Hea raamat - Michel Faber "Naha all"

Isserley ärkab hommikuti oma veidras ja kõledas elupaigas ning läheb tööle. Nii juba aastaid. Tema ülesandeks on püüda maanteel hääletajaid. See ei ole mingi lihtne töö. Isserley võtab peale ainult meessoost hääletajaid ning väljavalitutel peab olema üle keskmise lihasmassi. Rooli taga istudes näeb Isserley välja esmapilgul pisut tavatu välimusega naisolevusena, paks juuksepahmak ja prillid varjavad tulnukalikke näojooni, paksude prilliklaaside taga võib aimata hiigelsuuri silmi, lõug on peaaegu olematu ning kehahoiak lubab oletada võimalikku selgrooprobleemi. Kuid kui hääletaja jõuab pilguga rinnapartiini, siis kaotab ta võime selgelt mõelda. Ning mis seal salata, eks nii see oli mõeldudki kui peibutuspardi välimust disainiti. 
Hääletajate hulka satub nii rändavaid üliõpilasi, kõrilõikajaid kui ka lihtsaid töömehi. Isserley vestlus nendega kestab vaid loetud minutid, kuid lihakütil on ka oma väike salalõbu. Ta ootab intiimse vaimse kontakti tekkimiseni ja nipsab alles siis icpathua-lülitit, mis muudab istme kaudu süsti saanud ohvri teadvusetuks. Hääletajast ongi saanud järjekordne kaubaartikkel. Nüüd viiakse ta Šotimaa tühermaal asuvas farmis tegutsevasse maa-alusesse kompleksi kus temast paari kuu jooksul valmistatakse keeruka nuumaprotsessi tulemusena...delikatessliha, mis rändab võõrale planeedile.
Mõned hääletajad pääsevad autost terve nahaga ega aimagi kui suures ohus nad viibisid, kuid eriti palju neid ei ole.

  Mingi osa tollest üsnagi realistlikust ulmekast keskendub Isserley füüsilistele ja vaimsetele kannatustele. Ärgata uuele elule võõral planeedil ebardina, sunniga õppida lühikese aja jooksul selgeks maalaste keel, kombed ja palju muud vajalikku, et asuda tähelepanu äratamata tööle lihakütina. Kõik need moonutused, mis on Isserley kehale tehtud mitmete operatsioonide käigus, pole siiski paranenud jälgi jätmata ja tekitavad seniajani füüsilist valu, rääkimata sellest, et eraldavad naisolevuse tema päritolurassi kuuluvatest farmi elanikest. Eriti raske on taluda reetmist, teadmist, et kunagi oli ta tavatult kaunis oma rassi esindaja ja elas luksuslikku elu hääbuva võõrplaneedi eliidi hulgas kusagil Linnuteel. Tõenäoliselt millegi kurtisaanlusele sarnaneva asjaga tegeledes, aga see pole hetkel oluline. Nii veedab Isserley üksluiseid päevi musta tööd tehes ja oma katkises hinges kuuluvustunde otsimisega. Teose kummaline süžeeliin veereb vältimatu lõpu poole põimudes filosoofiliste arutluste ja Šotimaa looduse hingematva iluga ning kõneledes ridade vahel lugejaga armastusest, üksildusest ja sellest, et naha all (vrdl. hinges) oleme me hoolimata rassikuuluvusest kõik hirmuäratavalt sarnased ja ometi nii erinevad. Omapärane ja ehe lugemispala hea ulmekirjanduse austajatele. Hoolimata süžeest ei mõju kummalisel kombel võikalt.
Tegu on kirjaniku esikteosega. Väga paljutõotav algus.:)