Nädal enne ja pärast jaani.

Vihm teeb hostadega imet. Hostade lehed on juunikuus veel nii uued ja veatud. Vihmaveeloik Orange Marmaladil.
Seesinane aednik arvab, et enne jaani tuleb maailm valmis teha! Vähemalt mis puudutab korra aia üle rohimist. Lõhnab muidugi veitsa utoopia järele, aga mis siis. Rohimise asemel on ju kogu aeg vaja midagi istutada, näpsida, vanu õisi ära lõigata, tugesid panna ja eks muude asjade hulgas jõuab vahelduse mõttes võibolla natuke rohida ka. Ja siis tahaks ju veel pilte teha...
 Pojeng `Joker`, kes alguses oli selline

on nüüd selline. Säärased kombed sel sordil.

16.06 Esimene kuumalaine (oli ikka jube leitsak küll) lõppes leevendava vihmasajuga. Tohutu kergendus. Sest põud istus meil juba pooleldi aias. Palju ei sadanud kuid kastis kõik korralikult ära.
Istutasin paar marmorlehte, imetlesin oma õitsemaähvardatud iiriseid ja juba oligi aeg tööle sõita. Mustad kaunitarid, nimesildid olen juba lootusetult segamini ajanud, aga tervitus Annele. :)
Ilmselge, et aediiristest siiski loobuda ei ole võimalik. Uskumatud värvid, uskumatud aroomid...

Best Bet

Stepping Out

17.06. Hommikul +20, hakkab küpsetama, ehk saab veel vihma...
Pürenee ramonda pole kunagi nii rikkalikult õitsenud.

Cassioped

Ilupilt kivilast koos Svetlana lehisega

Ja kui uued floksid ootasid siin pottides järjekorras mõne koha vabanemist ja enne mulda ei saanudki kui kaks stagnaaegset iirist uude koju läksid, siis sireliga polnud isegi mingit potikõndi. Sups ja paigas tema oligi, just tikrimaa ääres, seal oli vaja kedagi kes oleks tulevikus veidi varjuks ja ühtlasi ka kena köögi aknast vaadata. Valget sirelt olen ma alati tahtnud. Äitäh, Airi. :)
Sirel oli põua ajal istutamise suhtes väga vapper, ei lasknud mitte kordagi nina norgu, aga eks ma hoidsin kogu aeg silma peal ka. Kahjuks ei ole mul pilti.
Alpikaljul võtab pikalehine kivirik üha uusi õitsepoose. Kui suureks saab üks õiesarikas ometigi kasvada?

18.06 Imetleme Red Sharmi. Võimsad õienuiad. Iga aasta on üks lisaks.

Lähen hommikuse õnnistunni ajal hostasid potistama, aga poole pealt tuleb vihm. Algul on selline väike ja heatahtlik, ma ei tee väljagi, kuid siis läheb taevas pimedamaks, hakkab välku lööma ja äkki jään sõna otseses mõttes dušši alla. Kena lugu küll. Ega pole mõtet enam pooleli ka jätta, niikuinii läbimärg. Vihm on soe. Lõpetan potid ära ja jätan muud tööd homseks. Lohisen tuppa, pika seeliku porine jälg järel, ajab ennastki itsitama. Siin veel mõned ennevihmased pildid, sest kesse vihma ajal pildistab.
Juuni alguse pilt eesaiast

