Monday, December 31, 2012

Aastalõpu sula

Kui nurrutronid uksest välja vupsasid, siis õues solises sümpaatselt. Mõnna, ei pea õhtul labakindaga pokaali hoidma. Ees on väga mõnus kohustustevaba päev sõbranna võimaliku visiidi ootuses, sest vähemalt korra aastas käib Linnanõid Maanõial külas:). 
Hea tunne on. Enamus pimedat aega on selja taha jäänud, ainult see jaanuar veel kuidagi ära suikuda...Veebruaris antakse juba nii palju valgust, et võib hakata vaikselt mõtlema uute seemnete ostmisele ja elu läheb jälle mürinal käima.
Aiaplaanis tuleb äärmiselt huvitav aasta, sest eelmisel suvel tulnud uued pisikribulad, priimulad ja sibullilled hakkavad kõik lehti ja õisi näitama, vaimustav on ka see, et viimaks ometi saan asuda eesaia kujundamise kallale. Siis ühe rattamatka tahaks üle hulga aja jälle teha (tahaks lennata...), aga kodu lähedal (...kuid mitte eriti kõrgelt...:), seekord kuskile karu peesse sõita, kas inämb viitsib minna?...Pärnu tagune oleks tegelt ju veel läbi sobramata ja Haapsalu ümbrus ka. Või läheks just päris mitmeks päevaks ja suure killavooriga,  aga kuidas see mahub aia, mesinduse ja vihanduse vahele? Sigalihtsalt, tuleks minna juuni alguses. Nu näis...Eriti südantkosutav oleks rattamatk mööda aiahoolikute aedu, vaatamisväärsuste pärast ei peaks üldse muretsema...eehruik!:), unistada ikka võib...:)
Lähiplaanis on aga...ei midagi eriti lennulist vaid hoopis telgede ümbersõlmimine, sest uue lõime panin peale küll, aga sõlmed paigast veninud ja asi logiseb igast kandist. See viimane lubadusevaip tuli niukse wuhinaga valmis teha, et polnud aega seal miskit...
Hääd kärtsmürtsulist vana aasta lõppu ja teokat õnnelikku uut! :)

Wednesday, December 26, 2012

Päikese möödumine

Nägin täna päikest. Väärib äramärkimist, sest üldiselt...eelmise juhtumi korral kirjutati sellest näiteks lausa ajalehes:). Kuna meie laiuskraadil näeb teda sellel aastaajal üliharva, siis ei muud kui tundlad õieli ja laadima.
Nagu teeb talveaed. Catleya õiepungad läksid tänase päikese puutest puhta ärevile. Kolm millimeetrit nähtaval olnud ninake lükkus ligi sentimeetri jagu kattelehtedest välja ja nüüd paistab juba ka teine pung. See on selline ime mis tavaliselt end kahekaupa ilmutab. Lumivalge midikuuking avaneb ilmselt mitte täna. Mina vaibatan. See on minu moodi puhkus, bändiproov, meditatsioon, hobi, pillimäng, suusatamine, whatever...võetagu kuidas tahes.
Meie karvane sabaga äratuskell ei saa aru mis toimub ja püüab mind hommikuti iga hinna eest üles ajada ja tööle saata. Poole kuue ajal on meil alati siuke korralik pooletunnine lament ära, siis võib jälle edasi magada. Kuna Härra Tibu on hoolimata kolmepäevasest veenmisest oma missioonile lõpuni kindlaks jäänud, siis olime sunnitud relvastuma veepritsiga. Nii, et kui ta meie voodist väljaajamiseks kummutile materjaliseerub ning asju alla hakkab lükkama, siis lendab peenike veenire pahalase poole ja umbes peale kolme rünnakut ta enam ei viitsi.

