Sunday, June 23, 2013

Loom

Silmast silma ei ole me kunagi kohtunud, seetõttu ei tea ma isegi tema kasuka värvi...rääkimata liigist. Tema urusüsteem on mul umbes teada. See paikneb enam-vähem ühtedes ja samades kohtades. Just viimane tõik teeb ta aias üldse väljakannatatavaks, sest kui Loom kaevaks kogu oma vaba aja ainult uusi käike, siis oleks tal olnud juba ammu õnn tuttavaks saada igasuguste loomatõrjevahenditega.
Seni on asjad kenasti paigas. Vahel kui mul tuleb midagi istutada "tema maale", siis roomab ta üsna pea oma käiku puhastama. Seda on näha pragunenud maapinnast. Kinnitan ülbelt oma õigusi ja tallan taime ümbert uuesti kinni. Valan ämbri vett ka maasse. Kellegile, kes omab kasukat, ei meeldi poris püherdada. Korda paar tuleb ta veel, kuid loobub siis ja uuristab kuskilt mujalt uue tee. Põhiline vastastikune maadejagamine toimub meil peenrapiirde ääres. Millegipärast on tal vajadus endale selgeks teha et tema maade piir on siin. Muru alla ta hullama ei lähe. Mulle meeldib jälle peenra äärde istutada madalakasvulisi lemmikuid ja arvatagi kuidas Looma käigupuhastusüritused mu vererõhu üles löövad.:) Peenra äärtes on ta eriti visa. Sel suvel katsetasin peenra äärtes uutmoodi istutust käelaba mõõtu paetükkidega. Taime alla ja kõrvale saab paest pantser pandud.  Nipp toimib. Loom kividega rinda pista ei taha ja ajab oma piiriurge "vabamates vetes".
Aga siiski, kes ta on? Kui ta oleks rott, siis oleks ta ammu mu liiliad nahka pannud. Ja muidki maitsvamaid juurikaid närinud. Aga pole. Kui ta oleks rott, oleksid me kaks karvikut ta rajalt maha võtnud. Järelikult on tegu mittesöödava tegelasega. Mutt? Kus on mutimullahunnikud? Seni pole ühtegi näha olnud.

Tuesday, June 18, 2013

Siili elegants

Muriel Barbery, "Siili elegants."

Maailm kirjeldatuna paari kuu jooksul läbi kahe naisolevuse silmade. Üks neist on eliitlinnaosa rikaste majahoidja, üle viiekümnene lesk, kes elab vaikselt koos kassiga oma tagasihoidlikus ubrikus ja teeskleb, et on lihtne hing. Majahoidja kirglikuks hobiks on kultuur. Oma vaba aja pühendab ta raamatutele, kaunite kunstide, muusikašedöövrite ja parimate filmide nautimisele. Ka oskab too daam lugu pidada heast söögist ja valmistab endale aeg-ajalt gurmeeüllatusi. Kõik peale tema sõbranna peavad teda tavaliseks majahoidjamutiks.
Teine peategelane on samas majas elava riigimehe üle mõistuse varaintelligentne teismeline tütar, kes on otsustanud oma kolmeteistkümnendaks sünnipäevaks ennast ära tappa ja korteri põlema panna, sest tal on juba kõik selge ja elul puudub mõte. Mõlemi arutlused enda ümber nähtu ja kuuldu üle on nii head, et tekitavad tahtmise see raamat endale koju muretseda.
Et lugu väga staatiliseks ei muutuks kolib umbes poole pealt tollesse majja üks soliidne jaapani härrasmees...
Väga hea raamatu koju ostmise teeb alati keeruliseks tõik, et pahatihti on see juba igal pool läbi müüdud. 
Selles suhtes ei erine ka ülalpool kirjeldatu teistest väga headest raamatutest.

