Nägin täna päikest. Väärib äramärkimist, sest üldiselt...eelmise juhtumi korral kirjutati sellest näiteks lausa ajalehes:). Kuna meie laiuskraadil näeb teda sellel aastaajal üliharva, siis ei muud kui tundlad õieli ja laadima.
Nagu teeb talveaed. Catleya õiepungad läksid tänase päikese puutest puhta ärevile. Kolm millimeetrit nähtaval olnud ninake lükkus ligi sentimeetri jagu kattelehtedest välja ja nüüd paistab juba ka teine pung. See on selline ime mis tavaliselt end kahekaupa ilmutab. Lumivalge midikuuking avaneb ilmselt mitte täna. Mina vaibatan. See on minu moodi puhkus, bändiproov, meditatsioon, hobi, pillimäng, suusatamine, whatever...võetagu kuidas tahes.
Meie karvane sabaga äratuskell ei saa aru mis toimub ja püüab mind hommikuti iga hinna eest üles ajada ja tööle saata. Poole kuue ajal on meil alati siuke korralik pooletunnine lament ära, siis võib jälle edasi magada. Kuna Härra Tibu on hoolimata kolmepäevasest veenmisest oma missioonile lõpuni kindlaks jäänud, siis olime sunnitud relvastuma veepritsiga. Nii, et kui ta meie voodist väljaajamiseks kummutile materjaliseerub ning asju alla hakkab lükkama, siis lendab peenike veenire pahalase poole ja umbes peale kolme rünnakut ta enam ei viitsi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment