Silmast silma ei ole me kunagi kohtunud, seetõttu ei tea ma isegi tema kasuka värvi...rääkimata liigist. Tema urusüsteem on mul umbes teada. See paikneb enam-vähem ühtedes ja samades kohtades. Just viimane tõik teeb ta aias üldse väljakannatatavaks, sest kui Loom kaevaks kogu oma vaba aja ainult uusi käike, siis oleks tal olnud juba ammu õnn tuttavaks saada igasuguste loomatõrjevahenditega.
Seni on asjad kenasti paigas. Vahel kui mul tuleb midagi istutada "tema maale", siis roomab ta üsna pea oma käiku puhastama. Seda on näha pragunenud maapinnast. Kinnitan ülbelt oma õigusi ja tallan taime ümbert uuesti kinni. Valan ämbri vett ka maasse. Kellegile, kes omab kasukat, ei meeldi poris püherdada. Korda paar tuleb ta veel, kuid loobub siis ja uuristab kuskilt mujalt uue tee. Põhiline vastastikune maadejagamine toimub meil peenrapiirde ääres. Millegipärast on tal vajadus endale selgeks teha et tema maade piir on siin. Muru alla ta hullama ei lähe. Mulle meeldib jälle peenra äärde istutada madalakasvulisi lemmikuid ja arvatagi kuidas Looma käigupuhastusüritused mu vererõhu üles löövad.:) Peenra äärtes on ta eriti visa. Sel suvel katsetasin peenra äärtes uutmoodi istutust käelaba mõõtu paetükkidega. Taime alla ja kõrvale saab paest pantser pandud. Nipp toimib. Loom kividega rinda pista ei taha ja ajab oma piiriurge "vabamates vetes".
Aga siiski, kes ta on? Kui ta oleks rott, siis oleks ta ammu mu liiliad nahka pannud. Ja muidki maitsvamaid juurikaid närinud. Aga pole. Kui ta oleks rott, oleksid me kaks karvikut ta rajalt maha võtnud. Järelikult on tegu mittesöödava tegelasega. Mutt? Kus on mutimullahunnikud? Seni pole ühtegi näha olnud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Sa nirgi peale pole mõelnud? Kui see on tema, siis on Su karvalistele seltsiks üks usin hiirte hävitaja, ära tema peale kuri ole ega aiast välja peleta. Meil elab see vilgas ja pelglik loomake terrassi all, paar korda oleme juhtunud teda talvel nägema
ReplyDeleteNirk ei saa ta olla. Kassid ei laseks sel sündida, valvavad väga kiivalt omi reviire. Nirk tahab vabalt ringi tilbata ja meil poleks tal rahu, neli pimedas nägevat kiskjasilma kogu aeg kuklas.
DeleteMa pakun, et käiku ajab ikkagi mutt. Kui muld on kobe, siis mutt seda käikudest välja ilmtingimata ei aja. Tuleb tunnistada, et mul endal on samad rõõmud ja ma ise peenra piiridel üllatan oma sõbrakest mootoriõliste kaltsudega. Viimane kord tegin selle vea, et toppisin neid ka mujale murusse käikudesse ja ajasin karviku päris tigedaks. Nädalaga oli tegelane hulga uusi seni puutumata alasid vallutanud ja mullahunnikuid kuhjanud. Seega tuleb vist kompromissi sobitada....
ReplyDeleteJah, muld on tõesti kobe. See oleks ka hea seletus, et miks hunnikuid pole. Tänan, Tistou.:)
Deletema kaldun arvama, et tegemist on mutiga. Mutt nimelt teeb samasse kohta uued käigud. Mullahunnikud aga tulevad uute ilmastikuoludega. Lugesin miskist raamatust. Mina kasutasin kevadel seda nippi, et tegin ta käigud pealt lahtiseks, ei tulnud sinna tagasi või kaevas oma käigud sügavamalt. Ilus see nüüd küll vaadata polnud ja praeguse ilmaga pole ka eriti kasulik.
ReplyDeleteKäike pealt lahti kaevata ma ei saa, ta on peenras sügaval sees ja seal on sada lille. Aga mõttetoest on kasu, vähemasti ei pea enam mõistatama, et mis loomaga tegu.:)
ReplyDelete