Kui nurrutronid uksest välja vupsasid, siis õues solises sümpaatselt. Mõnna, ei pea õhtul labakindaga pokaali hoidma. Ees on väga mõnus kohustustevaba päev sõbranna võimaliku visiidi ootuses, sest vähemalt korra aastas käib Linnanõid Maanõial külas:).
Hea tunne on. Enamus pimedat aega on selja taha jäänud, ainult see jaanuar veel kuidagi ära suikuda...Veebruaris antakse juba nii palju valgust, et võib hakata vaikselt mõtlema uute seemnete ostmisele ja elu läheb jälle mürinal käima.
Aiaplaanis tuleb äärmiselt huvitav aasta, sest eelmisel suvel tulnud uued pisikribulad, priimulad ja sibullilled hakkavad kõik lehti ja õisi näitama, vaimustav on ka see, et viimaks ometi saan asuda eesaia kujundamise kallale. Siis ühe rattamatka tahaks üle hulga aja jälle teha (tahaks lennata...), aga kodu lähedal (...kuid mitte eriti kõrgelt...:), seekord kuskile karu peesse sõita, kas inämb viitsib minna?...Pärnu tagune oleks tegelt ju veel läbi sobramata ja Haapsalu ümbrus ka. Või läheks just päris mitmeks päevaks ja suure killavooriga, aga kuidas see mahub aia, mesinduse ja vihanduse vahele? Sigalihtsalt, tuleks minna juuni alguses. Nu näis...Eriti südantkosutav oleks rattamatk mööda aiahoolikute aedu, vaatamisväärsuste pärast ei peaks üldse muretsema...eehruik!:), unistada ikka võib...:)
Lähiplaanis on aga...ei midagi eriti lennulist vaid hoopis telgede ümbersõlmimine, sest uue lõime panin peale küll, aga sõlmed paigast veninud ja asi logiseb igast kandist. See viimane lubadusevaip tuli niukse wuhinaga valmis teha, et polnud aega seal miskit...
Hääd kärtsmürtsulist vana aasta lõppu ja teokat õnnelikku uut! :)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment