Teisipäeval lõunas turisti tegemas

Aeg vuhiseb nagu kiirrong, kuid see ju vana tõde, et maikuus on vähe postitusi, sest aeda saab pikkadeks päevadeks kõrvuni ära kaduda.
 Esimesest lillerallist tahtsin ikka kirjutada, sest nii ilus sõit.
Teisipäeval oli meil jahe ja pilves ilma. Mida põhja poole, seda heledamaks ilm läks ja Tartumaal paistis juba täispäike. Vähe sellest, neil olid ka kased juba hiirekõrvul.
Aiasõbras panime auto täis (peale pisikese kuuse üldse ei hamsterdanud) ja sõitsime läbi maaliliste maastike Anne õue peale. Kohe tulid ka Eve ja Anni. Jagamise protsess oli huvitav ja käis täpsete tabelite järgi. Taimed nägid väga kopsakad välja ja kui too üritus ka järgmisel kevadel peaks korduma, siis tasub igal juhul osaleda.
Perenaine oli katnud nii võimsa teelaua igasuguste maitsvate asjadega, et kui sealt tõusime, siis polnud enam kuni järgmise hommikuni vaja tankida.
Anne aed oli nii perfektselt korras, et oma aiale mõtlemine...ma püüdsin lihtsalt mitte mõelda, kõtt! Ja kiviktaimla, kui ilus ja millised kivid! Igal kivil veel oma lugu.
Ja nagu turistid ikka, avastasime Anne õues sooja suve nautimas täiesti leherohelise konna. Pildistasime nagu papparazzid Lady Gagat. Konn kannatas kõik ära ja jäi kenasti paigale. Seni olen neid rohelisi näinud vaid vees ja pole võimalust olnud nii lähedalt uurida. On ikka täitsa teistmoodi konn kui need tavalised seninähtud konnad.
Juhuslikult sattusid ka Aidi ja Ott Elvas olema ja siis oli meid juba täitsa palju koos.
Kiskjasiil oli jätnud sõnumi, et kolimine küll, aga tulge ikka vaadake meile ka. me ei lasknud seda endile mitut korda öelda, sest uudishimu tahtis niigi ära tappa.
Ja õues oli nii suvi, nii suvi. Meile jäi selline mulje, et lõunas ongi kogu aeg nii, aga lõunalased väitsid, et see suveilm oli neilegi meeldiv üllatus. Aga kuidas neil metsad nii rohelised juba on, jäime me kahtlema.
Kiskjasiili uus kodu on imelise koha peal. Mäed, orud, tiik ja oma allikas. Täiesti korras maja veel peale selle. Väga hea ost.:) Muidugi ootab palju tööd ees, sest terve aia kolimine pole mingi naljaasi.
Siis tuli nurga tagant Tea. Minule oli üllatuseks, et Tea aed ka Elvas. Elvast hakkab sedasi iluaianduse keskus kujunema. Nii palju häid tegijaid ühes kohas koos. Ja oligi järgmine käik Tea aeda. Hästi läbi mõeldud ja paika loksunud iluaed koos kasuaia osaga. Minikasvuhoone tekitas sellise mõtte, et kui kodus ka selline oleks, siis ma loobuksin poolest liiliapeenrast ja kasvataksin seal arbuuse või midagi.
Väga ilus ja omanäoline aed. Tagasitee kulges läbi lehtiva eestimaa tagasi põhja, kus ehk alles sel nädalal võib hakata midgi looma. Kui soojaks läheb. Meie metsad ikka veel raagus.                     Äitäh kõikidele osalistele kauni päeva ja ilmataadile killukese suve eest. :)