Ja veel oli heameel tõdeda, et paar nädalat tagasi maha istutatud pisiolevused (Eve aiast pärit südajalehine tulikas, padjandpalderjan, alpi karukell, kääbus-kimpkellukad, alpi käokann ja kollaseleheline iminõges jt.) on kenasti kasvama läinud ja lehtigi juurde kasvatanud.
Pürenee ramonda otsustas armulikult, et kuigi see tema kasvukoht koos selle mullaseguga ei ole siiski suurem asi, kuid arvestades aedniku poolt tehtud pingutusi, varjuks asetatud kivi ja pidevat küsiva näoga otsavahtimist, siis võib ju kaks õit ikka valmis sebida. Et tükki küljest ju ei võta. Ja nüüd ta õitseb! Jee!.:)
Helmikpöörisevaimustus on kulmineerunud. Poleks arvanud. Kõik need värvid! Oeh.:) Panin uue istutusala täis ainult värve. Esialgu paistab alt veel palju-palju mulda kuid küll nad kasvavad.
Kahelehise dzefersoonia omakülvatud taim on suurema ostutaime kõrval ka täitsa elus. Küll ollakse aeglase kasvuga, eelmise suve "nööpnõelapeast" on saanud "kümnesendine", aga karv paistis läikivat. Ju siis peab nii olemagi.
Minu suurim haruldus (meil ei taha ta üldsegi kasvada ja on enamiku oma teadlikust elust (7 aastat) lihtsalt maha mossitanud), valge moosesepõõsas, otsustas, et lapsepõlv on läbi ja hakkas tänavu rikkalikult õitsema. Nooh...oma kidura kasvu kohta rikkalikult ja teiste vööni ulatuvate lopsakate moosesepõõsastega teda muidugi võrrelda ei saa, kuid sellegipoolest tohutu progress.
Olin harjunud teda õitsematuse tõttu ohutuks mõttetuseks pidama ja sattusin täna rohides näoli keset dictamnust, söörmed korrapealt ummistanud lõhn lõi muidugi mõistuse pähe. Läksin pesin vihmaveetünnis kohe näo ära, nüüd on paar tundi möödas ja esialgu mingeid kahjustusi näha pole, kuid oleks võinud ka hullemini minna. See, et kogu maailm nüüd minu jaoks dictamnuse järgi lõhnab, on köki-möki. Ehk jääb nüüd ka paremini meelde, mida nuuskida ei tohi.:)
Eile istutasin nädala sees linnast toodud aardeid. El Nino leidis koha otse verandatrepi vastas ja paluks tal seal nüüd helendama hakata. Teised imelised pudenesid ka mööda aeda laiali. Ja eriti peale seda viimast aiakülastust hakkab vaikselt peale tulema tunne, et püsikute maailma võib ikka veel vist üsna lõputult avastada. Siin nüüd mõned imekaunid oma aiast...
Port Wine
Need avastused, mismoodi keegi käitunud on, on alati väga huvitavad. Ega see moosesepõõsas jaheda ilmaga ei kõrveta, aga alati on targem veidi karta kui kahetseda, sama ettevaatlik tuleb olla ka kõigi tulikalistega
ReplyDeleteAga avastamist jätkub rohkem kui üheks eluajaks ja kõike niikuinii teada ei saa, see teebki elu põnevaks
Tulikaid eriti pole. Aga moosesepõõsas on tõeline keemiarelv, alles järgmine päev hakkasin tundma lõhnu ja maitseid, mis ei meenutanud dictamnust.
DeleteTittedevüle eriti hea meel ja muscari plumosum ongi nagu juuresolev silt näitab. Ma olen kahel korral maha pannud, aga õit pole näinud. Päris huvitav
ReplyDeleteOh seda rumalust! Mulle oli nimi Muscari plumosum kinnistunud kui eesti keeli kobarhüatsint.:)
DeletePalju huvitavaid tegelasi! Hostakompositsioon meeldib üle kõige!
ReplyDeleteMa tänan.:)
DeleteAitäh, sain siit vajaliku idee, aga enne oleks hea teada, kui pikalt see angerpist õitseb?
ReplyDeleteHostade perepilt on tõesti kaunis ja sellised aiahoolikute pildid minu jaoks väärtuslikud. Ma neid istupoodide hostapilte alati väga ei usalda - mine tea, mis kombel neid töödeldud on, aga ühe aiahooliku blogi annab annab märksa usaldusväärsema pildi.
Tegelikult ei peaks too angerpist seal olema kus ta on (hostade perepildil), aga kuna ta mul esimest korda õitseb, siis ei teadnud ma tema õie suurust ega kõrgust. Õitsemisaeg kattub kuldlaugu õitsemisajaga. Ka looduslik angerpist on väga sümpaatne taim.
DeletePhyteuma on fantastilise õiega. Aga maolenkorralik, olenkorralik ja ei taha mitte midagi :)
ReplyDeleteTegelikult on ta pisike ja suhteliselt silmatorkamatu taim...no, teistega võrreldes, aga lähedalt tema õit vaadates saab tõesti kunstielamuse.:)
ReplyDeleteSee kerarapuntsel lummas mind...
ReplyDelete