Sunday, June 16, 2013

Seiklused oma aias

Laupäeval oli päev otsa päike, sai akusid laadida. Hea. Kündsin, äestasin, väetasin, istutasin ja istutasin ümber. Kaif. Aed elab, hingab ja liigutab ennast üldise kasvamise ja õitsengu suunas (Jaanipäeval rinnuni on rohi...). On ka väiksemaid rõõme. Rohimise käigus leidsin tõnnikeselehise ebamaguna beebid, mis eelmisel suvel avamaale külvatud said. Topelt ei kärise, sest pottidesse pikeeritud Kunda pisitaimi tabas jõhker Force Majeure, mis võttis kahekümnest 17 maha ja viimast kolme hoian kiivalt kõige üleliigse eest. Esialgu on nad elujõulised. Seevastu suur kaunidus ise, tema kasvab ja on kohaga rahul, isegi uue lehe on peenras juurde teinud. Sinise moonita meite aed igatahes ei jää.:)
Ja veel oli heameel tõdeda, et paar nädalat tagasi maha istutatud pisiolevused (Eve aiast pärit südajalehine tulikas, padjandpalderjan, alpi karukell, kääbus-kimpkellukad, alpi käokann ja kollaseleheline iminõges jt.) on kenasti kasvama läinud ja lehtigi juurde kasvatanud.
Pürenee ramonda otsustas armulikult, et kuigi see tema kasvukoht koos selle mullaseguga ei ole siiski suurem asi, kuid arvestades aedniku poolt tehtud pingutusi, varjuks asetatud kivi ja pidevat küsiva näoga otsavahtimist, siis võib ju kaks õit ikka valmis sebida. Et tükki küljest ju ei võta. Ja nüüd ta õitseb! Jee!.:)
Helmikpöörisevaimustus on kulmineerunud. Poleks arvanud. Kõik need värvid! Oeh.:) Panin uue istutusala täis ainult värve. Esialgu paistab alt veel palju-palju mulda kuid küll nad kasvavad.
Kahelehise dzefersoonia omakülvatud taim on suurema ostutaime kõrval ka täitsa elus. Küll ollakse aeglase kasvuga, eelmise suve "nööpnõelapeast" on saanud "kümnesendine", aga karv paistis läikivat. Ju siis peab nii olemagi.
Minu suurim haruldus (meil ei taha ta üldsegi kasvada ja on enamiku oma teadlikust elust (7 aastat) lihtsalt maha mossitanud), valge moosesepõõsas, otsustas, et lapsepõlv on läbi ja hakkas tänavu rikkalikult õitsema. Nooh...oma kidura kasvu kohta rikkalikult ja teiste vööni ulatuvate lopsakate moosesepõõsastega teda muidugi võrrelda ei saa, kuid sellegipoolest tohutu progress.
Olin harjunud teda õitsematuse tõttu ohutuks mõttetuseks pidama ja sattusin täna rohides näoli keset dictamnust, söörmed korrapealt ummistanud lõhn lõi muidugi mõistuse pähe. Läksin pesin vihmaveetünnis kohe näo ära, nüüd on paar tundi möödas ja esialgu mingeid kahjustusi näha pole, kuid oleks võinud ka hullemini minna. See, et kogu maailm nüüd minu jaoks dictamnuse järgi lõhnab, on köki-möki. Ehk jääb nüüd ka paremini meelde, mida nuuskida ei tohi.:)
Eile istutasin nädala sees linnast toodud aardeid. El Nino leidis koha otse verandatrepi vastas ja paluks tal seal nüüd helendama hakata. Teised imelised pudenesid ka mööda aeda laiali. Ja eriti peale seda viimast aiakülastust hakkab vaikselt peale tulema tunne, et püsikute maailma võib ikka veel vist üsna lõputult avastada. Siin nüüd mõned imekaunid oma aiast...
Harilik angerpist `Plena`
Pole aimugi kellega võiks olla tegu. Kobarhüatsindi sort?
Phyteuma orbiculare. Kas pole ilus?:)
Pretender.
50 let komsomola. Vana aja huumor - viiekümne aastaga pleegib punane lõheroosaks küll.:)
Pürenee ramonda õitseb viisakalt.:)
Cardinal
Trompet-paradiisea.
Rajah



Port Wine
Perepilt: Sun Power, kuldlauk ja June
Peaks olema Dark Mood, kuid selgita siis veel, et reaalis poole tumedam kui fotoka läbi nähtuna.:)
Väga armas umbrohi, vene ussikeel.
Üks väikestest rõõmudest - tõnnikeselehise ebamaguna edukalt idanenud külv.













Wednesday, June 12, 2013

Suvel on päevad pikad

Jõuab palju teha. Eile oli peale päevatööd veel mitu tundi tegemist Metsakalmistu objekti korrastamisel. Peale sügisesi matuseid oli suur perekonnarahula veidi segamini ja vajas kohendamist. Koorisime liivaseguse mulla ära, panime uue kihi ja haljastasime uuesti Fortunei kikkapuuga. Uskumatult kauniks on läinud metspipar, kes selles miljöös ennast tunneb nagu kala vees ning on kaks suurt ristkülikut täienisti katnud väikeste roheliste ümarvormidega. Ka kikkapuu edeneb, kuid aeglasemalt. Kalmistul ruulivad siiski kõikvõimalikud hostad, bergeeniad, metspipar, varjukivirik, linnakivirik ja kui oleks võimalust katsetada, siis prooviks kindlasti vaipsasikut, kes on üks äraütlemata võluv nähtus. Ühe korra tuleb veel minna, siis saab töö valmis.
Suvi pole veel alanudki kuid on juba täies hoos. Iirised võtavad viimast ja avanevad üksteise järel, liiliatel on juba suured õiepungad, trompet-paradiisea õitseb (tänumeeles Anitale mõeldes:) ja veel palju muudki. Enam pole mahti äsjapuhkenuid ükshaaval üles lugeda, sest neid on palju. 
Aeda on sel kevadel juurde tulnud ligi 80 taksonit. Kuigi kõik on kuskil kirjas, ei ole jõudnud neid koos istutuskoha kirjeldusega kataloogi panna. Ja üldse...mulle näib, et kataloogid on üldse talvine teema, sest suvel ei ole selleks lihtsalt aega.
Ringi saab ikka vahel vaadatud, kuid õnneks jääb ihaldusväärset kraami aina vähemaks. Praegu on mõtetes vaid õrna ülase indogosinine ja valge sort ning heliopsise kirjuleheline vorm. Ja muud nagu ei oskakski miskit...
Muig...kui järgmise aiani:).
Nojah, aga eks selle ruumiga on kah nagu on ja nüüd on tulnud juba aeg osasid olemasolevaid lemmikuid laikudeks laiendada.

Sunday, June 9, 2013

Selline ilus laupäev.:)

On ikka hea tunne küll.:)
Armastuse Festivali viimane bänd astus lavale peale kahteteist.
Laulu, mürtsu, tralli, muusikat jätkus noortel veel varaste hommikutundideni, kuid seesinane värske ämm korjas millalgi peale ühte öösel pulmamelu varjus kokku oma regaalid ja uue särava paguni, ning hiilis tasakesi vanade saarepuude alla püstitatud telgi poole. Unemati oli nii kurjalt pinda hakanud käima, et palju see vanainimene ikka jaksab...isegi kohv enam ei aidanud. Kolks!
Selja taga oli palju kauneid muljeid, uusi kohtumisi ja pikk ilus pulm, mõni mõis, et see ämm siis niimoodi unemaale ära kukkus.
Hommik algas linnulaulusidinaga. Suurte pargipuude all oli nagu kontsertsaal. Lugematud väikesed kõrid esitasid oode kaunile hommikule, päiksele, elule...
Kondasin inimtühjas mõisapargis nagu varahommikune vaim ja mõtlesin, et mis oleks kui ajaks õige Lapse ka üles. Aga kuna Laps on tuntud kauamagaja, siis ei paistnud see kuigi hea mõte olevat.
Kui olin veel tunnikese linnulaulu kuulanud, läbi uurinud mõisa renoveerimisest üle jäänud kivikangru, tuvastanud mis taimestik kasvab pargipuude all ja hoonekompleksi arhitektuuripärleid ka üle imetlenud,  juhtus ime. Selgus, et ma polegi enam mõisapargi ainus kummitus. Haagissuvilas ööbinud noored sugulased astusid ka üksaaval hommikusse ja varsti levis puude all head kohvilõhna. Ratastel suvemaja sisemusest võluti välja isegi pisike laud ja aiatoolid, aurav puder ning kõik see koos hea seltskonna, päikesepaiste ja linnulauluga hakkas meenutama paradiisi...

 Päeva teine pool möödus ratastel. Ikka lõuna poole, kus on Tartumaa...
Olime Mildaga saanud kutse tulla Iirisepeole ja see on midagi niisugust, millele pole ühelgi korralikul aiahoolikul võimalik ära öelda.:)
Ohjah. Fotod olid edasi andnud paljugi, kuid mitte ealeski ei saa pildile püüda kõiki neid värve, volange, sädelusi, varje ja värelusi, mida pakub silmast silma kohtumine kõigi nende imekaunitega...nojah ja ega täitsa tavalisi iiriseid selles imede aias vist üldse polnudki. Ja kogu aiakompositsioon võrratu tasakaalu ja ilumeelega kokku panduna võttis ka üsna sõnatuks.
Aednik on oma aias tegelikult natuke nagu jumal. Mida tema mõtleb, see saab teoks. Ta mõtleb, siia saagu tee...ja tee saab. Siia tulgu jõgi...ning siniste siberi iiriste ja pseudatade voogamisest saab jõgi. Ning kui kulissideks on sellised maalilised vooreveered ja säärane kaugvaade alla orgu, siis...nojah, tõesti jääb vahepeal sõnadest kirjeldamiseks puudu.
Eeskujud on eluvajalikud.
Muidugi ei ole ühel või teisel põhjusel võimalik alati saavutada just selliseid tulemusi, kuid vähemalt on nähtud midagi, mille poole püüelda.
Tänud Muhedikuperele ilusa õhtupooliku eest nende imekaunis aias.:)

Thursday, June 6, 2013

Iiriste ajastu


Jumalik `Blue Shimmer`
Suur ja ilus nimetu
See, kes oleks pidanud helesinine volangiline ja poole suurem. Tühja kah, mulle tema meeldib.:)
Tumannõi.
Leichtlini preerialiilia õitseb ruttu ära, kuid õitsemise ajal ei saa pilku pealt.
Sieboldi priimula `Winter Dream` näeb imeliselt lumehelbene välja.

Eile oli Bastioni Aias Söepõletajate tantsuetendus koos "Juhuksega". Oli ilus õhtupoolik. Esinejad ise on eneste suhtes muidugi kordi kriitilisemad, kuid publikuna ütleks, et ei märganud mina küll mingeid traagelniite ega apsakaid. Tantsijad olid esiplaanil ning silm-vaim keskendus nende tantsumustritele ning kõik tundus olevat hea, nii hea. Muust muusikast eristusid ja olid omapäraselt kauni helikeele tõttu äratuntavad omaloomingulised lood. Neile plaksutas ka publik kõvemini.

Afterpartyl selgus, et ka Lõõtsamehes elab suur "kompozitor"...lühikese aja jooksul on lugudeks vormunud kaks hitti - "Tatramann" ja "Kaks tooli".
Väikese reklaamina olgu öeldud, et sama etendus kordub 07.06. Bastioni aias kell 18:00 ja sissepääs on tasuta.
Ning paistab, et lühike aeg "pärast tulpe" on ümber saanud. Eile sügavas õhtus koju laekudes märkas silm kohe kahte imet - `Tumannõi`suitshall õis kumendas aiahämaras ja tema kõrval paistis keegi veel. Läksin asja uurima - avanenud oli healt sõbralt koos teiste iiristejuurikatega saadud "mittevastav". Vahel on nii, et ostad juurika, kuid näiteks tolle oodatud helesinise jumaliku volangilise asemel teeb õie lahti hoopis hallikate seelikute ja takukarva ülemise osaga olevus. Minu jaoks oli see "takupea" tõeline ime.  Kuidas saab olla üks lill ometi SELLIST VÄRVI:)
Kuigi väsimus vaevas, võtsin fotoka ja läksin asja lähemalt uurima. Lisaks aknast nähtuile, oli aias veel kaks avanenut - imeilus suur ja kõrge siniste toonidega nimeta kaunidus ja `Blue Shimmer`.
Ja kõik kurekellad olid nagu üks mees oma "tutikesed" ka vaatamiseks päikse kätte toonud. Topeltõielised kurekellad oli hea ost, nad näevad reaalis isegi huvitavamad välja kui pildil. Põnev, kas must ja valge levivad samuti isekülvi teel nagu tumepunanegi, kelle paar suve tagasi naabri aiast leidsin?
Pilte pole aega enne pühapäeva ülesse panna, sest ees seisab teistkordne ämmastumine ja palju muud põnevat. Üldse üks kiire aeg, isegi rohimiseks pole mahti olnud...

Tuesday, June 4, 2013

Uus sülem

Sääsed, palavus, leitsak, see kõik on puhas õnnistus...sest suvel ei ole lund. Ja see on peamine.
Noh, kui moodu pärast veidigi viriseda, siis eile õhtujahedas pisikesi sinise mooni  taimi pikeerides oli natsa keeruline...katsu sa keskenduda kui sääsed igalt poolt pistavad, aga tasakaalustamise mõttes lõhnas kogu maailm metsikult jälle sireli järele, ööbik võttis võsas viimast ja ühegi talve vastu seda ju ometi ei vahetaks.
Leitsak teeb imet. Liiliad on hiilgevormis ja kõik mis õitsema peab minema, see ka läheb.
Aias ringi tehes hakkas silma, et oraselehine liilia on endale viimaks õienupud saanud, kaks suve andis oodata.:)
Ka mummid tegid otsa lahti.
Pühapäeva hommikul kella kümne paiku hakkas aias õhk mummidest tinisema. Metalne ärev toon andis märku sellest, et kohe algab palundra. Hakkas ka. Mesinik käskis pritsungipudeli vett täis panna ja vuhises redeliga elupuuheki juurde kuhu kogu ärevus kokku paistis koonduvat. Noor tubli ema oli lühikese ajaga endale võimsa õukonna meisterdanud ja kui ta nüüd sellega minema oleks lennanud, sellest oleks tuline kahju olnud. Õnneks läks kõik hästi. Ema koos sülemlastega potsatas kasti ja käskijanna lõhnakäsu sund oli nii kõva, et ülejäänud reisipalavikku nakatunud kobisid talle sinna ise järele. Poole tunni pärast oli pere kastis. Murus ukerdas veel mõni rumala näoga noor mesilane, kellel ka pea segi oli aetud kuid kes väga veel ei taibanud kuhu minna tuleks.
Sülem kaalus kolm ja pool kilo ning viidi jahedasse saunaruumi maha rahunema.
Nüüd on nad juba oma tarus mesilamaal. Tarusse panemine käib hetkega. Kui kõik vajalik on pere jaoks elamiseks valmis pandud, siis tõstetakse sülemikastis olnud raamid tarru ja raputatakse sülemikasti avatud taru kohal. Vouhh! Nagu tume tiivuline vahukoor kukub paar kilo putukaid pehmelt raamidele ja valgub kohe nende vahele. Ülejäänud lähevad ka tiidsalt järgi kuni kasti ei jää enam kedagi. Uue kodu elusund oli nii suur, et saunas oldud öö jooksul oldi juba neile pandud kahele kärjepõhjale kärjekannude seinu hakatud kasvatama.
Uues kodus läks elu kohe käima. Osad kukkusid raamide peal sehkendama, osad läksid õue orienteeruma, kuid pundike, kes vist eriti suure sõõmu emaärevust sisse olid hinganud, ei saanud ikka veel sülemlemiskihust lahti. Nad kogunesid astmelauale kobarasse ja mõni sellest seltskonnast üritas tantsusammudega selgeks teha kuhu tuleks minna. Enne vaadatakse uue pere jaoks koht valmis ja kui sülemlemine toimub, siis juhitakse pere sinna. Koordinaate näitab tants. Tantsijal aga ei lastud pikalt virru lüüa miskit, tõmmati jalast ja sikutati tunnaldest kuni sõnumitooja rütm ikka ja jälle sassi läks. Lõpuks lõi too käega ja sibas tarru kärge ehitama. Mesinik ajas ka kobara laiali. Pole siin vaja mingeid reisimõtted haududa. On juhtunud ka nii, et saad mesilased uude tarru kuid sülemlemistung on nii suur, et nad lendavad ikka minema. Seekord paistis siiski kõik kenasti laabuvat ja selle uue perega on pool selle talve kahjudest kuhjaga korvatud.

