Uus sülem

Sääsed, palavus, leitsak, see kõik on puhas õnnistus...sest suvel ei ole lund. Ja see on peamine.
Noh, kui moodu pärast veidigi viriseda, siis eile õhtujahedas pisikesi sinise mooni  taimi pikeerides oli natsa keeruline...katsu sa keskenduda kui sääsed igalt poolt pistavad, aga tasakaalustamise mõttes lõhnas kogu maailm metsikult jälle sireli järele, ööbik võttis võsas viimast ja ühegi talve vastu seda ju ometi ei vahetaks.
Leitsak teeb imet. Liiliad on hiilgevormis ja kõik mis õitsema peab minema, see ka läheb.
Aias ringi tehes hakkas silma, et oraselehine liilia on endale viimaks õienupud saanud, kaks suve andis oodata.:)
Ka mummid tegid otsa lahti.
Pühapäeva hommikul kella kümne paiku hakkas aias õhk mummidest tinisema. Metalne ärev toon andis märku sellest, et kohe algab palundra. Hakkas ka. Mesinik käskis pritsungipudeli vett täis panna ja vuhises redeliga elupuuheki juurde kuhu kogu ärevus kokku paistis koonduvat. Noor tubli ema oli lühikese ajaga endale võimsa õukonna meisterdanud ja kui ta nüüd sellega minema oleks lennanud, sellest oleks tuline kahju olnud. Õnneks läks kõik hästi. Ema koos sülemlastega potsatas kasti ja käskijanna lõhnakäsu sund oli nii kõva, et ülejäänud reisipalavikku nakatunud kobisid talle sinna ise järele. Poole tunni pärast oli pere kastis. Murus ukerdas veel mõni rumala näoga noor mesilane, kellel ka pea segi oli aetud kuid kes väga veel ei taibanud kuhu minna tuleks.
Sülem kaalus kolm ja pool kilo ning viidi jahedasse saunaruumi maha rahunema.
Nüüd on nad juba oma tarus mesilamaal. Tarusse panemine käib hetkega. Kui kõik vajalik on pere jaoks elamiseks valmis pandud, siis tõstetakse sülemikastis olnud raamid tarru ja raputatakse sülemikasti avatud taru kohal. Vouhh! Nagu tume tiivuline vahukoor kukub paar kilo putukaid pehmelt raamidele ja valgub kohe nende vahele. Ülejäänud lähevad ka tiidsalt järgi kuni kasti ei jää enam kedagi. Uue kodu elusund oli nii suur, et saunas oldud öö jooksul oldi juba neile pandud kahele kärjepõhjale kärjekannude seinu hakatud kasvatama.
Uues kodus läks elu kohe käima. Osad kukkusid raamide peal sehkendama, osad läksid õue orienteeruma, kuid pundike, kes vist eriti suure sõõmu emaärevust sisse olid hinganud, ei saanud ikka veel sülemlemiskihust lahti. Nad kogunesid astmelauale kobarasse ja mõni sellest seltskonnast üritas tantsusammudega selgeks teha kuhu tuleks minna. Enne vaadatakse uue pere jaoks koht valmis ja kui sülemlemine toimub, siis juhitakse pere sinna. Koordinaate näitab tants. Tantsijal aga ei lastud pikalt virru lüüa miskit, tõmmati jalast ja sikutati tunnaldest kuni sõnumitooja rütm ikka ja jälle sassi läks. Lõpuks lõi too käega ja sibas tarru kärge ehitama. Mesinik ajas ka kobara laiali. Pole siin vaja mingeid reisimõtted haududa. On juhtunud ka nii, et saad mesilased uude tarru kuid sülemlemistung on nii suur, et nad lendavad ikka minema. Seekord paistis siiski kõik kenasti laabuvat ja selle uue perega on pool selle talve kahjudest kuhjaga korvatud.