Tibu ja Bond

Hommik. 5:10 või midagi umbes nii. Avan rõduukse, sealt paiskub sisse Bond ja põrutab tagasi vaatamata kööki. Härra Tibu siseneb ka, vaatab talle kaela pikaks venitades järele ja siis mulle otsa. No vaata milline ta on, see pole ju normaalne.
Nooruse tormakus, tiburull. Ega meil sellepärast kuskile kiiret ole.
Ega ei olegi. Härra Tibu astub väärikalt köögi poole. Lähen järgi, et näha mis edasi saab. Bond on kümne sekundiga köögi läbi otsinud, hävitanud kõik kausi ümber maas olnud kassikrõbinad, käinud laua peal, pliidi peal ja tervitab nüüd Härra Tibu umbes poole tosina rõõmsa põsepaiga, mida too endale armulikult meeldida laseb. Sest südamest tulnud viisakusavalduse peale ei sobi isegi vanemal tõsisel kassil susiseda või midagi.
Võtan söögikausid laua peale, et need konserviga täis laadida. Bond materjaliseerub toolile ja vaatab särasilmi mu tegevust, müksib ninaga, püsimata hetkekski paigal. Viin toidu põrandale, Härra Tibu istub tärgeldatud väärikusega oma söögikohal nagu inglise lord, pilk enda ette suunatud ja ootab. Samal ajal jõuab Bond olla siin, seal, taamal ja korra isegi jalgupidi kausis. Kummaline, kuid minuti pärast on mõlemil kausid tühjad. Hoolimata väärikusest pole Tibu loll. Ta teab, et kui söögi juurde molutama jääda, siis tuleb oma toidu kiirelt hävitanud Bond tema kausi kallale. Valan mõlemile veel krõbinaid ja siis nad lähevad - Tibu tagasi rõdule suveiseseisvust nautima ja Bond magavale Pokumehele turjamassaaži tegema. Päev on alanud.:)