Saturday, July 25, 2020

Üle suveserva, ehk juulikuu.

04.07. Suve haripunkt kestab veel, nurmedel jne...tõdemusest sel moel, et sattusin töökoha suvepäevadele ja külalislahke jahimaja omanik organiseeris safari. Sõjaväeautole sarnanev sitke välimusega kuuerattaline veok pandi inimesi täis (seljad vastakuti, nägu möödakihutava maastiku suunas, turvavööd peale) ja põrutati reisijate katkematu kila saatel (meeatel ei sobinud, nad olid lihtsalt kahvatud) pinnasteedel jõe kaldal ja põldude ääres nii, et rukkililled vuhisesid mööda nagu üksainus sinine lint. "Suve hari", nentis äraloksutatud aju, "nää, moonid ka" (punase mööduva lindi peale). Üritus meenutas ameerika mägesid, kuid erines selle poolest, et seal ei sõideta külg ees.
Üldiselt oli mõnus vahelduse mõttes kaks päeva lihtsalt maha logeleda ja mitte midagi teha. Selliseid päevi peab inimese elus ka olema. aga suve hari, jah...
Kahe päevaga muidugi muutub aias palju. Sügisese aedniku (ega ta ikka täie aruga ei ole küll) poolt istutatud sibulad (hollandi iiris, mille all oli silt sügiskrookus) läksid uhkesti õide
ja roosid plahvatasid enam-vähem korraga.
Naistepäevaroosi õiepotentsiaal, lugesin õienupud kokku ja sain 92
On päikseline ja tuuline hommik, rohin, pügan, lõikan äraõitsenud õisi ära, panen tugesid ja siis hakkab vihma sadama. Alguses ainult tibutab, siis juba tihedamini. Ilmad on viimasel vihmanädalal jahedapoolsed olnud ja mesindusele see just eriti tiivustavalt ei mõju. Ehk nagu Mesinik ütleb, pool korjeajast on pees.
Toas ootab sellegipoolest kolm kasti kärgi vurritamist, sest sel ajal kui mina Lääne - Virumaal logelesin...
Aga jah, veel ca kaks nädalat ilu, kellukaid ja lõhnu, siis hakkab üürike põhjamaa suvi asju kokku pakkima. Peale vihmu on praegu kõike nii palju, õnneks antakse kuumust vähem. Ees on kaks päeva aiaaega, mõnus.
Minerva vihmas. Peaks olema üks sinistest, esialgu mitte eriti, kuid sümpaatse lõhnaga roos. Esimest suve aias.
Ja muidugi nimetu miniroos. Olemuselt paras imetükk, sest kõrgust vaid 15 cm ja õied tibatillukesed.
05.07 Veel tuli üks uus rodopoeg. Juba suurem tibu ja selline, kellele ei saa ei öelda. Pole lihtsalt võimalik, sest kole küll, aga ma olen ka rodode poole sama palju kaldu kui flokside ja pojengide poole. Täna käisin aias ringi ja mõtlesin nii et ragises. Ning välja mõtlesin! Eesaia hapunurgast lähevad väiksed rodod, rodokesed ja cassioped tagaaia hapupeenrasse, ning uus rodopoeg võib eesaia hapunurgas suureks kasvama hakata. Isegi päikest on.
Enne tuleb valmis teha viimane siiluke tagaaia hapupeenart.
Kuumaasikad ja herned kannavad. Kuumaasikatelt sain hommikul tassitäie ja hernestest ka. Tassitäie. Kaunu, ma mõtlen. Nii viletsaid hernetaimi pole ma varem kusagil näinud. Fenomenaalne!
Samas olid need nii maitsvad, et järgmine aasta panustan juba täie tähelepanuga hernenduse arendamisele. Nurga Puukoolist ostetud suvekõrvitsa taime esimesed viljaalged on kahtlaselt ümmargused, aga eks ma siis vaheta küla peal suvekate vastu kui neist päriskõrvitsad kasvavad.

09.07 Vihmad vahelduvad jaheda tuule ja uljaste valgete pilvedega, mis kebjalt üle päikese kihutavad. Ennejaanisest leitsakust on saanud september. Hommikul tööle sõites näitas kraadiklaas +12. Ju ta siis oli ka. Härra Tibu kolis tuppa magama. Tuleb juba igal õhtul ja nõuab oma krundi vabastamist. Meie oleme laiutama harjunud ja ei taha hästi koomale võtta, aga kass läheneb teemale iseenesest mõistetava hoiakuga, mida võiks nimetada "väärikas omanik, kes teab oma KÕIKI õigusi".
10.07 Lähen täna vahelduse mõttes varahommikul tööle, päike on just tõusnud. Pilk kohtub hommikujaheduses esimesi päiksekiiri püüdva kassi omaga. Loomake kössitab mornilt päikselaigus. Missa vahid.
Teen pai, tähelepanuavaldus võetakse armulikult vastu. No nurr. Oled rahul nüüd?
Reede õhtul on väiksemõõtmeline lilleralli, jälle Tagadi kanti. Oleme hostadest ikka täitsa silmini lummatud. Nii palju ilusaid uusi sorte!
Aeda istutatuna tahab üks hosta paar suve kosuda, enne kui oma tõelist ilu näitama hakkab. Sellepärast ma uustulnukate pilte ei panegi.
Bridal Falls, suur, tugev, kaunis ja kolmas suvi aias.
Ayesha, kolmas suvi meil.
Kolm graatsiat - Marrakech, Frisian Pride ja Ripple Effect, ka juba vanad olijad.
Üks südasuvine paraadpeenra üldpilt ka, kõik muutub ju iga nädalaga. Keskel hosta Sun Power, 10 a aias.
Arengud: Eesaed on tasapisi üleni alpialaks muutumas. vasakul pool on sillutises nõmm-liivateed, paremal lõuna-lambavaip. Tuleb välja, et lambavaip on täiesti käidav. taime tumedama ala pealt läheb teerada.
Tervitused Tistoule, Lucy Liu.
11.07 Hommikust peale kisub jamaks. Tuul karjatab kohevaid valgeid pilvi hirmsa kiirusega üle taeva ja puude ladvus möllab torm. Peale lõunat lähevad pilved halliks ja õues ei ole enam midagi teha. Siirdun tubaste tegevuste juurde, sest tuul on nagu merel. Vurritame eilse mee ära. Uskumatu, kuid hoolimata heitlikest ilmadest ja jahedatest öödest, korje siiski toimub.
Õhtuks käivad tuuled alla ja homseks võib päris kena ilm tulla. Suveharjast on asi kaugel. Öine õhukargus ja päevased tagasihoidlikud temperatuurid viitavad peatselt saabuvale sügisele.
Aiaaeg kulgeb omasoodu, martagonid on peaaegu õitsenud.
Juuli esimese nädala õieuurimise pilt.
12.07 Ilus päikseline hommik, juba enne kümmet selgub, et õhtul tulevad aiakülalised. Mitte miski ei mõju aiale paremini kui taoline uudis! :)
Wuhisen kohe aeda ja käin umbrohtunud alad üle, lõikan äraõitsenud õied ja kärbin kivila suureks kasvanud enelaid. Ning siis uue energiaga pooleli oleva hapuala viimase siilu juurde. Tühjendan platsi lahjast liivmullast ja toon asemele rodomulla. Kolin eesaia hapunurgast ära kolm väikest rodo ja nende koha saab endale Dauuria rodo April Snow. Nüüd on paigas. :)
Huh, võiks ju öelda, et nüüd on aed valmis, aga võta näpust! :) Ikka veel mõned potid tahavad istutamist ja ühe roosiga peab ka tegelema.
Külalised on särasilmsed ja nende auto on maast laeni aardeid täis. Mul ei õnnestu neile mitte midagi kaasa sokutada. Isegi istmete vahele on taimed pandud.
15.07 Igal hommikul enne tööd tunnike aiandust ja päris hea. Jõuab kuumaasikaid korjata, koerahambad maha istutada, roosi ära ravitseda ja nüüdseks on ka kogu seemnekülvimajandusega ühele poole saadud. Noored tikripõõsad kosuvad, vihmaperiood kastis maa pikaks ajaks ära. Kahjuks on võimalik degusteerida vaid kahte sorti. Ülejäänud 4 naudivad veel lapsepõlve.
Noored väänkelluka taimed, üks on juba ronima õppinud.
Ja õhtuks plaanisin ma minna metsa teetaimi korjama, kuid jah, räägi jumalatele oma plaanidest ja nad saavad kõhutäie naerda. :)
10 minutit enne kuute õhtul märkan mesindusfoorumis appikutset: "Ülemiste linnaosas on mesilassülem põõsas, tulge, viige ära."
Pokumees otsis tööposti kappidest paraja pappkasti, tegi veepudeli korgisse augud ja oli viie minuti pärast autoga kohal. Parkimisplatsi kõrval oleval rohealal rippus põõsaste küljes selline mütakas.

Mina leidsin oma töökoha varudest jupi marlit ja hakkasin ka sündmuskoha poole astuma. Mesinik oli sülemit veega piserdanud ja siis mummid oksa pealt kasti raputanud. Kui ema juba kastis oli, siis marssis ülejäänud rahvas üsna taltsalt järele. Lähevad, kuid tagumikud on ähvardavalt püsti. :)

Jäid veel mõned üksikud eriti erutatud tegelased, kelle rahunemist ja kasti ronimist me veel pool tunnikest ootasime.
Siis marli kasti suu ette ja kast autosse. Kodus pani mesinik viiele raamile kärjepõhjad ja me sõitsime mesilasse. Naergu need jumalad pealegi kui tahavad, aga seni kuni Pokumees mesilasi tarusse ajas, korjasin mina teetaimi. Päikseloojakul korjatud droogid, mmm, peaks hea mõjus tee tulema. :)
21.07 Juulikuu on nagu kiirrong. Vahepealsed viis päeva on kulunud palava käes lõõtsutamise, metsas kõndimise, rohimise, istutamise, meesöömise, teiste aedade imetlemise, hamsterdamise ja vihmaootamise peale. Kui on sooja, peab ka vihma olema. Eile siis tuligi hea sahmakas. Linnas kõik ujus ja Mustamäel oleks võinud mõnel sõiduteel paadiga sõita. Saku sai ikka ka kastmise jagu kätte.
Aed on kohutavalt lopsakas. Liiliad on sel aastal võimsad ja neid puhkeb kõikvõimalikes kohtades.
Aeg-ajalt käin ikka oma uut metasequoiat vaatamas, paari kuuga on ta juba juba korraliku rüü ümber kasvatanud.
Hostapeenar ajab üle.
Juulis on värve
25.07
Vihmaga on meil viimasel ajal jälle hästi. Sajab esmaspäevast saadik. Eile kiskus lausa tormiks. Pikad paksud vihmad. Äsjapuhkenud floksidele mitte ust kõige soodsam ilmavorm, aga mis parata, seekord siis selline suvi.
Gzhel
Sweet Summer Ocean
Sweet Summer Queen
Desert
Sirenjevoi Vual
Russkaja Krassavitsa
Sirenjevoi Kostjum
Ivan Zarja
Vassilissa







Wednesday, July 1, 2020

Nädal enne ja pärast jaani.

Vihm teeb hostadega imet. Hostade lehed on juunikuus veel nii uued ja veatud. Vihmaveeloik Orange Marmaladil.
Seesinane aednik arvab, et enne jaani tuleb maailm valmis teha! Vähemalt mis puudutab korra aia üle rohimist. Lõhnab muidugi veitsa utoopia järele, aga mis siis. Rohimise asemel on ju kogu aeg vaja midagi istutada, näpsida, vanu õisi ära lõigata, tugesid panna ja eks muude asjade hulgas jõuab vahelduse mõttes võibolla natuke rohida ka. Ja siis tahaks ju veel pilte teha...
 Pojeng `Joker`, kes alguses oli selline
on nüüd selline. Säärased kombed sel sordil.
16.06 Esimene kuumalaine (oli ikka jube leitsak küll) lõppes leevendava vihmasajuga. Tohutu kergendus. Sest põud istus meil juba pooleldi aias. Palju ei sadanud kuid kastis kõik korralikult ära.
Istutasin paar marmorlehte, imetlesin oma õitsemaähvardatud iiriseid ja juba oligi aeg tööle sõita. Mustad kaunitarid, nimesildid olen juba lootusetult segamini ajanud, aga tervitus Annele. :)
Ilmselge, et aediiristest siiski loobuda ei ole võimalik. Uskumatud värvid, uskumatud aroomid...

Best Bet
Stepping Out
17.06. Hommikul +20, hakkab küpsetama, ehk saab veel vihma...
Pürenee ramonda pole kunagi nii rikkalikult õitsenud.
Cassioped

Ilupilt kivilast koos Svetlana lehisega
Ja kui uued floksid ootasid siin pottides järjekorras mõne koha vabanemist ja enne mulda ei saanudki kui kaks stagnaaegset iirist uude koju läksid, siis sireliga polnud isegi mingit potikõndi. Sups ja paigas tema oligi, just tikrimaa ääres, seal oli vaja kedagi kes oleks tulevikus veidi varjuks ja ühtlasi ka kena köögi aknast vaadata. Valget sirelt olen ma alati tahtnud. Äitäh, Airi. :)
Sirel oli põua ajal istutamise suhtes väga vapper, ei lasknud mitte kordagi nina norgu, aga eks ma hoidsin kogu aeg silma peal ka. Kahjuks ei ole mul pilti.
Alpikaljul võtab pikalehine kivirik üha uusi õitsepoose. Kui suureks saab üks õiesarikas ometigi kasvada?
18.06 Imetleme Red Sharmi. Võimsad õienuiad. Iga aasta on üks lisaks.

Lähen hommikuse õnnistunni ajal hostasid potistama, aga poole pealt tuleb vihm. Algul on selline väike ja heatahtlik, ma ei tee väljagi, kuid siis läheb taevas pimedamaks, hakkab välku lööma ja äkki jään sõna otseses mõttes dušši alla. Kena lugu küll. Ega pole mõtet enam pooleli ka jätta, niikuinii läbimärg. Vihm on soe. Lõpetan potid ära ja jätan muud tööd homseks. Lohisen tuppa, pika seeliku porine jälg järel, ajab ennastki itsitama. Siin veel mõned ennevihmased pildid, sest kesse vihma ajal pildistab.
Juuni alguse pilt eesaiast
Vaade paraadpeenrale
Paraadpeenra mättad
Roosa incarvillea ja varjukivirik kesk rohelust
Härra Tibu tuleb peremehesammul
Jaanilaupäevane vaade musta ämbriga
19.06
Päeval pannakse mu mesilasfoobia kõvasti proovile. Töölt tulles kohe mesilasse. Täispäike ja pluss 29, hea soe ilm.
Kuni meevõtuni pole viga midagi, see on täiesti normaalne, et mesilaste territooriumile sisenedes saad sa endale paar õela lennuhäälega satelliiti, kes kogu sinu kuritegeliku (sest mis see muu ikka olla saab) teekonna iga sentimeetri kaardistavad ja proovivad vahepeal, et äkki on su nõme valge jakk või mask lakanud nõelakindel olemast. Imesid juba ei juhtu ja ma säilitan ka rahu. Foobia on kuskil tagamaade tagatoa luuakapis luku taga ja närib küüsi.
Toon kärjekasti, võtan vastu, ulatan kätte, kiikan tarru, kõik on ordnungis kuni märkame metsa tagant tõusmas tumesinist pilveviirgu. Nüüd tuleb kiiresti teha, sest kohe on igasugune vennaarm kadunud. Esimesest tarust saab mee veel kenasti kätte, pilved muudkui kerkivad. Teise taru poole peal hakkab mummirahvas närviliseks muutuma ja kolmanda poole peal ütleb mesinik, et, naine, mine pane suitsik põlema. Kui ma rahu säilitades auto poole liigun, hõikab ta "RUTTTU!".
Saad sa siin...kaks tuttavat kamikadzet on lahustunud kümnete kamikadzede pilves mu ümber ja vastu maski popsab kogu aeg nõelavalmis väikseid kurje tagumikke. Foobia tõstab pea. Püüan gaasipõletiga suitsikut süüdata, aga see ei sütti ega sütti. Korra teeb suitsikusse kogunenud gaas kõva PLUMPS! ja kõik on hetkeks tuld täis, mu ümber tiirlev põrgu jääb seda vahtima, kuid kohe läheb ringmäng veel vihasemalt edasi. Foobia lõhub juba kapiust, kuid viimasel hetkel saan suitsiku põlema ja pooled põrgulised lasevad jalga. Vihmapilv on poole taevani tõusnud ning Mesiniku kallal lärmatakse juba korralikult. Liigun oma lärmajate pilves mesiniku poole, meie pilved ühinevad, see on peaaegu, ic, romantiline.
Suitsik leevendab veidi mäsu kuid imet ka just ei tee. Vihmaähvardus on korjemesilased koju toonud ning need tulevad nüüd pärima, et mida kuradit...
Paneme mee autosse ja taandume väärikalt. Paar eriti raevunut tuleb isegi autosse järgi, nad on passinud millal mesinik maski peast ära võtab. Vaatame koos Foobiaga haledasti pealt kuidas mesinik oma auto rooli taga (trah-trah!) paar nõela saab. Lihtsalt ja kiiresti. Mina enne metsatuka taha jõudmist maski ega kindaid ära ei võta. Oli see alles mäsu...
20.06 Aias puhkeb veel iiriseid. Song of Norwey, jäävalge ilu sinise habemega.
Hommikul natuke aias toimetamist ja jälle mesilasse. Kuna eelmine kord avastasime sääl küürakhaudme (Emaga on midagi juhtunud ja osad tarumesilased üritavad pere hääbumist edasi lükata, hakates ise munele. Tollest haudmest sünnivad sigimisvõimetud lesed, mis niigi nõrgale perele lisakoormaks on.), siis tuleb täna tagasi minna. Võtsime eile ainult mett kuid vihmapilve tõttu kolme suure taru alumisi pesi me läbi ei vaadanud. Kuna tarudes on palju rahvast ja parajasti pereheitmise aeg, siis võib ka emakuppe olla. Emakupud tähendavad seda, et pool peret kavatseb jalga lasta.
Seekord pani Mesinik ise suitsiku tossama ning tegi esimese pesa lahti. Hoolimata keskpäevasest korjeajast läks jälle õudne lament lahti, meie ümber tiirles sadu kimeda häälega hävitajaid. Toksiti käsi ja pead. Kolmas taru oli natuke rahulikum ja seal polnud ka emakuppe. Mesinik eemaldas küürakhaudmega raamid ja pani asemele emakuppudega raami. Saab näha, kas emata pere teeb endale sealt päris kuninganna või on nendega jäädavalt pekkis. Kahes tarus oli nii palju emakuppe, et jätkus kuningannaabiks ja ka ühe uue pere tegemiseks. Potentsiaalsed kaks sülemlemist on ära likvideeritud ja lisaks veel ämber mett. Hea päev.
Õhtused laugud.Kaugemale aeda ei viitsi täna minna.

