagu autosid oli.
Võhma aia raba ja soo osa on täiuslik. Isegi mülkataimedele on mõeldud. Nägime selle serval Põhja-Ameerikast pärinevaid putuktoidulisi. Rääkimata muudest soo- ja rabataimedest. Ainuüksi mustikasorte ja liike oli nii palju, et kõike vilumata silmaga ei hoomanudki.
Ja siis edasi kõik need mättad-mütakad, kivirikud, alpikannid, kõrrelised ja muud põnevad aiaelanikud...
Peale ringkäiku oli taimepood ja pagasnik ei läinud enam nii hästi kinni nagu varem, ning ühe taimekoti panin ma ette, oma jalgade juurde, aga see on alati nii.
Kokkutulek käis juba täie vaardiga kui me kohale jõudsime.
Taimevahetus. See on niisugune energiline ja tore sahmimine, mida ma nägin esimest korda Merikese juures ja mis on alati ühesugune. Umbes 30 inimest, kõigil on pott, kott, tuust või kõike seda käes ja kõik otsivad süvenenult kedagi, kellele tellitud kraam üle anda. Sekka rõõmukiljatused, ahhetused, tervitused. Keset kõige suuremat kaost tuleb Tii suure valge ämbriga ja küsib "Kes kurki tahab?" "Äitäh, otsin lõunalasi..." Näen just ühte otsitud objekti ja viskun vahetuskeerisesse. Varsti ilmub Tii uuesti ja küsib karmilt "Kus su ridikül on?" Hiljem oma korviga uuesti kohtudes leian, et seal lebab lisaks muule kallisvarale ka kolm kopsakat kurki.
Siis tuleb Jaana. "Ma tõin sulle pärnaõisi." Niisuguseid armsaid ja toredaid seiku jääd tükiks ajaks mäletama.:)
Ja need mägisibulad Helle aiast ja kõik need saadetised, mis kenasti adressaadini jõudsid. Väga tänan.:)
Vahepeal eksponeerisime Eve ja Tiiaga Heleni heegeldatud kaelakeesid, et nagu näitusmüük või nii. See väike edev tava võiks igal kokkutulekul olla. Minu helesinine kee igatahes minu juurest enam lahkuda ei tahtnud.:)
Karini juures meeldisid mulle üle kõige pajud. Eraldi koplis, nagu tõuhobused, hästi toidetud, läikivakarvalised, kammitud, uhke olekuga, vabad. Ma ei ole varem pajusid sedasi tajunud, isegi väga märganud ei ole. Nojaa, Tiia remmelgas on nähtus omaette, kuid, et liigina. Kohe kõik olid väga ilusad. Tuul liigutas laisalt lehti ja need sätendasid päikese käes.
Aias sees oli mägisibulaoja. Nojaa, mis me räägime.:) Neist ei saa ma samuti kunagi mööda vaadata. Seda oja sai terve kambaga tükk aega üksiksajalikult uuritud.
Pügatud harilikud kuused olid ka väga kiftid. Mõnes mõttes on see nagu väga pikka aega kestev rohelise ja täiselus aiaskulptuuri voolimine. Ning tulemus nägi väga eriline ja tore välja.
Ja kõigele muule lisaks veel tohutult ilus ja suur aed, oskaja käega hoolitsetud ja seatud. Iga nurga peal uued vaated, suured taimepuhmikud, rühmad, kooslused.
Järgmisena oli päevakorras Helle ja Aini aed. Samuti imetlusväärne koht ja aina huvitavamaks läheb, sest iga kuuga tekkib kohti ja kooslusi juurde. Kui võrrelda südasuvel nähtut, siis nüüd teist korda väisates oli juba teistmoodi ja uusi momente juures. Ja need võrratud aiaaksessuaarid...kahjuks on neid meie aedades vähevõitu või pole üldse. Iga selline mõnus aktsent peegeldab vaatajas vastu ja tekitab palju positiivseid laineid. Nagu see uppunud amfora tiigis, millesse olla kätketud džinn või kes seda enam täpselt mäletab, nii iidne nägi ta seal välja. Või siis see disneymultikate tänavakell pingi juures, või uks kääbiklasse jne jne. Kividest ma üldse ei räägigi. Vahel on kivikangrust või maa seest leitud põllukivi aja ja loodusjõudude survel ikka väga toredaid vorme võtnud. Ja puhas rõõm kui see on õnneliku käega aednik, kes oma kallisvara keskel sellele kivile väärilise koha leidnud.
Koju tagasi jõudsin enne päikeseloojakut ja tükiks ajaks positiivselt laetuna.
Suur südamlik tänu kõigile, kes selle päeva kordaminekus osalesid ja eriti Mildale, kes kogu selle lilleralli ajal roolis oli.