Tuesday, December 25, 2012

Kääbik

Täna läks sulaks, sajab suisa vihma. Pole paha vaheldus pakasele. Ja loomulikult hea põhjus ka urust välja tulemiseks.:) Käisime kinos. Uuuhhh!:) Siiamaani täriseb kõrvus terast, kajab vargide raske kapak ja need vaated...need vaated...
Filmi vaieldamatud plussid olid: Keskmaal kasutatavad võõrkeeled, mis kõlasid nii haldjate, päkapikkude kui ka võlurite suus endiselt võrratult; haldjate välimus, relvad, riietus; päkapikkude "väliskujundus", nende pugalikud hobused, vargid liikusid palju-palju plastsemalt kui esimese "Sõrmuste isanda" filmi kondist kanged libaloomad, metsavõluri pooltotakas kuju oli hea leid, 3D efektid, aga miinusteks jälle see, et tõeliselt rabavaid 3D efekte võis 3D filmis vaid sõrmedel üles lugeda, liiga palju rabelemist vargide ja orkidega, möödaminek mõnest eriti heast raamatustseenist (öö kääbastel, neelaja paju, kaljuukse lahtihäkkimine jne.). Lõpus jäi mulje nagu oleks filmitegijatel raha otsa lõppenud...või aeg. Või peitub selle taga soov teha orkidega rabelemisest teine seeria veel, sest mäeni oli veel paras nädala teekond (arvestades maastiku eluohtlikkust:) minna kui film ära lõppes?
Filmi lõpp oli suur pettumus...a la...ja siis sõi hunt Punamütsikese ära. Muidu võib öelda, et üldiselt oli kõik ju JOKK.
Ei andnud kohe mitte rahu. Kuidas siis ometi...? Õhtul läksin otsisin "Kääbiku" raamatu üles. Nonii,  näpuga järge ajades sai selgeks, et film lõppes ära natuke enne seda kui raamat poole peale jõudis ja ees on veel palju huvitavat. Nii, et ikkagi teine seeria...

Sunday, December 23, 2012

Kakskümmend kolm.

Eile käisin Lapse kontserdil. Sakus oli mahe ja tuuletu, aga Linnas võttis miinus 17 kraadi koos jäise meretuulega silma üsna vidukile. Kontsert oli ilus. Täiesti oma stiil. Noored vääriksid kohtumist hakkaja ideegeneraatoriga, kes aitaks neil muusikamaastikul kindlamalt kanda kinnitada.
Muidugi oli kontsert pisut ka justnagu sugulaste kokkutuleku moodi asi. :)
Eile sai veel poes käidud, süüa tehtud, koldeid köetud ja lebosse ära. Linnaskäik võtab alati palju energiat. Täna on turule minek, potikuuse (toaküpress) pärlisse panek ja õhtupoole kartulivorsti tegemine. Talveaed rõõmustab südant...valge midiõielise kuukinga esimene kellukas avaneb täna-homme ning catleya kaksikõite kate on praotunud. Nädala pärast peaks juba õitsema.
Kassid on toas külmavangis kärsituks muutunud, küll kuluks ära paar soojemat ilma, et kasukaid tuulutada. Härra Tibu kasutab kingipaelu hambaniidina ning on ka muidu kiuslik. Kui neid kaks poleks, oleks tollel üksikul kassloomal puhas igavus majas. Kahekesi on ju hiigla hea härga ja lõvi mängida. Eile õhtul kapati pimedas hea pool tunnikest mööda treppi üles ja alla ning kilgati puhtast elurõõmust. See on niisugune tore läbi nina knrrrh hääl.:)
Pööripäev on möödas ja päevad on hakanud jälle pikemaks minema, jee!:)


Friday, December 21, 2012

Hea lihtne teha ja väga maitsev.:)

Ühel päeval toodi külakostiks paar sellise koogi lõiku, mis viisid lausa keele alla. Kaie oli küpsetanud. Küsisin retsepti ja proovisin ka. Megahea.:)

Jõululauale sobiva toorjuustukoogi põhi on tehtud piparkoogitainast. Kook on eriti maitsev järgmisel-ülejärgmisel päeval, nii et võid varem valmis teha ja külmkapis hoida.
kuuele kuni kaheksale


Määri tavalise pirukavormi või lahtikäiva koogivormi põhi hoolega võiga või vooderda küpsetuspaberiga. Rulli piparkoogitainas vormi põhja ja külgi katvaks kettaks ning tõsta vormi.
Sega täidiseained omavahel (võimaluse korral sega mikseriga läbi), vala samuti vormi.
Tõsta koogivorm ettevaatlikult ahju ja küpseta toorjuustukooki 175kraadises ahjus umbes 40 minutit. (Koogitäidis kerkib küpsemise ajal üsna hoogsalt, aga vajub jahtudes tagasi).
Lase enne serveerimist koogil täielikult jahtuda, soovitavalt külmkapis.
Enne serveerimist kaunista kook väikeste piparkookidega.

Retsept on adapteeritud soome ajakirjast Maku (Piparinen juustokakku)
© NAMI-NAMI RETSEPTIKOGU
Kaunist jõulutamist kõikidele!:)

Thursday, December 20, 2012

Noomitus

Kassid armastavad korrastatud maailma ja rituaale. Nad on õnnelikud kui kõik kulgeb määratud rada ja nende suurimaks seikluseks on magada huvitavates kohtades. Veidi suuremad muutused päevakavas ajavad neid lausa närvi. Eile peale tööd sahmisin jõuluasjadega, pakkisin oma "kohvrit" ja olin sigaasjalik. Selle asemel, et teleka ette "õhtale minna" nagu tavaliselt. Mis toimub?!? Kus ta läheb? Kogu selle aja jälgis mind kaks ümmargust silmapaari, vahepeal kaklesid nad paremate vaatekohtade pärast ja jõllasid siis edasi. Tundsin ennast tõelise superstaarina. Nii palju tähelepanu.:)
Õhtul läksime välja ega ei pannud tähele, et Härra Tibu jäi esikusse kinni.
Koju tulles oli jama majas.:)
Oi, ta sõimas. Juba trepil kuulsime teda. Nördimusest pakatav hääleke kordas jõuliselt muudkui MÄU, MÄU, MÄU ja see oli seda enam mõjuv, et Härra Tibu on vaikiv kass ja tavaliselt üldse eriti sõna ei võta. Oi, küll eile oli juttu! Kobisime häbistatult tuppa, ta tänitas meil kannul nagu kombluspolitsei. Saalis edasi tagasi ja muudkui õiendas. Mis tähendab, minnakse õhtul SIUKSE külmaga KOLMEKS TUNNIKS välja! Kas KODUS ei ole midagi teha, KASSIGA MÄNGIDA näiteks, või! Aga neil on vaja minna kuskile! HA! Ja MINU jätsite esikusse kinni. Ma näugusin kuni hääl ära läks, FAKK, ma ütlen!...ja näljane olen ma ka!" Härra Tibu tormas toidukausi juurde, kugistas natuke ja sõimas edasi. Pärast jäi ta vait, aga virvendas kiuslikult teleka ees ja ajas kamina pealt asju maha. Sellest loo moraal, et olgu mis on, aga oma kassi sa nöökida ei tohi.:)

Wednesday, December 19, 2012

Suhteliselt jõulune...

Tööl lõhnab mõnusalt kuuse järele ja oh seda linnarahvast...nuusuta, kas on ikka õige hais, niisuke teistmoodi lõhn nagu oleks tänavu. No muidugi on õige hais:)...lihtsalt hästi vaigune kuusk ja kümnekraadise pakase käest pluss 20 ruumi toodud, sellepärast lõhnabki trepikäigus nagu ülessulanud kuusemetsas. Ees on kolm pidu, kontsert ja maailmalõpp,  oeh, oleks juba pühapäev, saaks hakata seda põnevat vaipa edasi tegema...
Õues seab külm vaikselt kulisse, esmaspäev -11,5, teisipäev -12,8, kolmapäev enne päiksetõusu -20.

Monday, December 17, 2012

Nädalake veel pimedamaks...

Igasugu teljetegemiste juures annab päevavalguse harv kohalviibimine ennast täitsa tunda. Pole siis ime, et vanarahvas käskis kangaspuud üles panna peale küünlapäeva. No ma olen muudegi reeglite vastu eksinud.:)
Virk tüdruk paneb lõime peale, niietab, soastab ja koob enne õhtaleminekut veel ühe meetri kangastki. Sealjuures ei tohi kangaspuude juurest minna muid töid tegema, ega sõnakestki lausuda. Siis on päevanorm täis ja esivanemate vaimud vaatavad naeratelles virknäpu peale alla...või üles, oleneb kudapidi võtta. :)
Vaip on nüüd peal ja esimene 40 cm tehtud, aga kogu protseduur võttis mul aega kaks nädalavahetust. Kaks esimest tulevad villased. Lausa pühaduseteotusena tundub nüüd tööle kobida kui ülakorrusel nii põnevad tegemised pooleli. Värvid sai valge ilmaga valmis pandud, nüüd võiks õhtulgi triibutada kui päevast jaksu üle jääb, aga ei vist. See nädal on peomusklite treenimise nädal. No ikka need jõulud siin ja seal.:)
P.S. Reisikirjad on alati olnud mu lemmiklugemine, aga jutud on mitu levelit põnevamad kui reisikirju kirjutab taimehuviline.

