Tuesday, October 30, 2018

Keeramisest.

Eile keerati kella, aga kassirahvast sellest muidugi keegi ei informeerinud.
Täna hommikul oli kella helisemiseni jäänud TÄPSELT tund aega, kui Bond otsustas, et nüüd võib päeva alanuks lugeda ja küsis oma erilisel häälel (Bondi ultrahelinäu on ülipeenike, kujutab endast vaid poolt näud, kõlab vaikses toas tohutu unepurustusjõuga) õue. Edasi magada ei õnnestunud, sest siis algas see päris etendus.
Härra Tibu tallas sihikindlalt üle minu ja pages ummisjalu põrandale ootama, et mis saab nüüd. Midagi ei saanud. Siis proovis ta peremehega. Sama. Kui aga kass on midagi pähe võtnud ja täna hommikul oli ta kindel, et me rikume rängalt kella seitsme ajal tõusmise reeglit, siis otsustas ta, et sellises hädaolukorras tohib kass teha asju, mida ta tavaliselt ei või. Vana tõbras kõõlus telekaekraaniga, ajas  asju kaminasimsilt maha, sasis mu kudumistööd, krääksutas vannitoa uksega ja kraapis voodi põhja. Me ei allunud ühelegi provakatsioonile, aga unest ei tulnud ka enam midagi välja. Kui ta oli kõik trikid ära proovinud, laskus Härra Tibu voodi peatsis kõhuli ja lihtsalt vaatas meid. Mis toimub? Midagi viga vä? Te olete mu hommikusöögiga tervelt 40 minutit hiljaks jäänud.
Ausalt, kui su elus pole värve, võta endale kass. :) Võta kasvõi mustvalge, aga su elu ei ole enam kunagi mittevärvikas.
Ma ei tea miks selle kellakeeramise asi nii keeruliseks on tehtud. Hoopis lihtsam oleks ühel oktoobrilõpu öösel mitte keerata ja kõik oleks rahul.

Monday, October 29, 2018

Ikka talve poole

Kolmapäev, 25.10. kolmas või neljas väike öökülm, miinus 2,1 auto oli jääs.
Puud on juba kõik raagus.
Laupäev oli sünnale minek, õues möllas tõeline koerakas, tuul peksis vihma näkku ja pimedas linnas tuli tükk aega vastutuult minna. Uskumatu, kui palju võib ühel teel lompe olla!
Lõpuks kohal, huh. Sõpru oli üle hulga aja imetore näha.
Sünna osutus toredaks kokakoolituseks, tippkokkade juhendamisel tegi kogu sünnipäevaliste kamp salatit, ahjulõhet, risottot, parti ja magustoitu põlema süüdatud kirssidega. Retseptid on puhas gurmee ja kõrvale palju veini. Tänud ilusa õhtu eest. :)
Tagasi auto juurde oli hoolimata vihmast päris äge minna, sest tuul lükkas pä-äris konkreetselt tagant.
Pühapäev oli meil selline suhteliselt vaikne päev, aga jõudsin siiski ära teha ühe aiatiiru ja trepiastme vuugid ja Pokumees pani talvekummid alla. Aiatiiru ajal enam midagi huvitavat silma ei hakanud. Taimed on talveks valmistunud, põõsad raagus, vaid kivila on ilus, aga see pilt ei muutu, see on kevadeni selline.
Trepi tegemise ajal sadas lumekruupe selga ja kiskus üldse vähe talviseks. Oligi selline päikse ja lumekruubipilvede omavaheline sahmimine, toast oli seda tore vaadata, aga õues olla polnud suurem asi. Aknal seistes märkasin, et suure jugapuu roheliste okste vahelt poeb välja süsimust peake kuldse nokaga, noka vahel on punane jugapuu mari. Oleks sellel ajal fotokas käes olnud, oleks mailmama hea võtte saanud. Musträstas puges põõsast välja, neelas marja (okok, marikäbi:) asjalikult alla ja lendas jaapani sireli võrasse, kus kössitas ees tema kaasa. Kõik need värvid...sügavroheline jugapuu, valgust neelav must kohev sulestik, peaaegu hiilgavkollane nokk ja selle vahel säravpunane mari nagu rubiin. Sain peaaegu kunstielamuse.
Aga edasi oli sügav raamatuauk.
Täna on imeilus hommik helesinise taevaga. -6,5. Tulin varahommikul suvekummidega tasakene tööle, imelik, keegi ei üritanudki mööda minna, kuigi vastassuund oli kuni Tallinnani tühi. :)

