Saturday, November 30, 2024

Pikk krimkaõhtu

 Kui õues on plusskraadid, magab Härra Tibu voodi ääre all. Põrandakütte soojus on mõnus ja kui selg või külg perenaise poole vaibale välja sirutada, siis oled veidi nagu seltskonnas ka. Polegi vaja tingimata just voodisse ronida, söövad seal Ringvaate kõrvale oma kurki, krõpse ja salatit, nõme. Aga eile avastasid Tibu inimesed Jupiterist uue krimiseriaali. Kaks esimest seeriat ei saanud nagu eriti vedama kuid siis läks põnevaks. Köögist toodi nosimist juurde ja krimiorgia läks edasi. Kell kümme tuli megaunine Härra Tibu voodi alt välja, sättis ennast risti teleka ette ja tahtis teada, et ei tea mis kell siin kuradi majas ükskord ka magama minnakse ja kas üldse!!! Kassist ei teinud keegi välja (ot, misse Jon nüüd ütles, keri tagasi, kass tuleb eest ära lükata) ja vahiti muudkui filmi edasi. Peale mõningate kehakeeleväljendite (pange põlema ennast! jne) ja protestiilmingute (ekraani ees tolgendamine) lõi Tibu käega ja kukkus suvalisele kohale magama nagu hunnik unist mustvalget tainast. Krimka läks aina põnevamaks. Kuuenda seeria peal tuli inimestele mõistus koju, et peab vist ka magama minema, muidu ei saa hommikul üles. Kass korjati peatsist üles ja topiti jalutsisse oma krundile, perenaine veel õpetas, et vajuta madalaks ka, muidu "ei võta juuri alla". Iga vähegi mõistuse juures olev majakass küsiks, et ei tea kuidas küll sellises keskkonnas peaks saama väärikust säilitada, kuid Härra Tibu kasuks peab ütlema, et öisel ajal on ta suhteliselt kergesti paigutatav ja magab sealt edasi kus parajasti pooleli jäi. Ja võttis tõesti kohe juured alla ka. :)

P.S. Eile sai meie armas majakass Härra Tibu 15 aastaseks. See on pikk aeg isegi meile, mis siis veel kassi jaoks. Milline on üks vana kass? Esmajoones tuleb ära märkida, et inimeste ümber sõrme keeramise kunsti on ta selle aja peale täiuseni lihvinud. Peremees ei hoia maiuse pealt kokku ja teeb kõik mis kass tahab ning isegi mina heldin kui Tibu oma prääksuval häälel midagi nõudma hakkab.  Näokene aga hakkab halliks minema ja hüppevõime ei ole ka see mis vanasti, kuid mängulust ja krutskid pole kuskile kadunud. Armastab endiselt rõõmust ruiata, vaipu kortsu joosta ja ülemise korruse puidust käsipuuposti saepuruks kraapida. Viimastel aastal on ilmnenud paar uut kommet - tahab sülle ja kaissu. Nii, et kui teil on juhuslikult kass, kes ei armasta süles olla, siis on lootust - viieteistkümne aasta pärast te saate mis tahtsite.

November 2024

 04.11. +2, päeval +5, päikepäikepäike. Nädalavahetuse sügistorm on möödas. Korjasin kilekotid, plastikämbrid  ja puruks löödud tünnikaane peenardelt üles. Ehk saab veel kokku liimida...Kilekotte oli palju ja osad võõrast värvi, vist ei olegi kõik meie omad aga prügikasti nad lähevad. Ja ega vihmaga polnud muud teha kui toas vaibakaltsu kerida, vaha sulatada ja sauna teha. Leidsin Mirkost ka hingekosutuseks ühe päris ulmeka. Kahjuks on ulme nime alla pandud ka kõik muu mudru, mis ei muude žanride alla ei mahu ja seal on tõesti igasugust jama. Nõnda, et siis nn "päris ulmekaks" kvalifitseerub ehk 10 raamatu kohta vaid üks. Kui sedagi. Praeguse nimi on "Tähevaade", autor Sanderson Brandon. Julgen soovitada, kuigi see on triloogia keskmine osa.