Tuesday, August 11, 2015

Härra Tibu

Tegelikult on Härra Tibu lihtsameelne ja hea südamega moosikott, kuid ka temal on oma tujud ja poosid. Täna hommikul tuli Härra Tibu ringutades ülemiselt korruselt alla, kuukas oma eine ära ja jäi siis mitte just kõige targema näoga keset esikut seisma. Saba tegi vintvõnt ja ikka vintvõnt  kas lähen õue, või ei lähe õue või ma vist ikka natuke läheks justnagu või ei läheks...
"Tibu, kas sa tahad õue?"
Mis? Kos?
Et juhmi loomakest otsustamisel aidata, avasin ma paraadukse. "Palun."
Ta tuli läveni, jõllas hästi pika kaelaga üle ukse, siis vaatas mulle otsa Sa tahad, et ma SIIT välja lähen. Sa pead ikka puhta segane olema! Ma pean SIIT välja minema vä? EINOH!
Äärmiselt otsustavalt keeras ta otsa ümber ja marssis toa poole. Mulle näis, et kui kass on öösel toas olnud, siis ta võiks välja minna küll ja üsna kohe, sest kasside vets on õues üldiselt...
Vot SIIT lähen ma täna välja. Härra Tibu seisis lõug püsti rõduukse ees.
Noojah, kui siit, siis siit...