Sunday, December 16, 2012

Tuisune varahommik

Õhus lendab vihinal peenikest lumepihu, paiskub vastu vastu akent, kriipab klaasi. Toas on hea soe. Kriban kohvikruusi kõrvale blogi ja ootan millal valgeks läheb. Minu nurritron asus täna äratusmissioonile veerand kuus. See käib umbes nii, et kui ametlik äratuskell ei mängi, siis kukub soe sabaga tellis kell 5:05 jalutsist maha, tuiutab natuke juhmilt pimedusse, haigutab pikalt (knrrkräääuuuh!) ja seab kohmaka sammu köögi poole. Kassikauss on tühi MÄUGHT!!! Nüüd juba täiesti ärganud Härra Tibu tilpab poole energilisemalt tuppa tagasi ja kratsib kuraasi tõstmiseks põrandapatja (Ma olen isane ja näljane ja metsik ning neil ei ole mingit õigust edasi magada kui mina olen üleval!). Peale vapruse ammutamist hüppab ta osavalt üle peremehe ja hakkab mulle pimedas otsa jõllitama. Nagu alati, on loom suures kiusuhimus unustanud, et meist on aja jooksul saanud vägagi vilunud väljaviskajad ja härra Tibu saab kohe õue, vaatamata sellele kas väljas sajab lund, rahet või päkapikke. Tema tahaks muidugi enne konservi ja siis EHK õue, aga paraku need asjad nii ei käi. Klapperjaht väledalt kööki lidunud Härra Tibule lõpeb edukalt. Lamendi käigus sattub kogemata õue ka Proua Muri, aga sellest pole midagi. Kümme minutit karvavärskendust mõjub igale kasuka omanikule toniseerivalt ja selle ajaga peaks jõudma ka kuuri all ära käia. Minu uni on muidugi läinud. Loen islandi krimka lõpuni. Ei midagi erilist, peale huvitava etnograafilise tausta ja veidi Kurt Wallanderi meenutava kargevõitu kirjapidi. Nonii, ikka veel pime...hakka või piparkooke küpsetama...

Saturday, December 15, 2012

Talvene ehk orhideesid ei ole kunagi liiga palju.:)

Lumega taevaste poolt sel talvel kitsi pole oldud. Paar korda nädalas visatakse teist lausa kotiga alla. Külma antakse püsivalt viis kuni seitse kraadi. Päikest näeb harva. Täna nagu oleks. Või ei ole ka. Elurütm on muutunud ülimalt tubaseks. Tõin eile poest veel kaks plastikkasti pliidiklotside ladustamiseks. Jube hää on tuld üles võtta kui puu toas ette kuivatatud ja purukuiv. Riidast tuues on nad tsipake niisked.
Kuna täna on natuke heledam ilm, siis võtsin orhideede uputamise ette. 10 gr. vedelväetist viie liitri leige vee kohta ja läks lahti. Kõigepealt suuremad potid kaelani väetisevette ja pärast väiksemad. Oli ka mitu sellist kelle juured mööda poti sisepinda ruumipuuduses ringikese roomanud. Need said suurema poti. Paistab, et ka talvel oleks vaja vähemalt kord kuus uputada. Ja kuna enamusel on õiepungad, siis loomulikult väetisevees. See pealtkastmine on niisuke "abiks ikka", aga paistab, et ta ei ole ikka nii põhjalik. Mingi kiire asjatamine see igatahes ei olnud ja eks neid ole üksjagu ka. Kulus kaks tundi. Kohtasin siin ja seal veepuudust kannatanud juuri. Nojah, eks minagi õpin...alles neljas orhideetalv, kui seda päris esimest Roosat Pantrit ka arvestada. Teistega siis teist talve.
Aga et kas mul on siis nüüd lillelaud täis või? Mis te nüüd, orhideesid ei ole kunagi liiga palju.:) Selle koha pealt on mul juba ammu korralik plõks ära käinud.
Nüüd tunnike veel lõimede kallal nakitsemist ja siis jõe äärde rehepappi tegema.

