Wednesday, May 30, 2018

Emand Vihmapilv

Vihma pole kaua olnud ja viimasel ajal kisub ikka pä-äris põuaks. Õnneks pole me maastikud suured ja jõuab kasta. Hommikul üks tiir kastekannuga kõige janusematele ja õhtul teine tiir kõige janusematele. Muidugi olen erapoolik - valan värsketele istutustele ja muidu longus tegelastele, ikka näo ja vajaduse järgi. Näiteks suured hostad, vanad põõsad ja õunapuud peavad ise hakkama saama.
On üldteada reegel, et põua ajal istutada pole soovitatav, kuid mis sa ikka teed...seda tulemata vihma oleks võinud sel kombel ootama jäädagi. Ujutasin istutusaugud üle, panin taimed paika ja nüüd kastan, mõnda isegi varjutan, läheb kasvama küll.
Halva asja juures on alati ka hea külg: tänu põuale ei sirgu vanad hostad ülearu suureks ja aednik ei pea muretsema, et äkki ei mahu ära, äkki läheb jälle dzungliks jne. Põual ja kuumusel on ka teisi positiivseid külgi: Moosesepõõsas üllatas tõsiselt, ühelgi aastal pole ta nii võimas ja kõrge olnud. Ju tahabki kasvuajal sooja ja kuiva. Pskeemi lauk on ka paras kolakas, aga talle meeldib vist lihtsalt suvi.
Tänavune mai sarnaneb üldse suvele, tihtipeale kuumeneb päeval võimatuks leitsakuks ja loodus on kalendrist hullult ees, eelmine nädal avas esimese õie kääbusiiris Irish Moss, kohe hakkab õitsema näärelehine roos ja puispojeng poetab juba esimesi õielehti.
Käes on puhkuse viimane nädal ja eneselegi üllatuseks ei valda mind mingid sellised meeleolud, et peaks nagu maailma valmis tegema või kuskile jooksma või. Maailm teeb ennast ise valmis ja Emand Vihmapilv lihtsalt kastab, rohib natuke, laiskleb, laob pisut müüri, istutab, võtab aiakülalisi vastu, loeb mõne raamatu ning on roosa ja rahulik. Viimane nädal ikkagi.
Üldiselt on aiapilt kaunikesti lilleline. Vahel valdab selline tunne, et kõik asjad tahaksid justnagu korraga ära õitseda trahtrah! ja siis oleks edasi kuni sügiseni selline lauge roheline pilt. Ehk vast mõni aster ja kukehari silma rõõmustamas. Oojaa...
Käisin aias ja põõsaspojeng oli vahepeal juba ära õitsenud, hmh, on vast tempo.
Mõned pildid ka.
Varretu emajuur
Tii pisike berberisepoeg, iga päevaga ilusamaks...
Lumilauk õitses sel aastal uhkelt
Cassiopedele meeldib ka suvine mai
Sekvoiapoeg sai kivilas endale lõpuks oma koha. Alguses on kõik taimed väikesed.
Ja kivilapilte veel
Ja veel
ja veel

Ja veel
ja veel
oeh, ja veel...
Suvi on kõikjal
Kollane ja jaapani rodo
Veel kivilat
Õrnad õied okaste vahel
Elevandisõnnik teeb imet :)
Ainus õitsev kuldking, teised on äraootaval seisukohal
Puispojeng pole kunagi mais õitsenud
Kuumaga pudenevad õied ruttu
Laugupallid
Väike ja sulnis
Ahtalehine pojeng, tervitused Mildale! :)
Veel kivilat
Kõige vitaalsemad kivilaelanikud otsivad endale ise sobiva elukoha. Kurereha sillutise kivide vahel.




Sunday, May 20, 2018

Pildiblogi


Toredat värvi juuno ilmus mullast. Selle kuumaga kaua muidugi ei õitse.

Don Keefe on kõige änksimat värvi priimula.
Sel aastal olid ka nirukesed koerahambad päris lopsakad, kompostmuld ja soe mai muidugi abiks
ja veel
ja veel
ja veel
ja veel
ja veel
Ka ainuke kolmiklill näitas õit

Kokkupandav vihmavari :)
Ka pulsatillad tahavad vihma ja selle tõttu ollakse sel kevadel tagasihoidlikumad
Ma ei tunne meie tavaliselt nii määratuid puhmikuid ära, kõrval jääb tänavu teistelegi ruumi :)
Igakevadine kohustuslik foto, värvipall
Ma ei ole lipupunase fänn, aga tulpide juures on see kuidagi hästi ok ja lummav pealegi
Soe kevad, üle hulga aja saab lumilauk normaalselt õitseda
Kaukaasia kitsekakar, tervitused Mildale!:)
Tii pistoksataim kasvab kiiresti ja milline lehtede värv!
Valge kõrvikpriimula olen ma lootuseltult ära hellitanud

Sel kevadel lipsas üks jänesekapsas aeda, ei olnud südant keelata
Kivide vahel on ka õisi
ja värve
ja veel
Daphne arbuscula alustab
Arendsi kivirik
Ka paepargudes tärkab kevadel elu
Emajuurte jumalik sinine
Kõrvikute kirevused
ja veel
Kaks nädalat õnnist puhkuseaega on läinud nagu tuul. Suuremaid tegemisi ei olnud, siin mõni peenraääris, seal mõni mullavahetus ja uute taimede maha istutamine.
Viimasel ajal hakkab põud muret tegema. Oleks hea aeg ümberistutusteks, aga selle kuivaga ei taha midagi liigutada. Ja iga päev algab kastekannuringiga. Lõpeb ka. Vihmasabin käis korra nädala lõpus üle kuid asjaks ei läinud, see oli selline pigem piserdamine. Õnneks pole enam nii kuum ja saab ka keskpäeval väljas toimetada. Toatomatid hakkasid õitsema. Jaanipäevaks on ehk juba midagi otsas ka.