Tuesday, December 31, 2024

Novembrine jõulukuu

 02.12. +3, pilves, tuuline ja kõhe. See on selline ilm, et kuigi on plusskraadid, teed südame kõvaks ja rühid edasi, sest poodi peab ju minema. Aga sigakülm on. Külmem kui südatalvel. Ja kepikõnnile ma küll täna ei lähe.

07.12. -2,5 pilves, lumekirme juba viis päeva maas (ca 5 cm). Kuigi paar päeva tagasi oli senine külmarekord (-8), on maa alt sula. Hoolimata lumevalgusest on suhteliselt pime ja madalate taevaste aeg. Kui kuu alguses sattus pilviste vahele ka päikesepaisteline päev, siis sättisin juhust kasutades ühe pretensioonikama vaiba värvid kähku paika, et ei tea millal jälle sellist kududa saab. Hallide ilmadega ei tee beezil ja vanaroosal enam vahet, rääkimata tumedamatest toonidest. Laps on teist nädalat Argentiinas ja teeb seal ajalugu. 

10.12 +2, poolpilvine ilusa loojanguga (süsimustad puuvõrad mangokollasel taustal) päev. Nüüd tuleb üks mittetalvine nädal ja siis näis mis edasi, et kas on valged jõulud või ei ole valged. Suht savi tegelt.

Täna sai nalja. Linnaisand tuli oma kodukiisuga meile külla ja lasi preili reisipuurist välja. Preili on mustvalge ja umbes sarnaselt värvunud kui Härra Tibu. Ikka valge manisk, valged käpad jne. Härra Tibu läks esikusse külalist tervitama. Preili tegi selgeks, et kuni tema maja uurib, hoitagu eemale. Läksin istusin tahatuppa sofale Bondi kõrvale kes seal tukkus. Igaks juhuks, et kui külaline tuppa jõuab, Bond võib äkiline olla ja mine tea...Preili ilmuski nähtavale, nuusutas toolijalgu, küünistas ahjupinki ja uuris meie puust jõulukuuske. Bond ei liigutanud vurrukarvagi. Ja siis ma mõistsin - ta pidas preilit esmapilgul hämaras Härra Tibuks, kes toas ringi uimerdab, tõsi, küll pisut jaburalt püsielaniku kohta, kuid siiski, värvid ju tema omad ja ega see vana kass alati niiväga mõistlik ka ole. Hämmeldus ilmus Bondi näole alles siis kui ka Härra Tibu koridorist nähtavale ilmus ja vaateväljas oli korraga kaks "Härra Tibu". Bond tõusis istukile, tunnistas mustvalgeid, vaatas mulle otsa, et kas ma ka näen ja siis heitis mu käe alla uuesti maha Ah, ma ei viitsi...mis silmamoondus see iganes ka poleks. Sellest võiks järeldada, et kassid näevad tihtilugu imelikke nähtusi ja hakkad sa siis iga väikse asja pärast närvi minema.

16.12. +3, pilves, vihm, mis sulatab eile sadanud lund. Mitte, et mul kahju oleks või midagi. Vahepeal on olnud mitu küünla- ja vaibategu, väike külmalaine (-6,5) ja tõeliselt tore taaskohtumine hea sõbraga eelmisest elust. Detsember on suhteliselt vihmane, vahepeal 5 cm lund ja siis jälle vihm.

18.12 -7 ja imeline päiksetõus. Selgeid päevi on tänavu detsembris vähe ette tulnud. Võtab kohe twistima see päikesepilgar. Liiatigi, et täna tuleb Laps kaugelt maalt tagasi. Kuid kergliiklustee on paksult jääs nagu kevadeti.

20.12 +4, pilves. Eilne vihm ja +5,5 sulatasid kergliiklusteelt jää. Ka meie tänav oli suht puhas. Talveti on see palavalt tagaigatsetud luksus, et saaks julge sammuga kindlal maal kõndida. Ja mis seal rääkida, ka varandus sulas lume alt välja. Tegin mõtliku aiaringi ja paitasin pilguga magajaid. Veel vähemalt kolm kuud kevadeni...Mäletan eelmisest aastast seda tunnet kui kevadeni oli jäänud vaid üks kuu: "Issakene, kas tõesti juba märts! Mitu vaipa ma jõuan veel kududa?" 

Pokumees on meil tuntud oma hea südame poolest ja kassid oskavad sellise mehe juba kaugelt ära tunda. Oh neid oma väljamõeldud tsirkusetrikke, millega talt maiusekrõbinaid välja pressitakse...Härra Tibu ronis ahjupingile, vaatas sealt nõudlikult Pokumehele silma sisse ja tegi oma maiusenurumishäält, mis kõlab umbes nagu siis kui part teeks näu. Väga prääksu moodi, kuid mingi tabamatu näuelement on juures. Pokumees heldis...kuid maiusekott oli tühi! Mis nüüd teha? Ta läks kööki, võttis tavalisest kassikrõbinakotist kolm pala ja pani need ahjupingile Härra Tibu ette. Too nuusutas ja vaatas siis peremehele teravasti otsa. Sina, sitikas, sa petsid! Ja lahkus ahjupingilt nii solvunud olekuga, et isegi selja tagant oli näha, et on silmini solvunud. Mina väike loom, kõik kiusavad ja petavad...Mis sa teed ära...Selle peale ei jäänud muud üle kui poodi minna ja uued maiusekrõbinad tuua. Ja kiiresti!

