Suvel on päevad pikad

Jõuab palju teha. Eile oli peale päevatööd veel mitu tundi tegemist Metsakalmistu objekti korrastamisel. Peale sügisesi matuseid oli suur perekonnarahula veidi segamini ja vajas kohendamist. Koorisime liivaseguse mulla ära, panime uue kihi ja haljastasime uuesti Fortunei kikkapuuga. Uskumatult kauniks on läinud metspipar, kes selles miljöös ennast tunneb nagu kala vees ning on kaks suurt ristkülikut täienisti katnud väikeste roheliste ümarvormidega. Ka kikkapuu edeneb, kuid aeglasemalt. Kalmistul ruulivad siiski kõikvõimalikud hostad, bergeeniad, metspipar, varjukivirik, linnakivirik ja kui oleks võimalust katsetada, siis prooviks kindlasti vaipsasikut, kes on üks äraütlemata võluv nähtus. Ühe korra tuleb veel minna, siis saab töö valmis.
Suvi pole veel alanudki kuid on juba täies hoos. Iirised võtavad viimast ja avanevad üksteise järel, liiliatel on juba suured õiepungad, trompet-paradiisea õitseb (tänumeeles Anitale mõeldes:) ja veel palju muudki. Enam pole mahti äsjapuhkenuid ükshaaval üles lugeda, sest neid on palju. 
Aeda on sel kevadel juurde tulnud ligi 80 taksonit. Kuigi kõik on kuskil kirjas, ei ole jõudnud neid koos istutuskoha kirjeldusega kataloogi panna. Ja üldse...mulle näib, et kataloogid on üldse talvine teema, sest suvel ei ole selleks lihtsalt aega.
Ringi saab ikka vahel vaadatud, kuid õnneks jääb ihaldusväärset kraami aina vähemaks. Praegu on mõtetes vaid õrna ülase indogosinine ja valge sort ning heliopsise kirjuleheline vorm. Ja muud nagu ei oskakski miskit...
Muig...kui järgmise aiani:).
Nojah, aga eks selle ruumiga on kah nagu on ja nüüd on tulnud juba aeg osasid olemasolevaid lemmikuid laikudeks laiendada.