06.11 +11, pilvine soe sumedus. Hingedepäeva paiku kõiki novembritoredusi (tormituuled, külm vihm, kõledus, lumekruubid) demonstreerinud ilmataat leebus selleks nädalaks. Juba kolmas mahe päev ja ideaalne aiatöödeks. Ega siin muud suurt polegi kui vihmaveetünnid tühjaks teha, alpimätastele ja kaktustele klaasid peale ning siit ja sealt röövkannikest killida. Aga kui kristalselt aus olla, siis hakkab tasapisi aiatüdimus tulema. Õitseb vaid neli astrit, kaks dumosust, keegelaster ning südajalehine aster ja peoga üksikuid õisi ebamagunate, sarvkannikeste, priimulate, rudbeckiate ja kurerehade peal.

08.11 +9, pilvine. Olles järjega alpikaljudeni jõudnud on täiesti ühene hinnag, et parasniiskes muutuvad alpikaljud saastamagnetiks. Alles 2 kuud tagasi lõin korra majja ja mis ma näen - kõik, kellele vähegi ronida on antud, need ronivad jälle alpikaljudele (nõmm-liivateed, salakavalad samblad, lõuna-lambavaip, roomav metsvits jne) ja seemneid levitavad umbrohud on sügisel ka seda piirkonda täiesti üksmeelselt rünnanud. Mõtlesin, et sip-sap ja korras, aga võta näpust. Oma kolm päeva läheb seal selle nokkimisega ära.

12.11 ikka veel mahe november, ilma öökülmadeta, päevad pilvised ja kuni +7. Klapperjaht röövkannikesele on lõppenud. Krundil ei ole minu teada enam MITTE ühtegi silmahakkavat selle sordi lehekest ja ma panin kevadisele aednikule ekstra südamele, et mission first on aprillis see, et ära tuleb killida viimased isendid, mis kuskilt nina pistavad. Mul on tast nii silmini, et isegi sillutisepragudest koukisin välja. Nii mastaapset suurpuhastust pole varem olnud, aga oma viga. Ja Kesse ta üldse aeda tõi? Teemavahetus.

Kepikõnniringil kohtasin vana tuttavat harakapaari, kelle pesa asub siberi kontpuude punase võsa keskele peitunud vanade pajude otsas. Harakad kadusid mu teelt kuidagi vargsi, vahel on kätsatamist rohkem. Sadas imepeenikest uduvihma ja üle Välja kauguses paistvad metsad olid uttu mattunud. Niisugune niiske ja soe novembri keskpaik.

15.11 +9, pilves. Päevavalgust jääb aina vähem järele. Käisin korra aias ja nägin esimese asjana peenras kahte röövkannikest, kusjuures ma isegi ei otsinud. Kohe LÕIKAS silma. Tuleb veel korra üle käia, ilmselt muundusid nad jahi ajaks sinilillelehtedeks või millekski muuks nunnuks, ma üldse ei imesta. (Silma ette tuleb AI muundumisklipp röövkannikesest sinililleks ja tagasi:) Aga tubasel rindel on jälle vaibavabrik avatud ja päris tore oli esimest meetrit kokku kolksutada. 

16.11 +10, pilves, tuuline, õhtul jälle sügistorm. Parkimisplats, mille eelmisel nädalavahetusel puhtaks tegime, on taas lehti täis. Mul on lehekomposti kastis just veel paar ämbrit puudu. Ootan paar päeva, äkki tassivad sügistuuled veel juurde. Lehemuld on parim muld, aga nii palju mul praegu ruumi pole, et lehti ka suuremal hulgal sisse importida.

Panin täna jõulukeeksi puuviljad konjakisse likku. Eelmise aasta tegu tuli nii põrutavalt hea, et seda lihtsalt peab kordama. Leotuseks kulus kaks pudelit. Õigus, naine ON viinaraiskaja.

19.11 0 kraadi ja esimene lumi. Kirmekest on vaevalt 1 cm, kuid maailm on ikka täiesti valge. Samas laskis soe novembrialgus õuetööd kõik ära teha. Polegi au olnud nii korras aiaga talvele vastu minna. Pokumees niitis isegi oktoobris kasvanud muru ära. Nii, et tere, lumi! Muidugi sulas see õhtuks ära.