21.12 +3, sombune, vihmane. Täna on päike pesas. Ja edasi läheb ilm ainult valgemaks. Teoreetiliselt. Viimane kiire küünlategu sel aastal, sest osad kingipakid on veel täitmata. Pliidil podiseb veekopsik, mille sees vahanõu. Õhus heljub mesilasvaha magusat lõhna. Vormid juba ootavad, tahid on paika seotud ja siis tuleb valamine. Kuldne läbipaistev vedelik voolab vormidesse ja hakkab toaõhus kohe tahkestuma, lõhn on taevani. Aga küünlad saab kätte alles paari tunni pärast, sest tegu peab olema täiesti jahtunud. Rullin hiljem silikoonist vorme küünalde pealt maha. Küünaldel on puhas sidrunkollane värv. Vaha on müstiline materjal. Mesilased on ta tootnud oma kehas, ehitanud sellest oma interjööri ja siis see töötab veel ka küünaldena. Süütad tahi ja see põleb, annab sooja ja valgust pimedal ajal. 

24.12 +1, jõululaupäev on pilves, kuid valge lumekirmega. Vaikne hommikupoolik kell seitse. Härra Tibu istub pimedas toas küdeva kamina ees nagu vaim, peremees nohiseb veel magada. Ei ole need ööd veel lühemad midagi...Ka päev tõotab tulla üsna hallitaevane ja pime. Aga tore on mõelda, et see kõige pimedam päev oli juba ära ja nüüd läheb jälle heledamaks. Kasvõi kukesammu võrra.

Pärastlõunaks on nõud laua peale pandud, salat valmis, keeks lõigatud ja tuba soojaks köetud. Hakkame ootama. Ikka veel kedagi pole ja selle suure sahmerdamise peale oleks igaüks valmis väikeseks veiniks. Miski inimlik pole ka meile võõras ning me nööbime lahti minipudeli Proseccot. See on nii hea, et avame juba valge veini. Esimese pokaali pealt meid tabataksegi. Saabuvad kõige kaugemad külalised, otse Mallast. Neil on kaasas suur kaanega vaage mis on täis omatehtud komme. Pool ööd meisterdasime, ütleb Lapselaps uhkelt. Asse muheleb rahulolevalt. Jeerum kui hästi nad sobivad, onu ja õetütar. Kommid on mee baasil, kokku segatud meest, mandlijahust, toorkakaost, seemnetest, kookoshelvestest ning maitsevad põnevalt ja vanaaegselt. Tuba on kohe elevust ja juttu täis, üles pannakse purskkaev-kasside jooginõu ja edaspidi saadab pühademelu kerge veepladin, mis meenutab ojakese vulinat. Siis kostab lapsehääli ja saabuvad noored koos pesamunaga. Nüüd on õige aeg kala ahju susata mida ma ka teen. Otto paneb sauna küdema ja kõik räägivad röömsalt läbisegi. Lõpuks saabuvad ka Väimees ja Laps. Tuppa tuuakse kaks kitarri ja bassivõim. Kingijagamine tekitab elevust. Igaühele on midagi. Mina saan kingiks suure purgi isetehtud karulaugusoola, tüki eksootilist viirukit, omatehtud martsipani, mis maitseb kui ambroosia, argentiina hõbesepa taotud kaelaehte labradoriidist kiviga, pähkleid, maaõunu ja ühe ilusa küünla. Ilmselt on mu nõrkused kõigile teada, sest kõik on just see mida vaja. :) Lapselaps koos väimehega mängivad taustaks dzassi ja mulle meeldib jutu sees vaadata kuidas noore daami haprad sõrmed maskuliinse basskitarri jämedaid keeli mängleva kerguse ja kiirusega sõrmitsevad. Teine pool mehi joob õlut ja saunatab. Naised lobisevad lastest ja elust, Õhtu veereb mõnusalt ja ma olen häppi, sest seekord said kõik aega tulla.

26.12 +7, soojarekord või? Eile aiaringi tehes avastasin, et kevadine emajuur õitseb ja kõik igihaljad lehtsed taimed (iileksid,  näsiniined, sõnajalad, itaalia aarum, alpikannid) on väga efektsed ja terved. Polegi harjunud sellega, et talvel ka aeda võiks kaeda või midagi ja et ilus on. Kuid juba hakkas silma umbrohututakaid, mis vahepeal kasvanud ja enne kui soojalaine mööda saab, siis teen ühe kõplaringi. Küünlavabrikul on väike paus kuni uued vormid postist tulevad kuid vaibavabrik kolistab laisa järjekindlusega päevast päeva ikka kevade poole. Valgust on vähevõitu, kuid saab hakkama. Tean, et päris mõnusaks läheb alles veebruaris kui antakse palju päikest ja see hakkab kangatuba soojendama. Kui seni olid järjekorras paksud villased vaibad, siis uuel aastal on plaanis hakata kuduma täiesti uusi projekte triibumustrite vallast.

30.12 -1,5, pilves, kuid lumeta. Läbi sai see soojalaine. Kaks nädalat +1 kuni+7. Aga mõnus oli. Tubade soojas hoidmiseks piisas ühest kütmisest nädalas, talvel külmaga tuleb seda kolm korda nädalas teha. 

31.12 -1.7, pilves, lumesadu. Paistab teist päris tihedalt tulevat, maa on juba valge. Ja täpselt kesköö paiku on lumesse tõmmatud mõtteline joon, vahuveinipokaalid käes, astume me üle selle joone ja käes on aasta 2025 ning siis hakkab kõik jälle otsast peale. Oh, jummijammi, mul talikülvid ikka veel tegemata...

No comments:

Post a Comment