Vaade paraadpeenrale

Paraadpeenra mättad

Roosa incarvillea ja varjukivirik kesk rohelust

Härra Tibu tuleb peremehesammul

Jaanilaupäevane vaade musta ämbriga

19.06
Päeval pannakse mu mesilasfoobia kõvasti proovile. Töölt tulles kohe mesilasse. Täispäike ja pluss 29, hea soe ilm.
Kuni meevõtuni pole viga midagi, see on täiesti normaalne, et mesilaste territooriumile sisenedes saad sa endale paar õela lennuhäälega satelliiti, kes kogu sinu kuritegeliku (sest mis see muu ikka olla saab) teekonna iga sentimeetri kaardistavad ja proovivad vahepeal, et äkki on su nõme valge jakk või mask lakanud nõelakindel olemast. Imesid juba ei juhtu ja ma säilitan ka rahu. Foobia on kuskil tagamaade tagatoa luuakapis luku taga ja närib küüsi.
Toon kärjekasti, võtan vastu, ulatan kätte, kiikan tarru, kõik on ordnungis kuni märkame metsa tagant tõusmas tumesinist pilveviirgu. Nüüd tuleb kiiresti teha, sest kohe on igasugune vennaarm kadunud. Esimesest tarust saab mee veel kenasti kätte, pilved muudkui kerkivad. Teise taru poole peal hakkab mummirahvas närviliseks muutuma ja kolmanda poole peal ütleb mesinik, et, naine, mine pane suitsik põlema. Kui ma rahu säilitades auto poole liigun, hõikab ta "RUTTTU!".
Saad sa siin...kaks tuttavat kamikadzet on lahustunud kümnete kamikadzede pilves mu ümber ja vastu maski popsab kogu aeg nõelavalmis väikseid kurje tagumikke. Foobia tõstab pea. Püüan gaasipõletiga suitsikut süüdata, aga see ei sütti ega sütti. Korra teeb suitsikusse kogunenud gaas kõva PLUMPS! ja kõik on hetkeks tuld täis, mu ümber tiirlev põrgu jääb seda vahtima, kuid kohe läheb ringmäng veel vihasemalt edasi. Foobia lõhub juba kapiust, kuid viimasel hetkel saan suitsiku põlema ja pooled põrgulised lasevad jalga. Vihmapilv on poole taevani tõusnud ning Mesiniku kallal lärmatakse juba korralikult. Liigun oma lärmajate pilves mesiniku poole, meie pilved ühinevad, see on peaaegu, ic, romantiline.
Suitsik leevendab veidi mäsu kuid imet ka just ei tee. Vihmaähvardus on korjemesilased koju toonud ning need tulevad nüüd pärima, et mida kuradit...
Paneme mee autosse ja taandume väärikalt. Paar eriti raevunut tuleb isegi autosse järgi, nad on passinud millal mesinik maski peast ära võtab. Vaatame koos Foobiaga haledasti pealt kuidas mesinik oma auto rooli taga (trah-trah!) paar nõela saab. Lihtsalt ja kiiresti. Mina enne metsatuka taha jõudmist maski ega kindaid ära ei võta. Oli see alles mäsu...
20.06 Aias puhkeb veel iiriseid. Song of Norwey, jäävalge ilu sinise habemega.

Hommikul natuke aias toimetamist ja jälle mesilasse. Kuna eelmine kord avastasime sääl küürakhaudme (Emaga on midagi juhtunud ja osad tarumesilased üritavad pere hääbumist edasi lükata, hakates ise munele. Tollest haudmest sünnivad sigimisvõimetud lesed, mis niigi nõrgale perele lisakoormaks on.), siis tuleb täna tagasi minna. Võtsime eile ainult mett kuid vihmapilve tõttu kolme suure taru alumisi pesi me läbi ei vaadanud. Kuna tarudes on palju rahvast ja parajasti pereheitmise aeg, siis võib ka emakuppe olla. Emakupud tähendavad seda, et pool peret kavatseb jalga lasta.
Seekord pani Mesinik ise suitsiku tossama ning tegi esimese pesa lahti. Hoolimata keskpäevasest korjeajast läks jälle õudne lament lahti, meie ümber tiirles sadu kimeda häälega hävitajaid. Toksiti käsi ja pead. Kolmas taru oli natuke rahulikum ja seal polnud ka emakuppe. Mesinik eemaldas küürakhaudmega raamid ja pani asemele emakuppudega raami. Saab näha, kas emata pere teeb endale sealt päris kuninganna või on nendega jäädavalt pekkis. Kahes tarus oli nii palju emakuppe, et jätkus kuningannaabiks ja ka ühe uue pere tegemiseks. Potentsiaalsed kaks sülemlemist on ära likvideeritud ja lisaks veel ämber mett. Hea päev.
Õhtused laugud.Kaugemale aeda ei viitsi täna minna.

21.06 Mee vurritamine, päeval pääsen isegi natukeseks aeda. Rohin ära paraadpeenra. Seal on praegu paras jungel. Päeval tuleb e ja toob lugeri kus peal on mõned ulmekad, õhtuks on pool "Ärkavatest jumalatest" läbi ja mu maastikud jäävad õhtul kastmata. Kena lugu küll, aga raamat on nii põnev, et pole võimalik ennast sellest lahti kangutada.
22.06. Kastan hommikul aia ja lähme objektile. Veel neli tundi mulda, rohimist, istutamist, kastmist ja vee vedamist. Me oleme tublid.
23. 06. Unustasin eile Tiia taimed Tii juurde ja lähen neile järgi. Lisaks Tiia karbikesele pannakse kaasa ka rodo. No mis saab mul selle vastu...aga kui täpsem olla, siis paistab, et hakkan vaikselt rododele südant kaotama. Neid on nõnda erinevaid ja millised värvid! Samas kasvavad nad aeglaselt. Ohjah. Igatahes ta on lausa ilus ka ilma õiteta. Tagaaia hapupeenar enne viimase siilu lisamist. Muudkui kasvab pikemaks.

Kodus on avanenud esimene valgetest pojengidest. Tere, `Festiva Maxima`! Nostalgiline lõhnameenutus vanadest headest aegadest. :)
Jaanikas on meil väike ja hubane, ilm laseb verandal leobotada. Pärast tuleb naabrimees ja mehed räägivad klõmmu metsakohina kõrvale meestejutte. Tradeskantsia lööb oma sinised leegid valla.