Thursday, December 13, 2012

SOS aknalaud

Läksin eile linna loengule. Kappasime parajasti neljandale korrusele kui ühel trepimademel panin täiega pidurit...UHH! Ilmselt olid nad kõik erinevatel aegadel asutusele kingitud kuukingad. Kõik väärkoheldud 10 invaliidi kes seal vaikselt surid. Pandud uhketesse keraamilistesse pottidesse, jaksamata kasvatada uut lehte ja mitte iialgi ümber istutatud kängumas omaenda kuivanud õhujuurte kassikangasse. Ühel oli õievars kahe prognoositava kellukaga. Ptüi, ma ei saanud terve loengu vältel seda närust pilti eest.
Et kui teil on kuuking, mis pole peale kinkimist kordagi ümber istutatud, siis tehke oma lillele teene - ta on tänulik ja hakkab kohe õievart kasvatama.
Selleks on vaja tuua poest Keikkila (Eesti oma on odavam, kuid liiga turbapudine ja tuleb läbi sõeluda, kui ei sõelu, läheb juur märjas turbas mädanema) orhideesubstraati (läbi koti tundub kogu wärk tükiline olevat), mis koosnebki peamiselt männikoorest, kookoskiust jms. Sinna võib kodus juurde lisada shampa või veinipudelite purustatud korke (ainult korgipuust tehtuid), peoga kergkruusa või penoplastitükke, söetükikesi kaminast vastavalt fantaasiale, kogused ei ole üheski retseptis. Ikka peoga, eriti kergkruusa. Aga kui ei viitsi, siis pole vaja. Peenikese turbapuru võiks välja jätta, kuukinga kooresegust peab õhk läbi käima, niiske turbapudi ajab mädanema.
Tõstetagu kuuking oma pisiubrikust ettevaatlikult välja ja soputatagu vanast kõdumullast puhtaks. Kui juurte all on samblatutt, siis õngitsetagu see sealt välja - põhiline kurjajuur, mis taime ka vahel mädanema ajab. Seda pole enam vaja, teie lill on nüüd hea inimese hoole all. Need samblatutid pannakse müügitaimedele kaasa, et väike pott väga läbi ei kuivaks. Lõigatagu kõdunenud juured teravate kääridega ära. Lõikekoht tupsutatagu (desinfitseerimine)söepuru või kaneeliga ja pandagu vähemalt 15 cm-se diameetriga potti, uus istutussegu loomulikult ka, suuremal lillel võib poti diameeter olla 20cm või suuremgi. Suuremas potis ei kuiva koorepuru nii kergesti läbi ja  lill on õnnelik. Nüüd peaks potti ujutama. Paariks minutiks kaelani vette, aga mitte nii, et kuukinga lehekaenlasse või lehtedele vett satub. Kui see peaks siiski juhtuma, siis kuivatatagu salvrätikuga hoolikalt. Järgmine kastmine toimetatagu ALLES SIIS kui läbipaistva poti siseseinal ei ole enam sinna kondenseerunud "veehärmatist" näha. (Tavaliselt siis umbes nädala või pooleteise pärast uus kastmine. Talvel võib vabalt kasta pealt, hoolikalt vältides vee sattumist lehtedele. Kuuma ja kuiva suvega siis võiks ujutada, aga mitte kunagi üle 5 minuti.)
Kuukinga pott peaks asetsema laiemas anumas (õhu juurdepääs) kus on kivid ja vesi. Pott toetugu kividele, põhja kaudu saab taim siis anumast ja kividelt auruvat niiskust. Võib olla ka tavaline ümbrispott, kuid kivid põhjas, millele toetub pott. Otseselt veega juured kokku puutuda ei tohi, lähevad mädanema. Kuuking tahab valgust, aga see ei tohi olla otsene päike. Kui teil on ennast hästi tundev Aafrika kannike, siis samas valguses tunneb ennast hästi ka kuuking. Otsene päike on OUT!
Kui kuuking on uues mullasegus (mullaga on sel vähe pistmist, aga ok) juba kuu aega olnud ja kodunenud, siis võib väetada. Vedelväetist lisatagu kastmisveele täpselt mõõtes. Selles vees võiks siis ujutada 2-3 minutit.
Väetist üle doseerida ei tohi, pigem vähem kui rohkem.
Kuukingad on ülimalt lollikindlad ja igal aastal kaunilt õitsevad aknalaualilled, KUI neid ei kasteta üle, KUI neid ei jäeta aastateks oma müügipotti känguma, KUI mõne uue taimega ei tule poest taimekahjureid, KUI neil ei lasta liguneda "jalgupidi vees". Vaata oma kuukingale otsa ja tee see tükk ära. Usu, ta on sulle tänulik.:)

Monday, December 10, 2012

Kassiloogika.

