Juuli teine löpp.

Juulikuised ilmad löppesid neljapäeva öösel vastu reedet. Alguses sadas viisakalt uduvihma ja siis läks lahti. Paksud padukad, hoovihmad niisama niisama pisisabinad vahetusid yyrikeste tuuliste päikesehetkedega. Tegin reedel pooletunnise rohimisesööstu aeda  (praegu saaks jälle istutada, jiihaah!:), aga see on vana asi, et ega õhtul enam pikemateks töödeks tahtmist pole. Vurritasime uniselt veel mõned kärjed ja saigi päev läbi. Öösel hakkas uuesti robinal sadama. Kyll on mönus läbi une kuulda kuidas keegi aeda kastab ja teada, et ta teeb seda väga pöhjalikult.:)
Kaks suurt astelpaju on vihmase suvega uue ilusa ühisvõra kasvatanud ja ei ole sydant neid enam maha võtta. Kevadel läks see õige hindamishetk mööda ja nüüd enam ei raatsi. Mingi emotsionaalne laks on selle astelpajuteemaga. Jah, võsundeid on yksjagu, aga ikka ei raatsi. Grotesksemad juhtumid on olnud näiteks astelpajuvõsu leidmine paest laotud kastis, millel on ca 50 cm vundament, vösundid teisel pool aeda tänaval ja iirisepeenrast ma üldse ei räägigi. Aga nönda massiliselt neid ka pole, et peaks puud ainuüksi sellepärast maha võtma. Pealegi on järgmisel aastal head marjaaastat loota.
Laupäeval said kokku kolm tulist mägisibulahuvilist ja see oli hea päev. Mis kooslused, mis lehised imed, mis struktuurid, nii mitmekihiline, muljed alles laagerduvad. Minu lemmikaed.:)
Alpitaimed on jätkuvalt aianduse köige huvitavam peatykk ja kylas nägin nyyd esimest korda ka seemnelaborit. Kuidas koguda, kuidas säilitada jne. Kui tahta teemaga sygavuti tegeleda, tuleb kunagi ka ise kylvama hakata.
Hoidusin kogu tahtejöuga hamsterdamisest. Kodus ootab kastitäis taimi istutamist. Nörkesin vaid korra yhe mägisibula juures, yhest huvitavast varjutaimest ei suutnud ka ära öelda, olen teda ammu tahtnud ja pelargooniumi pistoks muidugi ka. Pole minulik, kuid see värv lihtsalt tinistas ära. Öhtupoole esitlesin futulandi, mis oli sedakorda natuke...hmh...mõõdukalt räämas (Aga ma vöin kinnitada, et on olnud hetki kui aed on täiesti korras, jah:).
Pyhapäeva hommikul korjasin seemneid, istutasin, rohisin ja edasi on olnud mesi, mesi, mesi...mesi.
Eile kobis Härra Tibu yle minu oma jalutsikrundile magama ja tema saba kleepis(!).
Öhtul jäi veel neli kärge vurritada, aga meil oli nii kopp ees.
Peale vihmasid on mahe suvesus öhust kadunud. Aias ruulivad sygisheleeniumid, Lilium speciosum ja esimesed krüsanteemid. Keegi tõbras sööb järjekindlalt hostasid pitsiliseks. Lähemal uurimisel selgus, et tegu on väikeste nälkjatega, kellel pole ei au ega häbi. Rünnatakse ka neid hostasid, mis on kuulutatud teokindlaks ja peibutiseks pandud arbuusikoorte peale nad ainult vilistavad. Ilmselt tuleb sügisel pealmine kiht pinnast hostapeenrast ära koorida ja teovabaga asendada, muidu hakkab see jant kevadel uuesti pihta. Aga muidu on kõik hästi. Tuultest öhkub kargust ja vaiksetel öhtutel löhnab öues öunte järele.