Nonii...

Enam lumepuudust ei ole. Kohe üldsemitte. Kõik külmakartlikud põõsalised on viisakas sügavuses lumesse mattunud ja iga päev sajab seda valget p...a juurde. Suhtun resigneerunult, on nigu on, talv ikkagit. Õnneks pole veel tõelist  pakast visanud ja kogu lõbu on seni kümne miinuse piiridesse jäänud.
Paistab, et tuleb suure lumega talv. Tulgu. Tarnisime eile poest lumevastase võitluse vahendeid. Tõime katuselt lume maha roobitsemise Asja ja muud talve üleelamise jaoks vajalikku.
Talveaed teeb rõõmu iga päev pikemaks sirguvate õievartega. Piilusin eile ka Bauhofi kuukingi, neid oli seal mõni päris huvitava värviga. Üldiselt olen peale ühte orhideetalve tõdemusele jõudnud, et kuukingad kasvavad meil igast asendist, dendrobium kingianum, sinikäpp, catleya ja oncidium tunnevad ennast ka hästi. Cambriad, dendrobium nobile ja tsümbiidium ei arva just päriselt, et nad paradiisis oleksid, aga saavad kuidagi hakkama. Samas, aastake seiret on nii eripalgelise taimerühma jaoks kohutavalt vähe, et otsustada kuidas keegi mida mis.
Härra Tibu on oma rolli "soe tellis jalutsis" sügavalt sisse elanud. Kui tuli ära kustutatakse, siis kostab pimedusest "Knrrhh?" (Kas tohib?), mis on tegelikult puhas formaalsus. Ta on küsimise ajal juba õhus ja maandub hetk hiljem väikese sopsuga.
Peale sakutamist ei julge karvikud enam täie auruga kakelda. Tehakse niisama maadlusekometit ja rullitakse vaipu sassi, aga "pöidlaid silma"  enam ei aeta. Et kuidas ma kakluse ja kakluse vahel vahet teen? Kui kaklus mõistuse piirid ületab, siis hakkab kostma vastikuid väikseid valukäuksatusi segamini susina ja urinaga.