Saturday, October 20, 2018

Õnnis oktoober

Esimene öökülm.
Peale väga vihmast ja maha magatud nädalavahetust tuli särav ja krõbe esmaspäeva hommik (8.10)
Päike säras, asfalt säras, auto sädeles ja suhkrused lilleõied takkapihta. -3,5.
Õnneks oli öökülm vaid üle paraadpeenra lohisenud ja jätnud aia teisel poolel krüsanteemid ja kõreliiliad puutumata 
Oleks võinud ju veel kesta see suvejätk, aga on nigu on. Krüsanteemid kolisin kasvuhoonesse ja muuga pole väga hoolt.  Õökülm pani suvele punkti ja olgu siis pealegi sügis. Viimasel nädalal on tõesti kõik ümberringi imeliselt kuldseks läinud. Isegi hostad on säravkollased.
11.10 sai viimane poola kraam, nimelt saxifragad, maha istutatud. Häppi. :)
Kolmapäeva õhtul saabunud vananaistesuvi on lummav. Helesinine taevas ja väga palju päikest! :)
Neljapäeval päikepäikepäike, ilusad on need kuldsed hommikud...
Reede algas sombusena, oligi kuidagi lihtsam tööl olla. Hoolimata kolmapäevasest saxifragarõõmust oli see lihtsalt üks pikemaid nädalaid. Aga omamoodi mõnus ja kasulik ka, jõudis alpikate kasvutingimuste tabelit kõbida, jõudis nõelatööd teha ja isegi juturaamatu jaoks jagus aega.
13.10 oli Laagri Bauhofi külastus ja seal vaatas mulle kurvalt otsa üks pi-isikene prestoni sirel. Sügisesed taimeletid on nagu taimevarjupaik. Räsitud, õnnetud ja kodutud. Praegu talle kohta pole, aga millagi tuleb see ära teha. Kõnd sireliga muidugi. Imelised soojad ilmad. Vananaistesuvi meelitas välja paar häbelikku krookust.
Sedasorti lehtne kivirik õitseb meil esimest korda. Päris ilmaime.

Ja suvel põua tõttu kasvu peatanud lilium speciosum võtab soojast sügisest viimast.
Päike on kalendri sugamini ajanud ka priimulal, aga tema ongi selline juhuõitseja, et õitseb millal tahab, aga mitte siis kui teised priimulad.

Laupäeval sai maha istutatud paar kuud potis olnud mairoos.  Peale pikka kaalumist sai värava tagant sirel maha võetud ja mairoosil on nüüd terve sirelialuse jagu ruumi. Tal on ikka võrratu sügisvärv. Päris kärepunaseks läks.

Korea vaher aga värvus sel aastal üsna tagasihoidlikult.

Laupäeva õhtul oli Lapsega kahasse õunamoosi vabrik ja lapselaps väsis enne purkide kaanetamist väga ära. Jäigi suurde voodisse tunnikeseks tudule. Oma magamamineku kellaajal (selles osas on meie kass lordilikult punktuaalne) ajal tuli õuest Härra Tibu. Kassi lõug vajus maani. Polegi teist tükk aega nii rumala näoga näinud. Mismõttes! MINU voodis!!! Kas SEE jääbki nüüd siia ve? Härra Tibu vaatas pererahvale jäiselt otsa ja pühkis teisele korrusele nagu ärasolvatud sinivereline. Jah, kassi õigusi oli jälle rängalt rikutud. :)
19.10 hommikul oli auto korralikult jääs. Ja peale seda öökülma andsid vähemalt pooled hostad alla. Öökülmu on hostadest suutnud trotsida vaid mõni üksik, näiteks Tii aia nimetu siniseleheline, kes on ühtlasi ka teokindel.
Nõnda, et igatepidi üks väga hea sort. Pildil parempoolseim.
Päris kenasti pidas vastu ka `Stand by Me`, samal ajal kui moused ja üldse enamik hostasid silostus.

Kolmas teistest tugevam hosta on `Beauty Substance`, aga temagi on juba pihta saanud.
Reedel peale tööd wuhisesin loomulikult kohe aeda, sest polnud terve igaviku näppe mullaseks saanud. Tegin kompostihunniku kolmeosaliseks, järgmise suve kõrvitsalistel saab seal  mõnus olema ning vastavalt aedniku hulludele tahtmistele sisaldab see nüüd ka eraldi sektsioone  okka- ja lehemulla tarbeks.
20.10 Ilus kuldne sügisetendus hakkab lõppema, sest asjaosalised lahkuvad ükshaaval lavalt. Meie aia lehtpuud-põõsad on peale jalakate kõik juba raagus. Mis tähendab, et võib põhjalikuma sügiskoristusega alustada. Täna lõikasin paraadpeenra peaaegu tühjaks. Tigusid ja nälkjaid jäi näppu paari tosina ringis. Enamasti armastavad nad astilbede ja päevaliiliate varte vahel konutada. Pool aeda on veel teha. Homme ka päev.




Friday, October 5, 2018

Krääks!