20.11+1, sedakorda sajab paksu lund, kuid pigem on tegu nn lumememmelumega, sest räitsakad on veest rasked ja langevad nagu kivid. Hüpnotiseerivalt aeglaselt langevast jõululumest on asi kaugel. Kuid maa on juba täitsa valge. Esteet minus tõstab pead...missugune ilus vaade - meie tänava pihlakas on pilgeni marju täis, punased marjakobarad tihedas lumesajus...

23.11 Paar ööd on olnud -4, päevad +1, poolpilvitusega, lund on vaid õhuke kirme. Täna on jõulukeeksi tegemise päev. Seekord lisasin riivitud sidrunikoort, kuid kuivatatud puuviljade osas...kui kirsid ka oleks olnud, oleks perfektne saanud. Nii, et 100% rahule ei jäänud kuid puuviljade leotusest tagasi tulnud konjak oli sama hea kui eelmisel aastal. Tavaline taks on, et leotuseks kulub kaks pudelit, tagasi saab ühe. Ja see on juba pigem liköör, kuid vägaväga hõrk.   

27.11 +7, pilves. Soe nädal algas juba esmaspäeval. +9 on novembri kohta päris soe. Härra Tibu üritas isegi verandal ööbida kuid ilmselt on toakuub ikka niipalju hõre, et poole öö paiku hakati ukse taga lõhkuma ja isand tuli sisse lasta. Unise peaga lasin kassi sisse ja magasin edasi. Hiljem selgus, et olin lasknud tuppa Bondi ja silmini solvunud Härra Tibu laamendas ukse taga edasi. Mitu korda ma pean ühte ja sama kassi sisse laskma? Segane öö oli.

30.11. +5, pilves. Ühtlased plusskraadised ja pilvised ilmad. Ilus mahe november. Lühikesed hallid päevad, õhtuti küpseõunad ahjus. Alustasin neljanda vaibaga ja väga intrigeeriv on. Sest tegemist on aastate jooksul kogunenud materjalidega nagu teksa, villane roheline ja villane must. Neid materjale ei ole nii käes, et muudkui võta ja tee. Teksaribad on kokku õmmeldud ja seal erilist loomemomenti pole, lihtsalt, et milline see valmistulem saab, see on väga põnev. Aga villaste vaipade wärk on juba looming, kulgeb aeglaselt ja kavatsen nautida. Esimene ongi villane roheline.




Friday, November 1, 2024

Sügise malbe palg. Oktoober.

 02.10 +10, pilves, vihm. Eile oli esimene öökülm. Puuriida kraadiklaas varjus näitas -0,7, kuid arvan, et joomedena oli avamaal külma rohkemgi, sest muru kahutas, suured hostad jäätusid ja õue ununenud veeämbril oli korralik jääketas peal. Ehk oli -3. Eile tegime ka esimese kütmise ja Härra Tibu kassikast toodi pidulikult tuppa. Ja uskumatu, ei mingit peenutsemist enam. Paistab, et kass teab, mis on hea. 

Vean pottides talvitujaid kasvukasse, vormistan kompostihunnikuid ja mõtlen pealsete lõikamisest. Ehh, eks laisk ka...äkki sulane veel ka tuleb ja...

04.10 +11, päike. Rõve nohu, palaviku ja köhaga taud on kallal, tänapäeval võib iga viirushaigus koroona olla. Olgu siis pealegi. Juba teine aiapäev täitsa tuksis. Ja üldse on ka tuksis. Puhtalt köharohu ja MSMV (mustsõstramoosivee) peal saab kuidagi ära elatud. Poolunenäolised pikad raisatud päevad kus õues miilab soe sügispäike ja tahaks ju küll peenrasse, kuid jalad on nagu makaronid.

06.10 +16, päike, pilvitus. Jälle ideaalne aiailm, aga täna minust veel aednikku ei ole. Alles sai tõvemülkast välja roomatud ja inimeseks hakatud, lihtsalt teen plaane. Plaanid on suured. Sest neli päeva sai tuugalt selili oldud ja aiandushooaja viisipärane lõpetamine kõik puha pooleli. Kerin kaltsukerasid, passin esimese talvehooaja vaiba värve kokku, panen suveriideid ära, kuid mõttega juba sügaval peenras, et ehk homme siis ...

