01.07 +25, Ilmateate järgi saabuvat täna viimane leitsakuline suvepäev, sest õhtul hilja hakkab sadama ja sajab kuni floksid lahti lähevad. Kurkidele peaks see meeldima, sest ööd on suhteliselt soojad. Täna käisid aiakülalised ja koos nendega aiadzunglisse sukeldudes sain aru, et ma olen viimasel ajal mõnevõrra hajevil olnud ning rohimisetöö täiesti unarusse jätnud. Homme, ma mõtlen sellele homme, sest homme on loodetavasti jahedam...Õhtune ilupilt kollase kausi, kollase labidavarre ja kollaste kindasõrmedega.
03.07 +20, padukas ja muud vihmad. Bond magas multši bigbägi peal nagu tavaliselt kui vihm talle ootamatult pähe langes. Majani oli kõigest paarkümmend meetrit, aga see oli sama hea kui duši all joosta. Oi, ta kaebas. Emotsioonid tulid nagu paisu tagant ja meie tavaliselt nii vaikiv kass ei saanud tükk aega pidama. Sa mõtle, ma magan rahulikult ja siis, fakk, terve ämber vett kaela ja ikka veel tuleb, fakk ma olen üleni märg ja see on nii jäle, kurat, sügava une pealt! Kuivatasin oma silmini nördinud läbimärja kassi ära ja panin Tibu kõrvale diivanile. Härra Tibu tõusis järsu ropsuga püsti ja kõndis minema. Mina selle kõrval ei maga. Vaata, milline ta välja näeb! Oh elu, elukest...
04.07 +19, vihm, hoovihmad, äikesevihm. Ja samas joones peaks kuu keskpaigani välja minema. Temperatuuri poolest aiatöödeks väga sobib, kuid viimaste päevade valguses näib, et tuleb jälle sööstaiandust hakata viljelema. Ega järjest ei jaksa ju sadada. Nii, kui vihm järgi jääb, siis seelikusaba näppu ja siva peenrasse rohima. Kuuskede esine on haledasti karva kasvanud, isegi kassitapp tõstab pead. Eile avanesid esimesed floksid - Esmeralda ja Suur Tunne. Viimase õit nägin esimest korda, on ikka suur ja ilus küll. Esmeralda paar nädalat hiljem.
05.07 +19, vihm, hoovihmad, 2 padukat. Ei saa öelda, et pole kastetud. Muidugi kerkib jälle esile vihmavee kogumise naeruväärseks muutumine, sai ju juba märtsis korjama hakatud, sest mine ilmataati tea...Aga ees on veel kaks suvekuud kus võib ka põuda tulla. Võib-võib.
Tegin täna kahe vihma vahel aiaringi. Uskumatu, milline selva... Kõik 600 ruutmeetrit, servast servani. Mõtlen kerge heldimusega maikuu peale kui valitsesid sinililled, priimulad, puhtus ja kord. Praegu ei pääse ilma ebaväärikalt taimede vahel rabelemata ühegi peenra keskele. Aga mida teha kui näed seal keskel rasvast ohakat...aedniku hing, ohkad ja lähed ikka. Vihmamärjad floksid, käokingad, pojengid, kullerkupud, kitselüpsikud liibuvad tihedalt vastu külgi ja plaksatavad seal jälle kokku kus sa hetk tagasi olid. Ohakas, rsk! Aga sul tuleb veel ju kuidagi peenra äärele tagasi saada. rabeled välja ja vaatad tagasi, milline roheline läikiv rahulolu vaatab peenrast vastu. Kuidas see vaene ohakas seal üldse hakkama oleks saanud...Aiahetke katkestab vihm, kes täiesti ühemõtteliselt metsa poolt tuleb nagu märg müür ja tõesti nagu pangega valatakse... Nagu oleks veel vähe märg.
Saagisin maha kahe ja poole meetrise üheksavägise, kes oli sillutise plaatide vahel kasvama hakanud. Vars oli puitunud ja 7 cm läbimõõduga. Ta oleks võinud ju olla, kuid lehed hakkasid hallitama ja õige mul flokside lähedusse sellist vaja.
07.07 +16, pilvine, vihmane, õhtupoolik kuiv. Pojengide õievarred on maha lõigatud, martagonid hakkavad ka lõpetama ning floksid tihendavad oma ridu. Iga päev avaneb mõni uus õis. Tagaaias särab kuuskede taustal kõige hilisem kullerkupp.
10.07 +20, poolpilvine, vihmavaba päev. Rohin kõige hullemaid kohti, lõikan ära õitsenud õievarsi maha ja loodan ka kivilani jõuda. Pokumees on leidnud krundilt igavese lahmaka maad kus mitte midagi ei kasva ning otsustab sinna ümber asustada meie paar piparmüti. Kuna piparmünt suudaks kasvada isegi Marsil, siis usun, et see saab kuuri taga suurepäraselt hakkama. "Kas sul rohkem sorte ei ole?", küsib Pokumees. No ei ole mul.
Nii tore on tajuda teise aiandusevaimustust, kõik need teated tomatite kasvumajast, sibulate hingeelu ja salati seiklused kastipeenras. Hommikul nägin, et keegi oli sillutise vahedesse kollast kukeharja istutanud ja nüüd veel see Piparmüntla idee.
13.07 +24, päike. Eile oli +28. Hautas päris korralikult ja eile tuli ka neljas mesi. Ma ei kujuta ette, mis temperatuur võis keset päeva ja täispäikeses mesilamaal olla. Kindlasti üle kolmekümne, aga mesinik on kuulikindel. Poku kasvuhoones valmis esimene tomat ja see oli Hundreds and Thousands. Kuumaasikapeenar annab ka päris head saaki. Korjan üle päeva. Martagonid on ära õitsenud, ükshaaval alustavad floksid ja hostad. Täies ilus on Hollandi iiris. Käime õhtuti ratastega sõitmas. Uus jalg laseb seda kenasti teha ja vana veel nii palju ei logise, et takistaks. Puhas lust on kihutada jälle mööda metsaradu ja põlluääri nagu vanasti. Ja need kergliiklusteed on ka väga mõnusad. Pikalt ei sõida, tunnikesest piisab. Eile tegime linnani ja tagasi. Aed võib vahepeal ise ka endaga hakkama saada.
15.07 +28, päike. Ootame õhtut, et leitsak tagasi tõmbaks, saaks jälle ratastega seiklema minna. Tore vabaduse tunne. Kõik need angervaksa-nõgese-palderjani ja niidetud heina lõhnad ning rõõm liikumisest. Seekord valisime umbes seitsme kilomeetrise ringi. Kõigepealt kruusatee, siis võsade vaheline traktoritee ja siis kergliiklusteed mööda koju. Kõik oli kena kuni võsani. Esiteks langes meile kukile terve hord igasuguseid parme ja söödikuid, teiseks selgus, et vihmade tõttu oli teel mõni madalam koht päris pehme. Maastikurattaga andis sealt küll kenasti läbi pressida kuid ühes kohas oli teele oksi visatud, et tüma pinnast tugevdada. Poku läks läbi, kuid mina oskasin endale oksa kodarasse saada ja vajusin rattaga pehme pori peale külili. Ja kõik need parmud, kes sõidu ajal kuidagi löögile ei pääsenud, kargasid kohe söögi kallale. Kui Pokumee tagasi vaatas, nägi ta rattaga raskelt kukkunud kaasat kes hirmsasti kätega rapsis (peaajukahjustus) ning tormas mulle appi. Lõugasin, et mul pole viga midagi. "Parme tapan!"