Härra Tibu on oma söögiportsu kätte saanud, aga siiberdab ikka veel köögis. Ma ei tee temast välja, joon kohvi ja tegelen ärkamisega. Härra Tibu kaob köögist.
Süvenen just alpikate kasvutingumustesse kui kostab KRÄÄKS! See on vannitoa uks. Mulle ei meeldi kui Tibu sinna läheb, sest seal on palju hämaraid nurki ja üldiselt meil tuppa ei ekskremeerita kuid mõnel talvel olen ma sealt pahateo leidnud küll. See on selline koht kuhu ei tehta, aga kuhu VÕIB nende arust teha. Teoreetiliselt siis, jah.
"Nii, mis sa siin teed?" Härra Tibu vaatab mulle otsa. Muig. Sa tulid päris ruttu. Ma tahan õue.
Tegemist oli järjekordse "nupuga".  Ja ta marsib rõduukse juurde, perenaine sabas
Mul on tunne, et seda tehakse vahel lihtsalt sellepärast, et veenduda, et sellele  nupule vajutamine ikka toimib. Sest kas poleks kõige lihtsam minna ukse juurde ja teha näu! Kõik saavad aru, et kass tahab õue. Aga tema läheb sauna, istub käterätikuvirna peal ja ootab, millal tullakse ja siis ta saab näidata mis ta tahab. Huvitav, mis ta siis teeb kui ma ei läheks? Aga seda pole kunagi juhtunud. Ja kass teab.

Septembri pildid oktoobris.

Septembris olid hostad ja muud lehtsed tegelased veel ilusad. Sel sügisel olid luubi all kõrged kukeharjad. Mõni alustas, mõni oli juba lõpetanud.
Veel septembrist paraadpeenart. Noore Talvenaudingu üks oks kandis nii, et vajas tuge.
Ja veel kukeharju teise rakursi pealt
Veel üks pilt koos roosiga all nurgas
Kaks erinevat kukeharja sorti. Kui õied kipuvad suhteliselt ühte karva punased olema, on erinevus siiski hoomatav. Üks õitseb varem ja ka peale õitsemist ilusa välimuse säilitamine on erinev. 
See käpaline trügib juba pikemat aega pildi peale, aga siin on kõrge kukehari `Stardust`, mille üks oks roosaks on muteerunud. Fotokas kahjuks õiget värvi ei näita.
Teiste seas oli sinilill millel on niisugused huvitavad lehed.
Tiia ebaküpressi tibu on kümme korda suuremaks kasvanud ja juba kaks korda talvitunud. Alguses ma ei uskunud, et ta meil vastu peab. Varsti tuleb hostad eest ära tõsta, et ruumi teha. :)
Roosid olid septembris tublid. "Helesinine" `Mainzen Fastnacht`
Väike tubli õitseja aster ageratus.
Krüsanteemid: kõige varasem tugeva varrega valge Tii aiast.
Pompoonõiega valge kaunitar, natuke hilisem, samuti tervitustega Tiile. :)
Vana hea helelilla.
Punane täidisõieline läks hoopiski kasvuhoonesse. Kui ta üldse sel sügisel õitseb. Aga karuputkelehine elulõng tunneb ennast omas elemendis. Tervitused Üllele. :)

Viinamarjadele see suvi meeldis. Seda on näostki näha.:)
Nimesildid on ammu kadunud
Dalmaatsia mikromeeria on väike armas põõsas kivilas. Õitseb 2 kuud. Jätsin sel aastal seemned peale, näis kas tuleb järelkasvu ka.
Roos `Flora Danica`. Juba teist suve Sakus. Pole katnud ega rohitsenud. Õitseb mitu korda suve jooksul.
Hokkaido kukeharja poeg elas kivilas põuasuve üle ja asub õitsema. Vastupidavuse musternäidis.
Kivila septembris

Aga otsast peale...
Ja veel
Ja veel
Ja veel
Ning teine ots
Kõrvalkivila siil-aruheinade ja korea vahtraga
Vaated, jugapuu täispäikses
Ja teine jugapuupojuke veel ekstreemsema koha peal
Kaks kaljut


Kuskil on need kivilapildid küll juba vilksatanud, aga las nad olla. Hiljem sirvimiseks on endal blogi kõige käepärasem. Ikkagi aiapäevik, või umbes nii. :)
Eile oli vaba päev. Mis võib olla veel parem kui sa saad töölt vaba päeva ja ämbri head kruusa pealekauba! :)
Wuhisesin üheksast aeda. Küll oli mõnus. Sai siit nakitsetud ja säält kaevatud ning oligi kuus tundi möödas nagu poleks teist olnudki. Pealegi oli päikepäikepäike. Nüüd on teda jälle nii harva, et võib lausa kaifida. Sügisastrid olid sama meelt.
Üks leedidest
Sooja sügisega on ikka teistkordseid õitsejaid, aga nõmme-liivateed näen esimest korda.
Sügisvärvid.
Hokkaido kukehari `Lidakense`. Kivila kehva pinnasesse on tavalise mullaga pesake tehtud, kippus lahjas mullas kuhtuma, nüüd on jälle rõõmus.
Ka kassile meeldib. :) Berberis `Aurea`
Hookeri kuutõverohi. Kui hooaeg talle ei istu (liiga vihmane vms), kaob ta maapinnalt juba juunis. Paistab, et soe suvi oli mokkamööda, sel aastal ollakse lausa külmadeni väljas. Huvitav mis maa all toimub? :)
Paeplaatide vahed on haljastatud. Järgmine suvi saab kirev olema.