"Palun õue." mingil hetkel on ta materjaliseerunud minu ja läpaka vahele ning vaatab mulle sügavalt silma. "Ja-jaa, no lähme siis..." Selgituseks niipalju, et tavapärase miinus viie asemel on õues miinus 12,5. Köögiukselt põrkab Härra Tibu turja võdistades tagasi "Nii külma õue mina ei lähe!"...ja kontrollinud vilkspilguga, et kas ma ikka endiselt olen nõus tema asju ajama, seab kassiisand tiidsalt sammud tagatoa rõduukse poole. "Vaatame, äkki rõduuksest on soojem, eile ju oli ..."

Sunday, December 9, 2012

Vaikne pehme talveilm...

...ja võiks selliseks jäädagi. Eelmine töönädal oli aasta tihedaim. Tellijad on otsustanud vana aasta sees maailma valmis teha ja meile tuleb lausa koormate viisi materjali. Laud on pooleli olevaid töid täis, kõik nohisevad oma nurgas ning kõik see jätkub ka järgmisel nädalal. Rosin tordil oleks veel üks paarikümneproovine värvimulla partii. Nooh, pmst kurtmiseks põhjust ju pole - on tööd, on ka leiba ja ehk vuhiseb ka see talveaeg kiiremini mööda.
Mesinik ütles: Puhastuslennuni on kolm kuud ja see tähendab kevadet.
Nädalavahetusel tõmbusin üsna koopasse ära ja mediteerin kangaspuude kallal. Uus lõim on juba poomile keritud ja tallalauad ka uuesti trimmi sõlmitud, ainult niietamine-soastamine veel tegemata. Laupäevast jäi veidi puudu. Põhimõtteliselt saaks seda ju teha ka tulevalgel, kuid kiiret pole, ootan parem tänase päevavalguse ära.
Tavaliselt eraldatakse lõime poomile kerimise ajaks niisvarvad tallalaudadest ja hiljem tuleb peale kanga pealepanemist ronida telgede alla (ka lõime alla) ja seal kitsas urkas hakata uuesti tallalaudu niiepuude ja vippide külge sõlmama. See on mulle alati nii vastukarva olnud, et seekord võtsin kogu kupatuse ülalt maha, sidusin ühe poole niievarbad ja vipid kaltsuribaga kokku (niievarbad kipuvad muidu laiali pudenema ja sassinema kui on maha võetud), siis teise poole omad ka ning asetasin  kogu "kassikangahunniku" alla tallalaudade peale. Pärast lõime pealekerimist oli vaja vaid võtta fikseeriv sidus maha ja vipid (sealhulgas ka kogu kaaderwärk) kahe raudoraga üles tagasi panna. Voila!:)
Üldiselt on seda parem kahekesi teha, aga saab ka üksi. Võibolla mõni on eluaeg nii teinud, aga eks ma siis leiutasin järjekordse "jalgratta".:) On palju lihtsam ja tükk tüütut asjatamist jääb ära.
Nagu nende lugematute sõlmedegagi, mis telgede juures igal sammul figureerivad ja pikema kollamise tulemusel lahti kipuvad venima. Niievarbade küljes kahel pool olen kõik sõlmed vahetatud kasside ja ketiga, kui on vaja pingutada, tõstan kassi lihtsalt järgmisse ketilülisse. Ka vipid ja niievarbad on tallalaudade külge kinnitatud sama süsteemiga. Ülemised ja alumised tallalauad on omavahel kinnitatud vanaviisi, sidusega.
Täna peaks lõime täielikult peale saama. Seekord siis natuke laiem kangas, Tavapärase 180 lõime asemel on 250. Saab natuke laiemaid ja pidulikumaid vaipu teha. Materjali on muidugi hullult kogunenud. Kõigepealt tulevad kaks villast lubadusevaipa, üks äraproovitud kirjumustrine headele inimestele jõuluks ja siis võib uute kirjadega oma lõbuks lustima hakata.
Talveaias on järgmine õitseja midiõieline lumivalge kuuking, peale teda stardib vist catleya. Päevad on lühikesed ja pilvised, lumevalgus annab natukenegi juurde.