Monday, August 10, 2015

Suvelainel

Esimesed trompetliiliad laksid lahti ja paar OR hübriidi ka. Mõtlesin, et kena sume suveõhtu, lähen rohin veidi liiliate juurest.
Kirgastumine tabas umbes poole tunni pärast. Liiliate lõhn on ju hea. Siis näiteks kui tuuleke seda tugevalt lahjendatuna kuskilt nurga tagant toob või kui lillepoes saab tõmmata korraks (talvisel ajal...mmmh!:) sõõmu hääd aroomi, siis on hää. Kuid raugel suveõhtul lõhnavate liiliate naabruses askeldamine tegi ninast nii vigaseks, et ühel hetkel lasin ämbri käest ja pagesin tuppa taastuma. Selle lõhna eest pakku, et jumala eest...Ikka jõhkralt hea lõhn!
Tollele peenrale lähenen edaspidi ainult tuulise ilmaga ja teiselt poolt.
Ja kui juba liiliatest juttu tuli, siis hakkab algaja liiliakasvataja hoomama, et nad on üsna isepäised lilled. Üleeelmisel aastal panin maha mitu uhket pesa LA tüüpi sibulaid ja ka mõned OR-hübriidid. Mingil põhjusel esimesed eriti ei õitsenud ja OR-hübriidid ei tulnud maa seest väljagi. Jõudsin viimastel isegi sildid ära korjata ja veendumusele jõuda, et minu aias nad ei kasva ja hävinud. Võta näpust! Sel suvel on nad kõik maa seest välja roninud ja võtavad justnagu viimast. Sellest ka see aroomiküllus. Mitte, et ma kurdaks...
Aga kui ma mõtlema hakata, siis on praegugi kataloogis rohkem nimesid kui õisi näitas. Eks järgmine suvi siis paista kes ja kuidas.
Eile oli sulnis suvepäev õdusa tunnikesega mere ääres ja hiljem sugulaste sünnipäev. Viimane on alati niisugune lõputu ja humoorikas Browni liikumine, mida on hiigla pull kõrvalt vaadata. Emandad räägivad koogiretseptidest, lastest ja lastelastest. Lapsed räägivad kuidas endi lapsi arvutitest eemal hoida. Lapselapsed mängivad koertega, kuulavad kiigel vanade juttu, libistavad morssi, piiluvad nutitelefonidesse. Mehed räägivad tööst ja pagulastest. Poliitikast. Vaba laupäevaõhtu, proovivad teha pitsikese või paar hundijalavett, kuid siis emandad elavnevad nagu üks mees, panevad häälekalt käe ette, algatus sumbub, eks see nii pidigi minema, omamoodi rituaalgi, piirdutakse pitsikesega, siis  tuuakse kohvi ja koogid. Kogu ürituse ajal seerib külaliste vahel väsimatult ülihea isuga süsimust mops, kes narisedes ja perenaist rihmapidi järel lohistades endale toitu otsib. Kui laua all midagi ei ole, siis paneb käpa põlvele ja vaatab jeerum, sa ei tea kui tühi kõht mul on! silmadega otsa. Kõht on aga punnis-punnis ja käest midagi anda ei tohi, sest kutsa tervis võib siis korrast ära minna. Ja-jaa, iidne tõug. Igal sellisel koeral oli Hiina Keisri õukonnas oma teener. Ja äratundmine. Istuvas asendis meenutab väike peni vanu hiina pronkskujukesi.:)
Suitsuahjus saab valmis hommikul püütud räim. Karmoška lööb loo lahti...
Suvi kestab, augustis on juuli.
Koju jõuame seitsmeks, verandalt kostab ilusat pillimängu, Kaaren on tulnud.
Kaugelt külalised, aega napib. Kumba süveneda ennem, kas aeda või muusikasse? Võtame siiski aia. Kahjuks ei ole alpikalju veel uuesti kokku pandud ja jätab poolelioleva puzzle mulje, aga on nigu on.
Härra Tibu flirdib külalistega ja näitab kõik trikid ära mis ta oskab.
Pühapäeval on ka suvi. Ei tea, kas nüüd hakkabki nii olema. Pesu kuivab kenasti nööril õhtuks ära ja. Liiga kuradima ilus, et olla reaalsus.:) Kus on kõik need vihmad, tuuled, madalrõhkkonnad?
Igatahes kui hea soe natukene õhtuks järele annab, siis lähen ja kõpitsen natuke alpikalju kallal ning laon paeparketti. Midagigi. Tegelikult on päris hästi, sest kõik potitaimed on maha istutatud.
Eve toodud sinine floks õitseb. Müstiline sort ikka - päeval on roosa, aga õhtu ja hommikuvalguses täitsa sinine mis sinine.:)

Wednesday, August 5, 2015

Koos mägisibulatega päikese käes kikerdamas:).

