Keeramisest.

Eile keerati kella, aga kassirahvast sellest muidugi keegi ei informeerinud.
Täna hommikul oli kella helisemiseni jäänud TÄPSELT tund aega, kui Bond otsustas, et nüüd võib päeva alanuks lugeda ja küsis oma erilisel häälel (Bondi ultrahelinäu on ülipeenike, kujutab endast vaid poolt näud, kõlab vaikses toas tohutu unepurustusjõuga) õue. Edasi magada ei õnnestunud, sest siis algas see päris etendus.
Härra Tibu tallas sihikindlalt üle minu ja pages ummisjalu põrandale ootama, et mis saab nüüd. Midagi ei saanud. Siis proovis ta peremehega. Sama. Kui aga kass on midagi pähe võtnud ja täna hommikul oli ta kindel, et me rikume rängalt kella seitsme ajal tõusmise reeglit, siis otsustas ta, et sellises hädaolukorras tohib kass teha asju, mida ta tavaliselt ei või. Vana tõbras kõõlus telekaekraaniga, ajas  asju kaminasimsilt maha, sasis mu kudumistööd, krääksutas vannitoa uksega ja kraapis voodi põhja. Me ei allunud ühelegi provakatsioonile, aga unest ei tulnud ka enam midagi välja. Kui ta oli kõik trikid ära proovinud, laskus Härra Tibu voodi peatsis kõhuli ja lihtsalt vaatas meid. Mis toimub? Midagi viga vä? Te olete mu hommikusöögiga tervelt 40 minutit hiljaks jäänud.
Ausalt, kui su elus pole värve, võta endale kass. :) Võta kasvõi mustvalge, aga su elu ei ole enam kunagi mittevärvikas.
Ma ei tea miks selle kellakeeramise asi nii keeruliseks on tehtud. Hoopis lihtsam oleks ühel oktoobrilõpu öösel mitte keerata ja kõik oleks rahul.