Tuesday, December 4, 2012

Nonii...

Enam lumepuudust ei ole. Kohe üldsemitte. Kõik külmakartlikud põõsalised on viisakas sügavuses lumesse mattunud ja iga päev sajab seda valget p...a juurde. Suhtun resigneerunult, on nigu on, talv ikkagit. Õnneks pole veel tõelist  pakast visanud ja kogu lõbu on seni kümne miinuse piiridesse jäänud.
Paistab, et tuleb suure lumega talv. Tulgu. Tarnisime eile poest lumevastase võitluse vahendeid. Tõime katuselt lume maha roobitsemise Asja ja muud talve üleelamise jaoks vajalikku.
Talveaed teeb rõõmu iga päev pikemaks sirguvate õievartega. Piilusin eile ka Bauhofi kuukingi, neid oli seal mõni päris huvitava värviga. Üldiselt olen peale ühte orhideetalve tõdemusele jõudnud, et kuukingad kasvavad meil igast asendist, dendrobium kingianum, sinikäpp, catleya ja oncidium tunnevad ennast ka hästi. Cambriad, dendrobium nobile ja tsümbiidium ei arva just päriselt, et nad paradiisis oleksid, aga saavad kuidagi hakkama. Samas, aastake seiret on nii eripalgelise taimerühma jaoks kohutavalt vähe, et otsustada kuidas keegi mida mis.
Härra Tibu on oma rolli "soe tellis jalutsis" sügavalt sisse elanud. Kui tuli ära kustutatakse, siis kostab pimedusest "Knrrhh?" (Kas tohib?), mis on tegelikult puhas formaalsus. Ta on küsimise ajal juba õhus ja maandub hetk hiljem väikese sopsuga.
Peale sakutamist ei julge karvikud enam täie auruga kakelda. Tehakse niisama maadlusekometit ja rullitakse vaipu sassi, aga "pöidlaid silma"  enam ei aeta. Et kuidas ma kakluse ja kakluse vahel vahet teen? Kui kaklus mõistuse piirid ületab, siis hakkab kostma vastikuid väikseid valukäuksatusi segamini susina ja urinaga.

Sunday, December 2, 2012

Tere detsember!

Tegin aias lumeinventuuri - põlegi teist õieti! Vaevu katab mõnes kohas. Peab lausa minema ja strateegilistele kohtadele lund peale kuhjama. Eesti keeles võiks sellise lume nimetus ehk olla "lumepihu". See on peenike, teraline ja pugenud tuisuga ka kõige võimatumatest pragudest sisse. Talvekatteks mitte just kõige sobivam, aga kui paremat võtta pole, siis käib kah.
Päikest pole kaua aega näinud, vähemasti on seoses lume mahatulekuga valgust veidi rohkem ja hallid pilved on asendunud helehallidega. Üks vesi puha.
Talveaias on hooaeg alanud - tumeroosa midikuuking ja dendrobium nobile avasid esimesed õied. Dendrobium hullutab oma  vaevalttajutava kommilõhnaga, käin iga natukese aja tagant nuusutamas. Lõhnavad lilled on võrratud!:)
Eile oli vastloodud Saku Mandoliiniorkestril esimene etteaste (5 lugu). Enne esinemist mängiti näpud soojaks ja siis otse proovisaalist mindi. Pole midagi öelda, hea pikk aplaus võtab ka vanad lavakalad tükiks ajaks muhelema.:)
Minul on  kohtumine "Vareste pidusöögiga". Tinglikult võiks nimetada selle osa "Mis toimub kogu maal enne ja pärast lahinguid." ja kirjeldavas mõttes on see üks huvitavamaid. Varem on kirjanik pikalt ja põhjalikult peatunud Talitundrul, Kuningalinnas, Müüril ja rändrahva radadel, nüüd antakse aimu ka sellest mis toimub mujal.
Raamatukogu saak polnud seekord suurem asi, kuid eelmisest satsist jäi maha Doris Lessingu ulmekas (see kõlab küll umbes nagu Hemingway ulmekas:). Ma mõtlen, et kui klassikud midagi teevad, siis teevad nad seda tavaliselt hästi. Pole kahtluse kübetki.