Eilne vaba päevapoolik läks nii täie ette, et paremini ei saanudki. Kolm päeva on nüüd viimaks ometi suve ka antud. Soe päike ja turvalised pilvelambad helesinistel karjamaadel silmapiiri poole purjetamas...Wuhisesin rõõmsalt koju ja hakkasin lahti võetud alpikaljut edasi meisterdama. Algne variant kevadel sai kuidagi veitsa lopergune ja kriipis kaks kuud silma, nüüd olen paar päeva tegelenud ta lihvimise ja voolujoonelisemaks muutmisega (ning asja käigus on juurde tekitatud ka mõned uued mägisibulate kasvukohad:). Eile siis oligi ühtlasi nii kivipäev kui sibulatega tegelemise päev.  Ja päikest sai ka.
Kui kõik pottides järge oodanud sibulad maha said pandud, siis kinnitasin igaühe asukoha nimekirjas ka naabertaimede abil. See näeb kataloogis suhteliselt "blond" välja, kuid on kevadel väga tõhus vahend talvisest lipikukaosest johtuva segaduse likvideerimisel. Jah, ikka nii, et Aglaga Agnesest paremal, ülal ja Mütterle Galahadi peal.:) Teiste alpikribudega peaks ka nii tegema.
Pildistada veel midagi väga pole, umbes veerand nupsikutest on veel üsna tited ja eelmise aasta omadest on pilti juba tehtud. Kui aga august soe tuleb, siis kosuvad ka sibulad ja septembri alguses loodan igast ühest näopildi saada. Kuna mõned neist muudavad suve jooksul mitu korda värvi, siis saab see pildistamise projekt huvitav olema. Tore oleks järgmise suve lõpuks saada kokku galerii kogu sibulapere värvimuutustest aprillist kuni septembrini. Esitan siinkohal ka täieliku sibulikkude nimekirja. On hea omal järge pidada ja sibulafännidele kah midagi nokitsemiseks. Muidu kogu aeg aint kassijutud ja kassijutud.:)
Kogu pärlikee täies pikkuses näeb siis välja järgmine:
Adamina
Aglaga
Agnetta
Agnes
Alchemist
Alesia
Amanda
Ambergreen
Aphrodite
Arno
Atlantis
Aqua
Beatles Memory
Bedivere Cristata
Beta
Bianca
Bicolor
Black Emerald
Black Mini
Black Velvet
Blacktop
Blood Tip
Blue Bird
Boromir
Bottle Of Griotte
Brand New Heavies
Bronco
Bronze Pastel
Buntstachel
Casa
Charline
Cherry Tart
Chilli Pepper
Chocolate Pepper
Cold as Ice
Cochise
Daniela
Dannii Minuque
Dolo
Dr. Fritz Köhlein
Edvina
Electric Green
Elf
Elva
Eminent
Euphemia
Ford`s Passion
Free Spirit
Fromica
Fuego
Fyke
Galahad
Gamma
Goedele
Gollum
Granat
Green Gables
Grey Dawn
Grey Lady
Grosser Triumph
Gummibärchen
Happy
Hart
Havendijks Diamant
Havendijks Mountain
Heigham Red
Hekla
Herringer Rose
Hordubal
Hugo
Hula Spain
Ilse
Isabelle
Julia
Kappa
Kelpone
Kiara
Kimba
Legolas
Lennics Glory
Lentezon
Lindigen
Lipari
Little Miss Sunshine
Lovely Roset
Magic Spell
Makaboe
Marmalade
Mars
Max
Merle
Merkur
Metallicum Giganteum
More Honey
Mütterle
Milky Way
Night Raven
Nigrum
Neon
Noir
Neptun
Oddity
Octopodes Apitalum
Olivette
Orange Glow
Othello
Pacific Blazing Star
Pacific Blue Ice
Pacific Green Rose
Pacific Devil´s Food
Pacific Knight
Pax
Pilatus
Plastic
Purpureum
Red Tess
Robson
Royal Ruby
Rotsteinsiese
Saharasonne
Sanne
Silver Queen
Sioux
Sha`Uri
Sparkler
Sunset
Taara
Tambora
Thera
Tokajense
Wittenburg
Zhane
Queen Elisabeth



