Jäärapäine:)

Laupäevaks oli plaanitud projekt "Metest priiks".
Kohe hommikul kui viimane tilk ööseks nõrguma jäetud vurrist purki potsatas tuli koristajate AÜ ja lõi platsi puhtaks. Köök sai mööblist tühjaks tassitud, vaibad, kassid õue ja läks lahti. Viimane kui põrandaplaat sai ükshaaval üle küüritud, et mitte kuskil mitte miski vähemalt järgmise meehooajani ei kleebiks. Kui ma olin umbes poole põrandani jõudnud, materjaliseerus mu nina ette nõudliku näoga Härra Tibu. A kus mu söögikauss on?
Kompleksivabalt paterdas ta seebisel põrandal, ähvardas isegi tuppa minna jälgi tegema ja muudkui nõudis süüa. Kui kass on midagi pähe võtnud, siis teda nii lihtsalt ümber ei veena. Tegin siiski katset: "Kao minema!" Ta istus mu nina ette maha ja näitas, et ei mõtlegi. Pritsisin veega. Tibu raputas ainult pead ja pani selle mu väärastunud huumorimeele arvele.
Keerasin talle lihtsalt selja ja küürisin edasi. Kui pliidi ette jõudsin, avastasin sealt noolekujuliselt lesiva Härra Tibu, nool osutas tühja söögikoha suunas. Ma ei mõtlegi siit enne liikuda kui sa mulle süüa annad. Muidugi ajas itsitama, aga siis tuli koorida kindad käest, suusatada külmkapi juurde, naaseda želeega ja sööta kass ära. Näedsa, kui sa mõtlema hakkad, siis see polnudki ju nii raske, ütles Härra Tibu klaar silmavaade, enne kui ta kröömikestki väärikust kaotamata õue tagasi kobis.