17.07 +29, päike. Küpsetab nagu ahjus. Hommikupoole saab midagi veel aias nokitseda, kuid keskpäevast kuni õhtuni on siesta. Õnnis õhtujahedus hakkab tasapisi saabuma alles kella üheksa paiku. Koos äsja avanenud kuningliiliate magusa lõhnaga. Vanasti kasvas peenras ka mõni idaliilia kuid need on kliimale alla vandunud ja ma pole neid uuendanud ka. Piisab kuningliiliate lõhnastki. Ka LA liiliad hakkavad ükshaaval avanema.
Henry Bockstocki alt sõitis rott läbi ja seetõttu ta tänavu õisi ei näidanudki. Augustis kaevan üles ja uurin kui hullusti ta viga sai. Kahju, üks lemmikumaid ju.
Päevaliiliatele ei meeldi väga vihmane suvi. Kuidagi heitunud moega on nad. Ja õisi on tänavu vähevõitu. Spinnaker.
20.07. pilves, +16, vihmad. Elu on viimasel ajal kuidagi väga kiire. Laupäeval oli aalujate kokkutulek. Suur Seiklus algas minu jaoks kell viis hommikul ja lõppes õhtul kell 23. Kõigepealt Heleni juurde, siis taimekastid autosse ja teele. Ilmaga õnneks vedas, lõunamaa päike siras küll järjekindla kuumusega +28-29, kuid selle mõju leevendas tugev jahutava toimega tuul. Esimene pikem peatus oli meil Aiasõber, nagu ikka. Võtsin piimjaõielise kelluka ja lilla õnneheina. Edasi oli naistel plaanis Savisaare aed kus hetkel küll peale moonide ja mõne floksi eriti midagi ei õitsenud kuid ikkagi oli huvitav näha neid mastaape ja tingimusi, milles sibullilli kasvatatakse. Kevadeti ja ka sügisel võib seal olla vägagi värviline pilt.
Ja siis Merikese juurde. Toredad kohtumised, taimevahetus ja aiamaastike tabamatu ilu. Merikese aed on me aedade hulgast vist kõige "mägisem". Just nagu loodud eksponeerimaks kõiki neid fantastilisi alpitaimi, kõrrelisi ja ka varjupeenar nägi kallaku peal imeline välja. Kõrgemad püsililled laiusid poolvarjus tiigi servas kuid kõige suurem aare oli siiski see suur ja ilus tiik. Usun, et puhas luksus on sinna peale sauna või muidu palava ilmaga ujuma minna, rääkimata kaunitest vaadetest mis niisugune suur veesilm igal aastaajal võimaldab. Täitsa väike kodumeri.
Hoolimata väsimusest jagus vaprust veel üle vaadata Katja ja Heleni aed ning koju sõitsin juba läbi vihma. Autos lõhnas mõnusalt piparmündi järele.
Pühapäev kulus täienisti kosumise peale, sest 8500 sammu kokkutuleku raames ringi kõngata on minu kahe päeva norm ja jutukas tahtis ka lugemist. Õhtul tulid küttepuud, aga me ei viitsinud ja läksime hoopis Päevakoera sauna.
Täna said puud riita. Kulus kaks tundi. Seekord lapsi appi ei kutsunudki. Aga floksid muudkui puhkevad. Tšernoye More, mu aare. Üks tumedamaid.
24.07 +22, poolvari
Umbes kaks kolmandikku floksidest on õides. Nimetada tahaksin Deja Vu-d. Imeilus, õrnade siniste varjunditega nähtus
Grupipilt Sweet Summer Fantasy, Nebesa ja Esmeraldaga
Tagaaia kaunitarid
Kaktus muudkui õitseb
Hea aiahaldjas
Südasuvine vaade
Lihtne lehtne ilu
Muidu ma floksirahva trikiga õisi eriti ei fänna, kui Butonik on küll tore.
Terts on üks viimase aja põnevamaid "kujumuutjaid" õievärvi osas. Tumepunasele õiele ilmuvad hõbedased triibud, kuid mitte igale õiele ja mitte alati.
või natuke roosamad pastelsed toonid, see on Sulev. Ise madalapoolne sort kuid väga suure õiega
