November algas soojalt ja rahulikult. Kellakeeramise segadus oli vaid ühel hommikul. Edaspidi on Härra Tibu öösel välja läinud ja hüppab täpselt kell 7 vastu akent. Kohe peale kella kinni vajutamist. Ju siis on kõrvu kikitatud, et millal see signaal kostub. Jah, pisitasa hakkad kassidega koos elades märkama, et nende põhiharrastus ei olegi magamine.
Neile meeldib avastada seaduspärasusi ja siis neisse sobituda. Igal õhtul on karvikud väraval vastas. Bond armastab aiaposti peal oodata, Härra Tibu peab vahti aiatöölaua peal kössitades.
Jah, mõnusalt soojaks läks. Eelmise nädalavahetuse kõledad tuuled ja lumepuru asendusid mahedate briiside ja kuni +11 kraadiste päevadega. Ka öökülmu pole vähemalt kuni kümnendani ette näha.
Selline soe ilm tekitab palju häid mõtteid. Siblisin nädalavahetusel kivilas, kogu kaljukompleksi pealt kogunes terve suur ämbritäis kase- ja tammelehti, lõikasin enelapõõsaid väiksemaks ja uurisin mägilaste elu-olu. Niiskusekartlikud on juba kuu aega tagasi klaasidega kaetud, aga mägisibulaid ma ju ometigi katma ei hakka. Neil sortidel, mida eelmine sügis juba reanimeerisin, on jälle häda kallal. Ei kannata niiskust ja kipuvad mädanema minema. Lasen sel hooajal loodusel endal otsustada ja vahele ei sega. Näis, palju kohti kevadeks vabaneb...
Laupäeval kiskus kangesti metsa poole. No, et puid krundil vähe ja vaja...Ega midagi, sõitsime Calmiasse ja kui mets pagasnikus, oli kohe teine tunne. Vastu talve ma neid enam istutama ei hakanud, aga kaevasin potid kenasti mulda ja kevadel on siis jälle kõnd nende kuuskedega. Sedakorda on aga tegemist tüvel pisivormidega ja sellepärast ei võta nad palju ruumi.
Tegelikult on nad mõeldud kivilate alale. Kuna osad alpitaimed tahavad kasvada päiksepaistes kuid ei talu niisugust otsest keevitamist, siis aitavad need puukesed alpialasid natuke jahendada.
Nimed on sellised: Picea abies `Jana`; Picea abies `Sonnenberg`; Picea omorica `Günther` ja kuusekasvanduse nimetu praaklapsuke, kelle nimi võiks olla `Cypressina Nana`. Tõenäoliselt kasvab ta päris kõrgeks, kuid tüveläbimõõt on vaevalt üle 50 cm. Oksad kasvavad ülespoole, okkad on miniatuursed. Selline tore kuusetorn. Talveks tuleb ilmselt veidi kinni siduda, et lumelobjakas kena vormi ära ei rikuks.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Jajah, need kassid :) ja muidugi mets :D Metsa peab aias olema. Ilmad on nii ilusad, et mu süda tilgub verd :( ei saa, no kuidagi ei saa viimaseid rohimata peenraid siblima. Aga hea, et aknastki ilu on kaeda
ReplyDeleteNeed niiskusealtimad mägisibula sordid võiks ka täitsa kord üles täheldada siin. Oleks huvitav teada küll!
ReplyDeleteKevadel saab täisnimekirja, aga kohe hakkasid silma Laura Lee, Orange Glow ja Harringer Rose ning Dr. Fritz Köhleiniga on ka kogu aeh mingi jama.
DeleteEks ta lähe varsti külmaks ka, need talvised inetused algavad tavaliselt pääle mardipäeva. Siis enam õue ei kisu. Põnevaid tubaseid päevi laudade, lõngade ja mööbliga! Ja jõudsat paranemist.
ReplyDelete:)
Mina ootan ka niiskuskartlike sibulike nimekirja,sul pikk kogemus.Kuigi see võib kohati erinev olla,minul vähese kogemuse põhjal kallakul pole Dr. Fritz Köhleiniga probleemi olnud,aeglane paljuneja küll,kuid talvitunud on siiani normaalselt.
ReplyDeleteSul on mõnusalt mägine tõesti. Äkki peaks hellikud ka kuskile külje peale istutama...Sest nad on ju kauneimad sordid.
Deletejah olud on erinevad nagu aastadki.mägisibulate jms puhul
ReplyDeleteVeider jah selle kellakeeramisega nagu keerataks kogu päevavalgus hämaruse peale. (torisedes vasakule ära) :P