08.10 +16, päike. Hooaja lõpetamine jätkub hoogsalt: viimased istutamised, ebakohtade likvideerimine, lohkude täitmine, tühjade kohtade äramärkimine ning õhtul tuli rongi pealt mu noor ja tubli sulane ning alustas pealsete mahavõtmisega. Puhas rõõm! :) Ta oli kiire ja tõhus nagu Harvester ning tegi tunni ajaga ära minu kahe päeva töö. Ainult, et kui maha saab võetud umbes saja floksipuhma pealsed ja mitukümmend pojengi, siis moodustub sellest üüratu kuhi. Kahjuks ei ole suurel kompostikastil veel neljandat külge  ja ladustamisega tuleb veitsa oodata.

09.10 +7, taevad tumedad ja erinevad vihmad terve päeva. Kompostikasti külje panin paika, aga muude tööde jaoks ikka liiga laussajune ja las olla pealegi vahepeal üks puhkepäev. Meeles küll üht-teist mõlgub, kuid peale esimest läbiligunemist enam õue ei kutsu. Ja erilist kiiret ka pole. Novembrini on umbes paarkümmend päeva, maha on vaja istutada veel vaid kolm taime, sibulad on veel tulemata, poole aia pealsed lõigata, siis kogu aia rohimine ja ongi kõik. Ning novembris ei tarvitse ka kohe veel talveks keerata. Ehk.

10.10. Pilves, +12. Hallid ja madalad taevad, haneparved ekslevad laotuse all ja carmichaeli käoking lehvib tuules nagu indigosinine lipp. Imeilus värv ja peen mahe aroom.  Käin iga päev vaatamas, aitäh, Tii :). Aster tongolensis lõpetas septembri lõpus õitsemise, kuid frikartii aster, taevassinine aster, amellastrid, keegelaster (äitäh, Eve:) säravad sügises. Siin ja seal pistavad ninakesi välja valged, kreemikas-sinised ja helesinised sügisesed krookused, alpikannid sätivad õisi, sügislilled on juba poole peal ja mõni lihtsameelne priimula arvab olevat kevade saabunud. Sinililledele oli hea suvi. Nad armastavad parasniisket. Kevadeks on paljudel puhmikutel suured toredad pungad kasvatatud.

12.10 +15, päikepäike. Kena pikk ja soe aiapäev. Aknaalune peenar on talvevalmis pandud. Ja seoses vabade istutuskohtade otsimisega lahkus aiast magnoolia Susan, kes oli saanud kevadel korduva hoiatuse mitte kasvada kõrgeks puuks ning mitte ajada juuri nii kasvuhoonesse kui floksipeenrasse. Muidugi ta vilistas selle kõige peale. Ka tänavu suvel olid kasvuhoone ühe külje tomatid nukravõitu olemisega ning puuke kahekordistas oma võra suuruse. Kahjuks oli mul ta jaoks kõigest ruutmeeter maad ja Susan läks suuremasse aeda kus on ruumi laiuda ning tõeliselt suur ja ilus olla. 

13.10 +10, päike. Imeilus kollane sügis, malbelt soe päike mängib kuldsetes tammevõrades ja mina löön jätkuvalt peenraid talveks läikima. Täna sai ka eelviimane istutus tehtud. Uuele amellastrile (kuhu ma selle küll panen?) leidus tore päikseline koht magnooliast vabanenud platsil (igavene lahmakas maad). Ja kuna ma vahepealses meelesegaduses sirutasin käe päevaliiliate `Holsteiner Beautiful Madness`, `Encore d`Ivoire`ja `Broadway Phantom`järele, siis on nüüd ka neile kenasti kohad olemas.

14.10 +8, hommik poolvarjus, pärastpoole vihm. Täna öösel juhtus midagi puude lehtede kinnihoidmise süsteemiga. Meie tänava vahtrad on nagu üks mees enamiku kasukast asfaldile poetanud. Et siitmaalt nagu vähem kuldne sügis. Eks ole juba ka aeg, kased olid kõige esimesena raagus. Täna tuli madalmaadelt kümme kilo lillesibulaid. Jagasin kambatellimuse kastidesse ära ja läksin sõitu. Metsad olid meeliülendavalt maalilised ning tihe peenike vihm sibises esiklaasile. Tarisin külast koju kaks kasti juturaamatuid. Tali ju tulemas.

