Kui õues on plusskraadid, magab Härra Tibu voodi ääre all. Põrandakütte soojus on mõnus ja kui selg või külg perenaise poole vaibale välja sirutada, siis oled veidi nagu seltskonnas ka. Polegi vaja tingimata just voodisse ronida, söövad seal Ringvaate kõrvale oma kurki, krõpse ja salatit, nõme. Aga eile avastasid Tibu inimesed Jupiterist uue krimiseriaali. Kaks esimest seeriat ei saanud nagu eriti vedama kuid siis läks põnevaks. Köögist toodi nosimist juurde ja krimiorgia läks edasi. Kell kümme tuli megaunine Härra Tibu voodi alt välja, sättis ennast risti teleka ette ja tahtis teada, et ei tea mis kell siin kuradi majas ükskord ka magama minnakse ja kas üldse!!! Kassist ei teinud keegi välja (ot, misse Jon nüüd ütles, keri tagasi, kass tuleb eest ära lükata) ja vahiti muudkui filmi edasi. Peale mõningate kehakeeleväljendite (pange põlema ennast! jne) ja protestiilmingute (ekraani ees tolgendamine) lõi Tibu käega ja kukkus suvalisele kohale magama nagu hunnik unist mustvalget tainast. Krimka läks aina põnevamaks. Kuuenda seeria peal tuli inimestele mõistus koju, et peab vist ka magama minema, muidu ei saa hommikul üles. Kass korjati peatsist üles ja topiti jalutsisse oma krundile, perenaine veel õpetas, et vajuta madalaks ka, muidu "ei võta juuri alla". Iga vähegi mõistuse juures olev majakass küsiks, et ei tea kuidas küll sellises keskkonnas peaks saama väärikust säilitada, kuid Härra Tibu kasuks peab ütlema, et öisel ajal on ta suhteliselt kergesti paigutatav ja magab sealt edasi kus parajasti pooleli jäi. Ja võttis tõesti kohe juured alla ka. :)
P.S. Eile sai meie armas majakass Härra Tibu 15 aastaseks. See on pikk aeg isegi meile, mis siis veel kassi jaoks. Milline on üks vana kass? Esmajoones tuleb ära märkida, et inimeste ümber sõrme keeramise kunsti on ta selle aja peale täiuseni lihvinud. Peremees ei hoia maiuse pealt kokku ja teeb kõik mis kass tahab ning isegi mina heldin kui Tibu oma prääksuval häälel midagi nõudma hakkab. Näokene aga hakkab halliks minema ja hüppevõime ei ole ka see mis vanasti, kuid mängulust ja krutskid pole kuskile kadunud. Armastab endiselt rõõmust ruiata, vaipu kortsu joosta ja ülemise korruse puidust käsipuuposti saepuruks kraapida. Viimastel aastal on ilmnenud paar uut kommet - tahab sülle ja kaissu. Nii, et kui teil on juhuslikult kass, kes ei armasta süles olla, siis on lootust - viieteistkümne aasta pärast te saate mis tahtsite.
No comments:
Post a Comment