Septembri esimene kolmandik.

Puud on veel täiesti rohelised kuid vihmadest tingitud pruunistumine on osaliselt juba alanud. Mesilased on söödetud ja varane krüsanteem õitseb kahes varjundis. Ilus.
Vahepealse paari nädala jooksul juurde tulnud taimede osas peast kinni haarama ei pea. Neid on kõigest mõned, üks mägisibul, floksid `Million Bells`ja `Tarass Shevtšenko` ning palavalt tahetud piibetäht. Pelargoonium kolib talveks tuppa ja temale pole õnneks vaja aias kohta otsida.:)
Floksivaimustus pole kogu aru viinud, kuid sõprade augustikuised aedu vaadates olen hakanud mõistma, et aedfloks täidab ühe suure tühiku õieahelas terve kuu jooksul ja neid peab aias olema. Eriti kui oma tagaaeda kriitilisel pilgul uurin - siilkübarate koloonia on veel noor ja päevakübarate jaoks pole ruumi jätkunud. Paar floksi siin ja seal muudaks pildi palju värvilisemaks. Nad on veel noored, kuid järgmisel suvel saab juba ilus floksine august olema.:)
Rahmeldaja `Blue Paradise` õitses juba ära, Elle `Krasnašapotska` ka, hiline taluaia punane ja valgeleheline imeilus `Creme de la Menthe`alles alustavad. Viimasel poleks õitseda vajagi, lehed on ise juba piisavalt atraktiivsed. Ja muidugi vana hea `Helmi Puur`.:)
Roosaõieline kipslill oli sel suvel tõeline kaunitar. Kuna ma ei tahaks teda kuidagi lõikuda või muul moel ahistada, siis tuli tema saba alt välja õngitseda neli mägisibulat, kellele ta pähe oli istunud. Ühtlasi ka väike kuuajaline katsetus mägisibulate varjutaluvuse koha pealt.:) Midagi hullu ei juhtunud, ainult beeži varjundiga`Plasticust` sai roheline plastik. Täitsa läigib ja puha.:)
Alpikaljut on nüüd juba päris hea vaadata, kadusid oli sel suvel ainult  4-5 taksoni osas, ülejäänu on kenasti kasvama läinud ja liiga kiirekasvulised on vahelt välja võetud. Eks talv ka korrigeerib. Eriti hea meel on Arenaria alfacariensise üle, kes oma põneva mätta juba kümnekordseks on kasvatanud ja imepisike Gentiana orbicularis sirutab kohe oma esimese õie välja. See paistab tulevat väga-väga sinine. Täna ehk näeb... 
Eile oli parim päev aiatöödeks. Päike, mõnus soe ilm ja vihmadest niiske muld. Tegin suurte istutuste otsa lahti. Paraadpeenras on hostad puseriti kasvanud ja nii enam ei saanud. Nihutasin neid natuke siia ja sinna. Meelde tuli ühe aedniku jutt sellest kuidas vanemas istutusalas oli algul ca 7 hostat reas, kuid hiljem mahtus neid sinna vaid kaks. Nii ka siin.  Kui kolm hostat välja oli võetud, siis kolme enam samas järjekorras tagasi ei mahtunud. Pidin välja võtma mõned astilbed ja nende asemele istutama kolmanda hosta. Kuhu siis panna kolm astilbet? Üks läks suure hosta vanale kohale, teine läks teise hosta vanale kohale ja kolmas jäi üle. (Murdumatu reegel sellest, et millegi lahti võtmisel oleks nagu kõik ok, kuid uuesti kokku panemisel jääb alati osi üle.:)
Toppisin üle jäänud astilbe kohale kust kaevasin välja suurelehise brunnera ja jäin brunnera näpus aias ringi kõndima, et kuhu panna brunnera. Puhas huumor.:)
Järgmisel suvel tuleb astilbede hulgas tõeline soputamine. Padrikuks hakkab minema.