 

Talinelk pildistatud varjus

 

Sama taim pildistatud hetk hiljem puhmiku päikse käes olevaid õisi.

24.06 Pokumees läheb mesilasse vaatama kas valeemadega perele pandud emakupud on vastu võetud või mitte. Mina lähen tagaaeda puistama. Viimane siiluke hapuaeda valmib kolme tunniga. Mulda vedada on küll natuke mõrv, sest õhusoojus on +26 ja päike lõõmab mis jaksab. Uus rodo saab poolvarjulise elukoha ja moused on ka paremini eksponeeritud. Avanevad ka kõik ülejäänud pojengid ja kena lugu küll kuid kolm neist on samuti valged. Üks on Ann Cousins, võin vaid oletada milline? Ülejäänud peaksid olema Sarah Bernardt ja Sweet Harmony, aga ei ole. Ma ei saa ju endale nelja valget pojengi lubada, pealegi sedasi hunnikus koos. Lähemal uurimisel selgub, et vähemalt kolme saan küll ja olgugi siis selline tore valge pojengihunnik. Esimene on natuke peenemat tõugu, lameda tiheda täidisõie ja tagasihoidliku lõhnaga.

Teise südamik küünitub veidi rohkem esile kuid parfüüm meenutab põneval kombel hotelli lõhnaseepi, selline kahesooline lõhn, mis sobib nii mehele kui naisele. :)

Kolmas lõhnab nagu Festiva Maxima kuid õied on suured ja kohevad ja loobuda ei raatsiks küll mitte ühestki.

 Ja neljas ongi Festiva Maxima.
25.06 Aina kuumemaks läheb...Kastan hommikul nii palju kui jaksan ja õhtul teine pool aeda. Tööl on muidugi konditsioneer, kuid õues küündivad kuumanumbrid 28-ni. Läheme peale tööd objektile istutatud taimi kastma. Kodus puhkeb The Fawn. Isegi kaks õit pongestab endale see kevadel istutatud tubli taimeke. Õnneks on sort õige. Kenasti on näha need iseloomulikud veidi tumedamad "värvipritsmed" õielehe foonil.

26.06 Veel üks kuum päev. Pojengid on kõik lahti. Suure soojaga hakkavad puhkema roosid.

27.06 Rohin eesaia ära, siis läheb nii palavaks, et aeg tuppa taanduda. Mee vurritamine, õnneks midagi virna ei kogune, kõik mis tuleb, läheb kohe minema ka. Aias on lõhnakakofoonia, pojengid ja ebajasmiinid võistlevad omavahel. Õhtul kui päike enam ei küta, sõidame ratastega lusti. Ööviiulid lõhnavad ja elu on lill.

28.06. Homme lubatakse vihma. Mullad on väga kuivad, muru hakkab kollaseks minema, aga seda ma küll kastma ei hakka. pluss 31.4 varjus. Istutamist see muidugi ei sega. Panin mõned suvelilled maha, natuke kivilakribusid ja punapaju läheb ka lõpuks oma kohale. Eks alguses muidugi varjutan.
Kastmine on nii ära tüüdanud, floksid on sel aastal nirukesed, kastan isegi neid. Kivila küsib ka juua.
Martagonid on sel aastal tugevad ja ilusad. Nii pikka valget pole siin veel kunagi nähtud.

 

Õhtul lõpeb viimane film alles pimedas ja vanainimestele tuleb tore mõte, et läheks õige jaaniussi otsima. Võtame rattad ja uhame metsa. Päris kottpime veel ei ole. Hämar, nagu ikka need põhjamaa suveööd. Aga leppade all on küll täiesti pime. Ja seal nad ongi, Pokumees leiab esimesena, siis on kaks tükki päris lähestikku ja edasi juba üsna mitu neid jaheroheliselt hõõguvaid tulukesi. Teeme pilti.

Jaaniuss pimeduses

 Välguga pildistades näeb ka reaalsust, võlutule küljes elab selline tõugu moodi tegelane keda valges mingil juhul pihku ei julgeks võtta. Mõelda, et kunagi omal ajal sai neid juustesse pandud...Iu!

29.06. Vihm saabub. Esimesel päeval sajab kenasti. Tohutu leevendus aiale. Kõik sirgub, uueneb, ärkab elule.
30.06 Nii hea on uinuda vihmasabina saatel ja ärgata sama hääle peale. Sel ajal kui mina magan, kastab keegi aeda. Mõ-õnus. :) Sööstaiandus jääb muidugi ära, sest väljas on padusadu. Viin viimased pojengiõied tööle laua peale, saab imetleda ja uurida. Lõhnabukett täidab terve toa.