Sunday, June 2, 2013

Mõdriku Suur Saamapäev.

Eile hommikul toppisime auto enne minekut korralikult täis (ole hea, nihuta veidi neid puid, siis ma näen tagant välja) ja vurasime läbi tuure koguva leitsaku Ida-Virumaa poole. Kundas sai küll osa kandamist maha pandud, kuid uued asjad jälle koormasse ja väljavaade oluliselt ei paranenud. Mina mõtlesin küll, et miks mul jalgadel järsku nii palju ikka ruumi on, kuni poolel teel plahvatas, et üks taimekott oli maha jäänud. See Kunda väike botaanikaaed on koht, kust lihtsalt ei saa mööda minna. Eile jäi ta meile nii tulles kui minnes tee peale. :) Ja ikka on mõni sort jälle esimest korda nähtud.
Mõdrikule sõitsime läbi karulaugu kuningriigi - ühtäkki oli kahel pool teed kogu maapind kaetud lumivalge õievaibaga, mis kulges mööda nõlvu puude all lõputu ja uskumatuna. Sellistes kogustes karulauku näha oli mingil veidral moel kuidagi õilistav- otsatul hulgal valget...suisa karulauguteraapia.:)
Mõdrikul käis elu täie vaardiga. Mäe peale pargitud autojoru pikkus võttis tõsiseks, hetke mõelnud sellele kui palju "kapsaid" meil peal on, võtsime julguse alla välja sõita.
Mõdriku on armas koht istuda ja jalga puhata ning puude vilus kauneid vaateid nautida, kuid või sa siis kohe saad...Kõigepealt oli vaja üles otsida oma sihtmärk E, kellele oli toodud viis kasti põnevate nimedega taimi ja siis veel keegi, kellele oli toodud seda ja seda ning veel mõned tahtjad. Kõigepealt suur vahetus ja siis paari-kolmesed diilid. Samas oli tore ka reaalis tuttavaks saada, sest internetist järsku lageda taeva alla sattudes juhtub kentsakaid situatsioone:
"No, tere, lõpuks ometi jõudsid kohale."
"Jah, käisime Kundast läbi." Ise ragistan hullult jutu ajal ajusid, et kes tema võiks küll olla.
"Kas ma pidin sulle ka midagi tooma?"
"Ei pidand, ma tulen ise läbi?"
"Hmh...vabandust, aga mis su nimi on, ma ei pane nime ja nägu kokku?"
Selgus, et hää internetituttav, kellega ma iga päev jutunurgas trehvan. Vaju või maa alla...:)
Vaatasime müügiplatsi ahvatlused ka üle ja oh seda põnevust mis seal kõik saadaval oli...
Ja siis oli mõnus reläks pika laua ääres kuhu kõik ära näinud foorumirahvas vaikselt kogunema hakkas. Oli hea istuda, päikest võtta, jutujoru veeretada ja palju-palju omasuguseid inimesi ühekorraga ühes kohas koos näha. Vasakult ja paremalt käidi mööda ja igal ühel oli mõni tuust ikka näpus või rohkem või üle kümne. Käidi ka kastidega ja puude ja põõsastega.Vahepeal jõudis alla õuele kumu, et üleval jagab keegi suurest autost (kaubik või kallur) sordihostasid ja liiliaid. Sinnapoole läks kohe palju rahvast uudistama. Meie enam ei viitsinud, minu mõte libises vaikselt autos konutavale (hiigel-) kaelus-vaigulillele ja alles pooleliolevale uudismaale ja sellele, et kõik need kaunidused tuleb ka maha istutada ja üldse. Väike aed distsiplineerib tõesti.:)
Ahhetati, imetleti, vahetati, jagati ja osteti küll üksiti, küll hulgi. Ikka tõeline Saamapäev.:)
Minu jaht oli läbi. Tõsi, mitte veel päris, sest kui varjutaimede nurgast avastasin roosa sinilille `Plena` ja teisest nurgast valge transilvaania sinilille, siis lõi silm jälle miilama.
Ei ole vist vaja mainida, et müügiplatsi taimed olid väga huvitavad ja tõelise sõbrahinnaga. 
Jah, eks ole ju Mõdrikust kujunemas omamoodi hobiaednike Meka. Kaks korda aastas...sa ei saa muudmoodi kui tuleb ikka korra ära käia.:)
Tänud Mõdriku perenaisele ilusa päeva eest!:)