21.06 Mee vurritamine, päeval pääsen isegi natukeseks aeda. Rohin ära paraadpeenra. Seal on praegu paras jungel. Päeval tuleb e ja toob lugeri kus peal on mõned ulmekad, õhtuks on pool "Ärkavatest jumalatest" läbi ja mu maastikud jäävad õhtul kastmata. Kena lugu küll, aga raamat on nii põnev, et pole võimalik ennast sellest lahti kangutada.
22.06. Kastan hommikul aia ja lähme objektile. Veel neli tundi mulda, rohimist, istutamist, kastmist ja vee vedamist. Me oleme tublid.
23. 06. Unustasin eile Tiia taimed Tii juurde ja lähen neile järgi. Lisaks Tiia karbikesele pannakse kaasa ka rodo. No mis saab mul selle vastu...aga kui täpsem olla, siis paistab, et hakkan vaikselt rododele südant kaotama. Neid on nõnda erinevaid ja millised värvid! Samas kasvavad nad aeglaselt. Ohjah. Igatahes ta on lausa ilus ka ilma õiteta. Tagaaia hapupeenar enne viimase siilu lisamist. Muudkui kasvab pikemaks.
Kodus on avanenud esimene valgetest pojengidest. Tere, `Festiva Maxima`! Nostalgiline lõhnameenutus vanadest headest aegadest. :)
Jaanikas on meil väike ja hubane, ilm laseb verandal leobotada. Pärast tuleb naabrimees ja mehed räägivad klõmmu metsakohina kõrvale meestejutte. Tradeskantsia lööb oma sinised leegid valla.
Talinelk pildistatud varjus
Sama taim pildistatud hetk hiljem puhmiku päikse käes olevaid õisi.
24.06 Pokumees läheb mesilasse vaatama kas valeemadega perele pandud emakupud on vastu võetud või mitte. Mina lähen tagaaeda puistama. Viimane siiluke hapuaeda valmib kolme tunniga. Mulda vedada on küll natuke mõrv, sest õhusoojus on +26 ja päike lõõmab mis jaksab. Uus rodo saab poolvarjulise elukoha ja moused on ka paremini eksponeeritud. Avanevad ka kõik ülejäänud pojengid ja kena lugu küll kuid kolm neist on samuti valged. Üks on Ann Cousins, võin vaid oletada milline? Ülejäänud peaksid olema Sarah Bernardt ja Sweet Harmony, aga ei ole. Ma ei saa ju endale nelja valget pojengi lubada, pealegi sedasi hunnikus koos. Lähemal uurimisel selgub, et vähemalt kolme saan küll ja olgugi siis selline tore valge pojengihunnik. Esimene on natuke peenemat tõugu, lameda tiheda täidisõie ja tagasihoidliku lõhnaga.
Teise südamik küünitub veidi rohkem esile kuid parfüüm meenutab põneval kombel hotelli lõhnaseepi, selline kahesooline lõhn, mis sobib nii mehele kui naisele. :)
Kolmas lõhnab nagu Festiva Maxima kuid õied on suured ja kohevad ja loobuda ei raatsiks küll mitte ühestki.
 Ja neljas ongi Festiva Maxima.
25.06 Aina kuumemaks läheb...Kastan hommikul nii palju kui jaksan ja õhtul teine pool aeda. Tööl on muidugi konditsioneer, kuid õues küündivad kuumanumbrid 28-ni. Läheme peale tööd objektile istutatud taimi kastma. Kodus puhkeb The Fawn. Isegi kaks õit pongestab endale see kevadel istutatud tubli taimeke. Õnneks on sort õige. Kenasti on näha need iseloomulikud veidi tumedamad "värvipritsmed" õielehe foonil.

