Suvelainel

Esimesed trompetliiliad laksid lahti ja paar OR hübriidi ka. Mõtlesin, et kena sume suveõhtu, lähen rohin veidi liiliate juurest.
Kirgastumine tabas umbes poole tunni pärast. Liiliate lõhn on ju hea. Siis näiteks kui tuuleke seda tugevalt lahjendatuna kuskilt nurga tagant toob või kui lillepoes saab tõmmata korraks (talvisel ajal...mmmh!:) sõõmu hääd aroomi, siis on hää. Kuid raugel suveõhtul lõhnavate liiliate naabruses askeldamine tegi ninast nii vigaseks, et ühel hetkel lasin ämbri käest ja pagesin tuppa taastuma. Selle lõhna eest pakku, et jumala eest...Ikka jõhkralt hea lõhn!
Tollele peenrale lähenen edaspidi ainult tuulise ilmaga ja teiselt poolt.
Ja kui juba liiliatest juttu tuli, siis hakkab algaja liiliakasvataja hoomama, et nad on üsna isepäised lilled. Üleeelmisel aastal panin maha mitu uhket pesa LA tüüpi sibulaid ja ka mõned OR-hübriidid. Mingil põhjusel esimesed eriti ei õitsenud ja OR-hübriidid ei tulnud maa seest väljagi. Jõudsin viimastel isegi sildid ära korjata ja veendumusele jõuda, et minu aias nad ei kasva ja hävinud. Võta näpust! Sel suvel on nad kõik maa seest välja roninud ja võtavad justnagu viimast. Sellest ka see aroomiküllus. Mitte, et ma kurdaks...
Aga kui ma mõtlema hakata, siis on praegugi kataloogis rohkem nimesid kui õisi näitas. Eks järgmine suvi siis paista kes ja kuidas.
Eile oli sulnis suvepäev õdusa tunnikesega mere ääres ja hiljem sugulaste sünnipäev. Viimane on alati niisugune lõputu ja humoorikas Browni liikumine, mida on hiigla pull kõrvalt vaadata. Emandad räägivad koogiretseptidest, lastest ja lastelastest. Lapsed räägivad kuidas endi lapsi arvutitest eemal hoida. Lapselapsed mängivad koertega, kuulavad kiigel vanade juttu, libistavad morssi, piiluvad nutitelefonidesse. Mehed räägivad tööst ja pagulastest. Poliitikast. Vaba laupäevaõhtu, proovivad teha pitsikese või paar hundijalavett, kuid siis emandad elavnevad nagu üks mees, panevad häälekalt käe ette, algatus sumbub, eks see nii pidigi minema, omamoodi rituaalgi, piirdutakse pitsikesega, siis  tuuakse kohvi ja koogid. Kogu ürituse ajal seerib külaliste vahel väsimatult ülihea isuga süsimust mops, kes narisedes ja perenaist rihmapidi järel lohistades endale toitu otsib. Kui laua all midagi ei ole, siis paneb käpa põlvele ja vaatab jeerum, sa ei tea kui tühi kõht mul on! silmadega otsa. Kõht on aga punnis-punnis ja käest midagi anda ei tohi, sest kutsa tervis võib siis korrast ära minna. Ja-jaa, iidne tõug. Igal sellisel koeral oli Hiina Keisri õukonnas oma teener. Ja äratundmine. Istuvas asendis meenutab väike peni vanu hiina pronkskujukesi.:)
Suitsuahjus saab valmis hommikul püütud räim. Karmoška lööb loo lahti...
Suvi kestab, augustis on juuli.
Koju jõuame seitsmeks, verandalt kostab ilusat pillimängu, Kaaren on tulnud.
Kaugelt külalised, aega napib. Kumba süveneda ennem, kas aeda või muusikasse? Võtame siiski aia. Kahjuks ei ole alpikalju veel uuesti kokku pandud ja jätab poolelioleva puzzle mulje, aga on nigu on.
Härra Tibu flirdib külalistega ja näitab kõik trikid ära mis ta oskab.
Pühapäeval on ka suvi. Ei tea, kas nüüd hakkabki nii olema. Pesu kuivab kenasti nööril õhtuks ära ja. Liiga kuradima ilus, et olla reaalsus.:) Kus on kõik need vihmad, tuuled, madalrõhkkonnad?
Igatahes kui hea soe natukene õhtuks järele annab, siis lähen ja kõpitsen natuke alpikalju kallal ning laon paeparketti. Midagigi. Tegelikult on päris hästi, sest kõik potitaimed on maha istutatud.
Eve toodud sinine floks õitseb. Müstiline sort ikka - päeval on roosa, aga õhtu ja hommikuvalguses täitsa sinine mis sinine.:)