Mõdriku Suur Saamapäev.

Eile hommikul toppisime auto enne minekut korralikult täis (ole hea, nihuta veidi neid puid, siis ma näen tagant välja) ja vurasime läbi tuure koguva leitsaku Ida-Virumaa poole. Kundas sai küll osa kandamist maha pandud, kuid uued asjad jälle koormasse ja väljavaade oluliselt ei paranenud. Mina mõtlesin küll, et miks mul jalgadel järsku nii palju ikka ruumi on, kuni poolel teel plahvatas, et üks taimekott oli maha jäänud. See Kunda väike botaanikaaed on koht, kust lihtsalt ei saa mööda minna. Eile jäi ta meile nii tulles kui minnes tee peale. :) Ja ikka on mõni sort jälle esimest korda nähtud.
Mõdrikule sõitsime läbi karulaugu kuningriigi - ühtäkki oli kahel pool teed kogu maapind kaetud lumivalge õievaibaga, mis kulges mööda nõlvu puude all lõputu ja uskumatuna. Sellistes kogustes karulauku näha oli mingil veidral moel kuidagi õilistav- otsatul hulgal valget...suisa karulauguteraapia.:)
Mõdrikul käis elu täie vaardiga. Mäe peale pargitud autojoru pikkus võttis tõsiseks, hetke mõelnud sellele kui palju "kapsaid" meil peal on, võtsime julguse alla välja sõita.
Mõdriku on armas koht istuda ja jalga puhata ning puude vilus kauneid vaateid nautida, kuid või sa siis kohe saad...Kõigepealt oli vaja üles otsida oma sihtmärk E, kellele oli toodud viis kasti põnevate nimedega taimi ja siis veel keegi, kellele oli toodud seda ja seda ning veel mõned tahtjad. Kõigepealt suur vahetus ja siis paari-kolmesed diilid. Samas oli tore ka reaalis tuttavaks saada, sest internetist järsku lageda taeva alla sattudes juhtub kentsakaid situatsioone:
"No, tere, lõpuks ometi jõudsid kohale."
"Jah, käisime Kundast läbi." Ise ragistan hullult jutu ajal ajusid, et kes tema võiks küll olla.
"Kas ma pidin sulle ka midagi tooma?"
"Ei pidand, ma tulen ise läbi?"
"Hmh...vabandust, aga mis su nimi on, ma ei pane nime ja nägu kokku?"
Selgus, et hää internetituttav, kellega ma iga päev jutunurgas trehvan. Vaju või maa alla...:)
Vaatasime müügiplatsi ahvatlused ka üle ja oh seda põnevust mis seal kõik saadaval oli...
Ja siis oli mõnus reläks pika laua ääres kuhu kõik ära näinud foorumirahvas vaikselt kogunema hakkas. Oli hea istuda, päikest võtta, jutujoru veeretada ja palju-palju omasuguseid inimesi ühekorraga ühes kohas koos näha. Vasakult ja paremalt käidi mööda ja igal ühel oli mõni tuust ikka näpus või rohkem või üle kümne. Käidi ka kastidega ja puude ja põõsastega.Vahepeal jõudis alla õuele kumu, et üleval jagab keegi suurest autost (kaubik või kallur) sordihostasid ja liiliaid. Sinnapoole läks kohe palju rahvast uudistama. Meie enam ei viitsinud, minu mõte libises vaikselt autos konutavale (hiigel-) kaelus-vaigulillele ja alles pooleliolevale uudismaale ja sellele, et kõik need kaunidused tuleb ka maha istutada ja üldse. Väike aed distsiplineerib tõesti.:)
Ahhetati, imetleti, vahetati, jagati ja osteti küll üksiti, küll hulgi. Ikka tõeline Saamapäev.:)
Minu jaht oli läbi. Tõsi, mitte veel päris, sest kui varjutaimede nurgast avastasin roosa sinilille `Plena` ja teisest nurgast valge transilvaania sinilille, siis lõi silm jälle miilama.
Ei ole vist vaja mainida, et müügiplatsi taimed olid väga huvitavad ja tõelise sõbrahinnaga. 
Jah, eks ole ju Mõdrikust kujunemas omamoodi hobiaednike Meka. Kaks korda aastas...sa ei saa muudmoodi kui tuleb ikka korra ära käia.:)
Tänud Mõdriku perenaisele ilusa päeva eest!:)

Kaelus vaigulille väljakaevamine oli kerge. Ei midagi võrreldavat isegi lursslille või vesikanepiga. Jäme, lihakas, suhteliselt maapinna lähedal kasvav juurikakogum, ei mingeid Austraalia poole suunduvaid sammasjuuri. Istutusauk oli ka kodus varem valmis tehtud, nõnda, et tema oligi esimene, kes uude kohta mulda sai, et ehk siis täna hommikul algas üks kõvemat sorti istutusmaraton.