Wednesday, September 9, 2015

Septembri esimene kolmandik.

Puud on veel täiesti rohelised kuid vihmadest tingitud pruunistumine on osaliselt juba alanud. Mesilased on söödetud ja varane krüsanteem õitseb kahes varjundis. Ilus.
Vahepealse paari nädala jooksul juurde tulnud taimede osas peast kinni haarama ei pea. Neid on kõigest mõned, üks mägisibul, floksid `Million Bells`ja `Tarass Shevtšenko` ning palavalt tahetud piibetäht. Pelargoonium kolib talveks tuppa ja temale pole õnneks vaja aias kohta otsida.:)
Floksivaimustus pole kogu aru viinud, kuid sõprade augustikuised aedu vaadates olen hakanud mõistma, et aedfloks täidab ühe suure tühiku õieahelas terve kuu jooksul ja neid peab aias olema. Eriti kui oma tagaaeda kriitilisel pilgul uurin - siilkübarate koloonia on veel noor ja päevakübarate jaoks pole ruumi jätkunud. Paar floksi siin ja seal muudaks pildi palju värvilisemaks. Nad on veel noored, kuid järgmisel suvel saab juba ilus floksine august olema.:)
Rahmeldaja `Blue Paradise` õitses juba ära, Elle `Krasnašapotska` ka, hiline taluaia punane ja valgeleheline imeilus `Creme de la Menthe`alles alustavad. Viimasel poleks õitseda vajagi, lehed on ise juba piisavalt atraktiivsed. Ja muidugi vana hea `Helmi Puur`.:)
Roosaõieline kipslill oli sel suvel tõeline kaunitar. Kuna ma ei tahaks teda kuidagi lõikuda või muul moel ahistada, siis tuli tema saba alt välja õngitseda neli mägisibulat, kellele ta pähe oli istunud. Ühtlasi ka väike kuuajaline katsetus mägisibulate varjutaluvuse koha pealt.:) Midagi hullu ei juhtunud, ainult beeži varjundiga`Plasticust` sai roheline plastik. Täitsa läigib ja puha.:)
Alpikaljut on nüüd juba päris hea vaadata, kadusid oli sel suvel ainult  4-5 taksoni osas, ülejäänu on kenasti kasvama läinud ja liiga kiirekasvulised on vahelt välja võetud. Eks talv ka korrigeerib. Eriti hea meel on Arenaria alfacariensise üle, kes oma põneva mätta juba kümnekordseks on kasvatanud ja imepisike Gentiana orbicularis sirutab kohe oma esimese õie välja. See paistab tulevat väga-väga sinine. Täna ehk näeb... 
Eile oli parim päev aiatöödeks. Päike, mõnus soe ilm ja vihmadest niiske muld. Tegin suurte istutuste otsa lahti. Paraadpeenras on hostad puseriti kasvanud ja nii enam ei saanud. Nihutasin neid natuke siia ja sinna. Meelde tuli ühe aedniku jutt sellest kuidas vanemas istutusalas oli algul ca 7 hostat reas, kuid hiljem mahtus neid sinna vaid kaks. Nii ka siin.  Kui kolm hostat välja oli võetud, siis kolme enam samas järjekorras tagasi ei mahtunud. Pidin välja võtma mõned astilbed ja nende asemele istutama kolmanda hosta. Kuhu siis panna kolm astilbet? Üks läks suure hosta vanale kohale, teine läks teise hosta vanale kohale ja kolmas jäi üle. (Murdumatu reegel sellest, et millegi lahti võtmisel oleks nagu kõik ok, kuid uuesti kokku panemisel jääb alati osi üle.:)
Toppisin üle jäänud astilbe kohale kust kaevasin välja suurelehise brunnera ja jäin brunnera näpus aias ringi kõndima, et kuhu panna brunnera. Puhas huumor.:)
Järgmisel suvel tuleb astilbede hulgas tõeline soputamine. Padrikuks hakkab minema.



7 comments:

  1. Tüüpiline :D Kesse siis ikka raatsib midagi perspektiivitundega istutada. Aed tunduks mitu aastat lage ja kõikjale saab siis ju midagi vahele mahutada, kuni on vaja teist samapalju maad kui enne oli :)

    ReplyDelete
  2. Kuidas te ometi jaksate neid asju kogu aeg välja kaevata?

    ReplyDelete
  3. Lugesin ja naersin, pilt tuli silme ette :D

    ReplyDelete
  4. Minu meelest sa juba sel aastal soputasid astilbesid - mul pool uut peenrajuppi su kollaselehist täis, sest oli ju vaja punt veel viieks tirida. Ma tahtsin tegelikult öelda, et suurem aed pole ka abiks, sest siis jooksed ringi lihtsalt 5 korda rohkem tuuste korraga süles.

    ReplyDelete
  5. Mina südamest tänan kõige selle eest, mis ma valvuri käest sain! Loodetavasti andsid ruumi juurde.
    Tuustidega nõutult ringi tammumine on tuttav. Mul on nii enamike taimedega, mis ilma kindla kontseptsioonita tulnud.

    ReplyDelete
  6. Ohjahh, ära mulle TÄNa küll räägi tuustidega ringitammumisest ja peenrasse tagasi mitte mahtuvatest taimedest. Tegelesin sellega pool päeva. Ja kui arvestada, et ma väljakaevamisel viskasin pooled komposti ja ülejäänust pooled sokutasin kuhugi nurgataguseid sisustama ja nüüd tagasi istutades jäi omanikuta seisma veel 3x rohkem taimi kui ma peenrasse mahutada suutsin, siis võid ise arvata, kui tihedad need mättad mul enne olid - ei mingit üks asi teise kukil vaid 7 asja üksteise kukil :P
    Mei läksid asjad pruuniks ikka põuast, mitte vihmast, see suutis nii mõndagi viimasel hetkel veel ära päästa.

    ReplyDelete
  7. Muhedik: Vanad hostad olid tõepoolest suure varuga istutatud, kuid rammus muld ja kaks head vihmast suve on teinud neist hiiglased. Siis oligi, et tuli aga labidas välja tuua ja paraadpeenraski veel muudatusi teha. Muu aed alles loksub paika ja seal on ümbertõstmised normaalne nähtus.
    Thela: kui on pehme kohev muld, siis pole see üldse raske.
    Rahutule: Jajaa, isegi Chapek on seda aiandusnähtust kirjeldanud:)
    Kadakale: Jah, aga ainult servast.:)
    Tistoule: Rõõm mõlemapoolne, ma väga häppi palavalt tahetud kollase üle.:)
    Köögikata: Vaatan, et sul kaldub ka kivila poole. Esimene asi, mis ma siis tegin, oli loobumine kiirekasvulistest ruumiröövlitest. Nõmme-liivatee oli aga nii südame külge kasvanud, et sellest loobuda ei raatsinud, lasin vabalt hoopis aeda lahti. Tule kaema.:)

    ReplyDelete