26.06 Veel üks kuum päev. Pojengid on kõik lahti. Suure soojaga hakkavad puhkema roosid.

27.06 Rohin eesaia ära, siis läheb nii palavaks, et aeg tuppa taanduda. Mee vurritamine, õnneks midagi virna ei kogune, kõik mis tuleb, läheb kohe minema ka. Aias on lõhnakakofoonia, pojengid ja ebajasmiinid võistlevad omavahel. Õhtul kui päike enam ei küta, sõidame ratastega lusti. Ööviiulid lõhnavad ja elu on lill.
28.06. Homme lubatakse vihma. Mullad on väga kuivad, muru hakkab kollaseks minema, aga seda ma küll kastma ei hakka. pluss 31.4 varjus. Istutamist see muidugi ei sega. Panin mõned suvelilled maha, natuke kivilakribusid ja punapaju läheb ka lõpuks oma kohale. Eks alguses muidugi varjutan.
Kastmine on nii ära tüüdanud, floksid on sel aastal nirukesed, kastan isegi neid. Kivila küsib ka juua.
Martagonid on sel aastal tugevad ja ilusad. Nii pikka valget pole siin veel kunagi nähtud.
Õhtul lõpeb viimane film alles pimedas ja vanainimestele tuleb tore mõte, et läheks õige jaaniussi otsima. Võtame rattad ja uhame metsa. Päris kottpime veel ei ole. Hämar, nagu ikka need põhjamaa suveööd. Aga leppade all on küll täiesti pime. Ja seal nad ongi, Pokumees leiab esimesena, siis on kaks tükki päris lähestikku ja edasi juba üsna mitu neid jaheroheliselt hõõguvaid tulukesi. Teeme pilti.
Jaaniuss pimeduses
 Välguga pildistades näeb ka reaalsust, võlutule küljes elab selline tõugu moodi tegelane keda valges mingil juhul pihku ei julgeks võtta. Mõelda, et kunagi omal ajal sai neid juustesse pandud...Iu!

29.06. Vihm saabub. Esimesel päeval sajab kenasti. Tohutu leevendus aiale. Kõik sirgub, uueneb, ärkab elule.
30.06 Nii hea on uinuda vihmasabina saatel ja ärgata sama hääle peale. Sel ajal kui mina magan, kastab keegi aeda. Mõ-õnus. :) Sööstaiandus jääb muidugi ära, sest väljas on padusadu. Viin viimased pojengiõied tööle laua peale, saab imetleda ja uurida. Lõhnabukett täidab terve toa.