Monday, August 3, 2015

Tibu ja Bond

Hommik. 5:10 või midagi umbes nii. Avan rõduukse, sealt paiskub sisse Bond ja põrutab tagasi vaatamata kööki. Härra Tibu siseneb ka, vaatab talle kaela pikaks venitades järele ja siis mulle otsa. No vaata milline ta on, see pole ju normaalne.
Nooruse tormakus, tiburull. Ega meil sellepärast kuskile kiiret ole.
Ega ei olegi. Härra Tibu astub väärikalt köögi poole. Lähen järgi, et näha mis edasi saab. Bond on kümne sekundiga köögi läbi otsinud, hävitanud kõik kausi ümber maas olnud kassikrõbinad, käinud laua peal, pliidi peal ja tervitab nüüd Härra Tibu umbes poole tosina rõõmsa põsepaiga, mida too endale armulikult meeldida laseb. Sest südamest tulnud viisakusavalduse peale ei sobi isegi vanemal tõsisel kassil susiseda või midagi.
Võtan söögikausid laua peale, et need konserviga täis laadida. Bond materjaliseerub toolile ja vaatab särasilmi mu tegevust, müksib ninaga, püsimata hetkekski paigal. Viin toidu põrandale, Härra Tibu istub tärgeldatud väärikusega oma söögikohal nagu inglise lord, pilk enda ette suunatud ja ootab. Samal ajal jõuab Bond olla siin, seal, taamal ja korra isegi jalgupidi kausis. Kummaline, kuid minuti pärast on mõlemil kausid tühjad. Hoolimata väärikusest pole Tibu loll. Ta teab, et kui söögi juurde molutama jääda, siis tuleb oma toidu kiirelt hävitanud Bond tema kausi kallale. Valan mõlemile veel krõbinaid ja siis nad lähevad - Tibu tagasi rõdule suveiseseisvust nautima ja Bond magavale Pokumehele turjamassaaži tegema. Päev on alanud.:)



Kõnd hostadega ja teised augustikuised tegevused.

Väikese aia omanikud teavad, millest ma räägin.:)
Mõnedel hostadel on huvitav omadus suureks kasvada ja kui ta seni on täiesti rahulikult saanud hakkama 20x20 sentimeetrisel maalapil ja kõik on häppid, siis sellel vihmasel suvel tabab teda kasvamise..."tuhin" on vähe öeldud, kasvamiseogarus oleks ehk täpsem. Noh ja kui su pilgeni täis aias on selliseid kümme tükki, siis kiilub veidi kinni, onju?:)
Loobuda ühestki ei raatsi. Võtsin "Gemini Moon" turjapidi pihku ja kõndisin temaga aias ringi...et kui kuuskede juures oleva varjukivirike ribu-räbu laiali lüüa, siis oleks ju seal kohta ja toa juurde paistab ka. Mõeldud - tehtud. Sellega algas meite aias  ribu-räbu nurkade likvideerimine. Tõstsin ka paraadpeenrast välja paar lille, mis hakkavad uut kodu otsima, tekitasin sinna suurema polügoni ja selle saab endale kasvupisikuga nakatunud võimas "Paradigm", kes hostapeenrasse enam ära ei mahu. Vangerdused. Hostapeenrasse kolib "Invisible", kes teistest oma ühtlase välimuse poolest erineb ja sellega toredat kontrasti pakub.
Suurelt peenralt korjasin kokku kõik ebamäärased ja lamandujad, ning istutasin asemele punast priimulat. Kohe mitu laiku. Mõnda kohta ka helmikpööris "Marmaladi".
Kuuskede ette kribumajanduse asemele lähevad tiarellid ja hostad. Vihmane august on parim aeg ümber tõstmiseks ja istutamiseks. Hostade lehed on välja kujunenud ja see annab võimaluse sobitada värve ja struktuure.
Seoses suurema hulga mägisibulate tulemisega eelmisel kuul tekkis vajadus ka alpikaljut natuke laiemaks teha. Ühtlasi vormistan ääred korrektsemaks, sest esimene variant oli puhtalt katsetus, et kas nii jääb püsima. Tegelikult saab kindlamalt laduda. Ääri lahti võttes selgus, et iga äärekivi all on sipelgalinn. Jama kohe. Taimedele see päris kindlasti ei meeldi. 
Kirjutada ja pildistada on vähe saanud. Laagerdumise aega on suvel vähe, pidevalt toimub mingi äksõn. Või kui äksõn ei ole, siis istud vaikselt verandal ja kuulad kuidas liiliad õitsevad. Mõnus.:)