16.10 hallad eile ja täna maas, päeval päike ja +10. Paraadpeenra rohimine ja pealsete lõikamine. Kuidagi kummaline, kuid NII tore töö. Selja taga jääb alles puhtand. Võtan üles ka hiidhüatsindid, sest need on mu viimaste suvede lemmikud ja narr oleks talvega riskida. Võibolla ei pea talvel avamaal vastu nagu korra juhtus ja kus selle kahju ots...Eriti veel kui kevadel napilt pöidlajämedused sibulad suvega kolm korda suuremaks on paisunud. Väga sümpaatne tegelane, ei vaja toestamist ja õitseb pikalt. 

18.10 +5, päeval päike ja +12. Tasapisi hakkab tagaaed korda saama ja selle üle on hea meel. Uued sibulad on ka maha pandud. Miskit kontimurdvat ju pole, ainult et kompostikastid ägavad materjali külluse all. Ja kui ma varem võtsin mullategemist nii tõsiselt, et importisin ka tammelehti sisse, siis tänavu jääb see osa ära. Lehemuld on mõnna kuid lihtsalt pole ruumi kus ladustada. 

Härra Tibu isiksus on kahestunud. Mister Mugav tahab öösel unisena tuiata kassikasti juurde ja soojas pimeduses teha väike sorr ning pererahva kaissu tagasi. Aga Mister Metsik hüppab vaese perenaise peal kitse (et tõmmata enda peale kõigi jumalate viha) ning lipsata rõduukse vahelt välguna välja, et perenaise unesoe päkk ei jõuaks hoogu juurde anda. Ja siis on NII nirvaana minna mõõdetud sammul peenrasse selle äsjaistutatud kuradima amellastri juurde, kaapida kohevas mullas ja sittuda kuuvalgel nii nagu seda kõik kassid on teinud ürgaegadest seniajani. Ainult, et edasi on tsipa nutune. Ta vaatas toas kindlasti termomeetrit, mis näitas ligi kuus kraadi plussi ja ma võin siin hüpata palju tahan, ega ta avama ei tule. Ma parem ei hüppagi. Lähen poen verandal Bondi kaissu. Vana tark kass, teab kuidas asjad käivad. Täpselt nii ongi.

22.10. +13, pilves. Killin epide peenras röövkannikest. Küll on ikka jube nähtus, paljuneb nii seemnete kui juurte kaudu. Viimastel aastatel olen hakanud süstemaatiliselt lähenema ja väike lootus on, et ehk saab lahtigi sel moel. Epide peenras on tänavu vaid noored kergelt juurdunud taimed ja vanu nuhtlusepässe vaid mõni üksik. Kõige raskem on neid kätte saada kivila pinnasest.

23.10 pilves, vihmapoolne +13. Loen praegu kummalist raamatut. See on: 

Sei Shōnagoni (u 966–1025) „Padjamärkmed“ („Makura no sōshi“) on Jaapani õukonna kõrgkultuuri kuuluv proosateos, mis oma tundlike ja täpsete tähelepanekutega on juba sajandeid lugejaid võlunud. Heiani ajastust (794–1192) pärit teos on kirjutatud zuihitsu („pintslile järgnedes“) stiilis ja kujutab endast kirjut kollaaži jõudehetkedel kirja pandud tekstidest (nimistud, mõtisklused, päevikukatkendid). Pole teada, kas „Padjamärkmed“ pidi autori nägemuses saama ka mingi lõpliku kuju või olidki need juhumärkmed, mida ta oma puidust peatoe laekas hoidis. 21. sajandil on „Padjamärkmetes“ nähtud veebikirjandusele omaste joontega teksti, mille eklektilisusest ja fragmentaarsusest on saanud selle peamine tugevus. Seda võib lugeda omamoodi Heiani ajastu blogina, kus autor on oma mõtteile vaba voli andes kirja pannud kõik, mida elus tähtsaks peab. Vastavalt vajadusele võtab „Padjamärkmed“ kord päeviku, kord nimistu, kord juhuslike ülestähenduste kuju, mõjudes nii väga ajakohaselt. Teose üllatava värskuse ja seosed tänapäevaga tundis ära ka režissöör Peter Greenaway, kes 1996. aastal tegi teose põhjal filmi „Padjaraamat“ („The Pillow Book“). (kopeeritud raamatututvustusest)