Kaelus vaigulille väljakaevamine oli kerge. Ei midagi võrreldavat isegi lursslille või vesikanepiga. Jäme, lihakas, suhteliselt maapinna lähedal kasvav juurikakogum, ei mingeid Austraalia poole suunduvaid sammasjuuri. Istutusauk oli ka kodus varem valmis tehtud, nõnda, et tema oligi esimene, kes uude kohta mulda sai, et ehk siis täna hommikul algas üks kõvemat sorti istutusmaraton.


Saturday, June 1, 2013

Punkt maikuule.

Hoolimata sirelite lummavast lõhnast kiskus (loe: rebis) eesaias pilgu ikka ja jälle aiva ühte punkti. 
Eesõues on ainult üks koht tulevasele lillepeenrale, kuid seal troonis juba teist suve väike vastik mägi täitematerjali, mis kesksuveks maltsa kippus minema. Kuna selle aasta puhkuse eesmärgiks oli hunnikute likvideerimine, siis läksin üleeile mäele labidaga kallale. Kaks päeva võttis, et see laiali kärutada ja kolmandal päeval kaevasin sillutisse augu. August tuli veel kaksteist koormat täitematerjali. Hoidusin seda õnnistust maja taha ladustades hoolikalt uute hunnikute tekitamist. Majatagune tuleks tegelikult veel korralikult üle siluda, kuid ma mõtlen sellele hiljem.
 Peenraaugu põhja läks pool kogu mullavarust (elu jooksul ikka koguneb:). Sain sellega just õnnelikult poole peale kui metsa taga varitsenud vihmapilv kõigele vee peale tõmbas. Noh ja loo lõpp, sest nii kui ma kahe vihma vahel õue hiilisin ja uuesti labida tõstsin, tuli uus sahmakas. Linnametsa mändide alla minek lükkus ka kohe kuivema ilma peale.
Nüüd on see poolikult täis ajamata auk seal õue peal, mis on tegelikult uus alpitaimede peenar kuhu tulevikus kolivad kõik aias ärakodunenud mõnusad mättalised. Ise mõtlen vaikselt, et kui ma selle pühapäevaks mulda täis saan ja kui see tulevikus pooltki nii vinge välja näeks kui Kadakal, siis polekski nagu rohkem miskit tahta. Muus osas on kõik häppi.:)