Ja kummaline, kuid see umbes tuhat aastat vana kirjutis meenutab tõesti üldjoontes tänapäeva blogisid. Kirjalikud mõtisklused, märkmed juhtumiste või sündmuste kohta, sekka mõned väärtushinnangud jne Tunnen ära ka selle joone, et kuigi kogu kirjutatu põhjal saab kätte inimese üldpildi, siis oma põhiolemuse hoiab ta varjus. Nii, et kui peaks päriselt profileerima hakkama, siis läheks raskeks. Väga väljapeetud blogi. omamoodi ajakapsel ja tõeline maiuspala ajaloohuvilisele. Mida tegi, mõtles või arvas jaapani keisri õukonnadaam oma ajas, milline maailm teda ümbritses ja millised olid tema väärtushinnangud...Näh, harjumuslik kirjasrift läheb kopimisega alati tuksi...

Aga aitab ilutsemisest, viimane aeg asjalikuks hakata, sest päev on alanud! 

23.10. hommikul sügistorm, paduvihmad, päeval päikepäike, +12. Puud on nüüd enamasti raagus ja peenras röövkannikesi killiva aedniku tagumikku puhuv tuul pole enam mahe. Huh, lõpuks sai tehtud see aia jubedaim peenar. Pean järgmine suvi hoolega silma peal hoidma, et asi nii hulluks ei läheks.

25.10. Pilvine soe hommik +9, päeval +15. Sügis nagu ikka sügis, kuid täna on eriti mõnus. Meie tänava lehtpuud on küll täiesti raagus, kuid päike kuldab kõik üle. Imeline on sellise sooja ja päikesepaistelise ilmaga toimetada. Olen otsaga eesaeda jõudnud. Korraloomise käigus leidsin kahele suurele kurerehale (viimased istutused Blue Blood ja Rozanne) sellised kohad kus nad teisi ei sega kuid ise kenasti mõjule pääsevad. Muidugi nõmm-liivatee lagendike arvelt, kuid oligi viimane aeg neid korrale kutsuda. Iga mätas on  juba sõrmipidi kuskil peenras sees.

29.10 Helepäiksene hommik, +1, kahvatusinised taevad, päeval päike ja +7. Öösel sadas. Olen kõikvõimalikud takistusribad (kompostikasti tühjendamine, pinnase tasandamine, potielanike mulda kaevamine või maha istutamine) läbinud ja nüüd läheb viimaste peenarde puhastamine päris kiiresti. Eile kompostikasti lahtikaevamise ajal oli tore üllatus. Vahasulatuse käigus paneb mesinik sulatusjäägid komposti. Tõenäoliselt koosnevad need jäägipätsid mingis osas vahast, meest, suirast ja jumalteab, millest veel. Kuid vihmaussilaste jaoks on see nähtavasti puhas jõusööt. Juba esimest kamakat tagurpidi pöörates oli selline hetk, et kui olnuksin vihmaussifoobik, siis oleks see olnud elu teravaim elamus. Kamaka alumine külg oli nagu roosa rüijuvaip, ainult et vonklev ja elav. Asetasin veel läbitöötlemata tükid koos bioloogilise roosa mullamasinaga suurde kompostikasti ja nende all oli juba puhas paks huumus. 

Viimased õitsejad aias on keegelaster, südajalehine aster, päsmasaster ja madal aster. Nii pehme sügis on, et krüsanteemid said rahulikult lõpuni õitseda, mida meil iga aasta küll ei juhtu.

30.10. Öösel sadas, +9, soe poolpilvine hommik ja samasugune päev, kusagil sõuavad vihmapilved, kuid meil hoiab kuiva. Ongi peenrad tehtud, jäävad vaid alpialad ja katete peale panemine. Katan mauklehti, marmorlehti, nelgimättaid ja kivirikke. Viimased saaksid ka katmata hakkama, kuid kattes on õisi kevadel rohkem. Alpikannidele panen ka igaks juhuks klaasid peale. Vahel on nende jaoks liiga pikk ja vesine olnud see mede tali.